← Eesti

3-10-3398/44

Obsah (6)§ 67§ 64§ 61§ 135§ 6§ 1531

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, O Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 9. september 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-33

) § 61 lg 1 alusel O Vt kui kolmandat isikut hiljemalt 21.10.2010 vastama kirjalikult 3-10-3398 maksuhalduri küsimustele Puhdas Investeeringute OÜ ja Direct Transcapital OÜ vaheliste tehingute majandusliku sisu ja toimumise asjaolude kohta ning esitama nimetatud äriühingute vaheline tekstiilide soetamise leping või kokkulepe ja Direct Transcapital OÜ-le esitatud tekstiilide tellimus. Puhdas Investeeringute OÜ juhatuse liikme K. V sõnul tegeles äriühingu 2010. a augustikuus Direct Transcapital OÜ-lt soetatud tekstiilide tellimisega O. V, keda ta teavitas esmalt tekstiilide saabumisest Valingu lattu. Korralduses hoiatati O. Vt, et korralduse tähtajaks täitmata jätmise korral on maksuhalduril

§ 67

lg 1 alusel õigus rakendada sunniraha tasumise kohustust, esimesel korral summas 2 000 krooni.

  1. O. V korraldust ei täitnud ja esitas selle kehtetuks tunnistamiseks vaide, mis jäeti Maksu- ja Tolliameti 11.11.2010 vaideotsusega nr 6-1/603-2 rahuldamata.
  2. O V palus kaebuses tühistada PMTK 13.10.2010 korraldus nr 12.2-3/6904-
  3. Kaebuse kohaselt teatas kaebuse esitaja vaides maksuhaldurile, et keeldub korralduse täitmisest

§ 64lg 1 p 5 alusel, kuna ta on Puhdas Investeeringute OÜ juhatuse liikme K.

V poeg. PMTK kontrolliosakonna revident A. A saatis 30.09.2010 Puhdas Investeeringute OÜ-le e-kirja, milles maksuhaldur tuvastab, et Puhdas Investeeringute OÜ näol ei ole tegemist tavapärase majandustegevusega tegeleva äriühinguga, vaid äriühinguga, kes teadlikult ja tahtlikult osaleb maksupettustes (mis seisneb fiktiivsete müügiarvete väljastamises teistele äriühingutele ja samuti fiktiivsete ostuarvete alusel käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu suurendamises) omades “arvevabrikule” omaseid tunnuseid. Seega seadis maksuhaldur kahtluse alla K. V seotud äriühingute tegevuse seaduslikkuse. PMTK 11.11.2010 otsusega nr 12.2-3/6904-8 peatati Puhdas Investeeringute OÜ esitatud käibemaksu tagastusnõude täitmine kuni otsuse jõustumiseni väärteoasjas. Sellega teavitas maksuhaldur osaühingut, et käesoleval ajal toimub väärteoasi kas Puhdas Investeeringute OÜ või K. V isiku suhtes. Kaebajal puudub alus maksuhalduri informatsioonis kahelda. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) Suurkoda andis 14.09.2010 otsuses Sanoma Uitgevers B.V. vs Holland suunise, mille kohaselt isikule, kes soovib panna maksma oma põhiõiguse, peab olema kättesaadav menetluslik võimalus saavutada kohtu või sõltumatu ametniku hinnang sellele, kas kavandatav põhiõiguse riive on proportsionaalne ametivõimude poolt soovitava legitiimse eesmärgiga. Juhul, kui selline menetluskord puudub, on tegemist seadusel mittepõhineva vahelesegamisega isiku põhiõigustesse. EIK iseloomustas sellist olukorda kui seadusandluse puudulikkust. Kohtu hinnangul ei saa sellist sõltumatut hinnangut anda menetlusosaline. Niisugust hinnangut peab isikul olema võimalik reaalselt saavutada enne kavandatavat põhiõiguste riivet. Eesti menetlusseadused ei sätesta analoogilist võimalust. Maksuhalduri käsitlus, et kui isik soovib panna maksma põhiseaduse (PS) § 22 lg-s 3 sätestatud ja

