KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2011, Tallinn Haldusasja numbe
) §-st 62, mis reguleerib politseiametniku üleviimist ilma tema nõusolekuta; 2) puudub vaidlus, et tegemist on sama taseme ametikohtadega ning kaebajal säilis varasem palk. Kaebajale on üleviimisest kirjalikult vähemalt üks kuu ette teatatud; 3) politseiametniku üleviimine ilma vastavasisulise nõusolekuta on võimalik ainult nendel juhtudel, kui sellega ei kaasne elukohavahetust.
§ 62
lg 1 sõnastuses kehtivas redaktsioonis on võrreldes varasemaga seatud keskseks tingimuseks asjaolu, et elukoha vahetust ei tohi kaasneda. Politseiametniku tema nõusolekuta üleviimise õigus on isikul, kellel on politseiametniku sellele ametikohale nimetamise õigus (
§ 62lg 2).
Kokkuvõttes järeldub
viienda peatüki ametikohale nimetamisi ja üleviimisi puudutava neljanda jao regulatsioonist, et võimalike üleviimistega ning ka nõusolekuta üleviimistega tuleb politseiteenistuses pidevalt arvestada. Taolise kaalutlusnormi olemasolul ei saa eeldada vastavate põhjenduste detailset esitamist üleviimist puudutavas käskkirjas. Kaudselt tuleneb see ka ATS § 116 lõike 1 sõnastusest; 4) kaebaja on viidud seoses teenistusliku vajadusega üle teisele ametikohale, teda ei ole teenistusest vabastatud. Seega tekib küsimus, kas kaebaja nimetamine uuesti Paldiski 2
(6)3-10-2819 kordoni noorempiirivalvuri ametikohale oleks üldse võimalik, kui vahepeal on nimetatud vastavale ametikohale teine politseiametnik; 5) teenistusliku vajaduse ning võimalike üleviimiste otstarbekuse hindamisel on prefektil ulatuslikud kaalutlusvõimalused. Seetõttu tuleb kontrollida, kas seaduse kohaselt nõutav tingimus elukoha vahetuse vältimise osas on täidetud. Kaebajal kulub ajaliselt tööle jõudmiseks umbes kaks tundi. Vastustaja hinnangul ei ole ka transpordile tehtavad kulutused keskmiselt suuremad kui politseiametnikel, kes kasutavad ühistransporditeenuseid Tallinna piires. Samuti on vastustaja võimaldanud kasutada tööaega paindlikult, et oleks võimalik õigeaegselt vastava transpordivahendi peale jõuda. Taoliste teenistuslikest vajadustest tulenevate üleviimiste puhul on ka eelnimetatud hinnangud eelkõige vastustaja pädevuses ning olukorras, kus ilmselgeid kaalutlusvigu ei nähtu, vaidlustatud haldusakti tühistamiseks alust ei ole; 6) kaebajal on võimalik taotleda vastavaid ümberkorraldusi prefektuuri juhtkonnalt ning vastustaja ei ole vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamist ka välistanud, kui teenistuslikku vajadust ja üleviimiste võimalusi näiteks uuesti hinnatakse; 7) arvestades asjaolu, et politseiametniku ilma nõusolekuta üleviimise võimalus tuleneb seadusest ja täiendavaid piiranguid ei ole peale elukoha muutuse kaasnemise keelu pandud, ei ole vaidlustatud haldusakti tühistamiseks alust. Selle taustal ei ole enam tähenduslik arutlus sellest, milline oli sisekliima kordonis või et üleviimisega kaasnesid teatavad muudatused või millised olid need täpsed kulutused, mis kaasnevad ühistranspordi kasutamise tõttu, sest võimalike väiksemate muudatustega tuleb taolistes olukordades arvestada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Jelena Nikitina apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2011. a otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) kohus asus seisukohale, et kaebaja üleviimise käskkirjas ei pea sisalduma ametniku nõusolekuta üleviimise asjaolud. Selline seisukoht ei ole kaebaja poolt vastustajale 31. augustil 2010. a ja 2. septembril 2010. a tehtud avalduste valguses õige; 2) käskkiri on vormistatud viitega seadusele ilma