← Eesti

3-10-3349/33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Lauri Madise ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. august 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-3349 Haldusasi Olaf Tšarnetski kaebus Murru Vangla direktori 23.11.2010 käskkirja nr 468-p tühistamiseks, teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks Kaebaja – Olaf Tšarnetski Vastustaja – Harku ja Murru Vangla Tallinna Halduskohtu 20.04.2011 otsus Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Olaf Tšarnetski apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Olaf Tšarnetski apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 20.04.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-3349 ja teha uus otsus, millega rahuldada Olaf Tšarnetski kaebus ja: 1) tunnistada Murru Vangla direktori 23.11.2010 käskkiri nr 468-p seadusevastaseks; 2) ennistada Olaf Tšarnetski teenistusse; 3) kohustada Harku ja Murru Vanglat kindlaks määrama ja Olaf Tšarnetskile välja maksma tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest; 4) menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest arvates (HKMS § 53 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Murru Vangla direktor vabastas 23.11.2010 käskkirjaga nr 468-p vangistusosakonna valvuri O. Tšarnetski alates 23.11.2010 teenistusest avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 119 lg-te 1, 2 ja 4 alusel pikaajalise töövõimetuse tõttu. Käskkirja kohaselt O. Tšarnetski 23.11.2010 seisuga on haigestumise tõttu olnud teenistusest eemal 155 päeva (22.02.-02.03.2010, 03.-08.03.2010, 09.- 3-10-3349 31.03.2010, 01.-30.04.2010, 01.-31.05.2010, 01.-21.06.2010, 19.10.-09.11.2010 ja alates 10.11.2010), mis on üle 5 kuu kalendriaastas. O. Tšarnetski esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Murru Vangla direktori 23.11.2010 käskkirja nr 468-p tühistamiseks, teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks. Kaebaja ei ole puudunud teenistusest haigestumise tõttu üle 5 kuu kalendriaastas ja isegi kui puudus, pidanuks vastustaja arvestama sellega, et kaebaja haigestumised olid seotud nii töökohustuste täitmisel saadud töövigastustega kui ka tööandja poolt kaebaja tervislikku seisundit mõjutava tegevusega.
  2. a oli kaebaja töövõimetuslehel alates
  3. veebruarist kuni
  4. juunini, so kokku 119 kalendripäeva, mis on vähem kui 5 kuud. Ajavahemikul 19.
  5. kuni 18.11.2010 (so 30 päeva) oli kaebaja teenistusest kõrvaldatud Murru Vangla direktori käskkirjaga nr 435-p Harju Maakohtu 13.10.2010 määruse nr 1-10-4493 alusel; maakohtu määrus tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2010 määrusega. Ametniku teenistusest kõrvaldamisel teenistussuhe peatub (ATS § 108 p 8). Seega oli nimetatud perioodil teenistusest puudumise põhjuseks teenistusest kõrvaldamine, mitte kaebaja haigestumine. Kaebaja esitas selle perioodi kohta töövõimetuslehed ekslikult. Murru Vangla on varemgi kaebajat teenistusest vabastanud, kuid kohus on kaebaja teenistusse ennistanud. Tööalase ja majandusliku kindlustunde puudumine kohtumenetluse ajal kahjustas kaebaja emotsionaalset tasakaalu ja tekitas tugeva stressi. Kaebaja pöördus 19.10.2010 stressi tõttu psühhiaatri poole. Emotsionaalse pingeseisundi põhjustas vastustaja kaebaja teenistusest kõrvaldamisega ning kaebaja ei olnud stressi tõttu võimeline tööd tegema kuni 03.12.
