Obsah (5)

§ 53§ 17§ 55§ 8§ 14

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 21.06.2011, Tallinn Tsiviilasja number

) § 17 lg 1 järgi on kaubamärgiomanik kohustatud registreeritud kaubamärki tegelikult kasutama registreeringus märgitud kaupade ja teenuste tähistamiseks. 5. Hagejal on huvi kostja kaubamärgi ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks. Erinevalt kostjast kasutab hageja oma kaubamärki faktiliselt igapäevases äritegevuses, konkreetselt pelmeenitoodete tähistamiseks. Asjaolu, et kostja on esitanud hageja suhtes mitmesuguseid nõudeid ning on algatanud mitu kohtumenetlust, takistab hageja 3 kaubamärgi registreerimist ja seab ohtu hageja pelmeenide, mis on väga populaarsed ja kõrge kvaliteediga, tootmise ning edasise müügi ja väljaveo võimalikkuse.

§ 53

lg 1 p 3 alusel on hagejal õigus nõuda kostja ainuõiguse lõppenuks tunnistamist, kuna ta ei ole registreeritud kaubamärki pärast registreeringu tegemist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul

§ 17tähenduses kasutatud.

Viis aastat kostja kaubamärgi registreeringu tegemisest möödus 01.03.2010. 6.

§ 55

lg 2 näeb ette, et ainuõiguse lõppenuks tunnistamise korral loetakse registreering kehtetuks hagi esitamise kuupäevast arvates. Hageja võib nõuda ainuõiguse lõppenuks tunnistamist hagi aluse tekkimise kuupäevast arvates. Tuginedes nimetatud lõike teisele lausele, nõudis hageja kostja ainuõiguse lõppenuks tunnistamist alates viie aasta möödumisest kostja kaubamärgi registreeringu tegemisest, see on alates 02.03.2010. Kostja vastuväited 7. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on kostja olnud alati teadlik tema kui “MAMMA MIA” kaubamärgi omaniku seaduslikust kohustusest kaubamärki ise kasutada (

§ 17

). Samas on seadusandja sellesse sättesse ilmselt muuhulgas sarnaste pikaajaliste kohtuvaidlustega seonduvate nö “kaaperdamisjuhtumite” võidukäikude vähendamiseks lisanud olulise klausli – kaubamärgi mittekasutamist võivad õigustada mõjuvad põhjused. 8. Käesoleval juhul nõuab kostja kaubamärgi lõppemist isik, kelle osas on kahe varasema kohtuastme üksmeelsete otsuste sisust tsiviilasjas nr 2-08-54906 võimalik näha, et ta ei oleks kunagi üldse tohtinud „MAMMA MIA“ kaubamärki kasutades pelmeene kostjalt selleks luba saamata toota. Kostja oleks

§ 17

lg 2 p 3 tingimused täitnud ning käesolevat hagi ei oleks saadud esitada, kui hageja käitumine oleks olnud õiguspärane, see tähendab kui hageja oleks kostjaga vastava loa saamiseks sõlminud kokkuleppe.

