KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. juuni 2011, Tallinn Haldusasja number 3-09-2638 Ha
) § 461 lg-tele 1-3, § 462 lg-tele 1 ja 4-7, asjaõigusseaduse (AÕS) §le 1581 ja Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ taotlusele sundvaldus tehnovõrgu ja -rajatiste talumiskohustusega Pirnipuu puiestee (registriosa nr xxxxxxxx) ja xxxxxxxx x (registriosa nr xxxxxxxx) kinnistutele (p 1). Otsuses märgiti, et sundvalduse seadmise taotleja Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ kuulub AÕS § 1581 nimetatud isikute hulka (mille all peeti silmas viidatud isiku kuulumist 3-09-2638 viidatud paragrahvi lg-s 1 nimetatud tehnovõrgu ja -rajatise omanike hulka) ja sundvaldus seatakse Maardu Linnavolikogu 31.05.2005 otsusega nr 178 kehtestatud xxxxxxxx x kinnistu detailplaneeringu alusel, mille kohaselt määrati Pirnipuu puiestee kinnistule elektrialajaamad ja kaabelliinid, mis on vajalikud avalikes huvides piirkonna elektrivarustuse tagamiseks ja võrguteenuse osutamiseks tarbijatele. Otsuse kohaselt (p 4) määratakse talumiskohustuse eest makstav tasu AÕS § 1582 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRakS) § 154 alusel, sest kinnisasjade omanikud ja taotleja ei ole saavutanud vastavat kokkulepet. Affronte Investeeringud OÜ on Pirnipuu puiestee kinnistu omanik (otsuse nr 272 tegemise ajal ja kuni 02.02.2010 kaasomanik) ja xxxxxxxx x kinnistu omanik. 2. Affronte Investeeringud OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Maardu Linnavolikogu 13.10.2009 otsuse nr 272 tühistamiseks. Põhjendused: 1) Vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja õigusi, sest sundvalduse seadmine kehtestatud tingimustel ei võimalda nõuda tehnovõrgu ja -rajatiste talumiskohustuse eest Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ-lt õiglast ja põhjendatud tasu. Seadus ei reguleeri sundvalitsemise seadmist kinnisasjale piisava ja õiglase tasu eest. Sundvalduse saaja põhitegevuseks on teenuse osutamine raha eest, mistõttu ei ole õiglane ega proportsionaalne kohustada sundvalduse saajat maksma kinnistu omanikule iga aastast tasu, mille suurus kinnistute pealt kokku on paar tuhat krooni.
§-s 17 toodud põhimõte, mille kohaselt sundvõõranditasu peab katma sundvõõrandiandja kahjud, sh päraldiste ja viljade väärtuse, peaks kehtima ka sundvalduse seadmisel. AÕSRakS § 154 lg-tes 24 nimetatud sundvalitsemise tasu määrad ei vasta sundvalitsemisest tuleneva kinnisasja väärtuse vähenemisele, on ebaõiglased ja ebaproportsionaalsed. Kogu kinnistutelt kaebajale makstav sundvalitsemise tasu on kaduvväike võrreldes tasuga, mida Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ nõuab eraldi klientidelt elektrivõrguga liitumistasudena ja mille eest hiljem müüb regulaarselt elektrienergiat. Tasu ei arvesta seda, kui ebaproportsionaalselt suur on sundvalduse saaja kasu võrreldes kinnistu omanikul tekkiva kahju või saamata jäänud tuluga. Sundvalduse seadmine tekitab kaebajale suurt kahju „nii tehtud kulutuste (kinnistute omandamine) ja saamata jääva tulu näol“. Vaidlustatud otsus on vastuolus võrdse kohtlemise printsiibiga (põhiseaduse § 12). Põhjendamatult väikese tasu maksmise kohustus pannakse isikule, kelle tegevuse eesmärk on kasumi teenimine ja kelle huvides ei ole kitsendused seaduses sätestatud määras kinnistu omanikule põhjendatud ja vajalikud; 2)
§ 462
sätestab, et juhul, kui AÕS § 1581 lg-s 1 nimetatud isik, kes soovib ehitada tehnovõrku või rajatist detailplaneeringu kehtestamisest alates, ei ole saavutanud 3 kuu jooksul vastavat kokkulepet kinnisasja omanikuga, võib ta esitada sundvalitsemise seadmise taotluse.
ei näe sundvalitsemise seadmise korral ette kokkuleppemenetlust tasu määramiseks. AÕS ei sätesta, kes peaks kinnistu omanikule tegema ettepaneku kinnistut koormavate tehnovõrkude ja -rajatiste eest tasu maksmiseks. Praeguse regulatsiooni tõttu ei ole sundvalduse saaja huvitatud mingitest kokkulepetest kinnisasja omanikuga ning tal on otstarbekas kohe pöörduda pädeva organi poole taotlusega sundvalduse seadmiseks, sest eelduslikult ei soovi sundvalduse saaja maksta kinnistu omanikule kõrgemat hinda, kui seadus ette näeb. Kinnistu omanikuga ei ole Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ käesoleval juhul isegi püüdnud mingit kokkulepet sõlmida; 3) Vaidluse lahendamisel tuleks jätta kohaldamata AÕSRakS § 154, kuna fikseeritud tasumäärad kinnisasja sundvalitsemise eest on põhjendamatult madalad ja seadusandja pole reguleerinud menetlust, kuidas ja millises määras peab sundvalduse saaja hüvitama kinnisasja omanikule sundvalduse seadmisega tekitatud või tekkiva kahju. Kogu avalik-õiguslik menetlus sundvalduse seadmisel on põhiseadusega vastuolus; 2
(13)3-09-2638 4) Kohtuistungil selgitasid kaebuse esitaja ja tema lepinguline esindaja järgmist. Vaidlustatud otsus sunnib kaebuse esitajat oma maal taluma rajatisi, mis on kasutusloa puudumise tõttu ebaseaduslikud. Kaebuse esitaja ei andnud nende ehitamiseks nõusolekut. Kaebuse esitaja möönab, et transpordimaa peab säilima tänavana, sest peab teenindama arendusala tulevasi elanikke. Kaebuse esitaja sooviks on teha ettepanek Tallinna Sadamale rajada tänava osale autode seisuplats, kuid trasside olemasolul sügavamalt kui 30 cm kaevata ei saa. Maa soetamisel oli kaebuse esitaja teadlik, et detailplaneeringu kohaselt tuleb transpordimaale elektrikaabel. Kaebuse esitaja huvi maa soetamisel oli müüa õigusi vee, gaasi, elektri ja kanalisatsiooni kasutamiseks servituudi seadmise läbi. Teiste tehnovõrkude ja –rajatiste kui elektri omad talumise tasu kaebuse esitaja saama ei hakka, sest kavatseb vastavad trassid ise rajada. Soosaare elurajooni on planeeritud 165 kinnistut, neist iga liitmine elektrivõrguga maksab 50 000 krooni. Õiglane talumiskohustuse tasu sellise kasumliku tegevuse juures oleks 1,7 mln kr. Seaduse mõtte ja seletuskirja kohaselt oleks mõistlik vähemalt tasu, mis katab maamaksu summa. Kinnistutelt kogupindalaga määratud maamaks 2010. a oli 8063 krooni. Mõlema kinnistu kaitsevööndi pealt kokku hakkaks kaebuse esitaja saama sundvalduse talumistasu ca 200 krooni aastas. 3. Maardu Linnavalitsus palus jätta kaebus rahuldamata. 1) Vastustaja tugines sundvalduse seadmise otsustamisel kehtivale seadusele. Täidetud on
§-s 461 sätestatud tingimused sundvalduse seadmiseks. Sundvalduse seadmise aluseks on kehtiv Maardu Linnavolikogu 31.05.2005 otsusega nr 178 kehtestatud xxxxxxxx x kinnistu detailplaneering, mille kohaselt määrati Pirnipuu puiestee kinnistule elektrialajaamad ja kaabelliinid, mis on vajalikud avalikes huvides piirkonna elektrivarustuse tagamiseks ja võrguteenuse osutamiseks tarbijatele. Taotleja Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ on AÕS § 1581 lg-s 1 nimetatud isik. Kaebaja ja Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ pole saavutanud kokkuleppeid talumiskohustuse tasu osas.
