Obsah (5)

§ 26§ 92§ 31§ 6§ 93

3-10-3272 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 25. aprill 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-3272 Haldusasi K.K.u ka

§ 26lg 1 p 6).

2. Jätta kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda (

§ 92lg 1).

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 25.04.2011, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). ASJAOLUD 1

1. Murru Vangla direktori 18.11.2010 käskkirjaga nr 33 t-d (edaspidi Käskkiri nr 33 t-d) karistati Murru Vangla vanglaametnikku, vangistusosakonna juhataja K.K.`u teenistusülesannete mittenõuetekohase täitmise eest avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 84 p 1 ja vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 148 ja 150 p 2 alusel ametipalga vähendamisega 10% kaheks kuuks. Käskkirja kohaselt seisnes K.K.u distsipliinirikkumine selles, et vanglaametnik oli tegevusetu osakonna ühe põhiülesande, kinnipeetavate järelevalve, nõuetekohasel tagamisel. Ametnik ei omanud piisavat ülevaadet sellest, kuidas tema hallatavas osakonnas teenistusülesandeid teostati ning kuna ametnikul puudus tema ametikoha ülesannete täitmiseks oluline info peamiselt tema tegevusetuse tõttu, tõi see kaasa olukorra, kus puudused jäid kõrvaldamata. Puudused järelevalve korraldamisel päädisid kinnipeetava põgenemisega /tl 12-14/.
2. 15.12.2010 esitas K.K. Tallinna Halduskohtule kaebuse Käskkirja nr 33 t-d tühistamiseks /tl 1-8, 20-22/. Kohus võttis kaebuse menetlusse 06.01.2011 kohtumäärusega /tl 28/.
3. 02.02.2011 määrusega halduskohus määras lahendada K.K.u kaebus kirjalikus menetluses /tl 38/.
4. 31.01.2011 esitas Harku ja Murru Vangla kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 33-37/ ja 28.03.2011 kinnitas varemesitatud seisukohtade juurde jäämist /tl 73-75/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja K.K. peab Käskkirja nr 33 t-d õigusvastaseks, kuna ta pole süütegu toime pannud. Ka ei ole vangla tõendanud vastupidist ja on haldusakti väljaandmisel jätnud kohaselt teostamata kaalutlusõiguse, arvestamata kaebaja vastuväidete ja selgitustega ning on talle ette heitnud aegunud süütegu. Käskkirjas nr 33 t-d pannakse kaebajale süüks tegevusetust, st et ta jättis nõuetekohaselt tagamata osakonna põhiülesande - kinnipeetavate järelevalve. Lisaks heidetakse ette asjaolu, et ta ei omanud piisavat ülevaadet sellest, kuidas tema hallatavas osakonnas teenistusülesandeid teostati ning kuna tal puudus ametikoha ülesannete täitmiseks oluline info ja seda peamiselt tema enda väidetava tegevusetuse tõttu, tõi see kaasa olukorra, kus puudused jäid kõrvaldamata. Puudused järelevalve korraldamisel päädisid kinnipeetava põgenemisega. Seega asuti seisukohale, et kaebaja on süüliselt jätnud täitmata oma teenistusülesanded. Nõustuda ei saa sellise vangla põhjendusega, samuti Käskkirjas nr 33 t-d märgitud seisukohaga, et osakonna juhtiva ametnikuna on see ainult kaebaja teha, et alluvad täidaksid teenistuskohustusi nõuetekohaselt, täidaksid seeläbi osakonna põhieesmärke, järgiksid õigusaktides sätestatud nõudeid ning asutusesiseseid tööregulatsioone. Selline kohustus lasub igal vanglateenistuse ametnikul endal. Sellisest seisukohast võiks järeldada, et vangla direktor on samuti distsiplinaarkorras karistatav, kui mõni tema vangla ametnik distsipliinirikkumise toime paneb. Viitega justiitsministri 01.03.2003 määruse nr 23 „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelvalve korraldamine“ § 3 lg 4, § 4 p 1 ja lg 2, § 28 ja § 32 lg 6 sätetele märgib kaebaja, et juhul kui toimkonna juht on avastanud puudused, mis on ka distsiplinaarmenetluses välja selgitatud, on korrapidajal tulenevalt sellel hetkel kehtinud ametijuhendi p-st 2 kohustus kasutusele võtma kõik meetmed puuduste kõrvaldamiseks. Sama ametijuhendi p 36 kohaselt on korrapidajal kohustus edastada vangla direktorile ja järelevalveosakonna juhatajale igapäevaselt andmeid olukorrast vanglas. Nimetatud kohustus peaks tagama informeerituse ning ka sekkumise. Seega on alusetu süüdistada kaebajat teenistuskohustuste mittenõuetekohases täitmises, kui talle ei ole edastatud infot, mille omamisel oleks tal olnud kohustus reageerida. Tulenevalt sündmuse 2 ajal, so 21.08.2010 tema ametikohal kehtinud ametijuhendist, ei olnud kaebaja ülesanne teenistuse kontrollimine öisel ajal, mis on distsiplinaarkaristuse määramisel keskne argument. Vangla tegevus on reguleeritud nii öisel, kui päevasel aja justiitsministri määruse tasemel ning vangla regulatsioonides. Justiitsminister on selgelt andnud pädevuse vangla korrapidajale ööpäevase järelevalve korraldamises. Distsiplinaarmenetluse käigus on kogutud piisavalt tõendeid (K. K. seletus, T. Soodla seletus, K. Karuaugu seletus), mis kinnitavad erinevate sisevalve üle teenistuste kontrolli teostamist nii järelevalveosakonna (edaspidi JVO), kui ka vangla juhtkonna liikmete poolt. Menetluse materjalidest on selgelt võimalik tuvastada Murru Vanglas kehtiv tööregulatsioon ning informatsiooni liikumise põhimõtted (K. Karuaugu seletus, Murru Vangla järelevalveosakonna seminari protokoll). Asjaolu, et teenistuse