1. Kaubamärgiõiguse faktilise kasutaja poolt kaubamärgiõiguse omaniku suhtes loa võtmisest keeldumisel ei tohi kindlasti võimaldada hiljem kaubamärgiomaniku suhtes käesolevatel motiividel hagi rahuldamist saavutada. Vastupidine tõlgendus oleks küüniline ega oleks ka kooskõlas tsiviilõiguste heas usus kasutamise põhimõttega. Kostja on alates
2. aastast kuni viimaste aegadeni soovinud pidada hagejaga läbirääkimisi kaubamärgi omanikult ehk kostjalt vastava loa saamiseks. Hageja on aga sarnaseid diskussioone tõrjunud, pidades kostja kui äriühingu poolt enda intellektuaalse omandi kasutamise eest tasu soovimist (sealhulgas õigust keelata eriloata kolmandatel isikutel enda kaubamärgiõiguse äritegevuses kasutamist) taunitavaks nähtuseks.
3. Kostja ei vaidle enda suhtelisele majanduslikule nõrkusele võrreldes hagejaga vastu. On ilmne, et kostjal ei olnud kunagi arvestatavat võimalust alates
4. aasta märtsist ise turule tuua teist „MAMMA MIA“ nimelist toiduainet olukorras, kus seda kaubamärki üliedukalt (muuhulgas Eesti parimaks toiduaineks valituks saades) realiseerib suurettevõtja - hageja. Eesti toiduainesektori ning selles tegutsevate ettevõtjate piiratud hulga ning hageja mõjukuse tõttu ei ole kostja leidnud partnereid, kellega koos ise „MAMMA MIA“ nimelist toiduainet reaalselt toota/turustada. Kostja poolt kaubamärgi „MAMMA MIA“ tegelik kasutusvõimalus on vähemalt kuni hageja poolt esitatud samanimelise kaubamärgitaotluse osas saadava jõustunud lahendini olnud ja on tänaseni sisuliselt peatatud. Esimese astme kohtu otsus
5. 01.02.2011 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Lahendi põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selles, et kostja nimele on 01.03.2005 registreeritud kaubamärk „MAMMA MIA“ klassis 29 – liha, kala, linnulihaja ulukiliha; lihaekstraktid; konservitud, kuivatatud ja keedetud puuvili ja köögivili; tarretised, keedised, puuviljakompotid; munad, piim ja piimatooted; toiduõli ja toidurasvad - ning klassis 33 – alkoholjoogid (välja arvatud õlu). Vaidlus puudub ka selles, et hageja esitas 4 15.04.2005 taotluse kaubamärgi „Mamma-Mia pelmeenid UVIC Edu maitse!“ registreerimiseks klassis 30 – ravioolid, pelmeenid. Registreering on kostja poolt vaidlustatud (tsiviilasi nr 2-08-54906) nõudega teha kindlaks õiguskaitset välistavad asjaolud. 12.

§ 8

lg 2 sätestab, et registreeritud kaubamärgi suhtes hakkab õiguskaitse kehtima kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäevast ja kehtib 10 aasta möödumiseni registreeringu tegemise kuupäevast. Kaubamärgi õiguskaitse kehtivusaega võib pikendada kaubamärgiomaniku nõudel 10 aasta kaupa.

§ 17

lg 1 kohustab kaubamärgi omanikku registreeritud kaubamärki tegelikult kasutama registreeringus märgitud kaupade ja teenuste tähistamiseks.

§ 53sätestab kaubamärgiomaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamine alused.

Hageja esitas hagi § 53 lg 1 p 3 alusel – kaubamärgi kostja poolt mittekasutamise motiivil. 13. Kostja tunnistas, et ei kasuta kaubamärki, kuid ei saa seda teha mõjuval põhjusel – hageja tegevuse tõttu (

§ 53

lg 1 p 3) - 1) hageja kasutab kostja kaubamärki kostjalt luba saamata; kui hageja oleks käitunud õiguspäraselt ja sõlminud kostjaga kokkuleppe loa saamiseks, ei oleks saanud hagi esitada; 2) majanduslikult on kostja hagejast nõrgem; alates märtsist 2005 ei saanud kostja ise turule tulla teise „MAMMA MIA“ nimelise toiduainega olukorras, kus hageja seda üliedukalt kasutab, saades valituks Eesti parimaks toiduaineks. 14. Kostja ei ole tõendanud mõjuva põhjuse olemasolu. Asjaolu, et kostja vaidlustas hageja kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude kindlakstegemise hagi esitamise teel, ei tähenda, et kostjal ei olnuks võimalik oma kaubamärki kasutada.

