KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Meelis Eerik Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2011.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-10-59443 Tsiviilasi BIGBAN

§ 402

„tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.“ 2 Tuginedes VÕS § 34 „tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.“ Vastuseks võlgniku väitele kompromissi sõlmimistest märgib kohus, et hageja nõuab laenu vaid 17.12.2008 laenulepingu alusel ning ükski varasem leping ei ole antud vaidluse objektiks. Kohus kvalifitseerib hageja ja käendaja vahelise suhte käendussuhteks. Vastavalt VÕS § 142 lg 1 ja 2 „käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav.“

§ 143„tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija.

Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.“ Pooltevaheline käendussuhe on tarbijakäendus ning pooled on kokku leppinud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, milleks on 2 888,98 eurot. Pooltevaheline käendusleping on kehtiv. Hageja on saatnud võlgnikule ja käendajale võlateatisi kümnel korral (t lk 24-33). 04.05.2009 ja 07.09.2009 tegi hageja lepingu ülesütlemise hoiatuse (t lk 34-37) ja 16.10.2009 kirjaga ütles hageja lepingu üles (t lk 38-39). Puudub vaidlus, et lepingud on üles öeldud 16.10.2009 ja kohus loeb selle asjaolu tuvastatuks. Vastavalt VÕS § 145 lg 1 „kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.“ Võlgnik ja käendaja vastutavad hageja ees solidaarselt, sest käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

§ 145lg 2 „käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.“ Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 16 621,67 krooni. Kostjad ei ole esitanud tõendeid võla tasumise kohta. Võlgniku väide, et laenu sundis võtma tema elukaaslane, kes võttis selle raha välja ja ostis auto, ei ole õiguslikult relevantne. Laenulepingu on sõlminud võlgnik ning ta vastutab võetud kohustuse eest. Laenusaajal on õigus otsustada mida ta laenusummaga teeb. Kohus leiab, et põhivõlg summas 16 621,67 krooni on põhjendatud ja kuulub kostjatelt väljamõistmisele. Võlgnik leiab, et võlale lisanduv intress, viivis jm on ebamõistlikult suur. Kohus analüüsib neid vastuväiteid. 3 Hageja nõuab intressi 5 684,02 krooni. Intressi suuruses on pooled lepingus selgesõnaliselt kokku leppinud. Kohus peab intressi põhjendatuks ja mõistab kostjatelt selle välja. Intressi näol on tegemist tasuga raha kasutamise eest. Pooled on selle tasu ulatuses vabad kokku leppima. Vaatamata võlgniku väitele, et ta oli lepingu sõlmimise ajal 18 aastat vana, ei leia kohus, et hageja oleks ära kasutanud võlgniku sotsiaalset kogenematust või et hageja tegevusele sellise hinnaga laenu andmisel oleks midagi ette heita. Võlgnikule pidi olema teada kui palju talle laen maksma läheb, sest lepingus on kirjas krediidi kulukuse määr, samuti nähtub intressi rahaline suurus maksegraafikust: s.o 8 164,32 krooni. Võetud kohustust tuleb VÕS § 76 lg 1 alusel täita. Hageja nõuab 2 800 krooni võla sissenõudmise kulusid. Lähtudes võlgniku vastuväitest leiab kohus, et tegemist on ebamõistliku nõudega. Võla sissenõudmise kulud on kostjatele kirjade saatmise kulud. Hageja arvestab kirja saatmise hinda hageja kehtestatud hinnakirja järgi. Üldtingimuste p 6.6 järgi on „krediidisaaja kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud kulud, sh kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale, käendajale ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale.“ Hinnakirja järgi on meeldetuletuskirja tasu võlgnikule 200 krooni ja käendajale 100 krooni. Kohus ei kohalda üldtingimuste p 6.6 teist lauset ega ka hageja hinnakirja järgmisel põhjusel. Üldtingimuste p 6.6 on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Oma sisult on tegemist lepingulise suhte rikkumisest tuleneva kahju hüvitamisega. Hagejale ei oleks neid kulutusi tekkinud, kui võlgnik ei oleks oma kohustusi rikkunud. Kahju hüvitamisele kehtib aga põhimõte, et hüvitamisele kuulub üksnes reaalselt tekkinud kahju. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku seadmine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). Tekkinud kahju kuulub tõendamisele. Antud üldtingimuste punktiga on hageja sellest põhimõttest kehtestanud teistsuguse korra, mille järgi kuulub kahju hüvitamisele hinnakirja järgi. Sellega võib hageja kehtestada nn kahjule igasuguse hinna ning nõuda selle kostjatelt välja. Kohus leiab, et üldtingimuste p 6.6 teine lause on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühine. Hageja nõuab kohtu arvates kostjatelt kui tarbijatelt ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist. Ebamõistlikkus tuleneb järgnevast. Hageja kahju on tekkinud kirjade saatmisest. 2009a-l oli lihtkirja saatmise hind 5,50 krooni. Antud juhul puuduvad tõendid, et kirjad oleksid saadetud muul viisil kui lihtkirjana. Hageja hinnakirja järgi on selle kirja hind aga võlgnikule 200 krooni ja käendajale 100 krooni. Tegemist on 36- ja 18-kordse hinnavahega. Hageja väidab küll, et nõudekirjade tasu hõlmab ka töövahendite, töö- ja ajakulu maksumust, kuid need väited on ebausaldusväärsed. Kahtlemata tekib kirja saatmisega mõningane büroo- ja tööjõukulu, kuid elulise usutavuse pinnalt ei saa see olla sedavõrd suur nagu hageja püüab väita. Samuti ei ole arusaadav, kuidas käendaja kirja koostamine on kaks korda vähem kulukam kui võlgnikule kirja koostamine. Seetõttu on hageja sellesisulised väited ebausaldusväärsed ning sellises ulatuses kahjuhüvitise fikseerimine ebamõistlik. Kohtule ei ole eluliselt usutav, et ühe hageja jaoks standardkirja paberi, trüki ja tööjõukulu oleks 94,50 või 194,50 krooni. Kohus jätab üldtingimuste p 6.6 teise lause kohaldamata. Analoogiliste üldtingimuste võimalikule ebamõistlikkusele on viidanud ka Riigikohus lahendis 3-2-1-120-