kontrollimise käigus ei tuvastanud ükski kontrolli teostanud ametnikest puudusi öises järelevalves, sh korrapidaja töös, ei ole põhjendatud aluseks süüdistada kaebajat teenistuskohustuste mittenõuetekohases täitmises. Põhjendamatult heidetakse ette, et järelevalveosakonna juhatajal jäi märkamata mitte ühe, vaid mitme ametniku mittenõuetekohane käitumine, esitamata seejuures põhjendust, kuidas või millistes konkreetsetes situatsioonides oleks kaebaja pidanud teadma mõne teise ametniku võimalikku distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Ebaselgeks jääb, milles väljendub kaebaja tegevuses hooletus või raske hooletus. Märgitud ei ole, milline oleks olnud korrektne nõuetekohane käitumine konkreetsetes situatsioonides, st sellel ajaperioodil, mille käigus kaebaja on väidetavalt käitunud süüliselt. Täiesti formaalselt ning tõendamata märgitakse, et kaebaja oleks pidanud midagi märkama ja sellele reageerima. Kuna kaebaja ei teadnud teiste ametnike mittenõuetekohast käitumist, siis kuidas sai ta vastupidiselt käitutud olukorrale ka reageerida. Seega heidetakse kaebajale ette, et ta ei kahtlustanud ametnikke distsiplinaarsüütegude toimepanemises ja eeldas, et ametnikud täidavad oma teenistuskohustusi korrektselt. Põhjendamatult on ignoreeritud, et kaebajale polnud laekunud informatsiooni, mis oleks pannud kahtlema või andnud alust kahtlustada ametnike töös. Vangla ise on menetluse kokkuvõttes märkinud „Menetluse tulemusel selgus, et järelvalvet teostama pidavad ametnikud olid hooletud ja hoolimatud oma teenistusülesannete täitmise. Korrapidajatel ja korrapidaja abidel oli kohustus ja võimalus nõuda toimkonnalt korrektse järelvalve teostamist, mida aga ei tehtud“. Vaatamata sellele, et on tuvastatud, et infot kaebajale edasi ei antud, on siiski leitud, et ta on käitunud süüliselt. Alusetu on distsiplinaarsüüteona ette heita, et ilma põhjendatud info olemasoluta ta ei kahtlustanud vanglaametnikke, ega eeldanud, et toime pannakse distsiplinaarsüütegusid. Väidetavalt ei ole tõsiseltvõetav kaebaja väide, et ta info puudumise tõttu ei saanud midagi ette võtta. Alusetu on ka vangla väide, et selline asjaolu ei ole vastutust vähendav, kuna tegemist on olnud kaebaja käitumisest sõltumatute asjaoludega, mis ilmselgelt peavad asjaolusid mõjutama ja süülisust vähendama. Kindlasti tuleks nendega arvestada ja ka põhjendada, mitte aga automaatselt need kõrvale heita. Käskkirjas nr 33 t-d leitakse, et hoolimata sellest, et vangla juhtkonnale oli juba
5. a julgeolekuosakonna ametniku ettekande põhjal teada puuduliku järelevalve korraldamine öisel ajal, ei ole kaebaja esitanud ühtegi põhjendust selle kohta, kas nimetatud informatsiooni hankimine oleks võinud olla talle teenistuskohustuste täitmisel võimatu. Leitakse, et on väheusutav, et JVO ja julgeolekuosakond seda informatsiooni ei vahetanud. Samas on menetluse käigus tuvastatud, et lähtuvalt I. Sasjuki (
6. a JVO juhataja) ütlustest, ei ole JVO juhataja nimetatud dokumenti näinud. Endine JVO juhataja on lähtuvalt menetluse käigus kogutud tõenditest saanud julgeolekuosakonnalt ainult suulise teabe, et mõned ametnikud ei tee piisavalt ringkäike. Lähtuvalt eeltoodust leiab kaebaja, et talle teenistuskohustuste täitmiseks vajalik informatsioon on temast olenemata põhjustel jäänud edastamata ja selles osas ei saa teda süüdistada teenistuskohustuste mittenõuetekohases täitmises. Põhjendamatu on vangla väide, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta 3 on teinud endastoleneva vajaliku info teadasaamiseks. Vangla enda etteheited pole aga kuidagi tõendatud. Vanglal lasus kohustus tõendada distsiplinaarsüüteo toimepanemine, seega on põhjendamatu viidata tõendite vähesele puudumisele, kui kaebaja tegemata jätmistele. Kaebaja on esitanud vanglale oma selgitused ning ka vastuväited menetluse kokkuvõttele, kuid vaatamata esinenud tõenditele, leitakse, et ta oleks pidanud esitama täiendavaid põhjendusi. Sellise tõendamiskoormuse asetamisega distsiplinaarsüüteos süüdistatavale isikule ei saa kuidagi kohtupraktikast tulenevalt nõustuda. Käskkirjas nr 33 t-d märgitakse, et kaebaja esitas kokkuvõttele hulga vastuväiteid, milledest peamistena oli, et peaspetsialist-korrapidajad pidid puudustest järelevalve töös ette kandma ning kuna seda ei tehtud, siis ei saanud osakonna juhataja ka nõuetekohaselt sekkuda. Kaebaja selgitas, et menetlusdokumentidega tutvudes sai ta info selle kohta, et juba
7. a oli puudusi valvurite töös öisel ajal, ning juhtis menetluse käigus tähelepanu, et see informatsioon oleks tulnud talle esitada teenistusse asumisel
8. a. Vastuväiteid on arvestatud vaid formaalselt, st et märgitud on, et kaebaja on need esitanud, kuid vangla seisukohta või põhjendusi käskkirjas ei nähtu. Kaalutlusõiguse teostamisel ei nähtu absoluutselt vastuväidetega arvestamist. Samuti on nii kokkuvõttes kui ka Käskkirjas nr 33 t-d tuginetud Murru Vangla (edaspidi MV) põhimääruse erinevatele paragrahvidele, mis aga vaidlusalusel perioodil ei kehtinud. Aluseks tulnuks võtta regulatsioon, mis kehtis etteheidetaval ajaperioodil, mitte aga peale seda, so. alates 22.08.