§ 64

lg-s 1 tagatud õigust mitte esitada dokumente ja anda teavet, peab maksuhaldurile jääma sellise õiguse kasutamise põhjenduste põhimõtteline kontroll, on vastuolus EIK õiguskäsitlusega. Kaebaja teavitas maksuhaldurit, et nõustuks esitama oma põhjendused vaikimisõiguse kasutamisest kohtule juhul, kui maksuhaldur nõustuks pöörduma halduskohtu poole eelhinnangu saamiseks. EIK järjekindel seisukoht on, et kohtutel ja riigi täitevvõimu esindajatel on kohustus vastata menetlusosalise põhiargumendile isegi siis, kui see on spetsiifilise iseloomuga, kuid isik peab seda määravaks oma kohtuasja lahendamisel (07.10.2010 otsus asjas Bogatova vs Ukraina). Käesolevas asjas esitatud põhiargument ei ole spetsiifilise iseloomuga, kuid sellele vaatamata seob kaebaja sellega asja otsustamise suuna. 17.01.2011 seisukohas märkis kaebaja, et EIK praktika kohaselt on äriühingu ainuosaniku või ainsa juhatuse liikme õigused ja kohustused tihedalt seotud äriühingu õiguste ja kohustustega, kuna ainuosaniku või juhatuse ainsa liikme tahe realiseerub äriühingu tahte ja tegevusena. In- 2

(7)3-10-3398 formatsioon, mis võib olla potentsiaalselt inkrimineeriv osaühingu suhtes, võib olla potentsiaalselt inkrimineeriv ka selle osaühingu ainuosaniku või juhatuse ainsa liikme suhtes. 15.02.2011 esitas kaebaja alternatiivse nõude keelata maksuhalduril korralduse täitmiseks sunnivahendi rakendamine. Kaebaja arvates rikub sunniraha kohaldamine tema põhiõigusi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 ja PS § 22 kolmanda lause tähenduses. EIK leidis kohtuasjas J. B. vs. Šveits (p 63-71), et maksukohustuslase suhtes sellise trahvi kohaldamine (analoogiline tähendus sunnirahale, mille määramise õiguspärasus on vaidluse objektiks), mis on määratud seoses maksukohustuslase poolt dokumentide mitteesitamisega, rikub maksukohustuslase põhiõigust enese mittesüüstamisele EIÕK art 6 lg 1 tähenduses. Seisukohta, et ka ühe rahatrahvi määramine toob isikule kaasa konventsiooni kaitseala, on EIK järjekindlalt rõhutanud ka hiljem – Jussila vs Soome. Need lahendid on Eesti õigussüsteemis otsekohaldatavad. 5. PMTK palus jätta kaebuse rahuldamata, märkides, et PS § 22 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu (nemo tenetur se ipsum accusare põhimõte). Selle põhimõtte esemelise kaitseala piiritlemine eeldab selle täpsustamist, keda pidada lähedaseks. See selgub

§-st 64.

§ 64

lg 1 p 5 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumise puhul peab olema täidetud kaks eeldust. Esiteks isik, kellelt maksuhaldur teavet nõuab, peab olema maksukohustuslase otsejoones sugulane. Teiseks isik, kelle kohta maksuhaldur teavet nõuab, peab olema konkreetses maksumenetluses maksukohustuslase staatuses. Punkti 5 alusel on omavahel seotud isikuteks ainult füüsilised isikud ja seaduses sätestatud isikute loetelu on ammendav.

§ 64

lg 1 p 5 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest seadusliku keeldumise üks kohustuslik eeltingimus on täidetud, kuna kaebaja väite kohaselt on ta K. V poeg, st et need isikud on faktiliselt omavahel otsejoones sugulased. Vaidlustatud korralduse aluseks olevas maksumenetluses on maksukohustuslase staatuses juriidiline isik Puhdas Investeeringute OÜ. Maksumenetlust ei viida läbi ja teavet ei küsita füüsilise isiku K. V (kaebaja ema) maksustamise küsimuses. See, et K. V on Puhdas Investeeringute OÜ juhatuse liige, ei tähenda, et tema füüsilise isikuna on maksukohustuslane

§ 64lg 1 p 5 tähenduses.

