Obsah (20)

§ 218§ 187§ 423§ 149§ 436§ 363§ 3§ 442§ 657§ 654§ 652§ 230§ 229§ 232§ 233§ 438§ 632§ 173§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-09-25110 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27.06.2011, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Fred Fisker, Tiit Kollom Tsivii

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus

1. 28.05.2009 esitas OÜ Herkimer (hageja) Harju Maakohtule hagi kohtutäitur Priit Petteri (kostja I) vastu enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks. 06.09.2010 määrusega kaasas kohus hageja taotlusel kostjatena menetlusse Osaühingu Fransertal (pankrotis, kostja II, samuti võlgnik) ja Aktsiaseltsi Haltransa (kostja III, samuti sissenõudja ja ostja). 14.11.2008 esitas kostja III kostjale I täitmisavalduse täitemenetluse alustamiseks kostja II suhtes. Kostja III ja kostja II omanike ring ning juhatuse liikmed kattuvad, mistõttu on tegemist lähikondsetega. 09.12.2008 esitas hageja täitmisavalduse kohtutäitur Risto Sepale täitemenetluse alustamiseks kostja II suhtes. Kostja I arestis 27.11.2008 ja 29.12.2008 avalduste alusel kostja II kinnistud. 12.01.2009 esitas kohtutäitur Risto Sepp kostjale I avalduse sundtäitmisega ühinemiseks vastavalt TMS §-le
2. Nimetatud avalduses palus kohtutäitur Risto Sepp lugeda hageja ühinenuks täiteasjaga nr 023/2008/1480 ja kanda vara realiseerimisest saadud summast 30 548 995 krooni hageja võla katteks kohtutäitur Risto Sepa ametialasele arvele. 12.01.2009 avaldas kostja I enampakkumisteate 29.01.2009 toimuva enampakkumise kohta, mille raames müüakse kostjale II kuuluvad kaks kinnisasja alghinnaga 596 000 000 krooni. 29.01.2009 enampakkumine nurjus. 13.02.2009 avaldas kostja I enampakkumisteate 01.04.2009 toimuva enampakkumise kohta, mille raames müüakse kostjale II kuuluvad kaks kinnisasja alghinnaga 482 000 000 krooni. 01.04.2009 kuulutas kostja I enampakkumise nurjunuks. 08.04.2009 avaldas kostja I enampakkumisteate 28.04.2009 toimuva enampakkumise kohta, mille raames müüakse kostjale II kuuluvad kaks kinnisasja alghinnaga 350 000 000 krooni. 28.04.2009 enampakkumisel müüdi kinnistud kostjale III. 28.04.2009 esitas kostja III ostuhinna tasaarvestuseks avalduse. Hageja esitas nõude TMS § 223 lg 1 alusel. Vara on müüdud tühise arestimisakti alusel ning on rikutud enampakkumise olulisi tingimusi, mistõttu tuleb enampakkumine tunnistada kehtetuks. Kostja I ei küsinud võlgniku ja sissenõudja seisukohta vara allahindamise suhtes, mistõttu on vara allahindamisel rikutud materiaalõiguse norme ning sellest tulenevalt on vara allahindamine ebaõige. Kostja I ei esitanud hagejale arestimise akte. Hagejat tuli kohelda TMS § 149 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kui sissenõudjat ja omistada talle kõik sissenõudja õigused. Kostja I poolt toimus kinnisasjade müük ühiselt vastuolus TMS § 151 lg-tega 1 ja
3. 12.01.2009, 13.02.2009 ja 08.04.2009 enampakkumise teadetes ei ole kinnisasja registriosa nr 3665701 koormavaid kolmandate isikute õigusi (hüpoteeke). Kuulutus ei vasta TMS § 153 lg 1 p 5 nõudele. 28.04.2009 läbiviidud enampakkumisel osales ainsa pakkujana kostja III ja tema nõude suurus oli 28 683 750 krooni. Tulenevalt TMS § 83 lg-st 1 oleks tulnud kostjal III tasuda tagatisraha 35 000 000 krooni. Enampakkumisel osales seega isik, kelle täitemenetluses täitmisel olev nõue ei katnud tagatisraha ja kes ei oleks tohtinud enampakkumisel osaleda. 26.11.2009 menetlusdokumendis lisas hageja, et kostja II vara on arestitud ilma kehtiva täitedokumendita, kuna kostja III poolt koos 16.04.2009 täitmisavaldusega kostjale I esitatud Tallinna notar Tea Türnpuu poolt 14.04.2009 tõestatud leping ei ole TMS § 2 lg 1 p-s 18 sätestatud täitedokument, mille alusel oleks võimalik sundtäita kostja III väidetavat 392 000 000 kroonist nõuet kostja II vastu. 14.04.2009 võla tunnistamise kokkuleppest ja kokkuleppest kohesele sundtäitmise allumise kohta ei nähtu, et 2 kostja II oleks andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele ning seda just pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Kui tegemist on täitedokumendiga, siis kostja II on allutanud ennast kohesele sundtäitmisele üksnes võlgnevusele lisandunud intresside ja viivise osas, mitte aga väidetava põhivõla osas. Kostja I ei selgitanud hagejale kui täitemenetluse osalisele kooskõlas TMS §-ga 8, et hagejal on õigus ilma tagatisrahata osaleda enampakkumisel. Seega piirati oluliselt enampakkumisel osalevate isikute ringi ja hageja kui hüpoteegipidaja õigusi. Kostja I rikkus TMS § 88 lg 1 nõuet ega teinud teatavaks kohtutäitur Risto Sepa poolt 06.01.2009 hageja nimel esitatud sissenõudega ühinemise avaldust. Hagejale ei edastatud enampakkumise teadet, millega rikuti TMS § 153 lg 2 nõuet. Kostja I ei põhjendanud arestimisaktis märgitust erineva alghinna määramist, rikkudes sellega TMS § 88 lg 2 nõuet. Enampakkumine peab toimuma neil tingimustel, nagu see on välja kuulutatud. Kohtutäitur ei ole avaldanud, millise järjekoha hüpoteegipidaja nõudeid sundtäidetakse ja on sellega rikkunud TMS § 8 nõuet. Kohtutäitur ei avaldanud enampakkumisel tehtud pakkumiste sammu, mis nähtub enampakkumise aktist, kus on pakkumiste tegemise samm jäetud märkimata. Pakkumiste samm on enampakkumise oluliseks tingimuseks ja see on seaduses enampakkumise tingimusena sätestatud. Kohtutäitur on TMS § 91 lg 3 oluliselt eirates tunnistanud parimaks kostja III pakkumise, kuigi käesoleval juhul rikuti enampakkumise olulisi tingimusi. Enampakkumise nurjunuks kuulutamiseks esines TMS § 99 lg 1 p-s 3 sätestatud alus, kuna parim pakkuja ei tasunud 1/10 ostuhinda selleks ettenähtud ajaks. Kostja III ei saanud TMS § 93 lg 4 alusel tasaarvestada ostuhinna tasumise kohustust, kuivõrd see on olulises vastuolus TMS §-s 174 sätestatuga ja hea usu põhimõttega. Kostja III ei saanud kogu oma nõuet tasaarvestada enampakkumise eseme ostuhinna tasumise kohustusega, vaid kostja III oleks saanud tasaarvestada 6 000 000 krooni (I järjekoha hüpoteeki). Kostja II vara arestimine on TMS § 55 p 3 alusel tühine, kuna vara on arestinud ebapädev isik. 08.12.2008 ja 29.12.2008 arestimisaktidest ei nähtu, kes on arestimisaktidele alla kirjutanud. Kostja I vastus
4. Kostja I hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejal puudub õigus nõuda enampakkumise kehtetuks tunnistamist, kuna enampakkumine ei mõjuta tema õigusi. Hageja õigused kinnistute suhtes jäävad muutmata kujul kehtima ka pärast enampakkumist TMS § 158 tulenevalt ja kinnisasja omaniku vahetumisel hageja võimalused vara arvelt nõuet rahuldada suurenevad. Enampakkumine on läbi viidud kostja III neljanda järjekoha hüpoteegiga tagatud nõude ja hüpoteekidega tagamata nõuete rahuldamiseks kostja II vastu. Täitemenetlus ei riiva kuidagi hageja õigusi või nõudeid, mis on tagatud kolmanda järjekoha hüpoteegiga. Hagejal puudub õigus hageda enampakkumise kehtetuks tunnistamist TMS § 223 lg 1 alusel, kuna hageja ei ole täitemenetluse osaliseks, sest ta ei ole esitanud vormikohast avaldust sundtäitmisega ühinemiseks ja kinnistutele sissenõude pööramiseks. Hageja ei olnud 28.04.2009 toimunud teise kordusenampakkumise alguse hetkeks täitemenetluse osaline. Kostja I ei ole rikkunud enampakkumise läbiviimisel ühtegi enampakkumise korda sätestavat normi ja 28.04.2009 enampakkumine on seaduslik ja kehtiv. Kuna 01.04.2009 enampakkumine nurjus, esitas 2.04.2009 kostja I päringud kostjale II ja kostjale III varale uue hinna määramiseks. Kostja I koostas 07.04.2009 vara ümberhindamise akti vastustest tulenevalt. 07.04.2009 esitas hageja kaebuse kostja I 26.03.2009 otsusele. 15.04.2009 esitas kostja III täiendava täiteavalduse nõude 392 000 000 krooni sissenõudmiseks. Nõue põhines Tallinna notar Tea Türnpu poolt tõestatud lepingul, millega kostja II oli andnud võlatunnistuse nõudele 392 000 000 krooni ja ühtlasi kokku leppinud koheses sundtäitmises. Kostja I tegi 27.04.2009 otsuse, millega võimaldas kostjal III eeltoodud nõudega täitemenetluses ühineda. Kokku moodustas 3 kostja III nõue kostja II vastu vaidlusaluses täitemenetluses (392 000 000 + 34 741 961,48) 426 741 961 krooni. Kostja II pankroti väljakuulutamisega on täitemenetlus lõppenud. Väidetavad hageja rikkumised enampakkumise ettevalmistamisel ja läbiviimisel ei anna alust hagi rahuldamiseks. Hageja ei tohi TMS § 217 lg 6 ja § 92 lg 3 kohaselt enampakkumise läbiviimise osas rikkumistele tugineda. Täitemenetluses ei esine hageja poolt viidatud rikkumisi. Väidetavad rikkumised ei ole olulised ega oleks mõjutanud enampakkumise tulemusi. Hageja oli teadlik hagis toodud asjaoludest juba 2009.a jaanuaris, kuid ei vaidlustanud kohtutäituri toiminguid TMS § 217 korras ega esitanud vastuväiteid enampakkumise akti. Kui ka hagis toodud rikkumised oleksid tegelikult aset leidnud, siis need ei ole sellised rikkumised, mis oleksid piisavad hagi rahuldamiseks ja enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks. Kostja II vastus
5. Kostja II võttis hagi õigeks. Kostja II nõustus hageja seisukohtadega enampakkumise kehtetuse osas. Kostja II pankrotihaldurid on esitanud maakohtule hagiavalduse vaidlustatud täitemenetluse aluseks oleva täitedokumendi, 14.04.2009 võlatunnistuse, tagasivõitmiseks. Vaidlustatud täitemenetluse eesmärgiks on olnud kostja II vara põhjendamatu ja alusetu üleandmine kostja II juhatuse liikme teisele äriühingule, kostjale III, et seada kostja II juhatuse liikmega seotud äriühing võimalikus pankrotimenetluses teistest võlausaldajatest soodsamasse olukorda ning vältida sellel eesmärgil vara tagasivõitmise võimalusi. Kostja III vastus
6. Kostja III hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Hagi ei ole esitatud hageja õiguse või huvi kaitseks. Hagi tuleb jätta