1. Kohus mõistab kostjatelt välja kirjade saatmise postikulu, mis on reaalselt tõendatud. Kostjad kirjade saamise vastu ei vaielnud. Hageja on saatnud 16 kirja. Kohus mõistab kostjatelt välja (16 x 5,50) 88 krooni. Ülejäänud osas jätab kohus hageja nõude võla sissenõudmise kulude hüvitamiseks rahuldamata. 4 Hageja nõuab kostjalt viivist 7 774,04 krooni perioodi 16.10.2009-11.11.2010 eest koos viivisega ülesütlemise aja seisuga (t lk 41) ning alates 27.11.2010 37,86% tagastamata krediidisummalt aastas. Üldtingimuste p 6.1 tuleb maksetega viivitamisel tasuda viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras, s.o lepingujärgse intressimääraga samas määras. VÕS § 415 lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-120-08 leidnud, et nimetatud sätte alusel on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Nimetatud tsiviilasjas oli intressimäär 25,73% aastas. Riigikohus märkis täiendavalt, et välistatud ei ole sellise viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt. Võlgnik peab viivist ebamõistlikult suureks. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi leiab kohus, et viivis 37,86% on ebamõistlikult suur ja vähendab seda mõistliku ulatuseni. Viivise suurus on 0,1% päevas, mis on kõrgem kui võlasuhetes tavapäraselt. Kohus peab tavapäraseks viivisemääraks 0,05% päevas. Seda viivisemäära (0,05% päevas) peab kohus mõistlikuks ka antud suhtes. Kohus ei näe põhjust, miks peaks krediidiasutus nõudma tarbijalt keskmisest kaks korda kõrgemat viivist arvestades täiendavalt veel asjaolu, et laenu saamise eest on tarbija maksnud keskmisest mitu korda kõrgemat intressi. Seetõttu nõustub kohus võlgnikuga ja leiab, et viivis on ebamõistlikult suur ning vähendab viivise määra 0,05%ni päevas e 18,93%ni aastas. Sellega on kohus viivisemäära vähendanud poole võrra. Seetõttu rahuldab kohus hageja nõude viivise väljamõistmiseks osaliselt ja mõistab kostjalt välja viivise summas 3 887,02 krooni. Ülejäänud osas jääb hageja nõue viivise väljamõistmiseks rahuldamata. TsMS § 367 alusel on hagejal õigus nõuda viivist alates hagi esitamisest protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hagi on esitatud 26.11.
2. Põhinõue on 16 621,67 krooni. Hageja nõuab viivist 37,86% põhinõudelt alates 27.11.
3. Kohus rahuldab selle nõude osaliselt ja vähendab eeltoodud kaalutlustel viivise määra 18,93%ni. Ülejäänud osas jääb hageja nõue viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Seega on kohus rahuldanud hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt välja põhinõude summas 16 621,67 krooni, intressi 5 684,02 krooni, võla sissenõudmisega seotud kulud 88 krooni, viivise 3 887,02 krooni, kokku 26 280,71 krooni ehk 1 679,64 eurot. Alates 27.11.2010 mõistab kohus kostjatelt solidaarselt välja viivise 18,93% aastas kuni põhinõude 1 062,32 eurot tasumiseni. Eesti kroonide ümberarvestamisel eurodesse lähtub kohus kehtivast Euroopa Keskpanga vahetuskursist ja euro kasutusele võtmise seaduse §-s 5 sätestatud arvestusreeglitest. Menetluskulud mõistab kohus välja juhindudes TsMS § 163 lg-st 1, s.o proportsionaalselt hagi rahuldatud ulatusega. Kohus jätab hageja kanda menetluskuludest 20% ja kostjate kanda solidaarselt 80%. Kostjad vastutavad TsMS § 165 lg 3 alusel menetluskulude kandmise eest solidaarselt. 5 TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Meelis Eerik kohtunik 6