3-11-1010/13

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1010 Otsuse kuupäev 28.10.2011 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi J.Š. kaebus Ida Prefektuuri Narva arestimaja kinnipidamistingimuste peale. Asja läbivaatamise kuupäev 24.10.2011, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta J.Š. kaebus haldusasjas 3-11-1010 rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 28.11.2010 Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolude kirjeldus J.Š. on pöördunud Tartu Halduskohtu poole, milles vaidlustab Narva arestimaja kinnipidamistingimusi. Kaebaja on viibinud Ida Prefektuuri Narva Arestimajas: 28.11.2008-11.12.2008 20.04.2009-23.04.2009 12.05.2009-14.05.2009 29.12.2009-31.12.2009 Kaebaja seisukohad. Kaebaja poolt märgitu kohaselt on ta viibinud nimetatud ajavahemikel Narva Arestimajas kambris nr. 5 ning kaebaja seisukohalt ei vasta nimetatud arestimaja kambri kinnipidamistingimused nõuetele. Kaebaja on märkinud, et arestimaja kambris nr. 5 puudus aken. Kambris on WC pott kambri nurgas, kus tuli rahuldada oma loomulikke vajadusi, mida ei saanud teha privaatselt, vaid tuli oma loomulikke hädavajadusi rahuldada teiste juuresolekul, mis on äärmiselt alandav. Kaebajale väljastatud magamistarbed on määrdunud, auklikud ja tolmused ning lõhnasid ebameeldivalt. Kaebajale ei pakutud võimalust jalutuskäiguks värskes õhus vähemalt 1 tund päevas, kamber nr. 5 oli väga must, koristusvahendid puudusid ning koristamist ei teostatud. Kaebaja märgib, et põeb hepatiiti, astmat, on allergiline tolmu suhtes ning et ta on HIV positiivne ning antisanitaarsed tingimused arestimajas halvendasid veelgi tema olukorda. Kaebaja märgib, et eelnimetatud tingimustes viibimine on ohtlik elule ja tervisele ning talle kehtestatud piirangud on Põhiseadusega vastuolus. Kaebaja tugineb kohtupraktikale, mitmele Riigikohtu lahendile ja Euroopa Kohtu seisukohtadele ning taotleb tunnistada õigusvastaseks kaebaja hoidmise Narva Arestimajas mittenõuetekohastes - ebainimlikes ja antisanitaarsetes tingimustes - kambris nr. 5 ning põhjendatud huvi alusena märgib kaebaja, et soovib edaspidi esitada kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes talle tekitatud ebameeldivuste eest. Vastustaja seisukohad Vastustaja on seisukohal , et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et kinnipeetu J.Š. paigutamine Ida Politseiprefektuuri Narva arestimajja on toimunud kooskõlas kehtivate õigusaktidega ning isikule on tagatud kõigi seadusega kehtestatud õiguste ja võimaluste täitmine kaebaja põhiseaduslikke õigusi riivamata. Kaebaja suhtes ei ole arestimajja paigutamisel kohaldatud mingeid piiranguid ning isikut on koheldud võrdselt kõigi teiste arestimaja kinnipeetavatega. Ida Prefektuuri arestimaja Narva kambri vanust ja amortisatsioonitaset arvesse võttes, ei ole selle tingimused võrreldavad kaasajal välja ehitatud arestimajadega, kus on ruumides parem valgustus või kus on tagatud võimalus viibida värskes õhus. Nimetatud asjaolu ei anna aga alust süüdistada vastustajat kinnipeetu väärikustalandavas kohtlemises seoses isiku paigutamisega kambrisse, mis ei vastanud kaebaja hinnangul sanitaar-hügieenilistele nõuetele. Vastavalt arestimaja sisekorraeeskirja § 27 lõigetele 1 ja 2 on kinnipeetu ise kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma. Talle on tagatud võimalus ennast pesta ja kasutada WC-d, mis on läbipaistmatu plastikkardinaga muust ruumist eraldatud. Kinnipeetu kohustust hoida puhtust ja hoolitseda isikliku hügieeni eest on eraldi välja toodud ka eeskirja § 32 lg 1 p. 6. Seega on põhjendamatu kaebaja etteheide selle kohta, et tema kinnipidamisruumi „koristamist muude isikute poolt ei teostata“. Kinnipeetu J.