üleviimise tegelikke asjaolusid kajastamata. Haldusakt peab aga olema selge ja üheselt mõistetav. Haldusakti põhjenduses peab olema märgitud ka haldusakti andmise faktiline alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb ära märkida ka kaalutlused; 3) vastustaja selgituste kohaselt viidi kaebaja üle seoses teenistusliku vajadusega ja arvestades, et kaebaja ei oma auto juhtimisõigust. Samas kaebaja ametijuhend autojuhilubade olemasolu ette ei näe. Kuigi kaebaja taotles vastustajalt vastavat väljaõpet, siis vastustaja seda ei võimaldanud. Elukoha vahetuse küsimust ei ole vastustaja käsitlenud; 4)
§ 62
lg 1 p 1 kontekstis on peetud silmas olukorda, kus üleviimisega peaks mõistlikul viisil kaasnema elukohavahetus. Seega ei saaks nõuda, et kaebaja seoses töökoha uue asukohaga otsiks endale ja oma perele kõigepealt uue elukoha Tallinnas ja siis vaidlustaks üleviimise; 5) elukohavahetuse vajadus võib olla tingitud ka muudest asjaoludest, sh kaebaja individuaalsetest võimalustest. Kui autot omavale isikule ei ole sõit Tallinnast Paldiskisse oluliselt koormav, siis kaebajal kulub selleks ühistransporti kasutades ca 2 tundi. Kui graafikujärgse töövahetuse kestvus on 12 tundi, siis kulub päevas tööl käimiseks 16 tundi. Seda neli päeva järjest; 6) kaebajal kulub kuus sõidupiletite ostmiseks ca 16 % töötasust. Kolmeliikmelise perekonna puhul, kus kaebaja on ainsaks töövõimeliseks isikuks, on kõnesolev kulutus perekonna eelarves oluline; 7) uue töötaja töölevõtmine kaebaja endisele ametikohale ei saa iseenesest olla kaebuse rahuldamata jätmise aluseks; 3
(6)3-10-2819 8) vastustaja oleks pidanud oma kaalutluses käsitlema üleviimise teenistuslikku vajadust. Kohtuistungil ilmnes, et kaebaja asemel on võetud tööle uus töötaja, mis seab üleviimise vajaduse kahtluse alla. Ka oleks kaebaja üleviimine võinud olla ajutine.
- Põhja Prefektuur palub jätta J. Nikitina apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja põhjendused on järgmised: 1) kaebaja teeb eksliku järelduse, nagu leiaks kohus, et käskkiri ei peaks kajastama elukohavahetuse vajaduse küsimust. Kohus on jõudnud õigele järeldusele, et viimane sõltub kaalutlusruumi ulatusest; 2) nähes olukorra muutumist Schengeni viisaruumiga liitumise järel, sai kaebaja aru, et tema pädevusele vastav töö on muutumas. Vastustaja selgitas ka
- veebruaril
- a toimunud kohtuistungil, et Tallinna Lennujaamas on lennuliinide kasvuga suurenenud vajadus passikontrolöride järele. Seetõttu oli teenistuslikust vajadusest lähtuvalt mõistlik, et asemele leitakse sobivate erialaste teadmistega ametnik. Senises praktikas ei ole vastustaja pidanud vajalikuks üleviimise käskkirjas detailse põhjenduse esitamist; 3) käskkirja andmise üks vältimatu eeldus sai olla just hinnang, et üleviimisega ei kaasne elukoha vahetus. Vastasel korral ei oleks saanud haldusakti
§ 62
lg 1 alusel anda; 4) töötajal ei saa olla õigustatud ootust, et tema tööle jõudmise teekond aastate jooksul mistahes põhjusel ei muutu. Nii tuleb ka kaebajal, eriti silmas pidades politseiteenistuse eripära, arvestada teatavate muudatustega; 5) kaebaja ei ole veenvalt põhjendanud, millest oleks elukohavahetus tingitud. Väite, et kaebajal kulub sõidupiletite ostmiseks kuus ca 16% töötasust, on vastustaja ümber lükanud, esitades kohtule kaebaja palgatõendid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellant viidi üle Paldiski kordoni noorempiirivalvuri ametikohalt Põhja Prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna piiripunkti noorempiirivalvuri ametikohale ilma tema nõusolekuta
§ 62lg 1 p 1 alusel.
