3-11-904/15

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-904 Otsuse kuupäev

1. oktoober 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi H. Ni kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.11.2010 otsuse nr 15.3-04/537 tühistamiseks Menetlusvorm Kohtuistung 20.10.2011 Menetlusosalised Kaebaja: H. N /isikukood xxx/, esindaja Jelena Karzetskaja Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet /registrikood 70008747, esindaja Anastassia Malõševa Resolutsioon
2. Jätta H. N kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Jätta kaebaja menetluskulu tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 28.11.
4. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
5. 22.11.2010 koostati Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroos otsus nr 15.3-04/5037(tl 9-13), millega keelduti andmast tähtajalist elamis- ja tööluba H. Nile. Otsuses kirjeldati vastava taotlusega seonduvat haldusmenetluse käiku, viidati talle kriminaalkorras määratud karistusele ja leiti kuni 30.09.2010 kehtinud välismaalaste seaduse § 2, § 12, lg 4 p 5, § 12’ lg 4, § 13’ lg 3 § 142 lg 1 tuginedes, et tema näol on tegemist välismaalasega, kelle suhtes ei ole erandina tähtajalise elamisloa ja tööloa andmine põhjendatud. 17.03.2011 vaideotsusega nr 15.3-08/97 (tl 14-20) jäeti selle otsuse kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaie rahuldamata.
6. 08.04.2011 esitas H. N Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 2-4) paludes välismaalaste seaduse § 12 lg 5 ja 6, Kodaniku- ja Poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti § 23 lg 1, Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 8 ja Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohtadele tuginedes tema suhtes tehtud keelduva otsuse tühistamist. Kaebaja leidis, et otsuse tegemisel kitsendati ebaproportsionaalselt ta põhiõigusi, sest ei arvestatud kõiki võimalikke andmeid, mille põhjal hinnata tema ohtlikkust riigi julgeolekule ja tagajärgi perekonnaliikmetele. Seejuures ta märkis, et ilma elamisloata ei ole võimalik saada positiivset otsust tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks, elada normaalset perekonnaelu abikaasaga, tegeleda oma äriga ja saada meditsiinilist abi, mida vangla ei võimalda.
7. Politsei- ja Piirivalveameti kirjalikus seisukohas (tl 31-35) paluti kaebus rahuldamata jätta, peeti vaidlustatud otsust õiguspäraseks ning leiti, et see on saavutatava eesmärgiga proportsionaalne, ei sisalda diskretsioonivigu ega riku kaebaja põhiseaduslikku õigust pereelu puutumatusele. Seejuures märgiti, et välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 5 kohaselt on kaebaja karistatus tähtajalise elamisloa keeldumise aluseks, erandina elamisloa andmiseks peavad esinema kaalukad erandlikud põhjused, kuid kaebaja Eesti kodanikust abikaasa ei ole selliseks erandlikuks põhjuseks, mis kaaluks üles ohu avalikule korrale, ühiskondlikule turvalisusele, kõlblusele ning teiste isikute õigustele ja huvidele. Veel märgiti, et kinnipidamisasutusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks esitatud avaldus ei ole otseses sõltuvuses tähtajalise elamisloa andmisega, haldusorganil puudub pädevus kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust ning vastava taotluse rahuldamise korral on kaebajal välismaalaste seaduse § 5’ lg 1 p 7 kohaselt kuni katseaja lõpuni olemas kohtulahendist tulenev seaduslik alus Eestis viibimiseks.