-ga lubatud hagide esitamine ei ole takistuseks kaubamärgi kasutamisel. Hageja poolt kaubamärgina tähise „Mamma-Mia pelmeenid UVIC Edu maitse!“ kasutamine ei takista kostjal kasutada oma registreeritud kaubamärki. Kohtuistungil kinnitas kostja, et ta on teinud kõik endast oleneva, et hageja taotleks temalt luba kaubamärgi kasutamiseks tasu eest, hageja seda aga ei soovi. Teiste kaubamärkide osas on kostja teistele äriühingutele load andnud (näiteks kaubamärgi Klaabu osas AS-le Tallegg). Oma kaubamärkide kasutamiseks lubade andmine on üks kostja äritegevuse liik. 2005. aasta kevadest on kostjal olnud õiguspärane ootus tasu eest loa andmiseks kaubamärgi kasutamise eest hagejale. Kostja selgitusest järeldub, et tal puudus soov kaubamärki „MAMMA MIA“ ise kasutada, tema tegevus on olnud suunatud sellele, et anda kostjale luba kaubamärgi kasutamiseks tasu eest. 15.

§ 17

lg 3 kohaselt loetakse kaubamärgi kasutamise kohustuse täitmiseks kaubamärgiomaniku poolt kaubamärgi kasutamine kaubamärgi omaniku loal. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise juhuga. Kui kostja arvates kasutab tema kaubamärki hageja, ei saa seda lugeda kostja kui kaubamärgi omaniku poolt kaubamärgi kasutamiseks.

-i viidatud sätte kohaselt peab kaubamärgi mittekasutamiseks olema mõjuv põhjus. Kostja poolt ettetoodud põhjused kohtu arvates mõjuvate põhjustena ei kvalifitseeru.

§ 55

lg 2 alusel on hagejal õigus nõuda kostja kui kaubamärgi „MAMMA MIA“ omaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamist alates 02.03.

1. Apellatsioonkaebus
2. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja peatada käesolevas asjas menetlus või uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud vastustaja kanda.
3. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohtu otsus olulises vastuolus õiguse üldpõhimõtetega, ennekõike tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 138 ning võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 6 tuleneva hea usu põhimõttega, aga ka VÕS §-st 7 tuleneva mõistlikkuse põhimõttega ning

-i sisuga. Samuti on oluliselt rikutud materiaalõiguse ning sellest tulenevalt ka menetlusõiguse norme. Õigusriigis ei saa olla võimalik ega lubatav, et ainuüksi seetõttu, et võlgnik ei täida oma kohustust (antud juhul

-st tulenevat AS-i Uvic kohustust leppida võlausaldaja HIPHOP OÜ-ga kokku

§ 17

lg 2 p-s 3 toodud loa saamise tingimustes), toob see endaga hiljem kaasa 5 olukorra, kus võlausaldaja õigused saavad võlgniku õigusvastase tegevuse tagajärjel kahjustatud. Antud vaidluses õiguse andmine vastustajale oleks lubamatu ka seetõttu, et sel viisil pääseks vastustaja kahju tasumise kohustusest HIPHOP OÜ ees alates 02.03.

1. Selline olukord oleks aga ennatlik, lubamatu ning õigusvastane, arvestades, et vastustaja on teadlikult alates
2. aastast HIPHOP OÜ õigusi rikkunud ning seaduse järgimise kutseid ignoreerinud.
3. Käesoleval juhul esinevad

§ 53lg 1 p-s 3 nimetatud mõjuvad põhjused.

