Obsah (11)

§ 162§ 436§ 657§ 654§ 652§ 230§ 229§ 5§ 173§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-08-53853 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09.06.2011, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Fred Fisker, Tiit Kollom Tsivii

§ 162lg 1 järgi kostja kanda.

4 Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Alates 18.08.2007 on kostja korduvalt teatanud oma soovist puudusi kõrvaldada, kuid hageja keeldus sellest. Seejuures jättis tellija töövõtja oma konkreetsest seisukohast ligemale aasta jooksul teadmatusse, teatades töö puudustega vastuvõtmisest alles 11.07.
2. Kuna hageja ei andnud kostjale võimalustki tööd parandada, ei ole tal tulenevalt VÕS §-st 648 õigust kostjale makstavat tasu vähendada. Otsuses sisalduv seisukoht, nagu oleks kostja töö pidanud vastama kõrgkvaliteedile, ei põhine seadusel, töövõtulepingul ega muudel kokkulepetel. Otsusest ei nähtu, mida kohus kokkulepitud kvaliteedikokkulepete all silmas pidas. Hageja puhul esines vastuvõtuviivitus tellija süü tõttu VÕS § 652 lg 3 mõttes. Vastuhagi nõue on põhjendatud ja selle rahuldamata jätmine on seadusega vastuolus. Vale on maakohtu seisukoht leppetrahvi osas. Otsuses sisalduv väide selle kohta, nagu oleks kostja väitnud, et leppetrahvi suuruseks on 0,05 % päevas, ei vasta tegelikkusele. Leppetrahv on fikseeritud lepingutes aasta-, mitte päevapõhises arvestuses. Kohus eiras leppetrahvi puudutavas osas

§ 436sätteid.

Vastus apellatsioonkaebusele

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostjal oli piisav võimalus puudusi kõrvaldada ja võimalusi on ta ka kasutanud, kuid edutult. Sellele on hageja maakohtus tähelepanu juhtinud ja asjaolu tunnistajate ütlustega tõendanud. AS Rekman arvamuse ja eksperdiarvamusega on tõendatud, et kostja valmistatud ja paigaldatud tooteid ei ole võimalik kvaliteetselt parandada. Kokku oli lepitud tavapärasemast kõrgemas kvaliteedis, mis leidis tõendamist tunnistajate ütluste ja dokumentaalsete tõenditega ning millega kostja oli nõus. Kostja väide tellija viivituse kohta ei vasta tõele. Tellija ei ole kohustatud oluliste puudustega tööd koheselt vastu võtma. Maakohus on leppetrahvi määra õigesti määratlenud. Hageja ei nõustu kostja uute tõendite menetlusse lubamisega selle kohta, et justkui oleks poolte vahel kokku lepitud leppetrahvimääraks olnud 0,05% aastas. Leppetrahvi määra puudutav arutelu on ainetu, kuna see ei saaks muuta lõpptulemust. Hageja on hagenud kahju hüvitamist, seejuures on arvestanud, et kogu kahju suurus on 217 083,10 krooni, millest leppetrahv on 70 012,20 krooni. Maakohus on hagi sellisena ka rahuldanud. Kui isegi hüpoteetiliselt eeldada, et leppetrahvi summa peaks olema väiksem, ei muudaks see kahju kogusuurust, milleks oleks endiselt 217 083,10 krooni. Kuna hagi kuuluks endiselt rahuldamisele, sõltumata sellest, kas leppetrahv on väiksem või mitte, oleks rahaline tulemus sama. Seega ei saa kostja poolt välja toodud arutelu isegi põhimõtteliselt olla aluseks kohtuotsuse muutmiseks. Kostja sai hiljemalt hagiavalduse kättesaamisega teada, et hageja arvates on poolte vahel kokku lepitud leppetrahvimäär 0,05% päevas. Hageja on seda seisukohta esitanud menetluses läbivalt. Kuna menetluse jooksul oli jutuks leppetrahv 0,05% päevas, ei saa väita, et kohus oleks kostjat menetluse juhtimisega kuidagi eksitusse viinud. Seega on kostja oma tõendid esitanud selleks ettenähtud tähtajast mitte kinni pidades. Tegelikkuses on kostja ise maakohtu menetluses niisuguse leppetrahvi määraga (0,05% päevas) nõus olnud ja seda tunnistanud. Oma vastuhagis (vastuhagi p 3, I kd, t.lk 157) kirjutab kostja, et „vastavalt pooltevahelise töövõtulepingule nr 1001 pk 7 on töövõtjal (s.o kostjal) 5 õigus nõuda viivist 0,05% võlguolevast summast.“ Edasi märgib kostja arvestuse, mille kohaselt oleks tal niisuguse viivisena õigus nõuda 864 viivitatud päeva eest kokku 71 124,91 krooni. Pooltevahelises lepingus on nii töövõtja poolt makstava leppetrahvi kui ka tellija poolt makstava viivise määr mõlemal juhul kirja pandud kui „0,05% aastas.“ Oleks ilmselgelt mõeldamatu, et lepingus võiks ühtemoodi kirja pandud leppetrahvi ja viivist ühel juhul tõlgendada ühtmoodi ja teisel juhul teistmoodi. Kostja on eelviidatuga näidanud, et ka tema tõlgendab neid määrasid just nimelt kui „0,05% päevas“. Kohus on leppetrahvi määra kindlakstegemisel lähtunud esitatud tõenditest ja õigeaegsetest väidetest kogumis, kostjal ei olnud takistust täiendavate tõendite esitamiseks juba maakohtus ning maakohus ei ole esitatud väidete ja tõendite alusel tõendeid valesti hinnanud. Ringkonnakohtu otsus
2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja

§ 654

lg 6 alusel ei põhjenda otsust.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki poolte seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb hageja nõue rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

§ 230

lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja on apellatsioonkaebuses märkinud, et hageja ei andnud kostjale võimalust tööd parandada, mistõttu ei ole tal VÕS § 648 alusel õigust kostjale makstavat tasu vähendada. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga. Nähtuvalt tsiviilasja materjalidest andis hageja kostjale korduvalt võimalusi kõrvaldada kostja töös esinenud puudused. Hageja on ka maakohtus nimetatud asjaolud toonud välja (I kd t.lk 5-8 hagiavalduse p-d 6-8, 16, 29, ning t.lk 113-115 16.10.2008 seisukoht p-d 6.2-6.5). Samuti on nimetatud asjaolu tõendatud

§ 229lg 2 alusel 15.12.2010 kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate C.

T ja J. P ütlustega (II kd t.lk 78-79). Kostja ei ole kohtule tõendanud vastupidist. Kostja ei nõustunud apellatsioonkaebuses ka maakohtu seisukohaga, et kostja töö oleks pidanud vastama kõrgkvaliteedile. VÕS § 641 lg 2 p 5 kohaselt ei vasta töö muu hulgas lepingutingimustele, kui töö ei ole tavaliselt seda liiki tööle omase kvaliteediga, mida tellija võis mõistlikult eeldada, lähtudes töö olemusest ja arvestades töövõtja poolt töö teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige töö reklaamimisel või etikettidel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ja leiab, et kuivõrd tsiviilasja materjalidest nähtuvalt (C. T ja J. P ütlused 15.12.2010 kohtuistungil, II kd t.lk 78-79) oli hagejal selge soov saada tavapärasest kõrgema kvaliteediga tooteid ning et kostja oli sellest ka teadlik. Hagejal oli õigustatud ootus ja kostja töö oleks pidanud vastama keskmisest kõrgemale kvaliteedile. Samuti ei olnud ringkonnakohtu hinnangul hageja VÕS § 652 lg 3 järgi vastuvõtuviivituses. Tellija on kohustatud võtma vastu valmis töö vastavalt VÕS §-le 638, mistõttu ei olnud hagejal kohustust võtta puudustega tööd koheselt vastu. 6 Kostja vaidlustas maakohtu lahendi ka leppetrahvi osas ja leiab, et maakohus on määranud leppetrahvi 0,05% päevas valesti ning õige oleks arvestada nimetatud 0,05% määra aasta kohta. Tsiviilasja asjaoludest ja esitatud dokumentidest, sh kostja vastuhagiavaldusest (I kd t.lk 157), nähtub, et ka kostja tõlgendas poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu (I kd t.lk 19) p-des 7 ja 8 märgitud 0,05% määra päeva, mitte aasta kohta. Seega on maakohus määranud leppetrahvi määra poolte tegeliku tahte järgi õigesti ja mõistnud välja leppetrahvi 0,05% päeva kohta.

§ 230

lg-s 1 ette nähtud üldise tõendamiskoormise kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 5

lg 1 sätestab, et vaidlust menetletakse poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta täies ulatuses rahuldamata ja maakohtu kohtuotsus muutmata. Kooskõlas

§ 652

lg-ga 4 jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud uued väited viivise suuruse kohta ja neid kinnitavad tõendid tähelepanuta ja tagastab tõendid. Menetluskulude jaotus Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad esimese astme kohtukulud kostja kanda.

§ 171

lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtu menetluskulud samuti kostja kanda. Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm Fred Fisker Tiit Kollom 7