8. Kohtuistungil jäid kaebaja ja vastustaja esindaja kirjalikult esitatu juurde. H. N väitis täiendavalt, et tema tegevust tulnuks vaadata üldiselt ja arvestada ka sellega, et ta on kõik kulud ja trahvid ära maksnud ning rõhutas veelkord, et elamisloa puudumine võtab temalt ära võimaluse ennetähtaegsele vabanemisele ega võimalda töötada, makse maksta ja valutavat selga ravida. Anastassia Malõševas täiendusi ei esitanud ja märkis vaid, et otsuse tegemise aluseks oli kaebaja raske kuritegu. KOHTU PÕHJENDUSED
9. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab uurida vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Vaidlusalune otsus (tl 9-13) on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtinud õiguse alusel ja sellega kooskõlas, sest vastav menetlus algatati H. Ni poolt Eestis elava abikaasa juurde elama asumiseks esitatud taotluse (tl 5059) alusel siis, kui kehtis veel välismaalaste seaduse eelmine redaktsioon. Selle § 12’ lg 1 ja 4 kehtestatu kohaselt võis tähtajalise elamisloa anda välismaalasele elama asumiseks Eestis püsivalt elava kodanikust abikaasa juurde või elamisloa alusel vähemalt kaks aastat Eestis elanud välismaalasest abikaasa juurde, kui abikaasade vahel on olemas tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus, perekond on püsiv, abielu ei ole fiktiivne ja elamisloa taotlus on põhjendatud ning loa andmisest tuli keelduda, kui Eestis elav abikaasa või elamisluba taotlenud välismaalane ei vasta seaduses sätestatud tingimustele või ei ole täidetud muu elamisloa andmise tingimus või elamisloa taotlus ei ole põhjendatud või esineb muu elamisloa andmisest keeldumise aluseks olev asjaolu. Sama seaduse § 12 lg 4 p 5 oli kehtestatud, et tähtajalist elamisluba ei anta välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. H. N soovib küll saada elamisluba Eesti kodanikust abikaasa juurde 2 elama asumiseks, kuid viibib käesoleval ajal Viru Vanglas, kus ta kannab Harju Maakohtu 21.11.2007 otsusega karistusseadustiku § 184 lg 2’ p 1 alusel mõistetud 9 aastast vangistust, mis lõpeb 02.08.2015 (tl 60 ja 68). Seega kuulub ta nende isikute hulka, kellele tähtajalist elamisluba üldreeglina ei anta. Välismaalaste seaduse § 13’ lg 3 kohaselt tuleb tööloa andmisest keelduda, kui välismaalasel puudub Eestis elamise luba.
10. Haldusmenetluse seaduse § 55 lg 1 ja § 56 lg 2 ja 3 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning selle põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlused, millest on haldusakti andmisel lähtutud. Vaidlusalune otsus vastab kõigile neile nõuetele, sest selles on nii faktiliste asjaolude kirjeldus kui viited õigusaktide asjakohastele sätetele ning otsustatust on võimalik üheselt aru saada. Käsitletud on taotleja perekonnaelust tulenevaid probleeme ning ennetähtaegse vabastamise ja tervisega seonduvat ning leitud, et ükski neist asjaoludest ei saa mõjutada tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsustust. Seega pole Politsei- ja Piirivalveamet vaidlusaluse otsuse tegemisel lähtunud ainuüksi karistatuse faktist, vaid on rakendanud haldusmenetluse seaduse § 6 tulenevat uurimispõhimõtet, kogunud tõendeid ja andnud taotlejale võimaluse oma seisukohtade esitamiseks (tl 68-69, 71, 73-83, 94-95 ja 110-120), kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähendusega asjaolusid ning oma järeldused koostatud haldusaktis piisava arusaadavusega ka kirja pannud. Euroopa Liidu õiguse üldiste põhimõtete kohaselt on igal riigil endal õigus otsustada välismaalaste riiki lubamise, nende seal viibimise aja ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Seega ei ole õigus elamisloale absoluutne ja riik saab seda enda ja riigis elavate isikute huvide kaitsmise eesmärgist lähtuvalt ka piirata. Kuna H. N on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud enam kui aastase kestusega vabadusekaotus ja tema karistatus pole kustunud, on ta vaieldamatult välismaalane, kelle Eestis viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, igati mõõdukas ja ka proportsionaalne vahend ning ühestki kohtutoimikusse esitatud dokumentaalsest tõendist ei nähtu, et seejuures oleks rikutud õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.