§ 423

lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, sest isegi hageja väljatoodud faktilistel asjaoludel ei saa olla hageja õigused rikutud. Hageja tahab nurjata enampakkumisel müüdud kinnistute omandi üleminekut ja saada kontroll kinnistute üle pankrotimenetluses, tehes koostööd kostja II pankrotihalduritega. Hagi on esitatud vale kostja vastu. Kostja III ei saa olla käesolevas asjas kostjaks, kuna hageja ei ole esitanud nõuet kostja III vastu. Hagi põhjendatakse täitetoimingu formaalsete nõuete eiramisega. Kostja III ei saa vastutada täitetoimingu seaduslikkuse eest. Kostja III ei saa olla kostjaks ka juhul, kui hageja nõue oleks suunatud enampakkumisel võõrandatud kinnistute väljanõudmisele, sest kostja III loovutas parima pakkuja ja kinnistute ostja õigused TMS §-st 91 tulenevalt OÜ-le Boat Residence 28.04.2009 avalduse alusel. Kostja III toetas kostja I sisulisi vastuväiteid hagile. Tuvastushagi ei ole kohane õiguskaitsevahend, vaid hagejal tuleb esitada täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks hagi. Rikkumised, millele hageja on tuginenud 26.11.2010 menetlusdokumendis, ei mõjuta hageja õigusi. Kohtutäitur sai rikkuda vaid hageja kui hüpoteegipidaja õigusi. Maakohtu otsus 5. 04.03.2011 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja tunnistas täiteasjas nr 023/2008/1480 28.04.2009 toimunud enampakkumise kehtetuks. Hageja menetluskulud jäid võrdsetes osades kostja I ja kostja III kanda, kostja II menetluskulud jäid tema enda kanda. 28.05.2009 esitas hageja hagi ja 26.11.2010 oma täiendavad seisukohad. Kostja I ja kostja III leidsid, et hagi on 26.11.2010 esitatud avaldusega muudetud ning hagi aluse ja eseme laiendamine pärast TMS § 223 lg-s 1 sätestatud tähtaega on lubamatu. Kostjad nõusolekut hagi muutmiseks ei andnud. 4 Selline kostjate seisukoht ei ole õige. Hageja on nõude esitanud TMS § 223 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. 26.11.2010 avaldusega on hageja hagi alust täiendanud ja tegemist ei ole hagi muutmisega

§-st 376 tulenevalt. Kostjate I ja III põhiline seisukoht menetluses on olnud see, et hagejal puudub subjektiivsete õiguste rikkumine ning seega ei ole hagi esitatud hageja eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse ja huvi kaitseks. Kohus selle seisukohaga ei nõustunud. Kostja III poolt 26.11.2010 esitatud dokumendid on asjakohatud ja kohus jättis need tähelepanuta. Hageja põhiline seisukoht menetluses on olnud see, et hageja õiguste rikkumine seisnes selles, et hagejat pidi täitemenetluses kohtlema sissenõudjana sissenõudja õigustega ja hagejal oli õigus saada täitemenetlusest raha. Hagejat saab lugeda vaidlusaluse täitemenetluse osaliseks, kellel on õigus TMS § 223 lg 1 alusel hagi esitada. Hageja saab esitada nõude TMS § 223 lg 1 alusel isegi juhul, kui teda ei saa käsitada vaidlusaluses täitemenetluses sissenõudjana. Alusetu on hageja väide, et enampakkumine toimus tühise arestimise alusel. Õige on hageja osundamine asjaolule, et kinnistu suhtes keelumärke kandmiseks on kostja I teinud avalduse enne kinnisasja arestimist. TMS § 145 lg 4 annab võimaluse arestida kinnisasi või lasta kanda keelumärge registrisse ka enne täitmisteate võlgnikule saatmist, tingimusel, et teate saatmisest tingitud viivitus ohustab oluliselt sundtäitmise eesmärgi saavutamist. Tegemist on kohtutäituri diskretsiooniotsusega ning kostja I on nimetatud ohule tuginenud. Puudub vaidlus selles, et enampakkumisel osales hageja seaduslik esindaja A. L ning tulenevalt enampakkumise akti lisast on manukas kinnitanud, et kohtutäitur on selgitanud kõigile kohalviibijatele nende õigusi ja kohustusi ning A. L keeldus allkirja andmisest. Seega pidi hageja olema teadlik enampakkumise läbiviimise tingimustest, vastuväidete esitamise õigusest ja selle õiguse kasutamata jätmise tagajärgedest TMS § 92 lg-st 3 tulenevalt. Enampakkumisel on selgitanud kostja I muuhulgas ka TMS § 83 sätet. Hageja pole tõendanud, et ta esitas vastuväiteid, sest aktist nähtuvalt selliseid vastuväiteid hageja esitanud ei ole. Seega tuleb kohtul hageja poolt väljatoodud rikkumiste osas ka tuvastada, kas hageja saab tulenevalt TMS § 92 lg-st 3 sellele asjaolule tugineda. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas hagejat tuli käsitada täitemenetluses sissenõudjana.

§ 149

lg 1 kohaselt kui kinnisasjale sissenõude pööramise avaldus esitatakse pärast kinnisasja arestimist teise sissenõudja kasuks, teeb kohtutäitur otsuse lubada avalduse esitajal osaleda menetluses. Teist arestimisakti ei koostata ja keelumärget kinnistusraamatusse ei kanta.