Seega ei ole täidetud

§ 64

lg 1 p 5 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest seadusliku keeldumise teine kohustuslik eeltingimus. 13.10.2010 korraldus ei riiva kaebaja põhiõigusi, kuna teavet ei nõuta kaebaja otsejoones sugulase kohta. Kaebaja Sanoma Uitgevers B.V vs Holland lahendi refereering on ebaõige. EIK kinnitas selles kaasuses, et ajakirjandusvabaduse ja allika kaitse õiguse tarbeks peavad olema loodud menetlusõiguslikud tagatised võimaliku sekkumise eest, mis kujutavad endast samaväärseid abinõusid kaalul oleva õiguse tähtsusega. EIK selgitas, et enne ajakirjandusliku allika avaldamise nõudmist avaliku võimu kandja poolt, peab selleks olema kohtu või täidesaatvast võimust sõltumatu organi heakskiit, kes kaalub ühelt poolt avalikku huvi allika kaitsele ja teiselt poolt materjali avaldamise tähtsust (proportsionaalsuse test), mis võib potentsiaalselt viia informatsiooni jagajani. Vaidlusalune korraldus ei ole vastuolus EIK praktikaga. Olukorras, kus kaebajal eksisteeriks õigus mistahes

§ 64

lg 1 punkti 1 kuni 6 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keelduda, ei tooks sellise õiguse olemasolu iseenesest kaasa korralduse õigusvastasust. Õigus andmete avaldamisest keelduda ei tähenda, et haldusakt muutuks seetõttu õigusvastaseks, vaikimisõiguse põhjendatud kasutamine kujutab endast pelgalt õiguspärast haldusakti täitmata jätmist, mille korral ei ole haldusorganil voli rakendada haldussundi. Kaebaja alternatiivne taotlus on põhjendamatu ja viide EIK lahendile asjakohatu, kuna haldusmenetluses kogutud tõendeid ei kasutata süüteomenetluses. Haldussunni mõte on isikute tegude ja tegematajätmiste kahjulike tagajärgede ärahoidmine või kõrvaldamine. Haldussunnil puudub karistuslik eesmärk. Korralduses on hoiatatud kaebajat, et selle täitmata jätmise korral on mak- 3

(7)3-10-3398 suhalduril õigus nõuda sunniraha 2 000 krooni (127,83 eurot). Arvestades korralduses nõutud teabe mahtu, on sunniraha suurus proportsionaalselt õige. Maksuhaldur on uskunud käesoleva ajani O. V õiguskuulekusse ja oodanud korralduse täitmist sunnivahendit rakendamata, kuid kaebaja pole korraldust täitnud. Kui maksuhalduril puuduks menetlustes sunnivahendi rakendamise võimalus, satuks ta olukorda, kus riik ei saa täita talle seadusega pandud kohustusi. 6. Tallinna Halduskohtu 25.02.2011 otsusega jäeti O. V kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel:

§ 64

lg 1 p 5 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise õiguse olemasolu ei too iseenesest kaasa vaidlusaluse korralduse õigusvastasust. Vaikimisõiguse põhjendatud kasutamine kujutab endast pelgalt õiguspärast haldusakti täitmata jätmist, mille korral ei ole maksuhalduril õigust korralduses märgitud sunnivahendit rakendada.

§ 61

lg 1 alusel kolmandalt isikult teabe nõudmiseks ei pea maksuhaldur eelnevalt välja selgitama, kas isikul on õigus andmete ja tõendite esitamisest

§ 64alusel keelduda või mitte.

