Obsah (8)

§ 101§ 16§ 111§ 24§ 27§ 61§ 96§ 116

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 28.10.2011, Tallinn Tsiviilasja number

) §-st 96, § 97 p-st 1, § 99 lg-dest 1 ja 2, §-st 100, §-st 101, §-st 102 ja §-st 108, hageja poolt esitatud asjaoludest ja kostja õigeksvõtust ning leidis, et põhjendatud on A. R hagi rahuldamine ja temale elatise väljamõistmine miinimummääras 139.01 eurot kuus. Kohtuistungil 31.05.2011 kostja küll palus lapse ülalpidamiseks elatis välja mõista mitte alates oktoobrist 2010, vaid alates 14.01.2011, kuid oma seisukohta ta ei põhjendanud. Ta kinnitas, et tal ei olnud võimalust maksta lapsele elatist, kuna teadis, et lapse emal on raha olemas. 7. Kuna kostja ei ole esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaksid tema poolt lapse ülalpidamiskohustuse täitmist hagis täheldatud ajavahemikus, see on pärast 20.10.2010, tuleb kostjalt välja mõista elatis alates 20.10.2010, mil hagiavalduse kohaselt lõppesid A.R ja G. R abielusuhted ja kostja ei võta osa nende alaealise lapse ülalpidamisest. Neid väiteid ei ole kostja menetluses vaidlustanud. Tõendeid selle kohta, et kostja ei saaks oma poja ülalpidamiseks tasuda

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimummääras elatist, kohtule ei esitatud.

1. Kohus lähtus elatise väljamõistmisel miinimummääras kehtivatest normidest, millest tulenevalt ei pea elatisenõuet ega selle nõude esitamise eelduseks olevaid lapse vajadusi, mis ei ületa 139.01 eurot, põhjendama ega tõendama.
2. Kohus leidis, et ka hageja A. R ülalpidamiseks elatise väljamõistmine miinimummääras tagasiulatuvalt alates 20.10.2010 on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Lisaks

§-le 16 vaatles kohus ülalpidamise nõuet koosmõjus

1. peatüki sätetega. A. R nõudis endale kostjalt ülalpidamist miinimummääras kuni 01.09.2011, mil poeg A hakkab käima koolieelses lasteasutuses ja A. R avaneb võimalus end ise tööga ülal pidada. Kostja vastuväited, miks ta ei peaks maksma oma lahuselavale abikaasale elatist, ei olnud asjakohased. Isegi kui A. R võttis kontodelt välja sularaha, ei ole see alus, et temale ei pea seetõttu ülalpidamist andma. A. R väitis, et võttis välja enda nn emapalga raha. Seda sai ta kuni oktoobrini
2. Peres oli kooselu ajal kummalgi oma raha. Kostja väitel oli tegemist abikaasade ühise rahaga, mida hageja omatahtsi on kulutanud. Ühisvara jagamise nõuet kohus aga käesolevalt ei menetle.
3. Kohtul puudusid niisugused tõendid, mis lubaksid järeldada

§ 16lg-s 3 toodud asjaolude esinemist, see tähendab seda, et hageja A.

R oleks põhjustanud oma käitumisega poolte lahkumineku. Samuti ei ole tõendeid selle kohta, et hageja saaks käesoleval ajal niisugust sissetulekut, millega suudaks end üleval pidada.

1. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti 15.12.2010 tõendist nähtuvalt sai A. R vanemahüvitist alates 16.07.2009 kuni 23.09.2010 15 793 krooni kuus. Tööandja AS-i If Eesti Kindlustuse poolt 14.12.2010 välja antud tõendist nähtuvalt viibib nende töötaja A.R alates 16.07.2009 lapsehoolduspuhkusel. Kuna A. R puudub pärast vanemahüvitise saamise lõppu sissetulek ning kuna kohus ei leidnud, et ta oleks põhjustanud oma 4 käitumisega poolte lahkumineku, tuleb tema nõue rahuldada ja mõista kostjalt välja igakuine ülalpidamine alates 20.10.2010 kuni 01.09.2011, mille on A. R ise piiritlenud.
2. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 1 tunnistas kohus kostjalt A. R ülalpidamiseks väljamõistatava elatise kohta tehtud otsuse viivitamata täidetavaks. Apellatsioonkaebus
3. G. R palub tühistada maakohtu otsuse, uue otsusega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud.
4. Seaduse kohaselt, kui ema ei ole raseduse tõttu või raseduse või sünnituse põhjustatud tervisehäire tagajärjel võimeline ennast ülal pidama, on isa kohustatud talle ülalpidamist andma kuni ema terviseseisundi paranemiseni. Sama kehtib, kui emal ei ole lapse eest hoolitsemise tõttu võimalik sissetulekut saada (

§ 111lg 2).