§ 462
lg 4 kohaselt kontrollib sundvalduse seadmise otsuse tegemisel § 461 lgs 3 nimetatud otsuse vastuvõtmiseks õigustatud organ (st Maardu Linnavolikogu) üksnes § 462 lg-tes 2 ja 3 nimetatud taotluses esitatud andmete õigsust. Seda on vastustaja teinud. Haldusorganil pole sundvalduse seadmisel ja talumiskohustuse tasu suuruse otsustamisel seadusest tulenevalt kaalutlusruumi. 2) Asjaolu, et pooled vaidlevad maakohtus tasu suuruse üle, ei välista sundvalduse seadmise otsuse tegemist.
§ 462
lg 5 p-st 5 tulenevalt oleks põhimõtteliselt võimalik tasu suuruses või tasu suuruse muutmises ka pärast sundvalduse seadmise otsustamist kokku leppida. Kaebaja ei ole tegelikult talle kuuluvate kinnistute koormamise vastu, mida näitab ka asjaolu, et kaebaja on esitanud hagi, mille esemeks on servituutide seadmine ja selle eest tasu nõudmine. Vaidlus on vaid tasu suuruses. 3) AÕS § 1581 lg-s 2 on sätestatud, millisel juhul isikul tehnovõrkude talumiskohustust ei ole. Kaebaja ei ole esile toonud ega tõendanud, et talumiskohustus oleks kinnisasja kasutamist ebamõistlikult kitsendav võrreldes tehnovõrgu ja -rajatisega liituda soovija huviga. 4) Kohtuistungil selgitas vastustaja, et kolmas isik oli püüdnud kaebuse esitajaga kokkuleppeid saavutada, kuid kui see ei õnnestunud, oli sunnitud pöörduma kohaliku omavalitsuse poole. Kaebuse esitaja omandas kinnistud kohtutäituri kaudu ja teadis, et detailplaneeringuga on ette nähtud kommunikatsioonide ehitamine. Jääb ebaselgeks, missugust tegevust kaebaja arendaks ja mida elektri tarbeks rajatud trass takistab. Kuna detailplaneeringut pole muudetud ja keegi ei ole seda ka taotlenud, ei saaks kaebaja rajada parkimisplatsi sinna, kuhu näeb detailplaneering ette tänava juurdepääsuks kinnistuteni. Kaebaja kinnistute puhul on tegemist transpordimaaga ja üldkasutatava maaga, kuhu ehitamine on piiratud ning peab toimuma ainult vastavalt kehtestatud detailplaneeringule. Kaebaja ei soovi tehnorajatiste kõrvaldamist. Kaebaja tegevusest on tekkinud 3
(13)3-09-2638 arendusalal seisak, sest ta ei võimalda detailplaneeringut ellu viia. Detailplaneeringuga ettenähtud tee rajamist maakaabel ei takista. Kaebuse esitajal pole oma maa kasutamine takistatud. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamisel kuuluks tühistamisele üksnes vaidlustatud otsuse p
- Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ palus jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebaja viide talumiskohustuse eest makstavale tasule ei ole asjassepuutuv, kuna Maardu Linnavolikogu ei ole sundvalduse seadmise menetluse käigus pädev iseseisvalt otsustama sundvalduse seadmisel talumistasu suuruse üle, kontrollides
§ 462
lg 4 kohaselt sundvalduse seadmise otsuse tegemisel üksnes
§ 462lg-tes 2 ja 3 nimetatud andmete õigsust.
Kinnisasja omaniku ja tehnorajatise omaniku kokkuleppe puudumisel tuleb talumistasu osas lähtuda seadusest. Sellest tulenevalt on vaidlustatud otsuses vastavalt
§ 462
lg 5 p-le 5 viide talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile. AÕS § 1582 lg-st 1 tuleneb kinnisasja omanikule õigus nõuda tasu avalikes huvides vajaliku tehnorajatise talumise eest AÕSRakS §-s 154 kehtestatud suuruses. 2) Selgitus talumistasu suuruse kohta on toodud tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (1067 SE) seletuskirjas, mille kohaselt on AÕSRakS §-s 154 toodud koefitsiendid välja arvutatud, lähtudes tehnovõrgu või -rajatise põhjustatud kitsenduse ulatusest kinnisasja omanikule, st sellest, kui suures osas see piirab kinnisasja omaniku võimalusi kinnisasja sihipäraselt kasutada. Tasu arvestamisel võetakse aluseks maa maksustamishind tehnovõrgu või -rajatise alla jääval ning tema kaitsevööndi ulatuse alal ning korrutatakse see läbi maa sihtotstarbe ja ehitise kasutamise otstarbe koefitsiendiga. Lähtutud on põhimõttest, et talumistasu suurus vastaks talumiskohustusega koormatud maa maamaksule, ehk siis sisuliselt kompenseeritakse kinnisasja omanikule talumiskohustusega koormatud maa eest tasutava maamaksu suurus. Eelnõu seletuskirja kohaselt on sundvalduse instituut loodud eesmärgiga tagada avalikes huvides võrguteenuste osutajatele õigusaktides sätestatud instrumendid selle teenuse osutamiseks. Talumiskohustuse eest makstava tasu eesmärgiks on kompenseerida kinnisasja omanikule maa kasutamise kitsenduse talumine. Seetõttu ei saa talumiskohustuse tasu olla kinnisasja omanikule tuluallikaks ja raha teenimise võimaluseks. Kaebaja väide, et AÕSRakS § 154 lg-tes 2-4 nimetatud sundvalitsemise tasude määrad ei vasta sundvalitsemisest tuleneva kinnisasja väärtuse vähenemisele, ei ole asjakohane, kuna AÕS § 158 lg 4 kohaselt ei peeta tehnovõrgu ehitamisega kaasnevaks kahjuks talumiskohustuse tekkimisest tingitud kinnisasja väärtuse vähenemist. Riigikohus on 30.04.2004 otsuses nr 3-4-1-3-04 nõustunud sellega, et talumiskohustuse eesmärgiks on üleüldine elektri-, gaasi- ja muude ühenduste tagamine, sest tehnovõrkudega on kaetud kogu Eestimaa ning talumiskohustuse kehtestamine on vajalik abinõu eelpoolnimetatud eesmärgi saavutamisel. Omandiõiguse piirangu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda talumiskohustusega koormatud kinnisasja omanike huve avalikkuse huviga tarbida elektrit, gaasi, vett, soojust ja muid teenuseid. Riigikohus selgitas viidatud lahendis, et nende huvide kaalumisel tuleb arvesse võtta ka tehnorajatiste omanike huve. Seega saaks talumiskohustuse vaidlustamise ajendiks olla asjaolu, et kinnistu omanikule tekkiv kahju on oluliselt suurem avalikust huvist või tehnorajatise omaniku huvist, näiteks siis, kui talumiskohustus takistab kinnistu sihipärast kasutamist. Kaebuse esitaja ei ole esitanud tõendeid, mis näitaksid, et talle tehnorajatise talumisest tulenev kitsendus oleks oluliselt suurem kui avalik huvi tehnovõrgu- ja rajatise vastu ning tehnovõrguga liitumise vastu. Kinnistute puhul on tegemist üldkasutatava maaga (xxxxxxxx x) ja transpordimaaga (Pirnipuu puiestee). Vastavalt Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 “Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord” §-le 6, on transpordimaa liiklemiseks ja transpordiks kasutatav maa koos ohutuse tagamiseks ja selle maa korrashoiuks vajalike ehitiste aluse ning neid ehitisi teenindava maaga. Üldkasutatav maa on avali4