Viidatud sättest ei nähtu seadusandja soovi panna maksuhaldurile selliste andmete väljaselgitamise kohustust, paljudel juhtudel ei ole selliste andmete väljaselgitamine ka objektiivselt võimalik. Kuivõrd

§ 61

lg 1 ei sea maksuhalduri poolt soovitud teabe küsimise õiguse realiseerimist sõltuvusse kolmanda isiku õigusest teabe andmisest keelduda, ei saa kaebaja põhistada teabe küsimise õigusvastasust enda õigusega soovitud teabe andmisest keelduda. Vaidlustatud korraldusest ilmneb, et enne kaebaja poole pöördumist on maksuhaldur pöördunud teabe saamiseks Puhdas Investeeringute OÜ juhatuse liikme K. V poole. Seega on täidetud kolmandalt isikult teabe küsimiseks

§ 61lg-s 2 nõutav eeltingimus.

Samuti on korralduses täidetud

§ 61lg-st 3 tulenevad nõuded.

Korraldus ei ole õigusvastane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kuigi kolmandalt isikult teabe nõudmise õigusvastasus ei sõltu isiku õigusest teabe andmisest keelduda, oli kaebajal võimalik oma õigusi käesolevas menetluses kaitsta, esitades 13.10.2010 korralduse täitmiseks sunnivahendi rakendamise keelamise nõude. See on sunnivahendi rakendamist ennetav abinõu. Kaebajal on võimalik vaidlustada ka sunniraha määramise korraldust. Sel juhul tuleb kohtul hinnata kaebaja poolt

§ 64

lg 1 p-s 5 toodud õiguse kasutamise põhjendatust.

§ 135

lg 2 näeb ette, et sunnivahendi rakendamise võib peatada halduskohtunik halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras või haldusakti andnud maksuhaldur põhjendatud taotluse alusel. Kaebajal on Eesti Vabariigi kohtumenetluses piisavad õiguskaitsevahendid enda õiguste kaitseks maksuhalduri poolt sunnivahendi õigusvastase rakendamise vastu ja viide EIK 14.09.2010 otsusele Sanoma Uitgevers B.V vs Holland ei ole asjakohane. Õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest tuleneb PS §-s 22 sätestatud nemo tenetur se ipsum accusare printsiibist, mille järgi ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.

§ 6

lg 1 kohaselt on maksukohustuslane: 1) maksumaksja; 2) maksu kinnipidaja; 3) muu isik, kes vastutab seaduse või lepingu alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja maksukohustuse eest. Seega on maksukohustuslaseks isik, kelle maksude arvestamise ja tasumise õigsust on maksuhalduril

§-st 10 tulenevalt õigus kontrollida. Antud juhul on maksukohustuslaseks juriidiline isik Puhdas Investeeringute OÜ, kellel sugulasi olla ei saa. Seetõttu ei anna

§ 64lg 1 p 5 kaebajale õigust korralduse täitmisest keelduda.

Kaebaja poolt kohtule esitatud PMTK 11.11.2010 otsusest nr 12.2-3/6904-8 ilmneb, et Puhdas Investeeringute OÜ 2010. a augustikuu käibedeklaratsioonil valeandmete esitamise kahtluse tõttu on 10.11.2010 alustatud väärteomenetlust

§ 1531lg-s 1 esinevate tunnuste alusel.

Ka menetlust läbiviiva isiku asetäitja 07.02.2011 telefoni teel kohtule antud selgituse kohaselt on 2010. a novembris väärteomenetlust alustatud juriidilisest isikust äriühingu Puhdas Investeeringute OÜ, mitte füüsilise isiku K. V suhtes. Seetõttu ei saa kaebaja poolt maksumenetluses Puhdas Investeeringute OÜ kohta antav teave ohustada K. V positsiooni kaebaja viidatud väärteomenetluses, kuigi kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et maksu- ja kriminaalmenetluses esineb 4

