Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Saare maavanem määras 28.11.2007 korralduse nr 954 p-ga 1 plahvatusohtlike esemete hävitamise kohaks Saare maakonnas Torgu vallas Maantee külas „Mõntu“ hävituskoha. Virve Sogenbits esitas 02.05.2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse Saare maavanema 28.11.2007 korralduse nr 954 p 1 tühistamiseks. Kaebaja märkis, et hävituskoht asub temale kuuluvatest hoonetest umbes 1100 m kaugusel ning lõhkamisest tekkiv müra on väga tugev ja kahjustab oluliselt kinnisasja kasutamist, mõjudes inimestele ja koduloomadele äärmiselt häirivalt ja kahjustab nende tervist. Demineerimistegevus on väga aktiivne – vähemalt ühel päeval nädalas, keskmiselt 2-4 lõhkamist päevas ning 2007. a oli lõhkamisi veelgi sagedamini. 3-08-862 Korraldus on faktiliste asjaolude ja õiguslike aluste osas motiveerimata (HMS § 56 lg 2 rikkumine) ning selles puuduvad kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3 rikkumine). Haldusaktist ei nähtu, et maavanem oleks hävituskoha määramisel arvestanud demineerimistegevuse mõjuga piirkonna elanike tervisele ja elukeskkonnale; kaalutud ei ole hävituskoha alternatiivseid asukohti; uuritud ei ole, kui tugevat müra demineerimisplahvatused tekitavad ja kas selle müra tugevus hävitamiskoha läheduses asuvate elamute juures vastab kehtestatud normidele. 16.07.2009 esitas kaebaja kaebuse täiendavad põhjendused, milles märkis, et kaalutlusveaga haldusakt on HMS § 54 kohaselt materiaalselt õigusvastane. Samuti leidis kaebaja, et plahvatusohtlike esemete hävitamiskoha määramine on tegevusluba keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 7 p 4 tähenduses. Menetledes Päästeameti taotlust plahvatusohtlike esemete hävitamiskoha määramiseks, pidanuks Saare maavanem koostama KeHJS § 6 lg-s 2 nimetatud ja lg-s 3 loetletud kriteeriume käsitleva eelhinnangu keskkonnamõju hindamise (KMH) vajalikkuse kohta ja tegema eelhinnangu alusel otsuse KMH algatamise või algatamata jätmise kohta; oma sellekohase otsuse pidanuks maavanem tegema KeHJS §-s 12 ettenähtud korras teatavaks menetlusosalistele ja avalikkusele. Korraldus nr 954 on seega õigusvastane ka seetõttu, et selle andmisel on maavanem jätnud läbi viimata haldusmenetluse, mille läbi viimine oli enne hävitamiskoha määramist seaduse kohaselt kohustuslik. Tallinna Halduskohus rahuldas 29.09.2010 otsusega kaebuse, tühistas Saare maavanema 28.11.2007 korralduse nr 954 ning mõistis Saare Maavalitsuselt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 16 480 kr. Kaebaja viited KeHJS-le on asjakohatud, sest nimetatud seadus ei kuulu käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamisele. Hävituskoha määramine ei ole tegevusluba KeHJS § 7 p 4 mõttes. Tegevusluba väljastatakse juhul, kui antud valdkonnas tegutsemiseks on nõutav tegutsemisluba. Päästeseaduse (PäästeS) ja Vabariigi Valitsuse 18.09.1998 määruse nr 201 „Demineerimistööde kord“ sätete kohaselt ei ole demineerimistööde tegemiseks Päästeteametil tegevusluba vajalik ega nõutav. Asjaolu, et vaidlusaluse korralduse andmise üheks aluseks on märgitud Päästeameti taotlus, ei tähenda, et maavanema poolt hävituskoha määramist saaks võrdsustada Päästeametile tegevusloa andmisega päästeala tööde läbiviimiseks. Maavanemal tulnuks aga hävitamiskoha kindlaksmääramise menetlusele kohaldada haldusmenetluse seadust (HMS) ning arvesse võtta ja kaaluda erinevaid huve. Vaidlusalusest korraldusest ei selgu, mida on otsuse vastuvõtmisel hinnatud ning millised huve kaalutud. Korralduse andmise menetlusse kaebajat ei kaasatud ega arvestatud plahvatustest tingitud müra ja lööklaine mõju kaebaja elukeskkonnale. Eeltoodud minetused võisid mõjutada haldusakti sisu. Ei saa küll asuda üheselt seisukohale, et samasisuline haldusakt oleks vastu võetud ka juhul, kui viidatud rikkumisi ei oleks toimunud, ja välistada ei saa, et asja uuel läbivaatamisel määratakse plahvatusohtlike esemete hävituskohaks sama koht, kuid asja uuel läbivaatamisel võidakse otsustada ka teisiti ning tõsta kaebaja elukeskkonna kvaliteeti hävitamiskoha asukoha muutmise või plahvatuse mõju vähendavate lahenduste kasutusele võtmise abil. Sellise võimaluse olemasolule viitab see, et vastustaja on asunud läbirääkimistesse kaebaja esindaja ja demineerimiskeskuse pommigrupi juhatajaga, et leida lahendusi lõhkamistöödest tingitud mõjude vähendamiseks. Kaebaja taotles asjas kantud menetluskulude hüvitamist kokku 20 880 kr, millest 280 kr moodustab riigilõiv. Põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks saab lugeda 16 480 kr. Arvel märgitud bürookulu 200 kr seos käesoleva asjaga on ebaselge; vajalikuks kuluks ei saa lugeda ka 16.07.2009 kaebuse täienduse koostamise eest tasutud 4 200 kr. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES V. Sogenbits palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus jättis vastustajalt välja mõistmata kaebaja menetluskulu 16.07.2009 kaebuse täienduse koos2
lg-st 2 tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus, kas halduskohus on maavanema korralduse õigesti tühistanud, vaid üksnes seda, kas kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud menetluskulude hüvitamist käsitlevas osas.
