eaduse ((
) § 10 lg 2 kohaselt ei ole lubatud heitevete pinnasesse immutamine veehaarde sanitaarkaitsealale lähemal kui 50 m selle välispiirist; B kinnistu jääb osaliselt asula puurkaevu sanitaarkaitseala piirile lähemale; • Ruhnu küla tsentraalne vee- ja kanalisatsioonivõrk , sealhulgas torustiku ja liitumispunktiga B talu piiril on juba välja ehitatud, kindlustades võimalused ühinemiseks Ruhnu küla väljaehitatud kanalisatsioonitrassiga. Kaebuse järgi (tl 6-7, 28, 38) ei vasta Ruhnu küla reostuskoormus valla ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni arengukava kohaselt reoveekogumisala kehtestamise nõuetele, jäädes sellest mitu korda väiksemaks ning külas ei ole ka
järgset reoveekogumisala keskkonnaministri poolt kehtestatud ega Ruhnu valla üldplaneeringuga piiritletud. Kuna külas puudub reoveekogumisala, on vastavalt Vabariigi Valitsuse määruse nr 269 „Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord“ (edaspidi määrus nr 269) § 10 lg 6 ja 7 lubatud Ruhnus kui nõrgalt kaitstud põhjaveega alal pinnasesse immutada kuni 10 m3 bioloogiliselt puhastatud vett ööpäevas ning kaebajal on bioloogilise omapuhasti rajamise õigus. Omapuhasti rajamine oleks keelatud vaid määruse nr 269 § 10 lg-s 6 toodud tingimuste 1 saabumisel, st kui üldplaneeringuga määratud reoveekogumisalal on põhjavee kaitseks ehitatud kanalisatsioon või kanalisatsiooni puudumisel kogumiskaevud. Puutuvalt vaidlustatud korralduse seisukohta, et kuna B kinnistu jääb osaliselt asula puurkaevu sanitaarkaitseala piirile lähemale kui 50 m, mille pärast taotlust rahuldada ei saa, märgib kaebaja, et tema poolt planeeritava immutusala piir jääb sanitaarkaitseala välispiirist umbes 100 m kaugusele.
lg 2 kohaselt ongi oluline just heitvee pinnasesse immutamise ala kaugus sanitaarkaitsetsoonist, mitte kinnistu piiride kaugus sellest. Kuna vallavalitsus ei ole ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga ühinemiseks vajalikke liitumisega kasutamistingimusi kehtestanud (isegi mitte sellekohast eelnõud esitanud), ei tea keegi vajalike kulutuste maksumust, mistõttu on hetkel tegemist kaebaja jaoks kättesaamatu teenusega ning puudub võimalus ühiskanalisatsiooniga liitumist kaaludagi. Projekteerimistingimuste väljastamine bioloogilise omapuhasti rajamiseks ei välista iseenesest liitumist ühiskanalisatsiooniga tulevikus. Kokkuvõttes on kaebaja seisukohal, et Ruhnu Vallavalitsus sunnib seadust eirates inimesi ühinema ühiskanalisatsiooniteenusega ja piirab ebaseaduslikult avaldaja õigust ehitada oma maale seaduse nõuetele vastav bioloogiline omapuhasti, kusjuures vaidlustatud otsus tehti tähtaega rikkudes, ületades selleks ettenähtud 30 päeva piiri (EhS § 19 lg 3). K. L vaidleb vastu (tl 28) ka Ruhnu Vallavalitsuse kirjalikus seletuses tema kaebuse kohta toodud seisukohale ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga liitumine kohustuslikkusest. Seda järgmistel asjaoludel: 1) liitumist ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga reguleerib Ruhnu Vallavolikogu 24.05.2011 määrusega nr 3 kehtestatud „Ruhnu valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga liitumise eeskiri“. Vallavolikogu määruse nr 3 § 8 lg 3 sätestab: „ÜVK-ga kaetud aladel, mis on rajatud vallavolikogu kinnitatud ÜVK arendamise kava kohaselt, on kõigil kinnistu omanikel õigus liituda ÜVK-ga.