9. Lisaks märkis kaebaja, et kuna menetluse kokkuvõttes on mainitud ka perioodi oktoober 2009, ei saa talle ette heita süütegusid, mis on aegunud. Käskkirja nr 33 t-d väljaandja ei ole arvestanud ega esitanud omapoolseid selgitusi, kuidas süütegude toimepanemise ajaperioodi arvestatud on. Tähelepanuta on jäänud kaebaja tegevus, ettepanekud järelevalve paremaks korraldamiseks ning võimaliku põgenemise ennetamiseks. Samuti tegevused vahetult enne põgenemise toimumist osakonnas ja kambris, kus kinnipeetav viibis. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on märgitud, et endise JVO, praeguse vangistusosakonna juhataja K.K.u ametikoha eesmärk enne 21.08.2010 oli JVO juhtimise ja temale pandud ülesannete täitmise tagamine. Muuhulgas oli tema ametijuhendijärgseks ülesandeks kontrollida oma alluvate, töö- ja teenistusdistsipliini. K.K. asus Murru Vangla järelvalveosakonna juhatajana tööle oktoobris 2009 (teenistusse asumise aeg Murru Vanglasse 16.10.2009). Sellest ajast kuni 21.08.2010 teostas kõnealune ametnik oma alluvate, see tähendab korrapidamisvahetuste, ehk sisevalvetoimkondade öist teenistusalast kontrollimist vaid 2-el korral. Arvestades sellega, et K.K. ei teadnud kuni 21.08.2010, et 3-1 kuni 3-4 osakondades ei teostata kinnipeetavate öisel ajal kohalolekukontrolli, siis võib seda lugeda ilmselgelt mittenõuetekohaseks teenistusülesannete täitmiseks. Endine järelvalveosakonna juhataja, praegune vangistusosakonna juhataja ei teadnud olulisest järelvalvekorraldamise rikkumisest, mis lõppkokkuvõttes päädis kinnipeetava põgenemisega. Seega on kaebajale etteheidetavaks perioodiks oktoober 2009 – 21.08.
10. Seega, kui arvestada etteheidetavat perioodi, tulnuks karistus määrata hiljemalt oktoober 2010, kuna väidetavalt on kaebaja süüliselt käitunud juba alates oktoober
11. Kuna distsiplinaarkaristust võib määrata 1 aasta jooksul süüteo toimepanemise päevast (VangS § 149 lg 1) arvates, on karistuse määramisel arvestatud aegunud ajaperioodi ja sellega seoses aegunud distsiplinaarsüütegu(sid). Haldusasjas nr 3-09-1662 on leitud, et kui haldusorgan on otsuse tegemisel kaalunud rikkumisi, mis on aegunud, ei saaks isegi vaatamata sellele, et osa rikkumisi on tõendatud, lugeda tehtud kaalutlusotsust õiguspäraseks. Seega ei ole distsiplinaarkaristuse määramine kooskõlas VangS § 149 nõuetega, sest menetluse raames on arvestatud perioodi, mis käskkirja koostamise hetkeks on juba aegunud, ning Käskkiri nr 33 t-d on õigusvastane. Riigikohtu 30.04.2009 otsusest nr 3-3-1-10-09 tuleneb seisukoht, et aegunud distsiplinaarsüüteo arvestamine toob enesega vältimatult kaasa käskkirja õigusvastaseks tunnistamise ja tühistamise. 4 Vastustaja Harku ja Murru Vangla ei nõustu kaebusega ning palub jätta see rahuldamata. Seoses kaebaja teenistusülesannetega märgib vastustaja, et enne 01.04.2010 oli K.K. JVO juhataja. Alates 01.04.2010 kaks osakonda liideti. Viitega MV põhimääruse (kehtis sellises sõnastuses ka augustis 2010) § 16 lg 1 ja lg 2 p 2, 4 ja 9 ning kaebajale süüks pandava tegevuse perioodil lisaks vangistusosakonna põhimäärusele ka kehtinud JVO põhimääruse § 2 lg 1, lg 2 p 7 ja § 3 lg 1 sätetele märgib vangla, et kaebaja ei ole kordagi väitnud, et nimetatud tööülesandeid ei ole temale teatavaks tehtud või, et mõni pandud kohustus oleks arusaamatu. Ametnik asudes tööle osakonnajuhatajana on teadlik ametikohaga kaasnevast vastutusest ning hiljem distsiplinaarkaristuse situatsioonis väita, et temale süüks pandu on alusetu kuna selliste ülesannete täitmist ei saagi temalt nõuda, on ametniku katse vastutusest vabaneda. Osakonnajuhataja tagab juhitava osakonna ülesannete õiguspärase, täpse ja õigeaegse täitmise sama põhimõte tuleb ka JVO põhimäärusest, mille kohaselt osakonnajuhataja tagab osakonnale pandud ülesannete õiguspärase ja õigeaegse täitmise. Kaebaja ei ole temale pandud teenistusülesannetele vastuvaielnud samuti ei ole kaebaja väitnud, et temale pandud teenistusülesandeid ei ole võimalik täita. Põhimääruse kohaselt valvab osakonnajuhataja osakonna teenistujate teenistuskohustuste täitmise üle, kuid kaebaja on selles osas teist meelt väites, et sellekohast ülesannet ei saa täita. Samas ei ole kaebaja selgitanud, miks selgub sellise teenistusülesande võimatus alles kohtumenetluse käigus ning miks vaid kaebaja poolt juhitavas osakonnas ei ole võimalik sellekohast ülesannet täita. Kaebaja ei ole oma teenistusülesandeid kirjeldanud ega selgitanud, kas ülejäänud põhimääruse punktid on talle sobivad ning kas need on mõislikke teenistusalaseid pingutusi tehes täidetavad. Kaebuse esitaja väidab, et ta ei saanud oma teenistusülesandeid täita, kuna alluvad ei edastanud temale nõuetekohast infot. Osakonnajuhatajana oli kaebajal õigus ja kohustust oma alluvate tööd kontrollida ning järgida muuhulgas ka seda, et nad täidaksid informeerimise kohustustus. Kaebaja pöördumisest ei selgu, et info, mille edastamata jätmises oma alluvaid süüdistab ei olnud ega pidanudki olema kättesaadav ka muul viisil. Osakonnajuhatajal