§ 149

lg 2 kohaselt menetlusega ühinenud sissenõudjal on samad õigused kui sissenõudjal, kelle avalduse alusel kinnisasi arestiti, kui seadusest ei tulene teisiti. Kinnistu arestiti 08.12.2008 aktiga ja hoonestusõigus 29.12.2008 aktiga. 12.01.2009 esitas kohtutäitur Risto Sepp kostjale I sissenõudega ühinemise avalduse. 29.12.2008 hageja avalduse alusel alustas kohtutäitur Risto Sepp täitemenetlust kostja II suhtes. 15.12.2008 teatega, mille hageja on kätte saanud 17.12.2008, on kostja I teavitanud hagejat kostja III täitmisavalduse esitamisest ning palunud informatsiooni, kas hageja soovib osaleda täitemenetluses või esitada täitmisavalduse. Ühes sellega on hagejale kätte antud kinnisasja arestimise akti koopia. Seega enne eelpoolnimetatud teate esitamist oli hageja 09.12.2008 esitanud täitmisavalduse teisele kohtutäiturile kostja II suhtes täitemenetluse alustamiseks ühes sooviga pöörata sissenõue võlgniku kinnisasjale. Hageja õiguste oluline rikkumine seisnes selles, et kostja I ei lubanud hagejal sundtäitmisega ühineda. Tegemist on rikkumisega, mida saab lugeda enampakkumise tingimuse oluliseks rikkumiseks ja mis toob kaasa enampakkumise kehtetuks tunnistamise. Kostja I lükkas ühinemisavalduse lahendamise edasi kuni 26.03.2009, kuid samaaegselt tegi täitemenetluses toiminguid edasi. Selle tulemusena ei saanud hageja vaidlusaluses täitemenetluses ja selle raames läbiviidud enampakkumisel osaleda sissenõudjana sissenõudja õigustega. Sissenõudjal on õigus viibida toimingute juures, teha avaldusi ja märkusi, saada menetluse kohta teavet, temaga tuleb kooskõlastada sissenõude pööramine varale, kordusenampakkumise läbiviimine ja vara 5 allahindamine. Puudub vaidlus, et sundtäitmisega ühinemise avalduse tegi kostjale I teine kohtutäitur, kes alustas hageja täitmisavalduse alusel täitemenetlust kostja II suhtes. Täitmisavaldus sisaldas endas ka taotlust pöörata sissenõue võlgniku kinnisasjale. Seega sai lugeda täitemenetluse alustamise tingimused täidetuks. Ühinemise avalduses on märgitud ära hageja täitmisel olev nõue ning sellele oli lisatud täitedokument. 26.03.2009 tegi kostja I otsuse nr 506, millega otsustas mitte lubada hagejal kohtutäitur Risto Sepa 12.01.2009 esitatud avalduse alusel osaleda vaidlusaluses täitemenetluses ning mitte kanda võlgniku vara realiseerimisest saadud summast 30 548 995 krooni hageja võla katteks kohtutäitur Risto Sepa ametialasele arvele. Hageja võttis tarvitusele võimalikud abinõud kostja I 26.03.2009 otsuse ja tegevuse vaidlustamiseks. Hageja tugines asjaolule, et vara alghind oli määratud ebaõigesti ja vara allahindamise osas ei ole küsitud seisukohti. Müüdava asja hinnaga seotud küsimusi saab lugeda oluliseks tingimuseks, mis võib kaasa tuua enampakkumise kehtetuks tunnistamise. TMS § 82 lg 1 kohaselt asja alghind enampakkumisel on hindamise tulemusena saadud ja arestimisakti märgitud hind. Arestimisaktis on kinnistu hinnaks 596 000 000 krooni ja hoonestusõiguse hinnaks 15 000 000 krooni. Kinnisasjade alghinnaks on 12.01.2009 enampakkumise kuulutuses märgitud 596 000 000 krooni. TMS § 151 lg 1 rikkumist ei leidnud aset selle näol, et kinnisasjad on pandud enampakkumisele ühiselt. TMS § 151 lg 2 teise lause kohaselt võib kinnisasja ühiselt enampakkumisele panna ka kohtutäitur, kui ühine pakkumine annab suurema tulemi või hoiab kokku täitekulusid. Kinnisasjade ühisel müümisel tulnuks ka lähtuda arestimisaktis märgitud kinnisasja hinnast ning vara alghind oleks sellisel juhul pidanud olema (596 000 000 + 15 000 000) 611 000 000 krooni. Kostjal I oleks tulnud lähtuda TMS § 82 lg-s 1 sätestatust ning alghinna muutmisel TMS § 82 lg-tes 2 ja 3 sätestatust. Samas 12.01.2009 enampakkumine nurjus ning vaidluse all on 28.04.2009 enampakkumise kehtivus. Vara allahindamise osas on kostja I küsinud kostja II ja kostja III seisukohta TMS § 100 lg-st 5 tulenevalt ja koostanud 07.04.2009 vara ümberhindamise akti. Asju ei ole alla hinnatud rohkem kui 70 protsenti esimese enampakkumise alghinnast isegi juhul, kui lugeda alghinnaks 611 000 000 krooni. Hagejat tuli aga käsitada sissenõudjana ning kostja I ei küsinud vara allahindamise osas hageja seisukohta. Kuna hageja ei saanud oma sissenõudja õigusi täitemenetluses realiseerida, sh avaldada seisukohta vara allahindamise osas või vaidlustada vara ümberhindamist, tuleb seda kogumis lugeda oluliseks rikkumiseks, mis toob kaasa 28.04.2009 enampakkumise kehtetuks tunnistamise. Aset ei ole leidnud rikkumisi enampakkumise kuulutuse sisu osas. Kõik TMS § 153 lg 1 märgitud kohustuslikud andmed on kuulutuses märgitud. Hageja tugineb rikkumisele, mille kohaselt hagejale ei esitatud arestimise akte. Nimetatud väide on ebaõige. Hageja on välja toonud rikkumisena ka asjaolu, et kostja I ei avaldanud, millise järjekoha hüpoteegipidaja nõudeid sundtäidetakse. Enampakkumise kuulutuses on märgitud, et enampakkumist viiakse läbi kostja III hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks. Segadust tekitavaks asjaoluks on see, et lisaks neljanda järjekoha hüpoteegile omab kostja III esimesel järjekohal samuti hüpoteeki summas 6 000 000 krooni. Kohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt puudus täitemenetluse osaliste vahel vaidlus, et täitemenetluses realiseeritakse kostjale III kuuluvat neljandal järjekohal olevat hüpoteeki. Nimetatu tuleneb ka kostja I poolt hagejale saadetud 15.12.2008 teatest nr