“ 2) ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni kasutamist reguleerib Ruhnu Vallavolikogu 24.05.2011 määrusega nr 4 kehtestatud „Ruhnu valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskiri“. Eeskirja § 3 lg 2 sätestab: „… Teenusleping sõlmitakse üldjuhul vahetult ühisveevärgi ja/või –kanalisatsiooni liitunud kinnistu omanikuga. Seega on Ruhnu Vallavolikogu ühemõtteliselt kehtestanud nii ühisveevärgi kui ühiskanalisatsiooni liitumise vabatahtlikkuse ja vallavalitsuse seisukoht kanalisatsiooniteenuse tarbimise kohustuslikkusest Ruhnu vallas on aluseta. Samuti ei nõustu avaldaja vastustaja seisukohaga, et vallal on õigus määrata reoveekogumisalasid põhja- ja pinnavee kaitseks vastavalt vajadusele ka väiksemate reostuskoormuste puhul kui määruse nr 48 „Reovee kogumisalade määramise kriteeriumid“ §-s 2 sätestatud. Kooskõlas
lg 2 kinnitab reoveekogumisalad keskkonnaminister Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kriteeriumite alusel (lg 1). Lõike 3 alusel kannab kohalik omavalitsus ministri kinnitatud reoveekogumisalade piirid üldplaneeringule. Ükski seadus ei volita kohalikku omavalitsust ise reoveekogumisalasid kehtestama. K. L osundab, et vallas puuduvad kehtivad planeeringud ja muud maakasutust korraldavad õigusaktid ja dokumendid, mis keelaks või välistaks oma maale
eaduse nõuetele vastavat 2 omapuhastit ehitamast. Kuna vastavalt EhS § 19 lg 3 projekteerimistingimuste väljastamisel saab kohalik omavalitsus aluseks võtta just nimetatud dokumentides sisalduvaid ehituslikke tingimusi need aga puuduvad on vallavalitsuse otsus projekteerimistingimusi mitte väljastada ehitusseaduse rikkumine. Vastustaja kaebusega ei nõustu (tl 24-25). Keskkonnaministri 15.05.2003. a määrusest nr 48 „Reovee kogumisalade määramise kriteeriumid“ tuleneb nõue, mis kohustab omavalitsusi rajama kanalisatsiooni põhjavee kaitseks juhul, kui ühele hektarile tulev reostuskoormus on suurem kui 50 inimekvivalenti (ie). Karstialadel piisab reoveekogumisala moodustamiseks koormusest 10 ie-d. Vastavalt vajadusele on kohalikul omavalitsusel õigus kehtestada põhja ja pinnavee kaitseks reoveekogumisalasid ka määruse §-s 2 sätestatud reostuskoormusest väiksemate koormuste puhul. Ruhnu külas tuleneb vastav vajadus põhjaveekihtide ebapiisavast kaitstusest. Vallas on kooskõlas ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arengukavaga (2007.a) välja ehitatud Ruhnu küla tsentraalne vee- ja kanalisatsioonivõrk. Nimelt on arengukavas asutud seisukohale, et „kuna Ruhnu küla veevarustuseks planeeritud Devoni veekompleks on nõrgalt kaitstud ja pinnaveed võivad imbuda sügavamatesse veekihtidesse, on omapuhasti kasutamine ääretult ohtlik“. Seetõttu on Ruhnu Vallavolikogu 24.05.2011 määrusega nr 4 kehtestatud Ruhnu valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskirja järgi, mis reguleerib liitumist väljaehitatud ühisveevärgi ja –kanalisatsioonisüsteemiga, kaebajal selleks reaalse võimaluse olemasolul süsteemiga liitumine kohustuslik. Eeltoodu põhjal pole millegagi õigustatud kaebaja soov rajada väljaehitatud veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemi kõrvale autonoomne kanalisatsioon. Sellega vähendataks ühissüsteemi ökonoomsust ja muudetaks sinna paigutatud ressursid osaliselt mõttetuks sest süsteemi väljaehitamisel on arvestatud ka kaebaja potentsiaalset tarbimist. Pealegi ei tagaks lokaalne biopuhasti keskkonnasäästu sellisel määral, mida suudaks tsentraalse süsteemi kasutamine. Kuigi Ruhnu külas puudub hetkel reoveekogumisala, on loogiline, et see kehtestatakse selliselt, et kaebaja kinnistu jääb selle ala hulka. Seega on B talule bioloogilise omapuhasti projekteerimistingimuste mitteväljastamine igati õigustatud ja põhjendatud. 