Ainuüksi asjaolu, et vastustaja on algusest peale otsustanud kehtivat õiguskorda ignoreerida, on tinginud pikaajalise ning koormava kohtumenetluse, milles HIPHOP OÜ on enda õiguste eest seismiseks olnud sunnitud aastate jooksul osalema. HIPHOP OÜ on teinud tõendite kogumiseks WIPO liikmesriikidele erinevaid päringuid, saamaks teavet sarnaste vaidluste esinemise kohta rahvusvahelises praktikas. Tuleb tunnistada, et nii küünilist ja nahaalset lähenemist kui käesolev kaasus endas sisaldab, ei ole maailm seni veel kogenud. Sarnastele asjaoludele, kus kaubamärk omanikult viivitamatult pärast selle registreerimist nii öelda varastatakse ning hiljem nõutakse sama isiku poolt selle omaniku õiguste lõppemist, tuginevaid kohtuvaidlusi maailmas seni esinenud ei ole. 19. Arvestades maakohtu otsuse üllatavust, esitab apellant käesolevaga vastustajale ühepoolse tahteavalduse alusel välja antud loa kasutada kaubamärki ajavahemikus 01.– 10.09.2007. Sellise sammu on HIPHOP OÜ sunnitud astuma seetõttu, et välistada õigusemõistmisega kaasnevat riski ning looma samas vaieldamatu tõend, mis välistaks mistahes võimaluse vastustaja hagi rahuldamiseks. Selle loa andmisel esineks ilmselgelt

§ 17

lg 2 p-s 3 toodud asjaolu, see tähendab kaubamärki on ajavahemikus 01.–10.09.2007 kaubamärgiomaniku loal üleriigiliselt ja tegelikult kasutatud. Selline käitumine loetakse

§ 17lg 2 p 3 järgi kaubamärgi kasutamiseks kaubamärgiomaniku enda poolt.

Apellant annab endale aru, et sellise loa andmisel kaotab ta hilisema õiguse nõuda antud perioodi eest kahjutasu (ennekõike saamata jäänud tulu) kaubamärgiõiguste õigusvastase ekspluateerimise eest. Apellant ei ole tõendit saanud maakohtus asjale lisada, kuivõrd seda toonase menetluse ajal veel ei esinenud. 20. Apellandile jääb arusaamatuks, kuidas sai kohus asuda seisukohale, et kaubamärgiomaniku ainuõiguste teostamine, mis väljendubki

-i järgi muuhulgas tasu eest kaubamärgi kasutamiseks litsentside-lubade andmises, on mingil moel lubamatu, ebaeetiline või õigusvastane. Loomulikult on apellandi kui äriettevõtte tegevuse eesmärgiks olnud tema omandi kasutamise eest tasu nõudmine. Kaubamärgiomanikul on

§ 14

lg 1 p-st 2 tulenevalt õigus teisi isikuid keelata eriloata oma kaubamärgõigusi kasutada. Ka juhul, kui hageja olekski alates

1. aasta märtsist loobunud mistahes ponnistustest hakata kaubamärki ise vahetult kasutama, ei oleks sellisel teadmisel olnud vähimatki tähtsust, kuna vastustaja on apellandi omandit ehk kaubamärki algusest peale ise hakanud kasutama ning seega astunud HIPHOP OÜ-ga võlaõiguslikku suhtesse, mis peaks andma HIPHOP OÜ-le ka tagatise ning õiguspärase ootuse tema jätkuvate õiguste tagatud olemise osas ka alates 01.03.
3. Kui eeldada, et kuni 01.03.2010 eest mõistaks kohus hilisema kahjunõude, mille HIPHOP OÜ esitab, kui on saanud positiivse lahendi tsiviilasjas nr 2-08-54906, raames HIPHOP OÜ kasuks kahjutasu välja. Siis tekiks küsimus, et miks sarnases olukorras, kui tsiviilasjas nr 2-08-54906 jõustunud otsusega lõpuks tuvastatakse, et vastustaja siiski ei ole algusest peale olnud õigustatud MAMMA MIA kaubamärki endale registreerima, kuna see rikub HIPHOP OÜ ainuõigusi (see tähendab HIPHOP OÜ-l on ka kõigis teistes vaidlustes algusest peale õigus olnud) ei laiene kahju ulatus alates 02.03.2010 alanud perioodile? Ehk teisisõnu, kui vastustaja on kahju tekitanud algusest peale kuni vähemalt tänase päevani, siis miks ta ei peaks vastutama kahju tekitamise eest alates 02.03.2010?
4. Litsentsiõiguslik suhe kaubamärkide realiseerimisel on igati normaalne, kaubamärgi kasutamiseks ei pea ilmtingimata omama ise tehast, müügivõrku jne. Kaubamärgi kui vara kasutamine-realiseerimine võibki rakendust leida üksnes nii öelda paberi peal, lepingute 6 alusel, lubade andmisega jne. Vastustaja on alates
5. aastast olnud apellandile kuuluva kaubamärgi tegelik kasutaja. Igal juhul peaks asuma antud asjaolusid kogumis hinnates seisukohale, et esinevad vähemalt