1. Selguse huvides oleks pidanud kostja I nimetatud asjaolu enampakkumisest teatamisel avaldama, aga kuna see ei toonud kaasa teiste täitemenetluse osaliste õiguste rikkumist, ei saa nimetatud rikkumist lugeda oluliseks enampakkumise tingimuse rikkumiseks. Samuti ei ole selles osas esitatud hageja poolt vastuväidet. 6 Nähtuvalt enampakkumise aktist on tasumise viisiks märgitud sissenõudja tasaarvestus oma nõudega. TMS § 93 lg 4 kohaselt kui parimaks tunnistatakse sissenõudja pakkumine, tehakse tasaarvestus sissenõudja nõudega. Sel juhul käsitatakse ostuhinda võla ulatuses võlgnikult sissenõudjale makstuna. Sellest lähtuvalt on ebaõige hageja viide TMS § 93 lg 2 sätte rikkumisele. Kuna üks kümnendik arvestatakse ostuhinna sisse, siis on võimalik ka selles osas teha TMS § 93 lg 4 sättest tulenev tasaarvestus. Kuna tasumise viis on avaldatud enampakkumisel, siis ei saa hageja sellele rikkumisele TMS § 92 lg-st 3 tulenevalt tugineda. Hageja tugineb lisaks hea usu põhimõtte rikkumisele. Tasaarvestuse tegemist ei saa käsitleda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, kuna TMS § 93 lg 4 näeb tasaarvestuse võimaluse ette ning kuna hageja oli tasaarvestusest teadlik, oli tal võimalus nimetatud vastuväide enampakkumisel esitada. Hageja on viidanud, et kostja I on rikkunud õiguste selgitamise kohustust. Hageja pidi olema teadlik enampakkumise läbiviimise tingimustest, vastuväidete esitamise õigusest ja selle õiguse kasutamata jätmise tagajärgedest TMS § 92 lg-st 3 tulenevalt. Hageja ei ole tõendanud, et ta esitas vastuväiteid enampakkumise läbiviimise kohta, sest aktist nähtuvalt selliseid vastuväiteid hageja esitanud ei ole. Seega ei saa hageja tugineda enampakkumise läbiviimise rikkumistele, mis olid talle enampakkumise toimumise ajal teada. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et kostjal III tulnuks tasuda TMS § 83 lg 1 alusel tagatisraha 10 % alghinnast, s.o 35 000 000 krooni. Tulenevalt TMS § 83 lg 4 p-st 2 ei pea tagatisraha maksma sissenõudja ja pandipidaja, kui nende nõue katab nõutava tagatisraha. Kostja III nõue kattis nõutava tagatisraha. Kohtutäitur Priit Petteri apellatsioonkaebus
2. Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Puudub hageja subjektiivsete õiguste rikkumine või õiguslikult kaitstavate huvide kahjustamine, mida hagiga saaks kõrvaldada. Asjaolu, millele kohus enampakkumise kehtetuks tunnistamisel tugines, hageja mittelubamine ühineda sundtäitmisega, ei saa olla enampakkumise kehtetuks tunnistamise aluseks. Samuti oleks hageja nii ehk teisiti kaotanud õiguse nõuda enampakkumise kehtetuks tunnistamist, sest hageja pole esitanud enampakkumise suhtes vastuväiteid enampakkumise akti kandmiseks ning hageja seaduslik esindaja allkirjastas selle akti ilma märkusteta. Kuivõrd hageja ei saa vastuväidete esitamata jätmise tõttu tugineda väidetavatele õigusrikkumistele täitemenetluse läbiviimisel, on kõik hageja sellekohased väited ka asjakohatud. Maakohtu otsus, millega hagi rahuldati, on õigusvastane. Täitemenetluses toimunud kinnisasjade enampakkumise on vaidlustanud hageja, kellel on Nõlva 9 kinnisasjade suhtes kehtivad
3. järjekoha hüpoteegipidaja õigused. Mingeid muid õigusi hagejal kinnisasjade suhtes ei ole. Hagejal puudub õiguslik huvi kinnisasjade omaniku ja omandiõiguse tekkimise asjaolude tuvastamise vastu. Täitemenetlus toimus vastavalt enampakkumise kuulutustes esitatule, kinnisasjadele kostja III kasuks seatud
4. järjekoha hüpoteegi realiseerimiseks, mis tähendab, et hageja hüpoteek jäi kinnisasjadele alles ja mingeid hageja õigusi enampakkumine ei rikkunud ega saanud rikkuda. Hageja mitte millelgi põhinev väidetav kahtlus selles, et realiseerida võidi
5. jrk hüpoteeki ja see võinuks kahjustada hageja kui
6. jrk hüpoteegipidaja õigusi, ei ole hagi esitamise aluseks. Subjektiivsete õiguste rikkumist tuleb tõendada, kuid seda pole hageja teinud ega saagi teha, sest tema hüpoteek on kinnistul alles ja oleks jäänud alles ka siis, kui kinnistu omandi ülekandmine oleks täitemenetluse käigus lõpule viidud. Hagejal oleks olnud õigus hagi esitamiseks juhul, kui kohtutäitur oleks enampakkumise akti esitamisel kinnistusregistrile taotlenud hagejale kuuluva hüpoteegi kustutamist ja see olekski kustutatud. Sellist avaldust pole kohtutäitur esitanud 7 ega kavatsenud esitada ning seega on ilmselge, et hageja subjektiivseid õigusi täitemenetluses ei ole rikutud ja hagi ei ole seetõttu lubatav. Hageja saaks kohtutäituri vastu teoreetiliselt esitada kahjunõude juhul, kui ta tõendaks, et kohtutäitur rikkus mingeid hageja subjektiivseid õigusi ja õiguste rikkumisega kaasnes hagejale kahju tekkimine. Hageja pole aga isegi väite tasandil suutnud arusaadavalt selgitada, kuidas hagis toodud täitemenetluse seaduse väidetavad rikkumised tema õigusi rikkusid ja milline võis olla sellise õigusrikkumisega temale tekitatud kahjulik tagajärg. Hagejal puudub hagemisõigus ja reaalne õiguskaitsevajadus, kuna asjas ei esine hageja tegeliku või eeldatava õiguse rikkumist seoses vaidlustatud enampakkumisega. Täitemenetlus ei riiva kuidagi hageja õigusi ega nõudeid, mis on tagatud
7. järjekoha hüpoteegiga ja hageja ei ole seetõttu täitemenetluses osaliseks, kellel oleks vajadus esitada hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks. Hagi ei ole alust rahuldada, sest hagi kaudu ei tekiks, taastuks, muutuks ega lõpeks mitte ükski hageja subjektiivne õigus. Subjektiivsete õiguste rikkumine tuleb tuvastada sisulise otsusega. Antud juhul pole kohus seda otsuses teinud, rikkudes