Kuna kohus rahuldas kaebuse, siis tuli kohtul kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõista, arvestades
lg-st 5 tuleneva nõudega, et välja saab mõista üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud. Tõendatud on ja vaidlust pole selle üle, et kaebaja on taotletud kulud kandnud (25.08.2010 maksekorraldused). Kohtukulude nimekirja kohaselt on kaebaja esimese astme kohtus tasunud riigilõivu kokku 280 kr ning FIE Mihkel Tuusi arve nr 6/2010 alusel 13 000 kr ja Tuus&Tuus Õigusabi OÜ arve nr 44-2010 alusel 7 600 kr. Mõlemad arved on esitatud 23.08.2010. Arvest nr 6/2010 nähtuvalt koosnevad menetluskulud õigusabile tehtud kulutusest summas 12 900 kr, riigilõivust summas 80 kr ja bürookulust summas 100 kr; arve nr 44-2010 järgi on õigusabikulu 7 500 kr, 3
Sellest sättest tuleneb kohtu õigus ja kohustus hinnata asjas seoses esindaja kasutamisega kantud menetlusosalise kulude vajalikkust ja põhjendatust, vähendades neid kulusid teiselt poolelt väljamõistmisel ulatuses, milles need ei olnud vajalikud ja põhjendatud. Menetluskulude põhjendatust hinnatakse tulenevalt kohtuasja mahukusest, keerukusest ja asja ettevalmistamisele kulunud ajast (Riigikohtu 19.06.2007 määrus nr 3-3-1-36-07). Kohus võib väljamõistetavaid menetluskulusid vähendada, kui need on ilmselgelt liiga suured. Samuti võib kohus jätta kaebaja kasuks menetluskulud välja mõistmata või neid vähendada, kui menetlusosaline kuritarvitas oma menetluslikke õigusi (venitas või takistas protsessi) või kui kaebus oli pahatahtlik. Käesoleval juhul ei saa kaebust pidada pahatahtlikuks, samuti ei ole kaebaja venitanud ega takistanud protsessi. Õigeks ei saa pidada halduskohtu arvamust, et kaebuse täiendavate põhjenduste koostamise menetluskulu väljamõistmine oleneb sellest, kas kohus nõustub kaebuse täienduse seisukohtadega või mitte. Täiendavate seisukohtade koostamiseks tehtud kulutusi ei saa pidada ebavajalikuks ega põhjendamatuks kuluks
Kaebajal on tulenevalt
lgst 1 õigus oma kaebust täiendada, esitada uusi seisukohti, taotlusi ja tõendeid ning kohus ei ole otsust tehes seotud menetlusosaliste esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). Sõltumata kaebaja õiguslikest väidetest tuleb kohtul vaidlustatud haldusakt tühistada, kui see on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi. Seega on kohtul võimalik mõista kaebaja kasuks menetluskulud välja ka olukorras, kus kohus kaebuses toodud õiguslike väidete ja põhjendustega ei nõustu, kuid peab kaebuse rahuldamist võimalikuks. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et halduskohtu põhjendus kaebuse täiendavate põhjenduste koostamise eest tasutud summade väljamõistmata jätmiseks ei ole asjakohane. Samas nõustub ringkonnakohus esimese astme kohtuga, et õigusabile tehtud kulude tervikuna (20 400 kr) väljamõistmine vastustajalt ei ole õigustatud, sest kulude kandmine ei ole sellises summas põhjendatud ega vajalik. Tegemist ei ole mahuka ega väga keerulise asjaga ning asi lahendati kirjalikus menetluses. Arvestades asja keerukust, mahtu ja asja lahendamiseks kulunud aega, sh ka kaebetähtaja ja kolmanda isiku kaasamise küsimustes esitatud määruskaebusi, leiab ringkonnakohus, et halduskohtu poolt asjas kantud menetluskulude katteks välja mõistetud summa on piisav. Kuna halduskohus vähendas lõppjärelduses õigesti kaebajale väljamõistetavaid menetluskulusid, jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse apelleeritud osas muutmata. Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.