(7)3-10-3398 võimalus vastastikuseks tõendusteabe vahetuseks. Samal põhjusel ei ole asjakohane kaebaja viide EIK 03.05.2001 otsusele (J.B. vs Šveits). Antud juhul ei ole tegemist viidatud lahendi asjaoludele analoogilise olukorraga, kuna kaebajalt ei nõuta tema isiku ega ka tema ema maksustamist puudutavat teavet. Puuduvad tõendid, et Puhdas Investeeringute OÜ ja Direct Transcapital OÜ tehingute kontroll võib suure tõenäosusega üle kasvada kriminaal- või väärteomenetluseks kaebaja või K. V suhtes. Seega ei saa järeldada, et korralduse täimiseks võimaliku sunnivahendi rakendamine on õigusvastane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. O V apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus alternatiivse taotluse rahuldamata jätmise osas ja keelata uue otsusega vaidlustatud korralduse täitmiseks sunnivahendi rakendamine järgmistel põhjendustel: EIK asus 20.04.2010 otsuses kohtuasjas Kin-Stib ja Majkić vs Serbia seisukohale, et juhul, kui äriühingul on ainuosanik või üks juhatuse liige, on tema õigused ja kohustused äriühinguga niivõrd tihedalt seotud, et vahetegemine oleks kunstlik. Võib esineda olukordi, kus ettevõtte põhiõiguste riive on asjaoludest tulenevalt samaaegselt ka osanike põhiõiguste riive. Lahend annab suunise, et ratione personae põhimõtte kohaselt tuleb uurida, kas äriühingu õiguste riive võib otseselt puudutada ka osanikku või juhatuse liiget (p 74). EIK kohtupraktika on järjekindel selles, et äriühingu ainuosanik (või ka paar osanikku) ja/või juhatuse liige on lähedalt seotud äriühingu õiguste ja kohustustega (29.07.2010 otsus kohtuasjas Jafarli jt vs Aserbaidžaan), kuna äriühingu tegevus ja otsused on sisuliselt osaniku või juhatuse liikme otsused. Seetõttu on EIK pidanud lubatavaks seda, et juhul kui siseriiklikus kohtumenetluses on menetlusosaline ainult äriühing, on tema osanik või juhatuse liige siiski põhiõiguste riive „ohvri“ seisundis ja saab esitada ka individuaalkaebuse EIK-le seoses äriühingu põhiõiguste riive kui tema enda põhiõiguste riivega. Seda põhimõtet tuleb kohaldada ka siseriiklikus kohtu- ja haldusmenetluses. Käesolevas asjas on väärteomenetlust alustatud küll osaühingu suhtes, kuid osaühing on lähedalt seotud kaebaja emaga, kes on osaühingu juhatuse liige. Väärteomenetluses osaühingule tehtav etteheide maksuõigusrikkumises teeb reaalseks võimaliku väärteoalase või kriminaalõigusliku etteheite ka kaebaja emale. Seetõttu on aktuaalne EIK õiguskäsitlus asjas J.B. vs Šveits. Juhul kui näiteks osaühingu suhtes läbiviidava väärteomenetluse kaudu tuvastatakse osaühingu vastutus, tõusetub küsimus ka kaebaja ema võimalikust õigusrikkumisest karistusseadustiku
  2. peatüki
  3. jaos sätestatud rikkumiste tähenduses. Eesti kohtupraktika kohaselt kohaldatakse neid õigusnorme ka äriühingute juhatuse liikmete suhtes. Seetõttu ei saa välistada olukorda, et andes soovitud informatsiooni võib maksuhaldur otsustada väärteo- või kriminaalmenetluse algatamise kaebaja ema suhtes, mistõttu vahetegemine kaebaja ema ja tema poolt juhitava äriühingu õiguste vahel on kunstlik.
  4. PMTK nõustub halduskohtu seisukohtadega ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Apellatsioonimenetluses vaidlustatakse halduskohtu otsust üksnes osas, millega jäeti rahuldamata PMTK 13.10.2010 korralduse nr 12.2-3/6904-4 täitmiseks sunnivahendi rakendamise keelamise nõue. Halduskohtu otsust ei ole vaidlustatud PMTK 13.10.2010 korralduse nr 12.23/6904-4 tühistamise nõude rahuldamata jätmise osas ja selles osas on kohtuotsus jõustunud.
  6. Sunniraha kui haldussunnivahend on olemuselt mittekaristuslik mõjutusvahend. Kuna sunniraha rakendamise eesmärk on sundida isikut oma kohustust täitma (vt asendustäitmise ja 5
(7)3-10-3398 sunniraha seaduse § 2 lg 2), siis ei ole sunniraha kohaldamine lubatav olukorras, kus isikul on seadusest tulenev õigus keelduda temale haldusaktiga pandud kohustuse täitmisest. 11. Kaebaja tugines kõnealuse korralduse täitmisest keeldumisel