  6. 30.08.2006 ja 07.11.2009 toimunud tööõnnetuste käigus vigastas kaebaja parema jala põlve. Väär on vastustaja väide, et kaebaja oli tööõnnetustes ise süüdi. Mõlemad tööõnnetused olid seotud Murru Vangla poolt töökeskkonna ohutuse tagamata jätmisega. 30.08.2006 komistas kaebaja lahti tulnud trepiplaadil. Vastustaja lasi alles pärast õnnetust trepi ära parandada. 07.11.2009 õnnetuse põhjustas tööandja poolt lumekoristuse ja libedustõrje korraldamata jätmine - kaebaja kukkus jalgrattaga tööobjektile (lasketiir) sõites ja vigastas taas oma parema jala põlve. Tööõnnetuste rasked tagajärjed ilmnesid alles
  7. a, mil kaebaja vajas vigastada saanud parema jala põlve operatsiooni. Seega oli kaebaja perioodil 22.02.-21.06.2010 töövõimetu tööandjast tulenevatel asjaoludel ning tal on ATS § 119 lg 3 alusel õigus nõuda teenistussuhte jätkumist. Vastustaja väited kaebaja heast tervisest ja tõendite puudumisest terviserikete kohta on valed. Kaebaja esitas 16.09.2010 vastustajale Taebla perearsti tõendi, millega keelati kaebajal
  8. a tervisliku seisundi tõttu kehalise võimekuse katsetel osaleda. Vastustaja oli väga hästi teadlik tööõnnetuste toimumisest ja nende tagajärjel tekkinud vigastustest, mis nõudsid kahe operatsiooni tegemist. Sotsiaalkindlustusamet tuvastas 31.01.2011 otsusega nr 708865 kaebajal seoses töövigastusega 60% töövõime kaotuse perioodiks 31.01.2011-31.01.
  9. Vastustaja (Justiitsministri 30.11.2010 määruse nr 43 § 1 lg 1 kohaselt on alates 15.01.2011 Murru Vangla uueks nimeks Harku ja Murru Vangla) palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja teenistusest vabastamine oli õiguspärane. Puudub vaidlus selle üle, et kaebaja on
  10. a esitanud tööandjale töövõimetuslehed järgmiste perioodide kohta: 22.02.-02.03.2010 (9 kalendripäeva), 03.-08.03.2010 (6 kalendripäeva), 09.-31.03.2010 (23 kalendripäeva), 01.-30.04.2010 (30 kalendripäeva), 01.-31.05.2010 (31 kalendripäeva), 01.-21.06.2010 (21 kalendripäeva), 19.10.-09.11.2010 (22 kalendripäeva), 10.-17.11.2010 (7 kalendripäeva) ja 18.-25.11.2010 (8 kalendripäeva). Kokku on kaebaja viibinud
  11. a töövõimetuslehel 157 kalendripäeva, seega üle 5 kuu kalendriaasta jooksul. Kuna õigusaktidest ei tulene, millise metoodika kohaselt tuleks ATS § 119 lg-s 1 sätestatud 5-kuulist perioodi arvutada, võttis vastustaja selle arvestamise aluseks 31 kalendripäeva kuu kohta, sest see on teenistujale soodsam. Kaebaja kõrvaldati teenistusest Harju Maakohtu 13.10.2010 määrusega nr 1-10-4493, mis oli vastustajale täitmiseks kohustuslik. Maakohtu määruse tühistamisel tühistas ka vastustaja oma 2

(6)3-10-3349 haldusakti. Sellega algne olukord taastati ja kaebajal olnuks õigus nõuda teenistusest kõrvaldamise aja eest saamata jäänud töötasu. Kaebaja pole seda nõudnud, vaid esitas vastustajale perioodi 19.10.-18.11.2010 kohta töövõimetuslehe, mille alusel maksti talle töövõimetushüvitist. Kaebaja töövõimetuslehed on kehtivad ja nendega võis arvestada olenemata sellest, et kaebaja oli samal ajal teenistusest kõrvaldatud. Perioodi 19.10.