§ 53lg 1 p-s 3 toodud mõjuvad põhjused hagi rahuldamata jätmiseks.

23. Maakohus on kogu menetluse vältel olnud seisukohal, et vastustajale kuulub samuti registreeritud kaubamärk „MAMMA-MIA Pelmeenid“. Registreeritud ning registreerimata (näiteks vaidlustatud) kaubamärgi õiguskaitse ulatuse vahe on väga suur, täpsemalt vaidlustatud kaubamärgi(taotluse) omanikul puuduvad kuni registreeringu saamiseni tegelikult mistahes sisulised õigused. Hagejale ei ole kunagi kaubamärgi õiguskaitset taotletava nn MAMMA MIA-pelmeenide kaubamärk kuulunud. Seega ei saa ta olla huvitatud isikuks

§ 53lg 1 p 3 mõttes.

Seda tõsiasja on hageja tsiviilasjas nr 2-10-15555, aga ka tsiviilasjas nr 2-08-54906, korduvalt rõhutanud. Maakohus on sama kohtuniku isikus ise tsiviilasjas nr 2-08-54906 14.01.2011 määruse põhjendavas osas asunud HIPHOP OÜ suhtes absoluutsele seisukohale, et „See tähendab, et vastava ainuõiguse puudumisel langeb hageja suhtes ära seaduslik alus vaidlustada kostja õigust kaubamärgile.“ Kui eeltoodud loogika peab paika, siis jääb täielikult arusaamatuks, kuidas on kohus lubanud hagejana tsiviilasjas nr 2-10-15555 esinema isiku, kellel päris kindlasti ei ole kaubamärgi ainuõigusi MAMMA MIA-pelmeenide osas. Ei ole loogiline, et vastustaja, kellel mistahes kaubamärgiõigused MAMMA MIA-pelmeenide osas puuduvad, võib HIPHOP OÜ suhtes hagejana tsiviilasjas nr 2-10-15555 esineda ning HIPHOP OÜ, kel on olemas kehtiv registreeritud kaubamärk, ei või oma ainuõiguse kaotamisel kohtus hagejana AS-i Uvic vastu enam esineda.

1. Kuna kõik kuue aasta jooksul poolte vahel toimunud vaidlused jooksevad ühe küsimuse juurde, see on kas HIPHOP OÜ-l on olnud algusest peale üldse õigus AS-i Uvic keelata tema kaubamärgiõigusi eriluba saamata kasutada, tulebki esmalt leida vastus just sellele küsimusele. Sellele küsimusele annaks vastuse tsiviilasja nr 2-08-54906 lõpuni menetlemine, kuna täpselt samadel alustel on HIPHOP OÜ vaidlustanud ka AS Uvic kaubamärgitaotluse - palunud tuvastada AS-i Uvic poolt taotletava kaubamärgi osas õiguskaitset välistavate asjaolude esinemine. Kui selles vaidluses leitakse, et AS-l Uvic on olnud siiski erinevalt varasemalt kohtute poolt tuvastatule õigus kaubamärgile „MammaMia Pelmeenid“, oleks iseenesest mõistetav ja apellandile aktsepteeritav, et kogu 6 aasta pikkune vaidlus on jõudnud vastustaja jaoks eduka lõpuni. Kuni sellise otsuse saamiseni ei ole ilmselgelt võimalik teisi poolte vahelisi küsimusi arutada. Vastustaja seisukoht
2. AS Uvic vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
3. Kolleegium, kuulanud istungil ära poolte esindajate seletused ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlus- ega materiaalõigusnormide olulist rikkumist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse seisukohtadele.
4. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohtus ei esitanud apellant kostjana vastuväidet hagile põhjendusega, et konkreetsel isikul puudub nõudeõigus menetletava hagi esitamiseks ehk et AS Uvic näol ei ole tegemist asjast huvitatud isikuga