Ei ole alust arvata, et ema või lapse tervis on rikutud ja seoses sellega ema ei saa tulu saada. Hageja võib asuda tööle ja saada tulu.

1. Apellant palub vabastada teda hageja ülalpidamise kohustusest ka põhjusel, et peab vastustaja käitumist ebamõistlikuks. Mõtlematu oli lahkumine perekonnast, kus on alaealine laps, kes vajab ema koos isaga. Kohus võib kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel. Kostja võis olla lapsega kodus, kuni ema on tööl, selle ajani, kuni laps antakse lasteaeda.
2. Maakohus ei ole kostja vastuväiteid piisavalt analüüsinud. Kohus ei maininud 166 351 krooni (10 631.77 eurot), mida hageja võttis arvetelt välja perioodil 22.11.- 06.12.
3. Kostja rääkis kohtule, et see raha jäi hageja kätte, et ta võttis seda arvetelt maha. Lahus elav abikaasa ei ole õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end ise ülal pidada (

§ 16lg 3).

Hagejal raha olemasolu tagab tema ülalpidamise tema poolt nõutavas mahus. Selle raha eest, mis vastustaja välja võttis, võib ta ennast üleval pidada. 17. Hageja paljasõnaliselt väitis, et see ei olnud perekonna ühine raha. Emapalka (vanemahüvitist) ta sai abieluaja jooksul. Kui abiellujad ei vali varasuhet abiellumisavaldusega või ei sõlmi abieluvaralepingut, kohaldatakse nende varalistele suhetele abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut (

§ 24lg 2).

Varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Kolmandate isikute suhtes (kohtu suhtes ka) kehtib varaeseme kuulumine abikaasa lahusvara hulka ainult

§-s 61 sätestatut järgides (

§ 27lg 6).

Kui abikaasad muudavad nende suhtes

§ 24

järgi kehtivat varasuhet või lõpetavad varasuhte, on muudatustel kolmanda isiku suhtes õiguslik tähendus ainult siis, kui need on abieluvaralepinguna kantud abieluvararegistrisse või kui abieluvaralepingu olemasolu oli kolmandale isikule teada (

§ 61

lg 2).

§ 27selgelt määratleb lahusvaha mahtu, mida hageja vastuväited ei puuduta.

Hageja ei ole esitanud mingeid tõendeid varalahuse kohta, kuna neid ei ole.

1. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus ei põhjendanud, miks ta jättis tähelepanuta pankade väljavõtted ja väljavõetud summad, miks ei nõustunud kostja vastuväidetega nii hageja ülalpidamise kui käitumise osas. Hageja on paljasõnaline oma väites, et raha on tema poolt kulutatud. Kostja teadis, et lapse emal on raha olemas. Kohus ei võtnud arvesse hageja poolt väljavõetud rahasummasid, viimane suuruses 50 000 krooni (3195 eurot) oli välja võetud 06.12.
2. On tõendamata, et perioodil alates 06.12.2010 - 14.01.2011 (39 päeva) hageja kulutas 50 000 krooni. Sellest rahast oleks võinud lahutada lapse ülalpidamise, mida tegelikult hageja ka tegi. 5 Vastustaja seisukoht
3. Hagejad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
4. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles on vaidlustatud elatise väljamõistmist lahuselanud abikaasa ülalpidamiseks. Selles osas on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ja rakendanud ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu tuleb maakohtu otsus selle nõude osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha selles osas ise uue otsuse, millega jätab A. R hagi rahuldamata. Tulenevalt viidatud nõude rahuldamata jäämisest tuleb jaotada uuesti ka maakohtus kantud menetluskulud.
5. Alaealise lapse A. R hagi osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse muutmiseks, kuid vajalik on täpsustada lahendi resolutsiooni, jättes sellest välja sõnad „A.R kasuks“. Õigustatud isikuks, kelle kasuks hagi rahuldatakse, on hageja, seega alaealine laps. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-11 17.05.2011 selgitanud, et elatishagi esitamisel lapse nimel tuleb hagis märkida, kuidas (muuhulgas kelle kontole) väljamõistetav elatis tuleks tasuda; samuti tuleks vaidluste vältimiseks vajadusel täpsustada kohtuotsuse täitmise viisi ja korda TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt. Käesolevas asjas vastavasisulised taotlused puuduvad.
6. Alaealisele lapsele elatise väljamõistmise põhjenduste osas nõustub kolleegium maakohtuga. Samuti võtab kolleegium selles osas apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Alaealise lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise osas vaidlustab apellant alguskuupäeva ja on seisukohal, et elatis tuleb välja mõista mitte alates 20.10.2010, vaid alates 14.01.
7. Kaebuse kohaselt teadis kostja, et lapse emal on raha, kuna peale kostja juurest koos lapsega lahkumist 20.10.2010 jäi abikaasa käsutusse arveldusarve, samuti võttis abikaasa kaasa perekonna raha 116 351 krooni; arveldusarvelt võttis abikaasa peale lahkuminekut välja 50 000 krooni 06.12.
9. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja seisukoht ei ole põhjendatud ega kooskõlas kehtiva seadusega. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et peale abikaasa lahkumist 20.10.2010 ta lapse ülalpidamises ei osalenud.

§ 96

ja § 97 p 1 kohaselt on täisealine esimese astme alaneja sugulane (kelleks isa on) kohustatud andma ülalpidamist alaealisele lapsele.

§ 116

lg 1 kohaselt on reeglina vanematel oma lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Seetõttu ei vabane teine vanem lapse ülalpidamisest ka juhul, kui vanem, kellega koos laps elab, on majanduslikult võimeline last ka üksinda ülal pidama ning ei esine seaduses sätestatud aluseid teise vanema vabastamiseks ülalpidamiskohustusest.

1. Küll aga on maakohus jätnud tähelepanuta, et lahuselava abikaasa õigus saada teiselt abikaasalt elatist sõltub sellest, kas ta suudab ennast ise ülal pidada või mitte. Maakohus on jätnud kostja vastavad väited ja kostja taotlusel väljanõutud dokumentaalsed tõendid (väljavõtted liikumistest arveldusarvetel) analüüsimata, rikkudes seega TsMS § 442 lg 8, mille kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Samuti peab kohus otsuses analüüsima kõiki tõendeid ning kui ta mõnda tõendit ei arvesta, peab seda põhjendama.
2. Lahuselavate abikaasade vahelisi ülalpidamiskohustusi reguleerib

§ 16

lg 3, mille kohaselt kui abikaasad elavad lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel sama sätte lg 1 ja 2 kohaselt. Sama sätte teise lause kohaselt ei ole lahus elav abikaasa õigustatud teiselt abikaasalt ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end ise ülal pidada või kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega.

