Obsah (5)

§ 6§ 256§ 76§ 142§ 113

HARJU MAAKOHUS KENTMANNI KOHTUMAJA KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 2-10-49454 Otsuse kuupäev 01.november 2011 Kohtunik Koidula Laurisaar Kohtuasi Swedbank Liising AS-i hagi IBvastu v

§ 6kohaselt peavad pooled teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

Ei saa pidada õigustatuks käenduslepingu sõlmimise korraldamist juriidilisi eriteadmisi mitteomavale ja eesti keelt mittevaldavale isikule ning selle tagajärjel õigustatud isikule kolmandate isikute eest kohustuste täitmise panemist. Kohtu järeldused 7. Kohus, kuulanud ära tunnistaja VK ja võtnud arvesse asjas esitatud dokumentaalsed tõendid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Vaidlus puudub selles, et OÜ KE ja Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) sõlmisid 21.04.2005 faktooringulepingu nr XXX, millega KEOÜ loovutas hagejale müügilepingutest tulenevad rahalised nõuded faktooringuvõlgnike vastu lepingus märgitud tingimustel ja 05.04.2007 faktooringulepingu nr XXX lisa 6, mille kohaselt lisati faktooringuvõlgnike hulka OÜ RT. 8.

§ 256

kohaselt faktooringulepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub: 1) tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või 2) andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma. OÜ KE ja hageja vahel sõlmitud faktooringulepingu puhul ( t. lk 15-23) on tegemist ebaehtsa faktooringuga, so laenulepingule sarnase suhtega. OÜ KE loovutas hagejale müügilepingutest tulenevad rahalised nõuded võlgnike suhtes faktooringulepingus ettenähtud tingimustel ning hageja andis OÜ-le KE nõude täitmise arvelt krediiti. Lepingu järgi ei kanna hageja nõude täitmata jätmise riisikot. 3

1. Kostja IB, kes oli OÜ KE juhatuse liige on 08.10.2007 sõlminud hagejaga käenduslepingu tagamaks OÜ KE ja hageja vahel sõlmistud faktooringulepingust nr XXX ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate faktooringukliendi kohustuste kohase täitmise (t. lk 13-14). Vaidlus puudub selles, et 04.10.2010 seisuga oli faktooringulepingust tulenev võlgnevus kokku 1 879 082,82 krooni. Käenduslepingus on pooled kokku leppinnud käendaja vastutuse piirmäära 956 774 Eesti krooni. Hageja on esitanud kostja vastu nõude 500 000 Eesti krooni.
2. Kostja vastuväide käenduslepingu tühisusest on alusetu. Kostja oli äriühingu juhatuse liige, kelle kohustuseks oli äriühingu esindamine tehingute ja muu õiguspäraste toimingute tegemisel, mistõttu on asjakohatu väita, et käenduslepingu sõlmimisel kostja ei mõistnud tekkinud õiguslikku olukorda. Tunnistaja VK ütluse kohaselt esindas lepingute ettevalmistamisel ja sõlmimisel IB advokaat MJ, kes selgitas kostjale lepingute sisu. Tunnistaja ütlusest nähtub, et hageja nõustus faktooringulepingut sõlmima üksnes tagatise olemasolul. Seega saab järeldada, et kostja sai selgelt aru, millised lepingud ta sõlmib nii enda kui OÜ KE nimel.
3. Kostja allkirjastades faktooringulepingu äriühingu seadusliku esindajana nõustus lepingus kokkulepitud tingimustega, mille kohaselt kui faktooringuvõlgnik ei tasu makseid nõuetekohaselt on OÜ KE kohustatud rahalise nõude tagasi ostma. Käenduslepinguga kostja võttis endale kohustuse tagada faktooringulepingust tulenevate OÜ KE, mitte kolmanda isiku OÜ RT, kohustuste täitmine. Kuna praktikas kasutatakse sageli äriühingute laenukohustuste puhul juhatuse liikme tagatist, siis ei saa seda kuidagi pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Samuti ei ole hageja käitunud kostja suhtes hea usu ega mõistlikkuse põhimõtte vastaselt.
4. Ka ei ole alust väita, et 08.10.2007 sõlmitud käendusleping on vastuolus äriseadustiku § 187 ja §188 ja põhiseaduse 31 sätetega. ÄS § 187 ja § 188 käsitlevad juhatuse liikme vastutust äriühingu ees kui juhatuse liige on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju äriühingule. Antud asjas ei käsitleta kostja vastutust OÜ KE ees äriseadustiku sätete alusel, vaid hageja nõue on esitanud käenduslepingust tulenevast poolte vahelisest õigussuhtest. Selgusetu on käenduslepingus kokkulepitu vastuolu põhiseadus § 31 sätetega. Kostja on omal vabal tahtel sõlminud käenduslepingu just sellistel tingimustel ning see ei piira kuidagi tema õigust tegeleda ettevõtlusega.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 142

lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

1. Kuna vaidlus faktooringulepingust tuleneva OÜ KE kohustuse suuruse osas puudub, siis tulenevalt käenduslepingust, mille kohaselt kostja tagab faktooringulepingu täitmise on põhjendatud hageja nõue kostja vastu summas 500 000 krooni, ehk 31 955,82 eurot. Kostja taotlus põhinõude vähendamiseks kuni 200 000 kroonini ei ole millegagi põhjendatud. Hageja on juba eelnevalt põhinõuet kostja vastu vähendanud peaaegu poole võrra.
2. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis seaduses sätestatud suuruses alates hagiavalduse esitamise päevast kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni. 4

§ 113

lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, nõuda viivitusintressi. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 15. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist

§ 113ettenähtud ulatuses.

Perioodil 07.10.2010.- 01.11.2011 on seadusest tulenev viivisemäär 8 % aastas, ehk 0,02 % päevas ja viivitatud päevi 390 (500 000 x 0,02 % x 390 = 39 000). Seega viivis seisuga 01.11.2011 moodustab 39 000 krooni, ehk 2 492,55 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue ei ole ülemäära suur võrreldes põhinõudega, mistõttu viivise alandamine üksnes kostja varalisest seisust tulenevalt ei ole põhjendatud. Kostja varaline seis ei ole ajaga, mil ta vabatahtlikult võttis käenduslepinguga vastutuse äriühingu kohustuste eest, muutunud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega on põhjendatud menetluskulud jätta kostja kanda. Koidula Laurisaar kohtunik 5