(13)3-09-2638 kult kasutatav, iseseisvat katastriüksust moodustav, üldjuhul hooneteta maa, millel võivad paikneda üksnes abihooned. Kaebuse esitaja ei ole põhjendanud, millised on tehnovõrgu rajamisega tekkivad piirangud tema kinnisasjale, samuti ei ole tõendatud, et kaebuse esitajale kuuluva kinnisasja koormamine sundvaldusega ei võimalda kinnisasja vastavalt senisele otstarbele kasutada. EhS § 19 lg 1 p 1 kohaselt peab nimetatud kinnistutele ehitamine toimuma vastavalt detailplaneeringule, detailplaneeringus on aga tehnorajatiste rajamine ette nähtud ning detailplaneeringu järgselt transpordimaale ja üldkasutatavale maale maakaabelliinide paigaldamine ei kitsenda nimetatud kinnistute edaspidiseid kasutamisvõimalusi. Samuti on kaheldav väide, et nimetatud kinnistute väärtus väheneb pelgalt seetõttu, et kinnistule paigaldatakse detailplaneeringu järgselt ette nähtud maakaabelliinid. Kaebaja pole toonud välja ühtegi põhjendust ja tõendit, millest selguks talle tekkinud kahju või temal saamata jäänud tulu. 3) Kaebaja väide, et sundvalduse saaja ilmselgelt ei ole huvitatud kokkulepetest kinnisasja omanikega, on alusetu ja väär. Kolmas isik on alati eelistanud tehnorajatiste rajamisel isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu sõlmimist sundvalduse seadmisele. Lepingu sõlmimise puhul on oluliseks eeliseks asjaolu, et sel juhul tehakse kanne kinnistusraamatusse, samal ajal kui sundvalduse kohta tehakse vaid märge ehitisregistrisse. Kande tegemine kinnistusraamatusse tagab tehnovõrgu omaniku jaoks suurema õiguskindluse. Samuti on lepingu sõlmimise eeliseks kiirus, kuna sundvalduse seadmise menetlemine on oluliselt aeganõudvam. Kaebajaga on tehnorajatise talumise osas läbirääkimisi peetud, kuid lepingu sõlmimisel sai määravaks takistuseks kaebaja nõutud tasu tehnorajatise talumise eest (1 773 200 krooni), mille maksmist ei pidanud kolmas isik võimalikuks. 4) AÕS § 1582 lg-s 1 toodud tasu regulatsioonist erineva hinna maksmine ei ole põhjendatud, kuna seaduses toodud määraga võrreldes oluliselt kõrgemate talumistasude maksmine võiks kaasa tuua ka hüppelise hinnatõusu teenuse eest makstava tasu osas. Samuti on võrguettevõtjal elektrituruseadusest tuleneva võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtte kohaselt kohustus kohelda turuosalisi võrdselt. Ühele kinnisasja omanikule seaduses toodud tasumääraga võrreldes oluliselt suurema tasu maksmine detailplaneeringus ette nähtud tehnovõrgu ehitamiseks ei ole põhjendatud ning tooks kaasa ebavõrdse kohtlemise. 5) Kaebaja väide, et haldusakt kohustab toime panema õigusrikkumise, kuna selle mõtte kohaselt tuleks sundvaldus seada kasutusloata rajatisele, ei ole asjakohane, kuna sundvalduse seadmise eelduseks ei ole ehitise kasutusloa olemasolu. 6) Kohtuistungil märkis kolmas isik, et kinnistu endised omanikud olid kooskõlastanud tehnovõrkude rajamise ja kaebaja ei olnud teatanud, et kinnistu müüdi temale. Kasutusloa andmiseks rajatistele takistus puudub, kuna ehitatud on detailplaneeringu ja ehitusnormide kohaselt ning kaebaja ei nõua rajatiste kõrvaldamist. Kinnistu turuhind ei muutu väiksemaks, kui sinna ehitatakse elektrivõrgud, see tõstab kinnistu hinda. Kaebaja soovib sisuliselt, et talle tasutakse maa ostuhind, kuid jätab tähelepanuta, et kolmas isik, kes peaks ostuhinna tasuma, ei saa maa omanikuks. Kaebajal on võimalik nõuda sundvalduse eest tasu ka teiste trasside eest, kui need rajatakse. 5. Tallinna Halduskohtu 21.09.2010 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus nõustus oma otsuse põhjendustes vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtadega. Kaebuse esitaja ei tõendanud, et tehnorajatise talumisest tulenev kitsendus oleks oluliselt suurem kui avalik huvi tehnovõrgu ja -rajatise vastu ning tehnovõrguga liitumise vastu. Kaebus on ajendatud sellest, et õiguskantsleri 15.07.2010 ettepanekus (tl 123-130) leitakse, et avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatiste talumiskohustuse ja selle eest makstava tasu regulatsioon on 5
(13)3-09-2638 vastuolus põhiseaduse § 32 sätestatud omandiõigusega koostoimes §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Avalikes huvides ehitatavate tehnovõrkude ja -rajatiste puhul pole ainuvõimalik sundvalduse seadmine, sest üldiselt eeldatakse kokkulepete saavutamist, nende sõlmimine on võimalik ning neid ka praktikas sõlmitakse. Seadusandja on
§ 6
lg-s 4 reguleerinud ka sellised juhud, mil omanik ei saa enam omandit kasutada, kui kinnisasja koormamine sundvaldusega ei võimalda kinnisasja vastavalt senisele otstarbele kasutada, andes omanikule õiguse nõuda sundvalduse seadmise taotlejalt, et see omandaks kinnisasja või selle osa, mille suhtes otsest huvi kaebaja üles ei ole näidanud. Talumiskohustusega seonduvad kinnisasja omaniku õiguste piirangud on praktikas erinevad. Kaebusega seotud asjaolud ei viita sedavõrd piirava iseloomuga omandiõiguse riivele, nagu seda analüüsis õiguskantsler. Tegemist pole nt olukorraga, mil metsamaale jäävad elektriliinid ja elektriliinide kaitsevöönd, kus maad sihipäraselt kasutada ei saa (puudub võimalus puude istutamiseks ja langetamiseks, mets tuleb kaitsevööndi ulatuses maha võtta, seda ei saaks kasutada ka muul sihtotstarbel, nt põllumaana). Kaebuse esitajal on võimalik maad kasutada sihtotstarbeliselt. Ka õiguskantsleri seisukohtades on rõhutatud, et talumistasu määra suurendamisel võib suureneda ka elektrivõrguga seotud teenuse hind. Kaebuse esitajal oli võimalik leppida kolmanda isikuga kokku mõistliku summa piires. Kuigi kaebaja ei suutnudki nimetada, misssugused konkreetsed piirangud tema olukorras saabuvad, ei ole välistatud nt tehnovõrgu omaniku vajadus teostada kaebaja kinnistutel tehnovõrkude hooldustöid, sellega seotud kulutuste katmise kohustus on aga tehnovõrgu omanikul, mitte kaebajal. Kulutused, mis mingil põhjusel tuleks teha kaebuse esitajal seotult tehnovõrgu olemasoluga ja paiknemisega kaebaja kinnistutel, saab sisse nõuda tehnovõrgu omanikult võlaõigusseaduses ettenähtud korras. Juhul, kui talumistasu määramise aluseks olnud asjaolud muutuvad, on kaebajal õigus suuremale talumistasule (AÕS § 158 lg-d 3 ja 4). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Affronte Investeeringud OÜ apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Väited: 1) Kohus tugines seaduseelnõu seletuskirjale, milles selgitatakse, et talumistasude suuruse määramisel on lähtutud põhimõttest, et talumistasu vastaks talumiskohustusega koormatud maa maamaksule, ehk siis sisuliselt kompenseeritakse kinnisasja omanikule talumiskohustusega koormatud maa eest tasutava maamaksu suurus. Eelnõu seletuskirjast tulenevalt pidanuks halduskohus asuma risti vastupidisele seisukohale, kui otsuses; 2) Kohus viitas võimalusele talumistasu osas apellandi ja kolmanda isiku vahel kokkulepe sõlmida. Samas nähtub 06.09.2010 kohtuistungi protokollist (lk 8, mida otsuses üldse arvestatud ei ole), et vastuseks kaebuse esitaja esindaja küsimusele, mis tingimustel tehnovõrkude lepinguid sõlmitakse, vastas kolmanda isiku esindaja, et lähtutakse AÕS-s ja AÕSRakS-s toodud talumistasu määrast. Seega maksab lepingute alusel kolmas isik trasside aluse maa kasutamise eest sama summa, mis sundvalduse seadmise korral. Kolmandal isikul puudub ka igasugune mõistlik motiiv sõlmida lepinguid teistel tingimustel ja maksta maaomanikule rohkem raha, kui
ette näeb; 3) Kõik menetlusosalised nõustusid kohtuistungil, et kaebuse esitajale makstakse kolmanda isiku poolt trasside talumistasu 200 krooni aastas, samas kui konkreetselt trasside alla jääva maa eest tuleb kaebuse esitajal maksta ainuüksi maamaksu 1600 krooni aastas. Seega maksab kolmas isik kaebuse esitajale talumiskohustuse alusel hüvitist, mis on 8 korda odavam kui apellandi poolt tasutav maamaks. Samas ei saa apellant ka maad kuidagi muul otstarbel kasutada ega alustada detailplaneeringu muutmist, kui tal selline soov tulevikus peaks tekkima; 6
(13)3-09-2638 4) AÕS § 1581 lg 1 ja § 1582 lg 1 ning AÕSRakS § 152 lg-d 1-2 koostoimes AÕSRakS §-ga 154 on vastuolus põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega koostoimes põhiseaduse §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega osas, milles need ei näe avalikes huvides vajalike tehnovõrkude või –rajatiste talumise eest kinnisasja omanikule ette piisavat tasu. Riigikohus asus 30.04.2004 otsuses nr 3-4-1-3-04, p 37, seisukohale, et kinnisasja omaniku kohustus tehnovõrku või -rajatist oma kinnisasjal taluda ilma, et tehnovõrgu või -rajatise omanik talle talumiskohustuse eest tasu maksaks, koormab maa omanikku rohkem, kui see on üldsuse ja tehnovõrkude või rajatiste omanike huvidega põhjendatav. Teisisõnu leidis Riigikohus kõnealuste universaalteenuste tarbijate ja maaomanike huve kaaludes, et tarbijate huvi kõnealuste teenuste hüppelist hinnatõusu vältida ei õigusta taolist omandiõiguse piirangut, mille kohaselt pannakse maaomanikule tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustus selle eest tasu ette nägemata. Riigikohus võttis tasuta talumiskohustuse proportsionaalsuse hindamisel arvesse ka asjaolu, et kinnisasja omanik on vaatamata oma omandiõiguse piirangutele kohustatud maksma täismahus maamaksu tehnovõrgu või -rajatise aluse kui ka selle teenindamiseks vajaliku maa eest. Eelneva põhjal võib järeldada, et tehnovõrkude ja -rajatiste talumiskohustus oleks põhiseadusega kooskõlas juhul, kui kinnisasja omanikule kompenseeritakse piisaval määral tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustusest tulenevad omandipiirangud. Kinnisasju läbivate avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatistega kaasnevad väga intensiivsed omandipiirangud. Selleks, et piirang oleks põhiseaduspärane, peab see olema ka proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Tarbijatele elektrimüügi tagamise vajadus ei tähenda, et selle eesmärgi nimel oleksid lubatud igasugused meetmed olenemata sellest, kui ulatuslikult või intensiivselt need piiravad tehnovõrke ja -rajatisi taluma kohustatud kinnisasjaomanike omandipõhiõigust. Maaomanikud, kelle kinnisasju avalikes huvides vajalikud tehnovõrgud ja rajatised läbivad, peavad kõnealuste tehnovõrkude ja -rajatiste aluse ja nende kaitsevööndisse kuuluva maa eest maksma täismääras maamaksu, sõltumata sellest, et omanike tegevusvabadus oma kinnisasja kasutamisel võib nimetatud maa-alal olla märkimisväärselt piiratud. Võrreldes omavahel maamaksu arvutamise ja talumistasu arvestamise metoodikaid, võib järeldada, et enamikel juhtudel ületab tasuda tulev maamaks märkimisväärselt võimalikku saadavat talumistasu. Nagu ka käesoleval juhul, on tegelikkus sisuliselt väga lähedal tasuta talumiskohustuse kehtestamisele. Neid asjaolusid ei ole halduskohus otsuse tegemisel õiglaselt hinnanud, leides, et trasside talumine oma kinnistul ei häiri kinnistu omanikku. Õigusriigis peaks kehtima põhimõte, et kui üks isik teise maad kasutab mingil ainuüksi temale majanduslikult vajalikul eesmärgil, siis ei toimu see eelduslikult tasuta, v.a. heategevus. Mis peaks olema maaomaniku huvi maksta riigi poolt kehtestatud makse selle maa eest, mida kasutavad teised isikud oma äritegevuses, jääb halduskohtu otsusest arusaamatuks. Kuigi avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja rajatiste talumiskohustuse kehtestamine on õigustatav avalikust huvist lähtuva legitiimse eesmärgiga tagada kõigile tarbijatele universaalteenuste kättesaadavus, ei ole talumiskohustust ette nägev regulatsioon taotletava eesmärgi suhtes mõõdukas, kuna koormab tehnovõrku või -rajatist taluma kohustatud kinnisasjaomanikke rohkem, kui see on üldsuse huviga põhjendatav. 7. Maardu Linnavolikogu palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Kaaluda tuleb ennekõike kinnisasja omanikule talumiskohustusest tekkivat otsest kahju ja kitsendusi tehnovõrgu ja -rajatisega liituda soovija huviga. Apellant ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et temale kuuluvate kinnistute detailplaneeringukohane kasutus oleks kuidagi takistatud või kitsendatud seoses sundvalduse seadmisega kolmanda isiku kasuks. Asjaolu, et kolmas isik saab oma äritegevusest tulu seoses võimalusega kasutada apellandi kinnistuid oma tehnorajatise paigutamiseks, ei anna alust apellandile sellest tulust osa saada, kui tema selle tõttu kahju ei kannata ega jää omakorda ilma tulu saamise võimalusest. Asjaolu, et tehnovõrkude või -rajatiste talumistasu on niivõrd väike, et ei tekita kinnisasja omanikule majanduslikku huvi selle taotlemiseks, ei tähenda, et talumiskohus7