on õigus oma haldusala paremaks juhtimiseks koguda infot ka omal initsiatiivil. Kaebaja ei mõista kuidas ja mil viisil oli tema võimuses osakonna teenistujate poolsete distsipliinirikkumiste ära hoidmine. Kaebaja võttis omale osakonnajuhataja ametikoha koos sellega kaasnevate ülesannete ja vastustega ning arvestades kaebaja pikaajalist staaži osakonnajuhatajana pidi kaebaja omama ülevaadet teenistusülesannetest ning nende täitmiseviisist. Kaebaja ei ole varem väitnud, et sellekohane teenistusülesanne on arusaamatu või, et tal puuduksid nimetatud ülesande täitmiseks vastavad oskused (vaja täiendkoolitust) jms. Vaidlustatud haldusaktis märgiti „K.K. heitis oma vastuväites juhtkonnale ette, et teda ei teavitatud 2009 aastal teenistusse asudes, et 2008 aastal julgeolekuosakonna poolt koostatud ettekandest, millest selgus, et 3-1 kuni 3-4 (ettekandes veel 9) osakonnas valvurite poolt teostatud järelevalve toimingud olid puudulikud. Sellest etteheitest võib aru saada kuid ametniku poolset rikkumist nimetatud asjaolu ei muuda. Nimelt ei ole ametnik oma vastuväites esitanud ühtegi põhjendust selle kohta, et kas ta ise on üldse huvi tundnud enne tema teenistusse asumist Murru Vangla järelvalveosakonnas toimunu vastu ning kui on, siis kas sellise info omal käel hankimine, lähtuvalt tema teenistusülesannetest oleks osutunud võimatuks“. Vastustaja ei ole kaebajale pannud peale tõendamiskohustust. Kaebaja väited ei ole menetlusetulemuste muutmiseks piisaval määral põhjendatud, kuid mingeid täiendavaid tõendeid ei ole kaebajalt sellega seoses nõutud. Kaebaja sellekohane tõlgendus on väär. Kaebaja teenistusalases distsipliinirikkumises oli veendunud ka Justiitsministeeriumi vanglate asekantsler, kes tegi ettepaneku K.K.u distsiplinaarkorras karistada. 5 Vastustaja osundab VangS § 66 lg 1 ja 2 ja § 148 ning ATS § 12 lg 3 p 6, § 59 lg 1 ja § 84 p 1 sätetele ning märgib, et vangistusseaduses ei ole eraldi reguleeritud teenistuskohustusi, mis on sätestatud avaliku teenistuse seaduses. Justiitsministri 01.03.2003 määruse nr 23 „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelvalve korraldamine“ § 3 lg 4 kohaselt tagab sisevalve kinnipeetavate ööpäevase jälgimise ja vanglasisese saatmise. Sama määruse § 28 kohaselt jaguneb vangla sisevalve toimkondadeks, kes vahetustes täidavad sisevalve ülesandeid (lg 1); toimkonna koosseisus on korrapidaja ja korrapidaja abi, inspektorid, vanemvalvurid, valvurid, saatjad ja koerajuht (lg 2). Eelnimetatud määruse §-s 4 sätestatakse järelevalves tehtavad toimingud: korraldatakse kinnipeetavate visuaalset ja elektroonilist jälgimist (p 1); kontrollitakse pidevalt kinnipeetavate arvu vangla kõigil objektidel (p 2); rakendatakse abinõusid kinnipeetavate põgenemise, allumatuse ja muude õigusrikkumiste ärahoidmiseks ja tõkestamiseks (p 6). Murru Vangla direktori 17.09.2009 käskkirjaga nr 315p kinnitatud ametijuhend (tutvunud 24.09.2009) Menetluse käigus leidis tõendamist, et kaebaja alluvad ei täitnud õigusaktide sätestatud kohustusi ning kinnipeetavate üle peetav järelevalve oli ellu viidud puudustega. Viitega VangS § 149 lg 2 p 5 ja haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 40 lg 1 sätetele märgib vangla, et kehtivatest õigusaktidest ei selgu, millises ulatuses ja millisel viisil täpselt tuleb isiku selgitusi ja vastuväiteid arvesse võtta. Menetluse ajal antud selgitusi arvestatakse kogumis kogutud tõenditega, kuid vastuväidete osas on vastustaja seisukohal, et kõikide ärakuulamise õigust kasutades, antud vastuväidetega ei pea arvestama. Isikule antakse võimalus olla enne sisulise otsuse tegemist ärakuulatud ning kui isikul on lähtuvalt tema suhtes tehtud (tehtava) otsusega lisada midagi olulist, midagi sellist, mida isik eelnevalt haldusorganile öelnud polnud, siis on põhjendatud vastuväite täiendav kaalumine ja arvestamine. Samas tuleb vastuväidete esitamisse suhtuda mõistlikult ning lähtuda hea halduse põhimõttest. Tuginedes Riigikohtu halduskolleegiumi 10.12.2010 otsuses nr 3-3-1-72-10 p-des 13 ja 17 väljendanud seisukohtadele leiab vastustaja, et kaebajale oli tagatud ärakuulamise õigus, samuti arvestati kaebaja vastuväidetega, mis selgub ka väljaantud haldusaktis. Kaebaja vastuväited on haldusakti esitatud kokkuvõtvalt ning nendega on arvestatud, mis kajastub ka kaalutluses. Olulisemate vastuväidete osas on võetud ka seisukoht ning hinnatud, kas väljatoodud asjaolu võiks mõjutada menetluse tulemust. Käskkirja kohaselt seisnes K.K.u distsipliinirikkumine selles, et ei täitnud temale pandud teenistusülesandeid nõuetekohaselt. Distsipliinirikkumise toimepanemise aeg on määratletud konkreetse sündmusega - kinnipeetava vanglast põgenemisega. Nimetatud asjaoluga on ka kaebaja nõustunud oma kaebuse p-s
12. Rikkumise toimepanemise aeg on piiritletud algatatud distsiplinaarmenetlusega, kus menetletakse konkreetselt kinnipeetav R. V. põgenemist ning põgenemise võimalikus saamise eest vastutavaid isikuid. R. V. kandis karistust Murru Vanglas 07.07.2010 kuni 22.08.