-09.11.2010 töövõimetuslehel viibitud aja arvestamine kalendriaastas haiguse või vigastuse tõttu puudutud aja hulka oli õiguspärane. Kaebaja ei toonud töövõimetuslehte vastustajale ekslikult, nagu kaebuses väidab, vaid oli selle esitamisel resoluutne ja nõudlik, kuna vastustaja kahtles sel hetkel, kas kaebajal on õigus töövõimetuslehte esitada. Kaebaja viidatud tööõnnetused toimusid, kuid tööõnnetuse raportitest nähtuvalt oli kaebaja osa nende toimumises arvestatav. 07.11.2009 tööõnnetuse raportis on tööõnnetuse põhjuseks märgitud töötaja poolt tööohutusnõuete rikkumine ja 30.08.2006 tööõnnetuse raporti kohaselt oli tööõnnetuse põhjuseks töötaja ettevaatamatus. Kaebaja ei ole raporti sisu ja tulemusi vaidlustanud. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 1 kohaselt on töötaja kohustatud osalema ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Seega kui tööõnnetuse põhjustajaks oli töötajapoolne tööohutusnõuete rikkumine, siis ei saa tööandja olla vastustav saabunud tagajärje eest. 07.11.2009 õnnetust ei põhjustanud tööandja poolt tegemata jäetud libedusetõrje, sest kaebaja liigub töökohale läbi avaliku, tööandjale mittekuuluva ala. Ilmastikuolusid arvestades puudus sel päeval lumekoristuse ja libedusetõrje järele ka vajadus. Kuna vastustaja täitis kaebajat teenistusest kõrvaldades kohtumäärust, siis ei saa sellega seotud stressi eest pidada vastutavaks tööandjat. Kaebajal võis olla stress ja mure, kuna 13.10.2010 kuulutati tema suhtes välja süüdimõistev kohtuotsus, mis nägi talle ette reaalse vanglakaristuse. Väites, et töövõimetus oli seotud töövigastustega, ei ole kaebaja selle väite kinnituseks esitanud mingeid tõendeid. Samuti pole ta pärast teenistusest vabastamist ja enne kohtusse pöördumist esitanud tööandjale mingeid tõendeid selle kohta, et tegemist oli tööandja tegevusest tingitud töövõimetusega ja et tööandja peab oma otsuse kaebaja teenistusest vabastamise kohta ümber vaatama. Isikul, kes leiab, et tema töövõimetus on seotud tööandja tegevusega, on endal kohustus sellest tööandjat teavitada. Kaebaja esitas tööandjale töövõimetuslehed ilma täiendavate selgitusteta. Samuti ei ole kaebaja taotlenud enda suunamist töötervishoiuarsti poole. Kaebaja haigestumise väidetavast seosest tööandja tegevusega sai vastustaja teada alles kohtumenetluses. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tema haigestumised või vigastused oleksid tööõnnetuse tagajärjel tekkinud. Teenistuja haigestumise korral maksab tööandja töötajale hüvitist 70 % haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest ja alates üheksandast päevast maksab hüvitist haigekassa. 2010. a maksis vastustaja kaebajale töövõimetushüvitist kahel korral (kaks esmast töövõimetuslehte). Tööõnnetuse tagajärjel tekkinud haigestumise või vigastuse korral maksab kindlustatud isikule ajutist töövõimetuse hüvitist haigekassa 100 % töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse teisest päevast alates. Kaebaja ei ole tõendanud sellel alusel haigekassalt hüvitise saamist. Püsiva töövõimetuse tuvastamine ei oma käesoleva vaidlusega puutumust, sest kaebaja töövõimetus on tuvastatud pärast teenistusest vabastamist ega saa mõjutada vabastamise alust. Püsiva töövõimetuse tuvastamise otsuses märgitu – töövõime kaotuse protsent 60 %, põhjus töövigastus – ei tähenda vastustaja süül tekkinud töövigastust. Tallinna Halduskohus jättis 20.04.2011 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Puudub vaidlus selle üle, et kaebaja poolt vastustajale esitatud töövõimetuslehtede järgi viibis ta 2010. aastal töövõimetuslehel kokku 157 kalendripäeva, mis tähendab, et ta on haiguse või vigastuse tõttu puudunud teenistusest üle 5 kuu kalendriaasta jooksul. Kaebaja oli perioodil 19.10.-18.11.2010 Murru Vangla direktori käskkirjaga nr 435-p teenistusest kõrvaldatud ja tema teenistussuhe oli peatunud. Teenistusest puudumise põhjuseks ei olnud 3