§ 436lg 1.

Kohus leidis, et enampakkumine tuleb kehtetuks tunnistada, kuna rikuti teisiti enampakkumise olulisi tingimusi. Selliseks rikkumiseks pidas kohus hageja mittelubamist ühineda sundtäitmisega, mille tõttu hageja ei saanud kasutada sissenõudja õigusi vara hinna määramise osas. Taolisel põhjendusel ei saa vaidlusalust enampakkumist kehtetuks tunnistada. Sundtäitmisega ühinemine ei ole enampakkumise oluline tingimus. Kui isik leiab, et kohtutäitur on mingil põhjusel ebaõigesti keeldunud lubamast isikut sundtäitmisega ühineda, siis tuleb isikul esitada kohtutäituri otsusele TMS § 217 kohane kaebus ja saavutada sundtäitmisega ühinemine kaebemenetluse kaudu. See on hagejal jäänud saavutamata. Enampakkumise kehtetuks tunnistamine ei ole asjaolusid arvestades kaebajale lubatav ega kohane õiguskaitsevahend. Vastuväidete esitamatajätmisega enampakkumise akti kaotas hageja hagemisõiguse. Kuna kohus on hagi siiski rahuldanud, on kohtuotsus selges vastuolus TMS § 92 lg-ga 3 ja TMS § 223 lg-ga 1. Kohus näib vaidlustatud otsuse punktis 14 järeldavat, ent antud juhul on hagi õigustatud seetõttu, et hageja oli täitemenetluse käigus esitanud kaebuse kohtutäituri otsusele, millega keelduti hageja lubamisest ühineda sundtäitmisega. Kohtutäituri tegevuse vaidlustamine ei asenda TMS § 92 kohast vastuväite esitamise kohustust. Teistsugust järeldust kehtiv õigus ei võimalda. Kohus on alusetult aktsepteerinud hagi aluse laiendamist.

§ 363

lg 1 p 1 ja 2 ning TMS § 223 lg-st 1 tulenevalt peavad hagi alus ja ese sisalduma tähtaegselt esitatud hagis. Hagi esitamise tähtpäev möödus 2009.a mais. Hagi aluse ja eseme laiendamine pärast eelnimetatud tähtaja möödumist pole lubatud. AS Haltransa apellatsioonkaebus 7. Kostja III esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse täies ulatuses tühistada ja jätta hagi läbi vaatamata. Alternatiivselt palus kostja III jätta hagi rahuldamata terves ulatuses ja jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja on 13.11.2009 seisukohtade p-des 8 ja 9 hagi esitamise eesmärgiks märkinud ära hoida omandiõiguse üleandmine ning vara välistamise hagide võimalik esitamine kostja III poolt kostja II pankrotimenetluses. Nimetatust nähtub selgelt hageja eesmärk saavutada olukord, kus vaidlusaluseid kinnistuid müüakse pankrotimenetluses, mitte soov osaleda kostja I poolt läbi viidavas täitemenetluses. Sellisel eesmärgil hagi esitamise õigus oleks olnud kostjal II, mitte aga hagejal. Kostja III esitas 26.11.2010 tõendid, mis näitavad hageja tegelikku huvi kinnistute suhtes ning hagi eesmärki, mis ei ole seadusega kaitstav, ja taotles tunnistajate ülekuulamist. Maakohus jättis sisuliselt kostja III 26.11.2010 taotluse tähelepanuta, põhistades seda sellega, et puudub vajadus uuesti hagi läbivaatamise lubatavuse otsustamiseks. Sellega rikkus maakohus

§ 3ja § 423 8 lg 2.