13. Seega menetleti konkreetsele sündmusele eelnevat perioodi, mis on seotud R. V. Murru Vanglas viibimisega. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast ei selgu, et kaebajale oleks aegunud süütegusid etteheidetud. Varasemad perioodid tõi menetlusse ja vaidlusesse kaasa kaebaja ise. Vastustaja on menetluse käigus jälginud peamiselt R. V. põgenemisega seonduvate asjaolude väljaselgitamist. Seega on vastustaja seisukohal, et kaebajale on süüks pandud distsiplinaarsüüteod ei olnud distsiplinaarkaristuse määramise ajaks aegunud. KOHTU PÕHJENDUSED 6
14. Kaebusest nähtuvalt K.K. on vaidlustanud Käskkirja nr 33 t-d eelkõige sisulistel põhjustel, väites, et kaebaja pole talle etteheidetavat distsiplinaarsüütegu toime pannud. Teisalt leiab kaebaja, et Käskkiri nr 33 t-d on õigusvastane ka formaalsete puuduste tõttu (süüteo aegumine, kaebaja vastuväidete mittearvestamine jms). ATS § 160 lg 5 näeb ette, et ametnik võib kohtult taotleda temale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele ja selle toimepanemise asjaoludele ilmselt mittevastava karistusega. Seega on K.K.ul põhimõtteliselt kaebeõigus ja ta on esitanud koosmõjus

§ 6lg 2 p-ga 1 asjakohase taotluse.

Samas kohus, hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid ning poolte selgitusi kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et K.K.u kaebus on alusetu ja see ei kuulu rahuldamisele. Kohus põhjendab oma sellekohast lõppjäreldust järgmiselt.

1. Vastavalt HMS §-le 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Tulenevalt HMS § 56 lg-test 2 ja 3 haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 4 lg 2 järgi kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Isiku distsiplinaarkorras karistamise otsus on kahtlemata administratsiooni diskretsiooniotsus, mis allub kohtulikule kontrollile üksnes piiratud ulatuses. Käskkiri nr 33 t-d on antud VangS § 148 ja § 150 p 2 alusel, millest esimene on pädevusnorm: § 148 kohaselt vanglaametnikule distsiplinaarkaristuse määrab ametiisik, kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus. Vastavalt VangS § 150 p-le 2 on distsiplinaarsüüteo toime pannud vanglaametnikule määratavaks distsiplinaarkaristuseks ametipalga vähendamine 10 kuni 50 protsenti kuni kolmeks kuuks. Samuti on Käskkirja nr 33 t-d andmisel tuginetud ATS § 12 lg 3 p-le 6, mille kohaselt ATS laieneb vanglaametnikele niivõrd, kuivõrd põhiseaduse või seadustega ei sätestata teisiti, ATS § 59 lg-le 1, mille kohaselt peab teenistuja oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Teenistuskohustused on kindlaks määratud avaliku teenistuse seaduse, muude seaduste, samuti määruste, ametijuhendite ning muude õigusaktidega, ning ATS § 84 p-le 1, milles on sätestatud distsiplinaarsüüteona teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine. Õiguslikult on vaidlustatud haldusakti põhjendatud veel justiitsministri
2. aprilli
3. a määruse nr 23 „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine", MV põhimääruse, JVO põhimääruse ja kaebaja ametijuhendi sätetega. Kohus leiab, et vastustaja on Käskkirja nr 33 t-d andes tuginenud asjakohastele õigusnormidele.
4. Tulenevalt VangS § 149 lg-st 1 distsiplinaarsüüteo ja selle asjaolude välja selgitamiseks viiakse läbi distsiplinaarmenetlus. Distsiplinaarmenetluse algatamise õigus on ametiisikul, kellel on vanglaametnikule distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Distsiplinaarkaristuse võib määrata ühe aasta jooksul süüteo toimepanemise päevast arvates ning kolme kuu jooksul süüteo toimepanemisest teadasaamise päevast arvates. Asjas on vangla direktori 08.11.2010 käskkirjaga nr 29 t-d algatatud ja läbi viidud distsiplinaarmenetlus, nagu seda nõuab eelviidatud VangS § 149 lg 1 /tl 44-46/. Kaebaja õigusi distsiplinaarmenetluses ei ole rikutud. Teda on teavitatud menetlusest ja temalt on 7 nõutud vastavalt VangS § 149 lg-s 3 sätestatule seletuskirja ja antud võimalus seal märgitut ka täiendada /tl 54-56 pöördel/, samuti on teda 17.11.2010 tutvustatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega, nagu seda nõuab VangS § 149 lg 5, ning K.K. on saanud pärast seda ja enne Käskkirja nr 33 t-d andmist esitada veel oma vastuväited distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele /tl 57-58/, millega käskkirjast nähtuvalt on lõpliku otsuse tegemisel arvestatud. Antud juhul ei ole vähetähtis ka tõsiasi, et sama erakorralise sündmusega (kinnipeetav R. V. põgenemine vanglast 21.08.2010) seoses on läbi viidud veel teinegi distsiplinaarmenetlus, nimelt Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri 23.08.