Vaidlus käib poolte vahel selle üle, kas selle sätte kohaldamise eelduseks olev tingimus, et üleviimine ei too kaasa apellandi elukohavahetust, on täidetud või mitte. 8. ATS § 47 lubab ametniku teise paikkonda üle viia ilma tema nõusolekuta vaid loodusõnnetuse tagajärgede kiireks kõrvaldamiseks või õnnetusjuhtumi, vara hävimise või riknemise kiireks ärahoidmiseks.
§ 62
lg 1 sätestab politseiteenistuses ilma ametniku nõusolekuta teise paikkonda üleviimise osas avaramad võimalused, ent eeldusel, et see ei too kaasa tema elukohavahetust. Sätte eesmärk on tagada politsei ja piirivalve ülesannete kõrgetasemeline täitmine, võimaldades vaid politseiteenistuses vajaminevate oskustega eriväljaõppega isikuid üle viia ametikohtadele, kus nende töötamise järgi on kõige suurem vajadus. Erinevalt ametikohtadest, kuhu on võimalik leida ametnikke erasektoris töötanud inimeste hulgast, on politseiteenistuses vajalike oskuste ja teadmiste, samuti sõltumatuse ja kõlbeliste omadustega inimeste leidmine keerukam ning avalik huvi on, et politseiteenistuseks sobiva haridusega inimesed töötaksid Politsei- ja Piirivalveametis. Nii võib ka teenistuskohale, mis politseiametniku elukoha läheduses ei paikne, viia üle ametniku, kes eelistab jätkata senises teenistuskohas töötamist ja üleviimiseks nõusolekut ei anna. Teenistuskohta ja tagasi elukohta jõudmine võib küll seetõttu olla ametniku jaoks ebamugav, ent peab olema mõistlikul viisil võimalik ilma isiku eraelu sedavõrd häirimata, et tal tuleks elukohta vahetada. Küsimusele, kas ametniku üleviimine
§ 62
lg 1 alusel on lubatav, tuleb vastata igal üksikjuhtumil eraldi, arvestades konkreetse asja tehiolusid, sest selles sättes ei ole seatud formaalseid nõudeid elu- ja teenistuskoha vahemaale, erinevalt nt Riigikogu 11. koosseisu menetluses olnud avaliku teenistuse seaduse eelnõu (538 SE) § 100 lõikest 6, mis lubab ametniku teenistuskohta tema nõusolekuta muuta sama kohaliku omavalitsuse üksuse piires. 4
(6)3-10-2819
- Elukoha vahetamise vajadust ei too kaasa käesoleval juhul teenistuskohta ja tagasi elukohta sõitmiseks vajalike piletite hind, sest see ei ole ebamõistlikult suur võrreldes ametniku palgaga. Küll aga on sõitmiseks kuluv aeg kokku umbes 4 tundi päevas 12tunnilise vahetusega töötamise korral sedavõrd pikk, et senisesse elukohta jõudmiseks ja ühtlasi piisava une- ja söögiaja jaoks – isegi kui muu eraelu jaoks tööpäevadel aega ei tule leida – aja leidmine järjestikustel tööpäevadel ei ole võimalik. Seetõttu tuleks apellandil Põhja piirivalvebüroo Tallinna piiripunktis töötamise korral vahetada elukohta.
- Seda tõlgendust ei välista ka
§ 72
lg 1, mis näeb ette politseiametnikule sõidukulude kompenseerimise elukohast teenistuskohta ja tagasi juhul, kui elukohast teenistuskohta ei ole mõistliku ajagraafikuga ühistransporditeenust ning politsei ei korralda vastavat transporti, ning siseministri
- detsembri
- a määrus nr 88 „Politseiametniku sõidukulude kompenseerimise tingimused, ulatus ja kord“, mis näeb ette kulude hüvitamise sõiduks 4 korda kuus. Nimetatud õigusaktid peavad võimalikuks elu- ja teenistuskoha sellist kaugust, mis võimaldaks ilma ühistransporti kasutamata elu- ja teenistuskoha vahel liikuda – apellandi kinnitusel kulub selleks autoga 1 tund ja 9 minutit –, ent olukorras, kus politsei sellist transporti ei korralda ning apellandil mootorsõiduki juhtimise õigust ei ole, ei saa, arvestades kompensatsiooni suurust, kõne alla tulla ka muud piisavalt kiired võimalused.