11. Kaebuse väidetest nähtuvalt on H. N arvamusel, et talle keelduti tähtajalist elamisluba andmast põhjendamatult, sest vaatamata karistatusele saanuks seda välismaalaste seaduse § 12 lg 5 alusel teha ka erandina. Seejuures on ta ära nimetanud õigused taotleda ennetähtaegset vabastamist, elada oma abikaasaga perekonnaelu, töötada ja saada ravi (tl 82-83, 85-86, 115 -119 ja 129). Nimetatud seadusesäte võimaldab küll anda erandina tähtajalist elamisluba ka kuriteo toime pannud isikule, kuid selleks peavad olema erandlikud asjaolud, mis kaaluvad üles need ohud, millised tulenevad kuriteo toime pannud isikust avalikule korrale ning teiste isikute õigustele ja vabadustele. Kuna välismaalaste seaduse § 12 lg 2 kohaselt on abikaasaga koos elamise soov eelduseks, mis üldse annab võimaluse tähtajalise elamisloa taotlust esitada, ei saa sama soov ilma muude erandlike asjaoludeta olla tähtajalise elamisloa erandina andmise aluseks. Põhiseaduse § 26 tulenev õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele pole absoluutne. Selle kasutamisel peab järgima seadust, austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning seda õigust saab seaduse alusel ka piirata. Ka kaebuses viidatud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 sätestab, et riigi julgeoleku, ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on võimalik sekkuda perekonnaelu puudutavate õiguse kasutamisse. Kaebaja vastavad õigused on piiratud tema enda käitumise tagajärjel määratud vabaduskaotusliku karistusega ning kaebuses pole välja toodud ühtegi sellist asjaolu, mille alusel võiks järeldada, et juba niigi piiratud õigus perekonnaelule saab elamisloa puudumise tõttu veelgi enam rikutud. Põhimõtteliselt sama kehtib ka põhiseaduse § 19 ja § 31 tulenevatele kaebaja õigustele vabale eneseteostusele ning ettevõtlusega tegelemisele.
12. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine ei tähenda vangistuses viibivale isikule automaatset kõigist teistest õigustest ja võimalustest ilma jäämist ega riigist välja saatmist. Tähtajalist elamisluba väljastama pädev haldusorgan ja vastava otsustuse õiguspärasust kontrolliv halduskohus 3 ei saa hinnata vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamisega seonduvat. Karistusseadustiku § 76 lg 3 tulenevalt otsustatakse niisugune vabastamine maakohtu poolt ja seejuures ei ole seaduseandja kehtestanud mingeid konkreetseid elamisloa olemasolust lähtuvaid piiranguid. Katseajaks tingimisi vabastatud isik allutatakse sama seadustiku § 75 alusel käitumiskontrollile ning tal tekib välismaalaste seaduse praegu kehtiva redaktsiooni § 5’ lg 1 p 7 kohane kohtuotsusest tulenev alus Eestis viibimiseks. Seetõttu ei saa vangistusest ennetähtaegse vabastamise soov anda alust tähtajalise elamisloa erandina saamiseks ning seda ei anna ka kohtuistungil täiendavalt nimetatud kuriteoga seotud kulude ja trahvide tasumine (tl 130). Vangistusseaduse § 53 lg 2 on kehtestatud, et kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Seega ei anna tähtajalise elamisloa andmisel erandi tegemiseks alust ka need väited, mida on H. N esitanud oma tervislikust olukorrast tulenevalt. Tervishoiuteenuse osutamine või sellest keeldumine on eraõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus ja vastavad valdkonnaseadused ning vangla tervishoiutöötaja tegevuse saab vaidlustada Viru Maakohtus.
13. Kõigi eeltoodud asjaolude ja tõendite koosmõjus hindamise tulemusena pole halduskohtul põhjust Politsei- ja Piirivalveameti 22.11.2010 otsuse nr 15.3-04/537 tühistamiseks ning H. Ni kaebus tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebaja poolt 15,97 euro suuruse riigilõivu tasumisega (tl 5) kantud menetluskulu jääb sama seadustiku § 92 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Politsei- ja Piirivalveamet oma menetluskulude hüvitamise kohta taotlust ei esitanud (tl 130). Raili Randlane Kohtunik 4