5. a käskkirjaga nr 43-d algatatud ja läbi viidud distsiplinaarmenetlus /tl 59-63/, mille raames on kaebajalt võetud ka seletused /tl 6465/, millega on samuti arvestatud Käskkirja nr 33 t-d andmisel. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Nimetatud nõue on seega täidetud ja kaebajale ärakuulamisõigus tagatud. Kohus nõustub vangla seisukohaga, et kehtivatest õigusaktidest ei selgu, millises ulatuses ja millisel viisil täpselt tuleb isiku selgitusi ja vastuväiteid arvesse võtta. Seetõttu kohus leiab, et kõiki kaebaja selgitusi, sh vastuväiteid tuleb arvestada kogumis muude kogutud tõenditega, kuid see ei tähenda, et haldusaktis tuleks iga vastuväidet eraldi käsitleda/ümber lükata. Antud juhul on vastustaja esitanud Käskkirjas nr 33 t-d faktilised asjaolud ja analüüsinud tõendeid, sh kaebaja selgitusi. Kohus rõhutab, et kuivõrd Käskkirja nr 33 t-d andmise aluseks käskkirjas märgitu kohaselt oli distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes tuvastatu, millega kaebaja on saanud tutvuda, siis saab lugeda kokkuvõttes esitatud põhjendused ka Käskkirja nr 33 t-d põhjendusteks ning vangla ei pidanud käskkirja enam sama põhjalikult motiveerima. Haldusakti motiveerimise nõue ei ole asi iseeneses, vaid see peab tagama haldusaktist arusaadavuse selle adressaadile ning teisalt võimaluse haldusakti vaidlustada ning kohtul selle õiguspärasust kontrollida. Antud juhul puudub kohtul igasugune kahtlus, et Käskkiri nr 33 t-d on olnud K.K.ule täielikult arusaadav, kuna ta on saanud seda motiveeritult kohtus vaidlustada. Samuti on Käskkiri nr 33 t-d olnud kohtulikult kontrollitav, mistõttu ei saa see olla oluliste motiveerimispuudustega.
6. Ülalviidatud VangS § 149 lg 1 järgi distsiplinaarkaristuse võib määrata ühe aasta jooksul süüteo toimepanemise päevast arvates ning kolme kuu jooksul süüteo toimepanemisest teadasaamise päevast arvates. Tulenevalt ATS §-st 13, mille kohaselt töösuhteid reguleerivad seadused laienevad ametnikele ja abiteenistujatele niivõrd, kuivõrd selle seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti, kuulub asjas kohaldamisele täiendavalt ka töötajate distsiplinaarvastutuse seadus (edaspidi – TDVS). Kohus möönab, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast ei nähtu nii sõnaselgelt (kuupäevaliselt) süüteo toimepanemise aeg (TDVS § 11 lg 1 p 2), nagu seda on võimalik märkida niisuguste süütegude puhul, nagu nt teenistusest põhjuseta puudumine või teenistuses joobnuna viibimine vms. Samas kohus ei nõustu kaebajaga, et Käskkirjas nr 33 t-d ei ole märgitud ajaperioodi, mille käigus kaebaja on väidetavalt käitunud süüliselt, ning et talle on ette heidetud aegunud süütegu. K.K.u on karistatud teenistusülesannete mittenõuetekohase täitmise eest, mis seisnes selles, et vanglaametnik oli tegevusetu kinnipeetavate järelevalve nõuetekohasel tagamisel, mis tõi see kaasa olukorra, kus kõrvaldamata jäetud puudused järelevalve korraldamisel omakorda päädisid kinnipeetava põgenemisega. Et kaebajat karistati tema juhitud osakonnas esinenud puuduste eest, mille tõttu sai võimalikuks 21.08.2010 kinnipeetav R. V. põgenemine Murru Vanglast, siis on selge, et distsipliinirikkumise toimepanemise aeg on määratletud konkreetse sündmusega – kõnealuse kinnipeetava vanglast põgenemisega. Konkreetne ajavahemik aga, mille jooksul K.K. oli vastustaja hinnangul tegevusetu, on piiritletud just R. V. Murru Vanglas viibimise ajaga (alates 07.07.2010 vanglas, alates 24.07.2010 konkreetselt 8 eluosakonna 3-2 kambris 157; tl 59). Seda kinnitab selgelt asjaolu, et menetluste käigus on uuritud, kas asjaomased isikud, sh kaebaja on pööranud tähelepanu põgenemisohtlike kinnipeetavate ja kohtade väljaselgitamisele, kas tutvuti R. V. taustaga, tema isikliku toimikuga, kuidas liikus temas kohta info jms. Kohus leiab seetõttu, et Käskkirjas nr 33 t-d tehtud viited asjaoludele, et K.K. asus Murru Vangla järelvalveosakonna juhatajana tööle oktoobris 2009 (teenistusse asumise aeg 16.10.2009) ning et ta sellest ajast kuni 21.08.2010 teostas oma alluvate (sisevalvetoimkondade) öist teenistusalast kontrollimist vaid 2-el korral, on käsitatav taustainfo esitamisena, näitamaks, et kaebajal on olnud piisavalt aega osakonna (oma alluvate) nõuetekohase töö tagamiseks. Neil asjaoludel kohtu arvates Käskkiri nr 33 t-d vastab ATS § 132 lg-s 2, TDVS § 11 lg-s 2 toodud ja haldusaktidele üldiselt ettenähtud vormi- ja sisunõuetele ning see on antud selleks pädeva ametiisiku poolt. Seega on tegemist formaalselt õiguspärase haldusaktiga.