1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja väited ei anna alust asuda seisukohale, et poolte lahuselu oli põhjustatud A. R käitumisest. Asjaolu, et hageja lahkus lapsega abikaasa juurest, iseenesest selliseks järelduseks alust ei anna. Abieluline kooselu 6 kohustab meest ja naist vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks ning põhineb absoluutsel vabatahtlikkusel. Abielu ei ole võimalik ühe poole vastava tahteta ja kui üks abikaasadest ei soovi enam abielu (abielulist kooselu) jätkata, on tal alati õigus astuda konkreetseid samme selle lõpetamiseks. Asjakohatud on apellandi viited abikaasa ja tema vanemate/sugulaste süüle nende abielusuhete lõppemises.
2. Küll aga tuleb nõustuda apellandiga, et A. R arveldusarvete väljavõtted (t lk 75-105, 190196) annavad aluse lugeda tõendatuks, et hageja oli võimeline ennast ka peale abikaasa juurest lahkumist ise ülal pidama ja seda vaatamata sellele, et alates oktoobrikuust ei saanud ta enam vanemahüvitist, ka ei saanud ta seoses lapse hooldamisega tööle minna. Seadus ei seo enda ülalpidamisvõimet igakuise regulaarse sissetuleku saamisega (töötasu vmt). AS-i SEB Pank ja Swedbank AS-i arvelduskontode väljavõtetelt nähtub, et A. R käsutuses oli abikaasast lahkumise ajal piisavas summas rahalisi vahendeid, et probleemideta majandada ennast vähemalt kuni 01.09.2011, see on kuupäevani, millega ta oma nõude piiras. Hagiavalduse täpsustuses deklareeris ta enda igakuisteks keskmisteks kulutusteks 4015 krooni (256.59 eurot; t lk 19). 17.11.2010 võttis ta AS-i SEB Pank arveldusarvelt kaardiga välja 10 000 krooni, 19.11.2010 sularahas 2000 eurot (31 398 krooni) ja 2000 krooni, samal päeval ka kaardiga 10 000 krooni, 20.11.2010 kaardiga 10 000 krooni, 22.11.2010 sularahas 2445 eurot (39 953.96 krooni) ja samal päeval kaardiga 10 000 krooni – seega kokku 113 351 96 krooni (t lk 101-102). Swedbank AS-i arveldusarvelt võttis ta 06.12.2010 välja kokku 50 000 krooni (t lk 194). Seega pidi hageja käsutuses olema hagiavalduse esitamise seisuga 30.12.2010 kokku 163 351.96 krooni (10 433.42 eurot), mille kasutamise kohta on ta maakohtus väitnud vaid, et seda raha enam ei ole (t lk 163) ning et Swedbank AS-i arvet kasutavad tegelikult tema vanemad (t lk 164). Selline rahasumma võimaldas tal ennast hagetaval perioodil ise ülal pidada ja seda isegi juhul, kui väide 50 000 krooni suuruse summa kasutamise kohta vanemate poolt eelduslikult õigeks lugeda. 113 351.96 : 10 = 11 335.20 krooni keskmiselt kuus ületab hageja enda poolt esile toodud keskmisi kulutusi 2,8 kordselt ning tähtsust ei oma, kas tegemist oli abikaasade ühisvaraga või hageja lahusvaraga. A. R ei ole põhjendanud tema kasutuses olnud raha kulutamist, seega ei ole kohtul võimalik hinnata tehtud kulutuste vajalikkust. Isegi kui hageja tõepoolest kulutas enne hagi esitamist kogu rahasumma ära, oli tegemist hea usu põhimõtte rikkumisega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 mõttes, mis ei anna talle õigust nõuda enda ülalpidamist lahuselavalt abikaasalt. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning sama sätte lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud selliselt, et selle eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
3. Määrusega 14.01.2011 rahuldas maakohus hagejate taotlused hagi tagamiseks ja kohustas kostjat tasuma mõlemale kostjale tsiviilasja menetluse ajal elatusraha 139.01 eurot kuus. TsMS § 386 lg 4 alusel tühistab ringkonnakohus hagi tagamise nõude osas, milline jääb rahuldamata.
4. Maakohtu otsuse osalisel tühistamisel tuleb jaotada uuesti ka menetluskulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad A.R menetluskulud täies ulatuses kostja kanda ja A. R kulud tema enda kanda. G. R kuludest jääb 50% A. R kanda.
5. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et käesolevas asjas tuleks menetluskulude jaotamisel rakendada TsMS § 162 lg-t
6. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-116-10 05.01.2011 selgitanud, et nimetatud sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas tsiviilasjas sellised asjaolud tuvastamist ei leidnud, millised annaksid aluse lugeda A. R menetluskulude väljamõistmise kostjalt äärmiselt ebaõigeks või ebamõistlikuks. 7
7. A. R vastu esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad tema apellatsioonimenetluses kantud kulud apellandi kanda. A. R vastu esitatud kaebuse rahuldamisel jäävad A. R apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda ja G. R apellatsioonimenetluses kantud kuludest jääb 50% A. R kanda. Ulvi Loonurm Malle Seppik Imbi Sidok