Š. ei ole korduvalt arestimajas viibimise ajal arestimajale kaebusi esitanud kinnipidamistingimuste nõuetele mittevastavuse osas. Samuti ei ole kinnipeetu pöördunud meditsiinitöötaja poole terviseprobleemide tõttu. Kohtu seisukohad: Kohus asub seisukohale, et kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Asja materjalide kohaselt on J.Š. viibinud lühiajaliselt Ida Politseiprefektuuri arestimajas kahe aasta jooksul neljal korral: Narva 28.11.2008 – 11.12.2008 – 14 päeva 20.04.2009 – 23.04.2009 – 4 päeva 12.05.2009 – 14.05.2009 – 3 päeva 29.12.2009 – 31.12.2009 – 3 päeva Kaebaja on väitnud, et arestimaja kamber, kus kaebaja viibis, ei vastanud ehitustehnilistele , tervise- ega hügieeninõuetele; kambris puudus aken, kambris oli halb õhk, kuna voodiriided ja madrats olid määrdunud ja auklikud ning kamber oli koristamata; kaebajale ei võimaldatud päevas ühetunnilist jalutuskäiku vabas õhus ja tualeti kasutamine toimus teiste kinnipeetavate juuresolekul, mida kaebaja peab eriti solvavaks ja inimväärikust alandavaks. Kaebaja on seisukohal, et Narva arestimaja tingimused ei vasta nõuetele ning arestimajas ebainimlikes tingimustes kaebaja kinnipidamine tuleb tunnistada õigusvastaseks. Kohus on seisukohal, et kuna akent kambris ei olnud, mis tagaks päevavalguse, pidi kambris olema kunstlik valgustus, mis tagas valgustuse kambris viibijatele; väidetud ei ole, et valgustus üldse puudus. Kaebaja ei ole kurtnud arestimaja administratsioonile, et vajab halva tervise tõttu arstiabi, mistõttu ei teadnud administratsioon kaebajale ka seda pakkuda, seega on tõendamata asjaolu, et kaebaja tervis on halvenenud seonduvalt arestimajas viibimisega. Kohus möönab , et kaebajal võis tekkida soov viibida 1 tund päevas vabas õhus nagu näeb ette Vangistusseadus (Vang) § 93 lg 5 ja Arestimaja Sisekorraeeskiri ASkE § 31 p. 4, mille kohaselt võimaldatakse vahistatul viibida üks tund päevas vabas õhus vahistatu soovi korral. Kaebaja ei ole väitnud, et ta on seda korduvalt soovinud ning ei ole selle kohta ka administratsioonile avaldust esitanud. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma õiguste kaitseks , mis tähendab, et arestimajas viibides ei ole esitanud ühtki kaebust selle kohta, et kambris puudus valgus ning kambris on halb õhk ning talle ei ole võimaldatud vabas õhus viibimist (jalutuskäiku) päevas l tund, mille võimaldamine oleks leevendanud kaebaja olukorda arestimajas. Samas ei ole kaebaja esitanud ka administratsioonile pretensiooni voodivarustuse osas ega küsinud puhastusvahendeid kambri koristamiseks. Vastustaja on märkinud, et arestimajja paigutamisel väljastatakse isikule puhas voodipesukomplekt, mille hulka kuulub padjapüür ja kaks lina, samuti tekk , padi ja madrats, esemed väljastatakse allkirja vastu ja arestimajast lahkumisel komplekt tagastatakse. Voodipesu vahetatakse kord nädala. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et Ida Prefektuuri arestimaja Narva kambri vanust ja amortisatsioonitaset arvesse võttes, ei ole selle tingimused võrreldavad kaasajal välja ehitatud arestimajadega, kus on ruumides parem valgustus või kus on tagatud võimalus viibida värskes õhus. Nimetatud asjaolu ei anna aga alust süüdistada vastustajat kinnipeetu väärikustalandavas kohtlemises seoses isiku paigutamisega kambrisse, mis ei vastanud kaebaja hinnangul sanitaarhügieenilistele nõuetele. Vastavalt arestimaja sisekorraeeskirja § 27 lõigetele 1 ja 2 on kinnipeetu ise kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma. Talle on tagatud võimalus ennast pesta ja kasutada WC-d, mis on läbipaistmatu plastikkardinaga muust ruumist eraldatud. Kinnipeetul endal lasub kohustus hoida puhtust ja hoolitseda isikliku hügieeni eest Arestimaja sisekorraeeskirja sätete kohaselt. Seega on põhjendamatu kaebaja etteheide selle kohta, et tema kinnipidamisruum ei ole puhas. Vastustaja märgib, et kuivõrd kaebaja on Narva arestimajas viibinud korduvalt, siis pidi ta ka olema teadlik kõikidest arestimaja sisekorraeeskirja sätetest. Kohus ei saa pidada eelnimetatud kaebaja poolt toodud puudusi sellisteks puudusteks, mis võisid halvendada kaebaja olukorda või tekitada kannatusi selliselt mis tagaks arestimaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamise ning hilisemalt mittevaralise kahju nõude. Nõudeid WC-le arestimaja sisekorraeeskiri ei sätesta. Lahtise WC nurga olemasolu kambris ei saa lugeda õigusvastaseks, kuna tulenevalt VangS § 90 lg 4 kohaselt pidid vahistatu kambri suhtes kehtestatud nõuete kohaselt olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Jälgimise võimalikkus peab olema tagatud ning jälgimise nõue on oluline eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ning seega on julgeoleku tagamiseks taotletava eesmärgi saavutamine proportsionaalne. Mis puudutab kaaskinnipeetavate nähes oma loomulike vajaduste rahuldamist kambris, on kohus seisukohal, et WC kasutamisel saab lähtuda kambris viibivate isikutega kokkuleppest, kus tualeti kasutamisel saavad kaaskinnipeetavad suhtuda üksteisesse lugupidavalt, samuti saab kokku leppida muudes toimingutes, et austada üksteise privaatsust. Tartu Ringkonnakohus on asunud seisukohale haldusasjas 3-10-514, et isik, kes on teadlik oma õigustest arestimajas, peaks mittevaralist kahju ära hoidma või vähendama. Antud asjas olnuks kaebajal võimalus arestimajas esitada arestimaja administratsioonile toimingu sooritamise nõue, näiteks nõue võimaldada talle igapäevane jalutuskäik 1 tund vabas õhus või lahendada mõni muu kaebaja väidetavat õigust rikkuv probleem, mida kaebaja teinud ei ole. Samas tulenevalt VangS § 93 lg 5 ja Arestimaja Sisekorraeeskirja § 31 p. 4 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovi korral vähemalt 1 tund päevas viibida vabas õhus, kuid see ei ole kohustuslik. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Kohus on seisukohal, et ebainimlikes tingimustes arestimaja kambris viibimine on alandav kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud või kannatused, mis ei ole vajalikud kinnipidamise režiimi jälgides. Antud asjas ei ole kohus tuvastanud, et kaebaja pidi viibima eelpool märgitud perioodidel arestimajas tingimustes, mis oleks kaasa toonud inimväärikuse alandamise või oleks halvendanud oluliselt kaebaja elukvaliteeti või tekitanud tervisehäireid, millega oleks kaasnenud paratamatult suured kannatused ja ebamugavused. Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse rahuldamata Kohus juhindub HKMS § 25 lg 1 ja HKMS § 26 lg 1 p. 6 sätetest. Menetluskulud jäävad poolte kanda. Kohtunik Mare Priks