7. Edasi käsitleb kohus Käskkirja nr 33 t-d sisulist õiguspärasust ehk küsimust, kas K.K. on pannud toime talle süüks pandud distsiplinaarsüüteo. Nii Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri kui ka Murru Vangla direktori algatatud distsiplinaarmenetluse käigus on jõutud järelduseni, et kaebaja on täitnud oma teenistusülesandeid mittenõuetekohaselt ja selle tulemusena on olnud võimalik kinnipeetava põgenemine. Kohus jagab eelmärgitud seisukohti ega pea vajalikuks kõike üle korrata. Kohus rõhutab eelkõige järgmist. Vastavalt VangS § 66 lg-le 1 kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab selle seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 2 vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Distsiplinaarmenetlused on tuvastanud, et mitmed kaebaja alluvad (sh valvur Stanislav Hmeljov, vanemvalvur Vadim Tsalko, peaspetsialist Taavo Soodla) ei täitnud oma teenistusülesandeid nõuetekohaselt. K.K. oli R. V. põgenemise ajal vangistusosakonna juhataja, enne 01.04.2010, mil kaks osakonda liideti, oli ta järelvalveosakonna juhataja. MV põhimääruse § 16 lg 1 kohaselt osakonda juhib osakonnajuhataja, kes tagab osakonna ülesannete õiguspärase, täpse ja õigeaegse täitmise (vt ka JVO põhimääruse § 2 lg 1 ja § 3 lg 1). Sama paragrahvi lg 2 p 2 järgi osakonnajuhataja valvab osakonna teenistujate teenistuskohustuste täitmise järele, p 4 järgi annab aru osakonna tegevusest ning p 9 järgi täidab muid osakonna põhimäärusega pandud või vahetu ülemuse antud ülesandeid. Karistamiseks ajendi andnud sündmuse – kinnipeetava põgenemise – ajal kehtisid ja sätestasid osakondade ülesanded ning olid seega ametnikele ATS § 59 lg 1 kohaselt täitmiseks nii vangistus- kui ka JVO põhimäärused. Tähtis ei ole K.K.u karistamise aspektist see, et R. V. Murru Vangla territooriumilt lahkumise võimalikuks tegemise juures oli oma roll ka vagla muudel struktuuriüksustel ja juhtkonnal endal, samuti sellel, et iga üksik vanglaametnik pidi oma ametijuhendijärgseid teenistuskohustusi täitma ettenähtud korras: need asjaolud ei tee osakonnajuhataja süüd olematuks. Osakonnajuhatajat ei vabasta vastutusest tagada osakonna nõuetekohane toimimine ka asjaolu, et üks või teine ametnik jättis teda ühest või teisest puudusest või mingist asjaolust teavitama. K.K.ul kui osakonna juhil ei olnud takistusi ise küsimusi esitada, kui kaebajale tundus, et informatsioon ei levinud piisavalt (nt lasta kirjeldada või ette näidata, milline on kinnipeetavate öise kohaloleku kontrolli protseduur praktikas), alluvate kontrollimiseks vaadata videokaamerate salvestisi ja teha muud vajalikku põhimõttel „usalda, aga kontrolli“. Ka JVO juhataja ametijuhendi p 1 nägi ette osakonna töö juhtimise ja tööülesannete alluvate vahel jaotamise kõrval kontrolliülesanded: alluvate töö- ja teenistusdistsipliini, seaduslikkuse järgimise ja ametialaste kutseoskuste taseme kontrollimise. Seega, paraku tõepoolest osakonnajuhataja ametikohustuste hulka kuulub ka teatud määral ametnike kahtlustamine võimalike distsiplinaarsüütegude toimepanemises. Passiivselt eeldamine, et kõik ametnikud täidavad 9 oma teenistuskohustusi korrektselt, ja info (sh osakondadevaheline) levib ka ilma kaebaja omapoolsete jõupingutusteta, on selgelt hooletu suhtumine oma ametikohajärgsetesse kohustustesse. (Aktiivse) koostöö vangla kõigi struktuuriüksuste vahel näeb ette ka JVO juhataja ametijuhendi p
8. Vaidlust pole selles, et kaebaja on varasemalt teinud ettepanekuid oma teenistusvaldkonnas olukorra parandamiseks /tl 49/, samas ilmselt on see osutunud ebapiisavaks, kui alluvate töös on
9. a suvel ilmnenud olulisi puudusi. Kaebaja süüd ei pehmenda ka tõik, et teda ei teavitatud
10. a teenistusse asudes, et
11. a julgeolekuosakonna poolt koostatud ettekandest, millest selgus, et 3-1 kuni 3-4 (ettekandes veel 9) osakonnas valvurite poolt teostatud järelevalve toimingud olid puudulikud. Esiteks, kohus nõustub täielikult vastustajaga, et K.K. ei ole selgitanud, kas ta ise on üldse huvi tundnud enne tema teenistusse asumist JVO-s toimunu vastu (mis oleks uue juhataja poolt olnud väga loogiline tegevus) ega ka põhjendanud, miks niisuguse info omal käel hankimine on osutunud talle võimatuks. Teiseks aga, ei ole alust tugineda osakonna ja enda juhtimistöös suvel