(13)3-09-2638 tus on kinnisasja omaniku suhtes ebaproportsionaalne ja põhiseadusega vastuolus. Apellant oli kinnistuid soetades kehtivast detailplaneeringust teadlik, seega ei saa väita, et tehnovõrkude talumiskohustus tuli talle üllatusena, millega ta ei oleks saanud arvestada. 8. Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolmas isik jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde ja märgib apellatsioonkaebuse väidete kohta järgmist: 1) Kohus on põhjalikult selgitanud, et kuigi apellant soovib talumiskohustuse olemasolust saada tulu, ei ole talumistasu regulatsiooni eesmärgiks omanikule tulu saamise võimaluse loomine, vaid piirangute kompenseerimine, mis kinnisasja omanikule saabuvad seoses tehnovõrgu rajamisega. Kohus on õigesti märkinud, et kuivõrd apellant soovis omandada transpordimaa ja sotsiaalmaa ja oli teadlik kehtivast detailplaneeringust, olid talle teada ka asjaolud, et sotsiaalmaa on maaüksus, millelt ei taotleta kasumit ja mis on ette nähtud ilma ehitusõiguseta rohealaks, ning Pirnipuu pst-le on võimalik rajada vaid insener-tehnilisi rajatisi. Seetõttu ei saanud apellandil olla õigustatud ootust, et ta saab kinnistuid kasutada muul otstarbel, kui seda võimaldavad maa sihtotstarbed ja kehtiv detailplaneering. Teiseks ei takista tehnorajatiste rajamine kinnistute sihtotstarbelist kasutamist, vaid pigem vastupidi – tehnovõrgud on vajalikud piirkonna elektrivarustuse tagamiseks; 2) Kohtuotsuse viide võimalusele sõlmida talumistasu kokkulepe oli õige.
-st tulenevalt ei ole välistatud kokkuleppe sõlmimine talumiskohustuse eest makstava tasu osas. Kokkuleppe puudumine oli antud juhul tingitud asjaolust, et apellandi sooviks oli saada transpordimaal detailplaneeringu järgse tehnorajatise talumise eest 1 773 200 krooni; 3) Apellandi põhjendus, et omandiõiguse piirang on ebaproportsionaalne, kuna maamaks ületab seadusjärgse talumiskohustuse eest saadava tasu, on eksitav. Apellant on jätnud märkimata, et Pirnipuu puiestee ja xxxxxxxx x kinnistutele on kehtiva detailplaneeringuga ette nähtud lisaks kolmandale isikule kuuluvatele tehnorajatistele ka teised kommunikatsioonid. Seega tuleb arvestada, et apellant saab avalikes huvides rajatavate tehnovõrkude ja -rajatiste talumise eest seadusjärgset tasu mitmetelt erinevatelt tehnovõrkude ja -trasside omanikelt, kelle trassid tema kinnistuid detailplaneeringujärgselt läbivad; 4) Eksitav on ka apellandi viide Riigikohtu 30.04.2004 lahendile nr 3-4-1-3-04, kuna nimetatud kohtuasjas tulenes õiguslikust regulatsioonist tasuta tehnovõrgu talumise kohustus. Kehtiv õiguslik regulatsioon ei pane kinnisasja omanikule tasuta tehnovõrgu talumise kohustust. 9. Apellatsioonkaebustele esitatud vastuste suhtes märgib Affronte Investeeringud OÜ täiendavalt järgmist: 1) Ei saa nõustuda väitega, et kinnistu omaniku talumiskohustus ei ole ebamõistlikult suur võrreldes tehnovõrgu ja -rajatistega liituda soovijate hulgaga. Seaduses ettenähtud talumistasu on naeruväärselt väike võrreldes sellega, milliseid koormisi peab taluma kinnistu omanik. Ei ole normaalne, et kinnistut läbiva tehnovõrgu talumistasu ei kata isegi selle rajatise alla jääva maa eest tasumisele kuuluvat maamaksu. Siinkohal tuleb arvestada ka seda, et isik, kelle kasuks on talumiskohustus seatud, teenib selle kasutamisest tulu, samas kui kinnistu omanik peab maamaksu näol veel trassi või rajatise talumise eest peale maksma. Järelikult ei saa kehtivate talumistasude näol olla tegemist õiglase hüvitusega; 2) Õigeks ei saa pidada ka väidet, et talumiskohustus ei ole kinnisasja omaniku suhtes ebaproportsionaalne, kuivõrd kinnistuid omandades oli ta teadlik kaasnevatest talumiskohustustest. Õi8
(13)3-09-2638 gusriigis on ebanormaalne, et riik kohustab kinnistu omanikku sisuliselt tasuta taluma oma kinnistul teiste isikute rajatisi, mida need kasutavad oma majandustegevusest tulu teenimiseks. Riik ja kohalik omavalitsus ei saa põhiseadusest tulenevalt kedagi kohustada midagi tasuta tegema või koormisi taluma. Hüvitise määr kinnistu omanikule peab olema kui mitte kasulik, siis vähemalt mõistlik. Käesoleval juhul kehtivad talumistasude määrad seda ei ole; 3) Kui kinnistut läbivad ka teistele isikutele kuuluvad trassid, peakski see olema kinnistu omaniku huvi, et erinevad ettevõtted maksavad kinnistu kasutamise eest mõistlikku ja põhjendatud tasu. Siinjuures ei saa tasu kalkuleerimisel arvestada, et kõikide trassiomanike tasud kokku kataksid maamaksu, vaid iga trassiomanik maksab trassi läbimise eest kinnistu omanikule mõistlikku ja põhjendatud tasu; 4) Ülimadal talumistasu rikub kinnistu omaniku subjektiivseid õigusi, kes peab kandma kinnistuga seotud kulud maksude, korrashoiu jms näol, mida talle ei hüvitata. Lisaks ei saa muuta ka kehtestatud detailplaneeringut või on see äärmiselt komplitseeritud. Trasside alla jääva maa kasutamine on samuti piiratud. Selline olukord ei ole mõistlik ega normaalne. Lahendus võib tulevikus olla ka see, et trassiomanikke kohustatakse trasside alla jääva maa turuhinnaga või trasside alla jääva osaga proportsionaalse osaga kinnistu soetusmaksumusest ära ostma. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. AÕS § 1581 lg 1 kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ja lubama selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. Tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb elektroonilise side seaduse § 72 lg-s 1, elektrituruseaduse § 65 lg-s 1 ja § 66 lg-s 1, ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse § 7 lg-s 1 ja maagaasiseaduse § 18 lg-s 2 sätestatud kohustus või kes on vastavas piirkonnas tegutsev võrguettevõtja kaugkütteseaduse tähenduses. Sama lõike viimase lause kohaselt tekib selles lõikes sätestatud talumiskohustus kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud korras sundvalduse seadmisega. AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse kehtestamiseks samas lõikes nimetatud isiku kasuks sundvalduse seadmise korda ja täpsemalt ka aluseid reguleeritakse
ptk-s 81.