- Ametniku üleviimist teisele ametikohale ei õigusta ka asjaolu, et ta soovis leida sobivamaid tööülesandeid. Teisele ametikohale üleviimine eeldab, et ametnik nõustub enda üleviimisega just sellele ametikohale selles teenistuskohas, kuhu ta viiakse.
- Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Vaidlustatud käskkiri tuleb tühistada. Käskkirja tühistamine toob kaasa varasema teenistussuhte jätkumise pärast kohtuotsuse jõustumist. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse väidetele käskkirjas sisuliste põhjenduste mitteesitamise õigusvastasuse kohta.
- Vastustajalt tuleb apellandi kasuks välja mõista menetluskulud. Apellant tasus halduskohtus riigilõivu summas 250 krooni (tl 8), apellatsioonimenetluses kandis menetluskulusid kokku summas 115 €, sh riigilõiv ja õigusabikulud. Apellatsioonimenetluses kulude kandmist tõendab AB AE Consult kviitung kassa sissetuleku orderi nr 20 juurde. Halduskohtus taotles apellant vastustajalt ka õigusabikulude väljamõistmist summas 228,48 €, mille tasus (tl 94) Riigi- ja Omavalitsusasutuste Töötajate Ametiühingute Liit (ROTAL).
- Mis puudutab asjaolu, et kohtukulud on apellandi eest kandnud kolmas isik (vt selle kohta Riigikohtu
- mai
- a otsuse nr 3-3-1-23-10 p 18), on ringkonnakohus seisukohal, et apellandi ja kolmanda isiku vahelise õigussuhte üksikasjad ei saa mõjutada kohtuasja kaotanud poole seadusest tulenevat kohustust kanda vastaspoole menetluskulud (HKMS § 92 lg 1). Sellist piirangut HKMS §-de 92 ja 93 kehtivast redaktsioonist ei tulene (erinevalt kuni
- augustini
- a kehtinud HKMS § 93 lõikest 1 – vt selle kohta Tallinna Ringkonnakohtu
- aprilli
- a otsus nr 3-03-79, p 23). Vastupidine tõlgendus piiraks kohtusse pöördumise õigust ilma mõistliku põhjuseta. Halduskohus on menetluskulude väljamõistmisel igal juhul seotud HKMS § 93 lõikega 5, mistõttu menetlusvälise isiku poolt menetlusosalise eest menetluskulude kandmine ei saa kahjustada vastaspoole õigusi. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on
- juuni
- a otsuses nr 3-2-1-64-06 (p 18) rõhutanud, et õigusabikulu maksmine poole eest menetlusvälise isiku poolt ei välista poole kasuks õigusabikulu väljamõistmist teiselt poolelt. Kohtupraktikas on aktsepteeritud riigilõivu hüvitamist kaebajale ka siis, kui riigilõivu oli tasunud kolmas isik ning kaebaja polnud esitanud tõendeid selle kohta, et tal on kohustus riigilõiv kolmandale isikule hüvitada (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
- juuni
- a otsus nr 3-3-1-24-10, p 24). Ringkonnakohus 5
(6)3-10-2819 on seda seisukohta väljendanud ka mitmel korral varem (nt
- novembri
- a otsus asjas nr 3-10-2480 p 20,
- novembri
- a otsus asjas nr 3-10-2017 p-d 10-11,
- novembri
- a määrus asjas nr 3-10-2005 ja
- septembri
- a otsus asjas nr 3-093076 p 29).
- Ringkonnakohtu arvates ei ole halduskohtus ega apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud ebamõistlikult suured ning nende väljamõistmist ei takista see, et apellant ei taotlenud riigi õigusabi. Seetõttu tuleb vastustajalt välja mõista kokku 359,45 €. Oliver Kask Ruth Virkus Silvia Truman 6
(6)