(6)3-10-3349 sel perioodil aga teenistussuhte peatumine, vaid töövõimetuslehel viibimine. Asjaolu, et kaebaja tõi väidetavalt ekslikult tööandjale töövõimetuslehe, ei muuda töölt puudumise alust. Kaebaja teenistusest kõrvaldamise asjaolud langesid ära teenistusest kõrvaldamise käskkirja tühistamisega. Ilma töövõimetusleheta oleks kaebajal tekkinud õigus saamata jäänud töötasule, mida ta aga nõudnud pole ja ta ei saagi seda nõuda, sest talle maksti selle aja eest töövõimetushüvitust. Ebaveenev on kaebaja väide, et ta esitas töövõimetuslehe (töövabastuse periood 19.10.09.11.2010, millele väljastati järgnev leht alates 10.11.2010) vastustajale ekslikult. Töövõimetusleht esitatakse tööandjale töövõimetushüvitise saamiseks. Kaebaja oleks soovi korral saanud töövõimetuslehe väljastamisest loobuda. Vastustaja kirjeldatud kaebaja tegevus töövõimetuslehe esitamisel annab tunnistust kaebaja teadlikust tegevusest. Kaebaja esitas tõendid 30.08.2006 ja 07.11.2009 toimunud tööõnnetuste kohta. Vaidlust ei ole selles, et tööõnnetused toimusid, kuid tööõnnetuse raportites on tööõnnetuste põhjuseks märgitud töötaja, so kaebaja poolne tööohutusnõuete rikkumine. 30.08.2006 tööõnnetuse raporti kohaselt oli tööõnnetuse põhjuseks töötaja ettevaatamatus. Kuna töötervishoiu ja ohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 1 kohaselt on töötaja kohustatud osalema ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid, siis ei saa töötaja poolt tööohutusnõuete rikkumisega kaasnenud tööõnnetuse eest vastutada tööandja. Tööõnnetuse tõttu haigestunud isikule makstakse töövõimetushüvitist teistel alustel ja sellel alusel hüvitise saamist on võimalik tõendada. Kaebaja seda tõendanud pole. Töötaja tervist puudutavad andmed on delikaatsed isikuandmed ja nendele andmetele tööandjal juurdepääs puudub. Töövõimetuslehele ei märgita haigestumise põhjust, seega puudub tööandjal teave töötaja haiguse kohta. Tööandja teavitamine sellest on töötaja valik. Tõendamata ja paljasõnalised on kaebaja väited, et tema haigestumised on olnud otseselt seotud nii töökohustuste täitmisel saadud töövigastustega kui ka tööandja poolt kaebaja tervislikku seisundit mõjutava tegevusega. Kohtule esitatud tõendite põhjal võib järeldada, et kaebaja suhtes võis kohaldada ATS § 119 lg-s 1 sätestatud teenistusest vabastamise alust. Alates 19.10.2010 töövõimetuslehel viibitud aja arvestamine kalendriaastas haiguse või vigastuse tõttu puudutud aja hulka oli põhjendatud. Kaebajal püsiva töövõimetuse tuvastamine ei oma käesoleva vaidlusega puutumust, kuna töövõimetus on tuvastatud pärast teenistusest vabastamist ja see ei saa mõjutada kaebaja teenistusest vabastamise alust, kuna kaebaja teenistuses oleku ajal ei olnud ega pidanudki sellised asjaolud olema tööandjale teada. Vaidlustatud käskkiri on nii faktiliselt kui õiguslikult põhjendatud, sisult selge ja arusaadav ning kontrollitav. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES O. Tšarnetski palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebuse rahuldada. Menetluskulud palutakse jätta vastustaja kanda. Kohus rikkus otsust tehes oluliselt menetlusnorme. Kohus ei hinnanud vastustaja omaksvõtte, ei uurinud igakülgselt asjas esitatud tõendeid ega juhtinud kaebaja tähelepanu täiendavate tõendite ja selgituste esitamise vajadusele. Vastustaja võttis omaks, et kaebaja teenistussuhe oli tema teenistusest kõrvaldamise tõttu peatunud. Asjaolu, et vastustaja võttis kaebajalt teenistussuhte peatumise ajal vastu haiguslehe eesmärgiga seda käskkirja tühistamise korral kaebaja vastu kasutada, on vastuolus hea usu põhimõttega. Fakt, et kaebaja kõrvaldati teenistusest Murru Vangla direktori 13.10.2010 käskkirja nr 435-p alusel, ei muutunud seoses selle käskkirja tühistamisega. See, kas kaebaja sai teenistusest kõrvaldamise aja eest ravikindlustuse seaduse alusel hüvitist, ei puutu asjasse. Kaebajal on õigus saadud ravikindlustushüvitis tagasi maksta ja esitada saamata jäänud töötasu nõue ebaseaduslikult teenistusest kõrvaldatud aja eest. Kohus ei ole hinnanud käskkirja nr 435-p tagajärge. Kuigi asjas on tuvastatud, et kaebaja puudus töölt tööõnnetuste tõttu, mille kohta on esitatud dokumentaalsed tõendid ja mis on vastustaja poolt omaks võetud, on kohus leidnud, et tõendamata 4
(6)3-10-3349 on tööõnnetuste põhjustatus tööandja tegevusest. Seega ei ole kohus hinnanud kõiki tõendeid kogumis. Kohus ei ole hinnanud tööõnnetuste asjaolusid ja mõju kaebaja haigestumisele, kuigi tööõnnetuste raportite ja vastustaja enda poolt esitatud tõendite kohaselt olid need asjaolud ja tagajärjed vastustajale hästi teada. Katkisel trepil kukkumise tagajärjel tekkinud tervisekahjustus on põhjustatud ehitise valdaja, so vastustaja äärmisest hooletusest. Kui kohus leidis, et töövõimetuse tekkimine tööandja tegevuse tagajärjel oli hoolimata vastustaja omaksvõtust ja tööõnnetuseraportites kajastatud asjaoludest tõendamata, oli kohtul kohustus seda kaebajale selgitada. Teise tööõnnetuse põhjustas asjaolu, et kaebajal tuli vastustaja korraldusel liikuda tööpostile jalgrattaga läbi vastustaja territooriumi, kus polnud tehtud libedusetõrjet. Vastustaja pidi tööandjana ette nägema, et talvisel ajal rattaga sõitmine vajab erivarustust, sh põlvekaitsmeid, kiivrit jms. Sellist varustust kaebajale ei tagatud. Õnnetus toimus mõned meetrid enne lasketiiru valvuri varjualust ja vastupidiselt vastustaja väidetele kuulub nimetatud kinnistu tööandjale. Vastustaja võttis omaks, et nimetatud päeval oli jäätunud loikudele sadanud värsket lund, mille alt ei olnud jää nähtav. Hoolimata raportist väidetust on selge, et õnnetusest tingitud trauma põhjustas tööandjapoolne tööohutuse nõuete rikkumine. Harku ja Murru Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palutakse jätta kaebaja kanda. Kaebaja keskendub kaebuses jätkuvalt aastaid tagasi toimunud tööõnnetustele, mis ei oma kaebaja teenistusest vabastamise õiguspärasuse hindamisel mingit tähtsust. Vastupidiselt kaebaja väidetule ei ole asjas tõendatud kaebaja viibimine