§ 461
lg 2 kohaselt on sellise sundvalduse seadmine planeerimisseaduse mõistes detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel lubatud kehtestatud detailplaneeringu alusel, sama paragrahvi lg 3 kohaselt otsustab sundvalduse seadmise organ, kelle pädevuses on kehtestada planeering, millega kavandatakse vastavate tehnovõrkude või -rajatiste rajamine. Detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel sundvalduse seadmise korda reguleerib
§ 462
, mille lg 1 esimene lause sätestab, et kui AÕS § 1581 lg-s 1 nimetatud isik, kes soovib ehitada kinnisasjale avalikes huvides tehnovõrku või -rajatist, ei ole kolme kuu jooksul niisuguse detailplaneeringu kehtestamisest arvates, mis näeb ette kinnisasjale avalikes huvides tehnovõrgu või -rajatise ehitamise, saavutanud kinnisasja omanikuga AÕS § 158 lg-tes 2 ja 3 nimetatud kokkulepet, võib ta
§ 461lg-s 3 nimetatud organile esitada kinnistule sundvalduse seadmise taotluse.
Taotlus peab
§ 462
lg 2 kohaselt sisaldama: 1) sundvalduse seadmise taotleja nime ning asukohta koos kinnitusega, et isik, kes sundvalduse seadmist taotleb, kuulub AÕS § 1581 lg-s 1 nimetatud isikute hulka; 2) kinnisasjade, mille suhtes sundvalduse seadmist taotletakse, omanike nimesid ning elu- või asukohti; 3) kinnisasjade, mille suhtes sundvalduse seadmist taotletakse, asukohti ja kinnistu numbreid; 4) sundvalduse seadmise eesmärgi 9
(13)3-09-2638 kirjeldust koos viitega kehtestatud detailplaneeringule, mille alusel sundvalduse seadmist taotletakse.
§ 462
lg 3 kohaselt tuleb sundvalduse seadmise taotlusele lisada: 1) kinnisasja, mille suhtes sundvalduse seadmist taotletakse, kinnistusregistri osa ärakiri; 2) katastriõiend ja katastriüksuse plaan; 3) väljavõte maa-ala planeeringust; 4) tehnovõrgu või -rajatise, mille ehitamiseks sundvalduse seadmist taotletakse, eskiisprojekt.
§ 462
lg 4 kohaselt kontrollib § 461 lg-s 3 nimetatud organ üksnes § 462 lg-tes 2 ja 3 nimetatud andmete õigsust.
§ 462
lg 5 kohaselt peab sundvalduse seadmise otsus sisaldama: 1) kinnisasja omaniku ja AÕS § 1581 lg-s 1 nimetatud isiku nimesid ja elu- või asukohti; 2) teavet, et isik, kelle kasuks sundvaldus seatakse, kuulub AÕS § 1581 lg-s 1 nimetatud isikute hulka; 3) kinnisasja asukohta ja kinnistu numbrit; 4) viidet sundvalduse seadmise aluseks olevale planeeringule; 5) viidet talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile või kokkuleppele. 11. Menetlusosaliste vahel puudub apellatsiooniastmes vaidlus selles, et eeltoodud sätetes nimetatud sundvalduse seadmise eeldused on täidetud. Sundvaldus seati AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumiseks samas lõikes nimetatud isiku kasuks. Tehnovõrgu ja -rajatise rajamine kaebuse esitaja kinnistule oli kavandatud Maardu Linnavolikogu 31.05.2005 otsusega nr 178 kehtestatud detailplaneeringuga (
§ 461lg 2).
Sundvalduse seadmist taotlenud Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ ei olnud saavutanud kaebuse esitajaga kolme kuu jooksul eelnimetatud detailplaneeringu kehtestamisest arvates AÕS § 158 lg-tes 2 ja 3 nimetatud kokkulepet reaalservituudi seadmiseks. Sundvalduse seadmise otsuse võttis vastu pädev organ – Maardu Linnavolikogu, kes oli kehtestanud eelnimetatud detailplaneeringu. Otsus ja selle aluseks olnud taotlus (tl 57, 66) vastasid
§ 462lg-tes 2-5 sätestatud nõuetele.
12. Sundvalduse seadmise otsuse õiguspärasuse seisukohalt ei oma tähtsust asjaolu, et selles nimetatud tehnovõrkudel ja -rajatistel puudub senini kasutusluba ning kaebuse esitaja halduskohtus esitatud väitel pole kinnistute endine omanik (kaebuse esitaja omandas kinnistud 06.10.2008) ega kaebuse esitaja andnud nõusolekut nende tehnovõrkude ja -rajatiste ehitamiseks enda kinnistutele. Tehnovõrk või -rajatis, mille talumiseks sundvaldus seatakse, ei pea sundvalduse seadmise ajaks olema koormatavale kinnistule juba õiguslikul alusel ehitatud.