Kohtul on õigus ja kohustus anda hinnang hagi lubatavusele igas menetluse etapis. Maakohus on kohtuotsuse tegemisel rikkunud ka

§ 442

lg 8, jättes kostja III poolt 26.11.2010 esitatud tõendid ja tõendite kogumise taotluse tähelepanuta ja nende arvestamata jätmise põhistamata. Maakohus ei andnud hinnangut ka kostjate I ja III väidetele, et hageja poolt valitud õiguskaitsevahend, tuvastushagi, ei ole antud juhul asjakohane ning hageja oleks pidanud esitama sooritushagi. Maakohus ei ole arvestanud kostja I ja III poolt välja toodud asjaoluga, et hageja seisund võrreldes enne enampakkumist toimunud olukorraga ei ole halvenenud. Pärast enampakkumist jäi kehtima hageja hüpoteegipidaja õigused. Hagejal oleks võimalik teostada oma hüpoteegipidaja õigusi ka juhul, kui enampakkumine jääb kehtima. Kohtutäitur saab rikkuda vaid hageja kui hüpoteegipidaja õigusi. Hüpoteegipidaja jaoks ei ole oluline, kes on hüpoteegiga koormatud kinnisasjade omanik. Sissenõudja staatus ei ole iseseisvalt ja eraldi kaitstav õigushüve. Maakohtu poolt hageja kui hüpoteegipidaja õiguste kehtima jäämise fakti analüüsimata jätmine ja sellele hinnangu mitteandmine on

§ 442lg 8 rikkumine.

Hageja ei ole enampakkumise aktis märkinud enampakkumise rikkumise alusena tema sissenõudjana mittekaasamist. TMS § 92 lg 3 kohaselt ei ole enampakkumisel kohalviibijal õigus tugineda enampakkumise oluliste tingimuste rikkumisele kui ta ei esita vastuväiteid enampakkumise läbiviimise kohta kohapeal koheselt pärast viimase ülepakkumise teatavaks tegemist. Juhul, kui täitur ei märgi vastuväidet enampakkumise akti ka selle kohta teha vastuväide koheselt. Kohtul puudub võimalus tugineda enampakkumise kehtetuks tunnistamisel enampakkumisel kohal viibinud isiku hagi alusel asjaoludele, mida ei ole kajastatud enampakkumise aktis. Seega kaotas hageja 28.04.2009 enampakkumisel vastuväidete mittetegemisega õiguse tugineda enampakkumise oluliste tingimuste rikkumisele ja õiguse nõuda enampakkumise kehtetuks tunnistamist TMS § 223 alusel. Hageja kaotas selle õiguse sõltumata sellest, kas tema õigusi reaalselt rikuti või mitte. Maakohus ei ole oma otsuses põhistanud, miks ja millise õigusnormi alusel on kohus asunud seisukohale, et sissenõudjana täitemenetlusse mittekaasamine on asjaolu, mida hageja ei pidanud enampakkumise akti vastuväitena märkima. Kohtuotsus on olulises osas põhjendamata, analüüsimata on jäetud sissenõudega ühinemisel esitatud dokumendid ning kohtutäituri poolt täitmisavalduse osas 26.03.2009 tehtud otsus. Kohus ei kontrollinud sisuliselt, kas hageja sissenõudjana kaasamiseks olid täidetud formaalsed ja materiaalsed eeldused. Kohus on piirdunud siinkohal pelgalt kaasamise materiaalsete eelduste kontrolliga ega ole arvestanud täitemenetluse formaliseerituse põhimõttega. Kohus ei kontrollinud, kas hageja poolt esitatud taotlused vastasid sissenõudjana kaasamise formaalsetele nõuetele. Kohus ei ole andnud hinnangut kostjate I ja III poolt esile toodud vastuväidetele hageja poolt sissenõudjana kaasamise avalduses esinenud puudustele, eelkõige selle esitaja volituste puudumisele. Kohus ei ole põhistanud, mille alusel ning millisest õigusnormist lähtudes oli kohtutäitur Risto Sepal volitused hageja nimel sissenõudjana täitemenetlusega ühinemise avalduse esitamiseks. Sellega on maakohus rikkunud

§ 442lg 8.

Maakohus ei ole ka põhjendanud, miks ja millisel õiguslikul alusel ei võinud kohtutäitur jätkata täitemenetlust kuni hageja sissenõudjana kaasamise lõpliku otsustamiseni. TMS § 46 lg 2 p 1 kohaselt on täitemenetluse peatamine kaebuse esitamise korral täituri diskretsiooniotsus. Kohtuotsus on vastuoluline. Maakohus on leidnud esmalt, et hageja õigusi on rikutud sellega, et sissenõudjana ei võimaldatud tal kaasa rääkida kinnistute enampakkumise hinna määramisel, ja teisalt on kohus leidnud, et enampakkumise hinna määramisel ei ole seadust rikutud. Samuti on kohus valikuliselt otsustanud, milliste hageja poolt esiletoodud väidetavate täitemenetluse tingimuste rikkumise osas peaks olema vastuväide enampakkumise aktis ja milliste puhul mitte. Kohus on leidnud, et vastuväited enampakkumisel õiguste tutvustamise, enampakkumiste kuulutuse ja nende sisu, täitmisel oleva hüpoteegi järjekoha, enampakkumisel kasutatud tasumisviisi (tasaarvestuse kasutamise) ja arestimisaktide edastamise kohta oleks pidanud olema kajastatud enampakkumise aktis, kuid vastuväide sissenõudjana mittekaasamise kohta ei pea olema kajastatud enampakkumise 9 aktis. Maakohus menetles hagi muudatust ehk hageja 26.11.2010 esitatud hagi täiendust ilma kostjate nõusolekuta. Vastused apellatsioonkaebustele. 8. Hageja ja kostja II vaidlesid kostja I ja kostja III apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata. Kostja III toetas kostja I apellatsioonkaebust ja kostja I toetas kostja III apellatsioonkaebust ning palusid need rahuldada täies ulatuses. Ringkonnakohtu seisukoht 9. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 04.03.2011 otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja

§ 654lg 6 alusel ei põhjenda otsust.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 229

lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise.