§ 64

lg 1 p-le 5, mille kohaselt on

§-de 60 - 63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega. Halduskohus leidis keelamise nõuet rahuldamata jättes õigesti, et

§ 64

lg 1 p 5 ei anna kaebajale õigust vaidlustatud korralduse täitmisest keelduda, kuna maksumenetlus, mille käigus kaebajalt teavet ja tõendeid nõutakse, toimub juriidilise isiku Puhdas Investeeringute OÜ, mitte äriühingu juhatuse liikme K. V (kaebaja ema) suhtes. Juriidiline isik on õiguslik abstraktsioon, kellel ei saa olla

§ 64

lg 1 p-s 5 nimetatud lähedasi ja kuivõrd juriidilisi isikuid käsitletakse iseseisvate õigussubjektidena, ei ole nad vähemalt mitte üldtunnustatult ka oma juhatuse liikmete kaudu PS § 22 lg 3 isikulises kaitsealas, ehkki selge vaheteo tegemise võimalikkus võib teatud olukordades olla keeruline (vt Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2., täiendatud väljaanne. Tallinn: Juura, 2008, lk 235-236). Kaebaja viidatud EIK lahendites ei ole küll peetud vajalikuks üheselt eristada äriühingut ja tema ainsat omanikku, kuid viidatud kohtuasjades ei ole olnud tegemist samalaadse olukorraga. Asjades Jafarli ja teised vs Aserbaidžaan ning Kin-Stib ja Majkić vs Serbia oli tegemist esmajoones omandiõiguse rikkumisega (EIÕK protokolli nr 1 art 1), mille puhul on tihe seos äriühingu ja tema omanikega ilmne. Samuti on kaebaja poolt väljatoodud EIK lahendites „ohvri“ käsitlus esitatud EIÕK art 34 kontekstis ehk seonduvalt üksnes EIK-sse pöördumise (s.o individuaalkaebuse esitamise) õigusega (vt Jafarli ja teised vs Aserbaidžaan, p-d 33, 34; Kin-Stib ja Majkić vs Serbia, p 74) ega ole sellisena automaatselt laiendatav kõigile mõeldavatele põhiõigustele. 12. Kui halduskohtus toimunud menetluse ajaks oli alustatud väärteomenetlust juriidilisest isikust äriühingu Puhdas Investeeringute OÜ suhtes, siis käesolevaks ajaks on olukord muutunud ning Maksu- ja Tolliamet on alustanud ka K. V suhtes väärteomenetlust (väärteoasi nr 63/3684)

§ 1531

lg 1 tunnustel kahtlustuses, et ta on OÜ Puhdas Ivesteeringute OÜ eest august 2010. a käibemaksu deklaratsioonis esitanud valeandmeid, mille tulemusel on tagastamisele kuuluv summa suurem seaduse kohaselt tagastamisele kuuluvast summast. Seetõttu võib kaebaja õigus keelduda korralduse täitmisest tuleneda