12. a esinevate puuduste õigustamisel teadmatusele nii vanadest andmetest. Kaebajal on olnud piisavalt aega ise endale pilt selgeks teha osakonna töötajate võimekusest ning teisalt alluvate, vangla/mingi eluosakonna tehnilistest, ehituslikest jm võimalikest puudustest/vajakajäämistest. Kaebaja on ise toonitanud oma teenistusstaaži ja kutseoskusi. Kohus veelkord rõhutab, et kui kaebaja on valinud osakonna juhtimisel suhteliselt passiivse (mugava) juhtimisstiili: ta on delegeerinud üleanded ja ootab nende täitmise kohta ettekandeid, usaldab eriliselt korrapidajaid, rahuldudes vaid nii saadud infoga ja eeldades, et kõik alluvad teavad ise, kuidas on õige teenistusülesandeid täita, ja täidavadki neid nõuetekohaselt, siis tuleb K.K.ul paraku kanda ka ise alluvate teenistusalastest minetustest tulenevad tagajärjed. Nende vältimine eeldab osakonnajuhataja aktiivset tegevust, sh alluvate töö- ja teenistusdistsipliini, seaduslikkuse järgimise ja ametialaste kutseoskuste taseme kontrollimist ja ilmnenud möödalaskmistele kohest reageerimist. Tõepoolest kaebaja ametijuhendis ei olnud punkti, mis konkreetselt oleks pannud kaebajale ülesande teenistuse kontrollimiseks öisel ajal, kuid osakonnajuhataja on õigustatud ise valima need vahendid ja viisid, kuidas tagada oma juhitava osakonna poolt neile kõigile õigusaktidega pandud ülesannete nõuetekohane täitmine. Kaebuse, samuti K.K.u poolt distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele esitatud vastuväidete põhjal jääb kohtule arusaamatuks, milline peaks olema see osakonnajuhataja teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine, mille eest kaebaja üldse näeks olevat õigustatud tema karistamine. On mõistetav, et mitte iga üksik alluva distsiplinaarsüütegu ei too automaatselt kaasa osakonnajuhataja karistamise. Selleks, et vastutust kannaks ka juht (vahel ka vangla direktor ise), peab rikkumine olema oluline, raskete tagajärgedega, pikemaajaline, massiline vms. Kohus on küll eelmärgitut arvestades seisukohal, et kui õigusaktid näevad ette osakonnale (tema töötajatele) teatud õigusaktidest tulenevate teenistusülesannete täitmise, neid õigusaktide nõudeid eiratakse ja teenistuskohustusi täidetakse nähtavasti juba pikemat aega massiliselt mittenõuetekohaselt, osakonnajuhatajal lasub aga õigusaktidest tulenevalt kohustus korraldada ja tagada osakonna ette seatud ülesannete nõuetekohane täitmine, siis ilmselgelt vastutab nende rikkumiste tulemusena ka selle üksuse juht – kuna tema samuti ei ole täitnud oma teenistusülesandeid oma alluvate veatu teenistuse korraldamisel/tagamisel nõuetekohaselt.
13. Lõpuks peatub kohus K.K.ule määratud distsiplinaarkaristusel. Vastavalt TDVS §-s 8 sätestatule distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega, samas tööandja ei ole distsiplinaarkaristuse valikul seotud seaduses sisalduva karistuste loetlemise järjekorraga. Distsiplinaarkaristuse valik on tööandja diskretsiooniõigus, mis peab vastama proportsionaalsuse nõuetele. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, mille alusel on Käskkiri nr 33 t-d antud, on esitatud need arvesse võetud asjaolud, mille tõttu menetluse läbiviija on 10 teinud ettepaneku määrata K.K.ule karistuseks ametipalga vähendamine 10% kaheks kuuks: Murru Vangla üldine distsiplinaarpraktika ja võrdse kohtlemise põhimõte, mille kohaselt kehtivate distsiplinaarkaristuse puudumise korral kohaldatakse noomitust või palga vähendamist; lisaks menetluses välja toodud asjaoludele ka ametniku suhtumine rikkumisse ja rikkumisega kaasnenud tagajärjed (raskeks tagajärjeks loeti kinnipeetava põgenema pääsemine); K.K. ei omanud ülevaadet oma haldusala tegevusest ega puudustest öisel ajal, tal oli vähene huvi oma alluvate tegevuse suhted; puudub kehtiv distsiplinaarkaristus. Nähtuvalt Käskkirjast nr 33 t-d vangla direktor, hinnanud kõiki distsiplinaarmenetluse käigus selgunud asjaolusid, toimepandud rikkumist (ei ole käsitletav raske rikkumisena), menetluse käigus antud selgitusi ning ametniku eelnevat teenistuskäiku (senine teenistuskäik on olnud laitmatu), on nõustunud menetleja ettepanekuga ja on pidanud vajalikuks kohaldada kaebaja suhtes just karistust ametipalga vähendamise näol, mitte ei piirdunud kergeima karistuse noomitusega (põhjendusega, et „Karistuse määra arvestamisel ei saa mööda vaadata asjaolust, et tegemist on osakonnajuhatajaga, kelle vastuste määr ongi kõrgem ning ametnik määratakse ametisse eeldusega, et te suudab ja tahab usaldatud vastust kanda“). Kohtul puudub igasugune alus öelda, et Käskkirjaga nr 33 t-d määratud karistus oleks eelmärgitut ja haldusaktis toodud kaalutlusi arvestades ebaproportsionaalne ja/või vastuolus TDVS §-ga 8 – kaebusest nähtuvalt ei ole kaebaja tegelikult siiani mõistnud, et ta ise on samuti midagi tegemata jätnud või valesti teinud. 7.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning

§ 93

lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesoleval juhul jääb K.K.u kaebus rahuldamata, kuid Murru Vangla ei ole

§ 93lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud.

Seega jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 11