§ 232

lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et käesolevas menetlusetapis ei saa pooled enam vaielda hageja tuvastushagi esitamise õiguse üle, kuivõrd Tallinna Ringkonnakohus on 07.02.2010 määruses (käesolevaks ajaks jõustunud) võtnud selles osas juba seisukoha ja leidnud, et hageja õiguslikuks huviks võib olla hagi esitamine kostja I vastu kahju hüvitamiseks. Tuvastushagi ja kahjuhüvitamise nõuet ei pea

§ 233lg 2 järgi esitama koos.

Maakohus on õigesti leidnud, et

§ 233

lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud ja rikutud on enampakkumise teisi olulisi tingimusi. Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud, milliseid toiminguid peab maakohus enampakkumise tingimusteks ja milliste tingimuste rikkumine tõi kaasa enampakkumise tühistamise. Kohtulahend on nimetatud osas seaduslik ja põhjendatud. Maakohus leidis õigesti, et hagejat oleks tulnud kohelda kui sissenõudjat ja omistada talle kõik sissenõudja õigused. Ekslik on kostjate apellatsioonkaebuse väide, et hageja mittelubamine ühineda sundtäitmisega, mida kohtutäitur oma apellatsioonkaebuses tunnistab, ei ole enampakkumise tingimuse oluliseks rikkumiseks. Maakohus leidis õigesti, et tegemist on hageja õiguste rikkumisega, mis toob kaasa enampakkumise kehtetuks tunnistamise. Kohtutäitur lükkas ühinemisavalduse lahendamise ebaseaduslikult edasi kuni 26.03.2009, kuid samaaegselt tegi täitemenetluses toiminguid. Selle tulemusena ei saanud hageja osaleda täitemenetluses ja selle raames läbiviidud enampakkumisel. Kuna kostja I ei lubanud hagejal sundtäitmisega ühineda, siis oli tegemist oluliste enampakkumise tingimuste rikkumisega. Ekslik on apellantide väide, et läbiviidud täitemenetlus ei riivanud hageja õigusi. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et kõige olulisem rikkumine seisneb selles, et vara müügil oleks hageja pidanud saama osa tulemist kui enampakkumisega liitunud ja hüpoteegipidaja. 10 Hageja liitumisel täitemenetlusega ei olnud enam võimalik teostada ostjalt 100% ulatuses pakutud ostuhinna suhtes tasaarvestust, vaid oleks tulnud tasuda hageja nõude ja hüpoteegi ulatuses rahas. Seega rikuti hageja õigust saada osa tulemist, kuna teda ei kaasatud sissenõudjana sundtäitmisse. Hageja kaasamisel oleks pidanud ostja tasuma esmalt hageja hüpoteegi ulatuses nõude rahas kohtutäiturile ja peale seda oleks olnud alles võimalik ülejäänud osas teoreetiliselt teostada tasaarvestus. Hageja sissenõudjana kaasamata jätmisega võeti hagejal võimalus ja õigus osaleda enampakkumisel ilma tagatisraha maksmata ning omandada vara enampakkumiselt. Ekslik on apellantide väide, mille kohaselt ei ole sissenõudja õigusi rikutud. Hagejat tuli kohelda TMS § 149 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kui sissenõudjat ja talle omistada kõik sissenõudja õigused. Maakohus on otsuses nimetatud kostjate vastuväidetele vastanud ja kuna apellandid on esitanud apellatsioonkaebustes põhilises osas samu väiteid, siis ringkonnakohus ühineb kõigi otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks põhjendusi korrata. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt kohus ei ole kontrollinud, kas täitur R.Sepal olid volitused täitemenetlusega ühinemise avalduse esitamiseks sissenõudja nimel, on ebaõige, sest kohus on seda asjaolu kontrollinud ja leidnud, et täitemenetlusega ühinemisel juhinduti TMS §-st 149. Hageja on vastuses apellatsioonkaebustele selgitanud, et ta esitas enampakkumise aktile vastuväite. Maakohus on otsuses märkinud, et aktist ei nähtu, et oleks vastuväiteid esitatud, mistõttu ei saanud hageja tugineda enampakkumise läbiviimise rikkumisele. Nimetatu ei muuda aga maakohtu otsust ebaõigeks. Maakohtu lahend vastab

§ 438ja 442 lg 8 nõuetele.

Maakohtu lahend ei ole vastuoluline. Eespooltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maakohus on teinud seadusliku otsuse ja apellatsioonkaebustes esitatud väited maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna. Maakohus ei ole rikkunud 26.10.2010 avaldust menetledes, millega hageja täiendas hagi alust, menetlusseadustiku nõudeid. Samuti ei ole tõendeid hinnates rikutud materiaal- ja menetlusõiguse norme, maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Kostjale III toimetati kohtuotsus kätte 04.03.2011 (kinnitus II kd, lk 167) ja ta esitas apellatsioonkaebuse

§ 632lg-s 1 sätestatud apellatsioonitähtaja jooksul.

Pärast apellatsioonitähtaja möödumist 26.04.2011 esitatud tõendid tagastab ringkonnakohus

§ 652lg 4 kohaselt kaebuse esitajale.

Menetluskulude jaotus Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes

§ 171

lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud solidaarselt kostjate I ja III kanda. Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm Fred Fisker Tiit Kollom 11