§ 64

lg 1 p-st 6, mille kohaselt

§-de 60 - 63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks tema enda või punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. 13. Kohtupraktikas on muu hulgas asjakohaseid EIK lahendeid (nt J. B. vs Šveits, 03.05.2001 otsus, avaldus nr 31827/96; Weh vs Austria, 08.04.2004 otsus, avaldus nr 38544/97; Jussila vs Soome, 23.11.2006 otsus, avaldus nr 73053/01) silmas pidades korduvalt rõhutatud, et

§ 64

lg 1 p 6 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise õiguspärasus eeldab mitte pelgalt abstraktse väite esitamist, et nõutav teave või dokumendid võiksid tuua kaasa kohustatud isiku enda või tema lähedase süüditunnistamise õigusrikkumises, vaid nimetatud sätetele tuginemine on võimalik eelkõige üksnes juhul, kui süüteomenetlust on juba alustatud või on selle alustamine ettenähtav ning kohustatud isik põhistab ohtu, et temalt nõutud teavet või dokumente võidakse kasutada tema enda või tema lähedase süüdimõistmiseks. See tähendab, et seos nõutud teabe või dokumentide ja isiku enda või tema lähedase võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline. Üksnes isiku subjektiivne arvamus, et maksuhalduri poolt nõutud informatsiooni avaldamisel ei saaks välistada olukorda, et see võiks viia näiteks äriühingu juhatuse liikme või tema lähedase süüditunnistamiseni õigusrikkumises, ei tähenda veel, et reaalne oht äriühingu seadusliku esindaja või tema lähedase süüditunnistamiseks ka tegelikult eksisteerib. Vt selle kohta nt Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2008 otsus nr 3-06-747 6

(7)3-10-3398 (p-s 11, 12), 06.06.2011 otsus nr 3-10-2778 (p 16); Tartu Ringkonnakohtu 26.05.2009 otsus nr 3-08-1090 (p 7), 10.11.2009 otsus nr 3-09-334 (p 10), 07.05.2010 otsus nr 3-09-1248 (p-d 10, 11); 28.12.2010 otsus nr 3-09-2921 (p-d 8, 9).
  1. Kaebaja on küll osutanud halduskohtule esitatud kaebuses, et maksuhaldur on seadnud kahtluse alla K. V seotud äriühingute tegevuse seaduslikkuse, kuid ta ei ole ei haldus- ega kohtumenetluses oma sellekohaseid kaalutlusi välja toonud ega põhjendanud, kuidas võiksid korralduses nõutud tõendid ja kõik korralduses esitatud 16 küsimust teda või tema ema viidatud väärteomenetlustes või mõnes muus ettenähtavas süüteomenetluses süüstada. Samas möönis maksuhaldur ringkonnakohtu istungil, et seoses kaebaja ema suhtes väärteomenetluse alustamisega võib kaebaja tugineda lähedase mittesüüstamise privileegile ehk et kaebaja puhul võib vaikimisõiguse kasutamine olla põhjendatud. Eeltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust eeldada, et maksuhaldur hakkab juhul, kui kohus ei keela otsusega maksuhalduril korralduse täitmiseks sunnivahendit rakendada, kaebaja suhtes korralduse täitmata jätmise eest sunniraha rakendama ja andma haldusakti, mis võib suure tõenäosusega olla õigusvastane.
  2. Juhul, kui maksuhalduri hinnangul ei peaks kaebajal kõnealuse korralduse kehtivuse ajal olema vaikimisõiguse kasutamine enam põhjendatud ja maksuhaldur otsustab kaebaja suhtes sunniraha kohaldada, on kaebajal võimalik vaidlustada sunniraha määramise korraldus ja esitada põhjendatud taotlus selle täitmise peatamiseks kas maksuhaldurile või halduskohtule (

§ 135lg 2, HKMS § 12 lg 2 ja lg 3 p 1) .

  1. Eeltoodud põhjendustel ei anna apellatsioonkaebuse väited halduskohtu otsuse tühistamiseks keelamisnõude rahuldamata jätmise osas ja uue otsusega keelamisnõude rahuldamiseks alust. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus vaidlustatud osas muutmata.
  2. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. O Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.