§ 461
lg 2 ja lg 3 p 4 kohaselt piisab tehnovõrku ja -rajatist kavandava detailplaneeringu ja eskiisprojekti olemasolust. Sundvalduse seadmisel on koormatava kinnisasja omanik kohustatud AÕS § 1581 lg 1 kohaselt lubama selle tehnovõrku või -rajatise ehitamist oma kinnisasjale. 13. AÕS § 1582 lg 1 esimese lause kohaselt on kinnisasja omanikul õigus nõuda tasu sama seaduse § 1581 lg-s 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumise eest AÕSRakS §-s 154 kehtestatud suuruses. Apellant peab sundvalduse seadmist õigusvastaseks põhjendusel, et sundvaldusest tuleneva talumiskohustuse eest AÕSRakS §-s 154 ette nähtud tasu on põhiseadusevastaselt madal. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see apellandi väide asjakohane. Väide AÕSRakS §-s 154 põhiseadusevastasusest ei mõjuta vaidlustatud sundvalduse seadmise otsuse õiguspärasust.
§ 462
lg 5 p 5 ei tähenda, et tehnovõrgu või -rajatise talumise tasu määramine oleks sundvalduse seadmist otsustava haldusorgani pädevuses ja et talumistasu määrataks sundvalduse seadmise otsusega. Sundvalduse seadmisel hinnatakse
§ 462
lg-s 4 toodud asjaolusid, kontrollimaks
ptk-s 81 toodud sundvalduse seadmise eelduste täitmist. Sundvalduse seadmisel ei kaalutleta talumiskohustuse põhjendatust. Otsus, kas kinnisasja omaniku, tehnovõrgu ja -rajatise omaniku ja tehnovõrgu või -rajatisega liituda soovivate isikute huve kaaludes on AÕS § 1581 lg-id 1 ja 2 arvestades põhjendatud tehnovõrgu või rajatise rajamine selliselt, et kinnisasja omanikule pannakse selle talumise kohustus, langetatakse detailplaneeringu kehtestamisel, mis selle tehnovõrgu või -rajatise asukoha vastavalt PlanS § 9 lg 1 p-le 7 määrab. AÕS § 10
(13)3-09-2638 1582 lg 2 kohaselt esitab kinnisasja omanik tehnovõrgu või -rajatise talumise eest tasu saamiseks sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud alustel taotluse tehnovõrgu või -rajatise omanikule. Vaidlused kinnisasja omaniku ja tehnovõrgu või -rajatise omaniku vahel talumistasu suuruse üle lahendatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Kui kinnisasja omanik peab õigeks tasu, mille suurus ületab AÕSRakS §-s 154 kehtestatut, võib ta vastavas tsiviilasjas taotleda AÕS § 1582 lg 1 esimese lause ja AÕSRakS § 154 kohaldamata jätmist ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist.
- Kui eelmises punktis toodud põhjendused on ebaõiged ja käesolevas asjas on oluline hinnata, kas AÕSRakS § 154 tagab kaebuse esitajale õiglase ja põhjendatud talumistasu, siis on ringkonnakohus seisukohal, et AÕSRakS § 154 lg-te 2 ja 3 kohaldamata jätmiseks osas, mille alusel arvestatakse kaebuse esitaja talumistasu, pole alust.
- AÕSRakS § 154 lg 2 esimese lause kohaselt on kinnisasja omanikule tema kinnisasjal paikneva tehnovõrgu või -rajatise talumise või tehnovõrgu või -rajatise kaitsevööndist tuleneva maa kasutamise kitsenduse talumise eest makstava iga-aastase tasu suurus tehnovõrgu või rajatise kaitsevööndile vastava maa üheprotsendilise maksustamishinna arvulise näitaja ja sama paragrahvi lg-s 3 või 4 sätestatud koefitsiendi korrutis. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on maa sihtotstarbe koefitsient sotsiaalmaa (xxxxxxxx x) puhul 0,25 ja transpordimaa (Pirnipuu puiestee) puhul 0,
- Kaebuse esitaja ja vastustaja poolt halduskohtu istungil esitatud arvestuste kohaselt oleks sundvalduse seadmise otsuses märgitud tehnovõrgu ja -rajatise talumise eest saadav tasu, arvestades kaitsevööndi suurust (Pirnipuu puiestee kinnistul 3 000 m2 ja xxxxxxxx x kinnistul 570 m2) mõlema kinnistu pealt aastas kokku ca 200 kr (vt istungi protokoll (tl 159-163) lk 5). Kaebuse esitaja leiab, et mõistlik tasu ei saa mingil juhul olla väiksem kui antud maa eest aastas tasumisele kuuluv maamaksu summa, kuid arvestades kaebuse esitajale talumiskohustusega kaasnevat piirangut ja kolmanda isiku poolt tehnovõrgu abil teenitavat kasumit, peaks olema veel tunduvalt suurem, 1,7 mln kr. Lähtudes kaebuse esitaja ja vastustaja eeltoodud hinnangust talumistasu suurusele, on õige, et see jääb antud juhul tunduvalt alla tehnovõrgu või -rajatise kaitsevööndile vastava maa eest igaaastaselt tasutavale maamaksusummale. Maksuteate (tl 152-153) kohaselt kuulus xxxxxxxx x kinnistu pindalaga 5 764 m maksustamishinnaga 92 200 krooni ees maamaksumäära 2,5 % arvestades 2010 a. maamaksu tasumisele 2 305 krooni ja Pirnipuu puiestee kinnistu pindalaga 14 393 m ja maksustamishinnaga 230 300 krooni eest maamaksumäära 2,5 % arvestades tasumisele 5 758 krooni. Nendest andmetest võib järeldada, et kinnistute kaitsevööndiga hõlmatud maa eest
- a tasumisele kuuluv maamaks oli kokku ligikaudu 1 400 krooni.
- Sundvalduse seadmine ja sellega kaasnev talumiskohustus kujutab endast kinnisasja omaniku omandiõiguse ja põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse riivet. Talumiskohustus takistab kinnisasja omanikul vähemalt seda osa oma omandist, millel tehnovõrk või -rajatis asub, vabalt vallata ja kasutada. Lisaks otseselt tehnovõrgu või -rajatise all asuva maa kasutamise piirangutele on piiratud ka omaniku võimalus kasutada tehnovõrgu või –rajatise kaitsevööndisse kuuluvat maad. Menetlusosaliste andmetel (vt halduskohtu istungi protokoll lk 5) on Pirnipuu puiestee kinnistul maakaabli kaitsetsoon 3 000 m2 ja xxxxxxxx x kinnistul kaitsetsoon maakaablile 87 m2 ja keskpinge õhuliinile 483 m
- Elektriohutusseaduse § 12 lg 3 p 1 kohaselt on elektripaigaldise omaniku loata keelatud elektripaigaldise kaitsevööndis ehitada, sealhulgas ehitada tanklat, ladustada jäätmeid, materjale ja aineid, teha mis tahes mäe-, laadimis-, süvendus-, lõhkamis- ja maaparandustöid, teha tuld, istutada ning langetada puid, p 3 kohaselt õhuliinide kaitsevööndis sõita masinate ja mehhanismidega, mille üldkõrgus maapinnast koos veosega või ilma selleta on üle 4,5 m, ja p 5 kohaselt maakaabelliinide kaitsevööndis töötada löökmehhanismidega, tasandada pinnast, teha mullatöid sügavamal kui 0,3 m, küntaval maal sügavamal kui 11
(13)3-09-2638 0,45 m ning ladustada ja teisaldada raskusi. Sama seaduse § 12 lg 2 kohaselt on elektripaigaldise kaitsevööndis keelatud tõkestada juurdepääsu elektripaigaldisele, põhjustada oma tegevusega elektripaigaldise saastamist ja korrosiooni ning tekitada muul viisil olukorda, mis võib ohustada inimest, vara või keskkonda, ning lg 4 kohaselt peab elektripaigaldise kaitsevööndis oleva maaala, õhuruumi või veekogu valdaja lubama elektripaigaldise omanikul elektripaigaldise käitu korraldada, teha vajalikke elektripaigaldise ja selle kaitsevööndi hooldustöid ning paigaldada elektripaigaldise tähiseid.