  1. a töövõimetuslehel tööõnnetuse tõttu. Vastustaja ei ole kaebaja sellekohaseid väiteid omaks võtnud, vaid on tunnistanud ainult tööõnnetuste raportite olemasolu. Vastustaja ei ole omaks võtnud, et mõni
  2. a kaebajale väljastatud töövõimetusleht oli seotud tööõnnetusega. Kohus ei pidanud hindama tööõnnetuse asjaolusid ega nende mõju kaebaja tervisele, selline pädevus on atesteeritud ja erialase väljaõppe saanud meedikutel. Seega on kaebaja viited tööõnnetustele asjakohatud ja tuleb jätta tähelepanuta. Arusaamatuks jääb, milliseid omaksvõtte kaebaja täpselt silmas peab. Asjaolule, et perioodil 13.10.-16.11.2010 oli kaebaja teenistussuhe peatunud tema teenistusest kõrvaldamise tõttu, vastustaja vastu ei vaielnud. Kaebaja teadis, mida tegi töövõimetuslehte tööandjale esitades ja selle vastuvõtmist nõudes, seega ei ole kaebaja näol tegemist ohvriga, keda ära kasutati. Kaebaja soov esitatud töövõimetuslehe alusel hüvitist saada oli ilmne, sest muud eesmärki ei saanud teenistusest kõrvaldamise ajal töövõimetuslehe esitamisel olla. Väited töövõimetuslehe ekslikust esitamisest ei ole tõsiseltvõetavad ega usutavad. Väide, et kaebajal on õigus töövõimetushüvitis tagastada ja nõuda vastustajalt saamata jäänud töötasu, on asjakohatu. Saamata jäänud töötasu saab kaebaja nõuda prokuratuurilt, sest teenistusest kõrvaldamise tõttu töösuhte peatamise aluseks oli maakohtu määrus. Kaebaja poolt töövõimetushüvitise tagastamine ei muudaks vaidlusalust käskkirja õigusvastaseks, sest selle andmise ajal oli kaebajal kehtiv töövõimetusleht, mille alusel talle ka töövõimetushüvitist maksti. Töövõimetuslehed esitas kaebaja ka ise kohtule ja ta pole kordagi väitnud, et vastustaja oleks kalendripäevi valesti lugenud või et mõni töövõimetusleht ei kehti ja ei sobi tõendiks. Kuivõrd kaebaja teenistusest kõrvaldamise käskkiri oli õigusvastane, siis oli alus selle kehtetuks tunnistamiseks ja seeläbi endise olukorra taastamiseks. Kaebaja pole põhjendanud, miks ei oleks vastustaja pidanud talle esitatud töövõimetuslehte arvestama. Kuna kaebajal on pärast tema teenistusest vabastamist tuvastatud püsiv töövõimetus, siis saab kaebuse rahuldamise korral ennistada ta teenistusse vaid perioodiks 23.11.2010 - 31.01.
  3. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ATS § 119 kohaselt töövigastusega mitteseotud pikaajalise töövõimetuse tõttu võib ametniku teenistusest vabastada üksnes ajal, mil ta viibib haiguslehel, ning kui ta on puudunud haiguse või 5
(6)3-10-3349 vigastuse tõttu teenistusest üle nelja kuu järjest või üle viie kuu kalendriaasta jooksul (lg-d 1, 2 ja 4). Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja ja halduskohus ekslikult leidnud, et kaebaja suhtes on ATS § 119 lg 1 kohaldamise eeldused täidetud. Viidatud normist järelduvalt ei piisa ametniku vabastamiseks sellest, et ta on kalendriaasta jooksul üle nelja kuu järjest või summeeritult üle viie kuu haige olnud ja talle on haigusleht väljastatud. Vabastamise aluseks on ametniku poolt haiguse või vigastuse tõttu teenistusest puudumine. Käesolevas asjas pole vaidlust selle üle, et üle nelja kuu järjest pole kaebaja
  1. aastal ajutise töövõimetuse tõttu teenistusest ära olnud. Samuti pole vaidlust selle üle, et kaebajale
  2. aastal väljastatud töövõimetuslehtedel märgitud ajutise töövõimetuse perioodid (22.02.-21.06.2010 ja 19.