§ 53lg 1 mõttes.

Sellist vastuväidet ei sisalda kostja kirjalik vastus hagile (t lk 57-63) ega ole seda esitatud ka kohtuistungil (protokoll t lk 98-99). Kostja tõi küll esile asjaolu, et hagejal puudub kaubamärgi registreering, kuid ei seostanud seda hagemisõiguse puudumisega 7 konkreetses tsiviilasjas. TsMS § 652 lg 3 sätestab alused, mil ringkonnakohus saab võtta kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks asjaolu või tõendi, mida maakohtus ei esitatud. Sama sätte lg 4 kohaselt uue asjaolu lubatavust peab pool kaebuses põhjendama ning kui ta seda ei tee, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud, kui see on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Apellatsioonkaebuses puudub põhjendus, miks vastuväidet hagejal nõudeõiguse puudumise kohta ei esitatud maakohtus. Kuna nimetatud väide on ka sisuliselt ringkonnakohtu arvates ebaõige ega ole seega vajalik asja õigeks lahendamiseks, jätab kolleegium selle tähelepanuta. Kolleegium on seisukohal, et nõudeõiguse

§ 53

lg 1 mõttes annab vastustajale eelkõige asjaolu, et tema poolt taotletud kaubamärgi „Mamma-Mia pelmeenid UVIC Edu maitse!“ registreering on apellandi poolt vaidlustatud nimelt põhjusel, et tema omab registreeringut kaubamärgile „MAMMA MIA“. Seega apellandil ainuõiguse lõppenuks tunnistamisega langeb ära õiguslik takistus vastustaja kaubamärgi registreerimiseks. 28. Muus osas on apellant apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud vastuväiteid. Maakohus on kõigi kostja vastuväide osas põhjendatud seisukohad võtnud ning kolleegium ei pea vajalikuks vastuseks kaebusele neid korrata. Asjaolu, et hageja hakkas edukalt tootma pelmeene kaubamärgi „Mamma-Mia pelmeenid UVIC Edu maitse!“ all, ei saanud objektiivselt takistada kostjal endal muude klassi 29 või klassi 33 kuuluvate kaupade tootmist ja/või turustamist või litsentsi andmist samaks tegevuseks kaubamärgi MAMMA MIA all. Hageja poolt kaubamärgi „Mamma-Mia pelmeenid UVIC Edu maitse!“ kasutamist ei saa lugeda kostja kaubamärgi MAMMA MIA kasutamiseks

§ 17lg 1 p 3 mõttes, sest vastav kokkulepe poolte vahel puudub.

Hagejal on puudunud tahe kostjaga tema kaubamärgi kasutamiseks tehingu sõlmimiseks. Litsentsilepingu nnäol on tegemist kahepoolse tehinguga, millega üks isik (litsentsiandja) annab teisele isikule (litsentsisaajale) õiguse teostada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja kokkulepitud territooriumil, litsentsisaaja aga kohustub maksma selle eest tasu (võlaõigusseaduse (VÕS) §368). 29. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kaebuse rahuldamata jäämisel TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Ulvi Loonurm Malle Seppik Imbi Sidok