- Omandipõhiõiguse riive on põhiseaduspärane siis, kui sellel on legitiimne eesmärk ning riive on valitud eesmärgi suhtes proportsionaalne. Riigikohtu 30.04.2004 otsuses nr 3-4-1-3-04 (p 29) tunnustati avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja –rajatiste talumiskohustuse kehtestamise legitiimse eesmärgina kogu Eesti ulatuses elanikele üleüldise elektri-, gaasi- ja muude ühenduste tagamist. Riigikohus on tunnustanud ka tasuta talumiskohustuse legitiimse eesmärgina elektri, gaasi, vee, kanalisatsiooni, side ja muude teenuste tarbijahinna hüppelise tõusu ärahoidmist (vt sama otsuse p 30). Talumiskohustuse tasude piirang teenib ringkonnakohtu hinnangul samuti võrguteenuste hindade kontrollimise eesmärki ja on lubatav.
- Talumiskohustuse tasude piiramine on nimetatud eesmärgi saavutamiseks kohane ja vajalik. Kui talumistasud kompenseeriksid talumiskohustusest tulenevad piiranguid ja kulutusi täiel määral, võiksid need kanduda võrguteenuste tarbijahindadesse üle ja tuua kaasa olulise hinnatõusu. Selle eesmärgi seisukohast ei saa nõuda, et talumistasud peavad talumiskohustusega kinnisasjade omanikele teenima võrguettevõtjate ja nende teenuste tarbijate arvelt kasumit. Talumiskohustuse tasu eesmärgiks on selles kontekstis maaomanikule talumiskohustusega põhjustatud kitsenduste eest hüvitise maksmine. Sel põhjusel on asjakohatu ka kaebuse esitaja arvestus, kui suures summas liitumistasusid võimaldaks läbi tema kinnistu kulgev elektripaigaldis kolmandal isikul saada. Ringkonnakohus osundab ka sellele, et elektrituruseaduse § 72 lg-st 4 ja § 73 lg-st 1 tulenevalt on võrguettevõtja võimalused liitumistasude arvel kasumit teenida piiratud.
- Piirangu mõõdukus sõltub sellest, kui suurel määral kompenseerib piiratud talumistasu talumiskohustusest tulenevaid piiranguid kinnistu maa sihtotstarbeliseks kasutamiseks ja kulutusi. Käesolevas asjas ei ole kaebuse esitaja esitanud andmeid, mis kulutused temal talumiskohustuse täitmisega kaasnevad, ja tõsiseltvõetavat selgitust, kuidas piirab talumiskohustus kinnistute, millest ühe sihtotstarbeks on üldkasutatav maa ja teise sihtotstarbeks transpordimaa, sihtotstarbelist kasutamist ja sellelt tulu saamist. Kohtule ei ole äratuntav, kuidas Pirnipuu pst-l asuv maakaabel takistaks kinnistul paikneva tänava kasutamist parklana. Ka kaebuse esitaja viidatud õiguskantsleri arvamuses (vt p 28) peetakse oluliseks, kui intensiivsed omandipiirangud „sõltuvalt asjaoludest“ kinnisasju läbivate avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatistega kaasnevad ja mil määral need takistavad kaitsevööndisse jääva maa sihtotstarbelist kasutamist. Et teatud juhtudel võivad need piirangud osutuda väga intensiivseks ja muuta kaitsevööndisse jääva maa sihtotstarbelise kasutamise praktiliselt võimatuks, nagu õiguskantsleri ettepanekus kirjeldatud olukorras, kus metsamaa sihtotstarbega maad läbis mitmesaja meetri pikkuses kõrgepingeliin, ei oma tähtsust kohtu poolt teostatava konkreetse normikontrolli puhul. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine kohtu poolt on põhjendatud juhul, kui asjassepuutuva õigusakti kohaldamine viiks konkreetses kohtuasjas põhiseadusega vastuolus oleva tulemuseni. Eeltoodud põhjustel ei saa talumistasu ebaproportsionaalsust järeldada ka kaebuse esitaja poolt üle tähtsustatud asjaolust, et talumistasu suurus jääb alla antud maa eest tasutavale maamaksule. Et Riigikohus on tasuta talumiskohustuse proportsionaalsuse hindamisel arvestanud asjaoluga, et kinnisasja omanik on vaatamata oma omandiõiguse piirangutele kohustatud maksma täismahus 12
(13)3-09-2638 maamaksu nii tehnovõrgu või –rajatise aluse kui ka selle teenindamiseks vajaliku maa eest, (vt 30.04.2004 otsus nr 3-4-1-3-04, p 41), ei tähenda, et talumistasu õiglane suurus peaks igal juhul katma ära vähemalt maamaksu, sh juhul, kui kinnistu sihtotstarbeline kasutamine ei ole olulisel määral takistatud. Apellandi osundatud seaduseelnõu nr 1067 SE (mille seadusena vastuvõtmisega viidi AÕSRakS §-i 154 sisse praegu kehtivad talumistasu arvestamise alused) seletuskirjas toodud selgitus, mille kohaselt on talumistasude suuruse määramisel lähtutud põhimõttest, et talumistasu suurus vastaks talumiskohustusega koormatud maa maamaksule, ei oma seaduse põhiseaduspärasuse hindamisel määravat tähtsust. Pealegi nähtub apellandi viidatud õiguskantsleri ettepanekust (p-d 8, 9 ja 43), et majandus- ja kommunikatsiooniminister vastas ettepaneku esitajale, et kuna talumiskohustus ei kujuta endast täielikku omandist loobumist, vaid üksnes kasutuspiirangut (maaomanik saab tehnorajatise omaniku loal kaitsevööndis tegutseda), siis ei ole õiglane hüvitada kinnisasja omanikule tehnorajatise aluselt maalt tasutavat maamaksu, justiitsminister aga tõdes, et eelnõu seletuskirja antud sõnastus ei ole täpne ning seadusandja tegelikuks eesmärgiks oli kehtestada talumiskohustuse eest õiglane tasu, mis oleks küll vastavuses maamaksuga, kuid mitte tingimata sellega võrdne. 20. Eeltoodud põhjendustel ei ole vaidlustatud sundvalduse seadmise otsus õigusvastane. Selle ja halduskohtu otsuse tühistamiseks ning kaebuse ja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. 21. Menetlusosalised ei ole esitanud taotlusi apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmiseks. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 13
(13)