  3. - 25.11.2010) annavad summeerituna kokku 157 päeva ehk rohkem kui viis kuud kalendriaasta jooksul. Samas nähtub asja materjalidest (Harju Maakohtu 13.10.2010 määrus nr 1-104493, Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15.11.2010 määrus nr 1-10-4493, Murru Vangla direktori 16.11.2010 käskkiri nr 463-p, millega tühistati 13.10.2010 käskkiri nr 435-p „Vanglaametnik O. Tšarnetski teenistusest kõrvaldamine“), et kaebaja suhtes toimetati kriminaalmenetlust ning perioodil 13.10.2010 kuni 16.11.2010 oli ta ametist kõrvaldatud kohtu määruste ja vangla direktori käskkirja alusel. Seega oli nimetatud perioodil teenistusest puudumise põhjuseks teenistussuhte peatumine ametist kõrvaldamise, mitte ajutise töövõimetuse tõttu. Tähendust ei oma asjaolu, et kaebaja haigestus 19.10.2010 ja viibis kuni 25.11.2010 töövõimetuslehtedel, mille ta vastustajale esitas ja mille alusel talle ka ajutise töövõimetuse hüvitist maksti. Nagu eelpool märgitud, on tööandjal alust ametnik ATS § 119 lg 1 alusel vabastada, kui ametnik mitte üksnes on pikaajaliselt haige, vaid ka puudub haiguse tõttu töölt ja tema teenistusülesanded jäävad haiguse tõttu pikaajaliselt täitmata. Kui isik on haige, kuid töölt ei puudu, siis ei ole alust tema vabastamiseks. Käesoleval juhul ei saanud kaebaja ajavahemikul 13.10.- 16.11.2010, so rohkem kui üks kuu, vangla vangistusosakonna valvuri teenistusülesandeid täita mitte seetõttu, et ta haige oli, vaid seetõttu, et ta oli sel ajal ametist kõrvaldatud. Kuna vaidlusaluse käskkirja tegemise ajaks, so 23.11.2010 viibis kaebaja haiguse tõttu teenistusest eemal 22.
  4. – 21.06.2010 ja 17.11.- 23.11.2010, so kokku 127 päeva, siis Murru Vanglal puudus õiguslik alus kaebaja teenistusest vabastamiseks ATS § 119 lg-te 1, 2 ja 4 alusel. Eeltoodud põhjusel on Murru Vangla direktori 23.11.2010 käskkiri nr 468-p õigusvastane ning tuleb ATS § 160 lg 3 alusel seadusevastaseks tunnistada. Poolte muid väiteid ringkonnakohus seetõttu ei käsitle. Kuna kaebaja ei ole loobunud teenistusse ennistamise soovist, tuleb ta ATS § 160 lg 4 kohaselt viivitamatult teenistusse ennistada. Vastavalt ATS § 135 lg-le 1 on kaebajal õigus saada tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. HKMS § 26 lg 3 alusel teeb ringkonnakohus Harku ja Murru Vanglale ettekirjutuse kaebajale teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu välja arvutamiseks ja maksmiseks, arvestades seejuures, et nimetatud tasust tuleb maha arvata kaebajale ATS §-de 130 ja 131 alusel makstud hüvitised ning teiste tööandjate poolt (kui kaebaja sel perioodil mujal töötas) makstud töötasu, mille kohta peab ta vastustajale viivitamatult esitama andmed. Kaebaja teenistusse ennistamine ei ole takistatud asjaolu tõttu, et 31.01.2011 on kaebaja suhtes tuvastatud püsiv töövõimetus 60 % ja põhjusena märgitud töövigastus. Kui vastustaja leiab, et kaebaja ei ole võimeline teenistuslikke ülesandeid täitma oma tervisliku seisundi tõttu, on tal õigus kaebaja teenistusest vabastada selleks seaduses sätestatud alusel. Menetlusosalised on palunud jätta menetluskulud vastaspoole kanda, kuid kumbki pole esitanud menetluskulude nimekirja ega kulu kandmist tõendavaid dokumente. Seetõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Silvia Truman Lauri Madise Kaire Pikamäe 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.