06.10.2011 koostatud vastuses kaebaja seisukohtadele (tl 35) nõustub vastustaja, et Ruhnu külas pole reoveekogumisala moodustatud ning kohalik omavalitsus seda kehtestada ei saa. Küll on vallavalitsuses ettevalmistamisel taotlus keskkonnaministeeriumile sellise ala moodustamiseks külas. Vastustaja selgitab, et projekteerimistingimuste väljastamisel lähtub kohalik omavalitsus keskkonna säästmise vajadusest leides antud konkreetsel juhul, et kavandatav biopuhasti ei taga piisavat reostuskaitset olukorras, kus B kinnistu jääb küla puurkaevu kaitsetsooni ja külas puudub reovee eelvool. Need alused olid piisavad projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumiseks. Kohtu seisukoht 3 Antud asjas käib vaidlus selle üle, kas olukorras, kus Ruhnu külas on tsentraalne vee- ja kanalisatsioonivõrk välja ehitatud kuid reoveekogumisala moodustatud ei ole võib isikule keelduda projekteerimistingimuste väljastamisest bioloogilise omapuhasti ja imbsüsteemide kavandamiseks ja rajamiseks seetõttu, et saare põhjavesi on nõrgalt kaitstud ja keskkonnaekspertide hinnangul säilib heitvete pinnasesse immutamisel põhjavee reostamise oht. Tulenevalt ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seaduse §-st 4 on ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arendamise aluseks kohaliku omavalitsuse territooriumil kohaliku omavalitsuse volikogu poolt kinnitatud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arendamise kava või selle puudumisel detailplaneering. Ruhnu valla ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni arengukava
p 2) pinnasesse juhtimist Vabariigi Valitsuse 31.07.2001 määrusega nr 269 vastu võetud „Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord“, mille § 10 lg 7 kohaselt kaitsmata ja nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel võib pinnasesse immutada kuni 10 m3 vähemalt bioloogiliselt puhastatud heitvett ööpäevas. Viidatud paragrahvi lõige 6 sätestab, et heitvee pinnasesse immutamine on keelatud kui üldplaneeringuga määratud reoveekogumisalal on põhjavee kaitseks ehitatud kanalisatsioon. Reoveena
eaduse järgi mõistetakse üle kahjutuspiiri rikutud ja enne suublasse juhtimist puhastamist vajavat vett (
Seega on K. L õigustatud ka isegi nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel nagu Ruhnu küla immutama pinnasesse kuni 10 m3 vähemalt bioloogiliselt puhastatud vett ööpäevas. Vastuseks vallavalitsuse 01.02.2011 nõudele B talu heitvee koguste määratlemiseks täpsemalt kirjeldada majutusteenuse iseloomu ja tuua välja võimalike külaliste maksimaalne hulk märkis K. L, et „kui tavatarbimine jääb ennustatavalt alla 0,5 m3 ööpäevas, siis suurim koormus võib kasvada 1,0 – 1,5 m3 reoveele ööpäevas.“ (tl 10). Need projekteerimis -tingimuste taotleja poolt määratletud kogused jäävad tunduvalt allapoole lubatud immutusnormi mistõttu vallavalitsusel puudus seaduslik alus projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumiseks. HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õigus alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjendustes märkida 4 haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Ruhnu Vallavalitsuse vaidlustatud protokolliline otsus õiguslikule alusele ei tugine. Arengukavas väljendatud eesmärgi koguda reovett puhastamiseks ainult ühises puhastis rakendamise õiguslikud eeldused on ellu viimata, st reoveekogumisala pole üldplaneeringuga määratud ja Vabariigi Valitsuse 31.07.2001 määruse nr 269 § 10 lg 6 rakendada ei saa. Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse § 5 lg 2 järgi kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni liitumine ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga toimub kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja taotlusel tema ja ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni omaniku või valdaja vahel sõlmitud lepingu alusel. See säte, erinevalt näiteks Korteriühistuseaduse § 5 lg-st 1, mille kohaselt on korteriomanik korteriühistu liige, kui korteriühistu moodustamise otsus on tehtud samas seaduses sätestatud korras, ei loe kinnistuomanikku asula tsentraalse vee- ja kanalisatsioonivõrguga automaatselt liitunuks. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Vallavalitsuse protokollilisest otsusest nähtub, et projekteerimistingimuste väljastamise taotluse üle otsustamisel juhinduti ühe tegurina asjaolust, et
lg 2 kohaselt ei ole lubatud heitevete pinnasesse immutamine veehaarde sanitaarkaitsealale lähemal kui 50 m selle välispiirist ühtlasi sedastades, et B kinnistu jääb osaliselt asula puurkaevu sanitaarkaitseala piirile lähemale. Tegemist ei ole asjakohase kaalutlusega. Vabariigi Valitsuse 31.07.2001 määruse nr 269 § 10 lg 2 (vaidlustatud protokollilises otsuses on ekslikult viidatud
eadusele) ei seo keeldu immutada heitvett pinnasesse mitte lähemal kui 50 m veehaarde sanitaarkaitsealast mitte kinnistu või selle osa vaid imbväljaku kaugusega veehaarde sanitaarkaitsealast. Juba ainuüksi sellise väära kaalutluse esinemine diskretsioonilises otsuses, mis võib lõppkokkuvõttes viia kallutatud otsuse tegemisele, on piisav vallavalitsuse otsuse tühistamiseks. Samuti tuleb osundada, et vallavalitsuse kirjalikes vastuväidetes kaebusele on tuginetud pärast vaidlustatud protokollilise otsuse tegemist antud Ruhnu Vallavolikogu 24.05.2011 määrusele nr 4 kuid HMS § 54 kohaselt tuleb haldusakti õiguspärasuse hindamisel juhinduda selle andmise hetkel kehtinud õigusest. Seetõttu ei ole nimetatud määrus antud olukorras asjassepuutuv. Kuna K. L taotlus projekteerimistingimuste väljastamiseks on ebaseaduslikult rahuldamata jäetud tuleb vallavalitsusel taotlus uuesti läbi vaadata, arvestades kohtuotsuses toodud argumentidega. HKMS § 92 lg 1 järgi menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud asjas on kohtukuluks kaebaja poolt tasutud riigilõiv määras 15,97 eurot. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 1, § 92 lg 1 kohus o t s u s t a s: 1. Rahuldada kaebus ja tühistada Ruhnu Vallavalitsuse 09.03.2011 protokolliline otsus keeldumise kohta B talule projekteerimistingimuste väljastamisest ning kohustada Ruhnu Vallavalitsust K. L ( L) projekteerimistingimuste väljastamise taotlust uuesti läbi vaatama. 2. Mõista Ruhnu Vallavalitsuselt K. L ( L) kasuks välja kantud kohtukulud summas 15 (viisteist) eurot ja 97 eurosenti. 5 Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonis ei taotleta selle lahendamist istungil. Aivar Koppel, halduskohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.