KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-323 Haldusasi PHD Investments OÜ kaebu

) § 60 lgde 1 ja 2 alusel 30.11.2010 korralduse nr 12.2-3/8141-1, millega kohustas PHD Investments OÜ esindusõiguslikku isikut andma teavet ja esitama ettevõtlusega tegelemist tõendavad majandustegevuse dokumendid 13.12.

1. 1
2. Kaebaja esitas korraldusele 13.12.2010 vaide. Maksu- ja Tolliamet jättis 06.01.2011 vaideotsusega nr 6-1/688-3 kaebaja vaide rahuldamata. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED
3. Kaebuse esitaja leiab, et informatsioon, mida maksuhaldur vaidlustatud korraldusega soovib, on sellise iseloomuga, mis võib kaasa tuua kas tema enda või juhatuse liikme süüditunnistamise õigusrikkumises. Niisuguses olukorras ei ole maksukohustuslasel ega tema esindajal kohustust maksuhalduriga vastavate küsimuste osas suhtlemiseks. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on tema või Krista Vainola suhtes alustanud väärteomenetluse, millest tulenevalt ei ole temal ega tema esindajal kohustust maksuhalduriga vastavate küsimuste osas suhelda. Seetõttu pidasid osaühing ja Krista Vainola põhjendatuks toetuda maksukorralduse seaduse §-le
4. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri väitega, et täidetud ei ole

§ 64

lg 1 kohaldamise eeltingimus, sest vastav õigusnorm ei laiene juriidilistele isikutele. Kaebuse esitaja leiab, et kuigi korraldus on tehtud osaühingule, on siiski alust väita selle täitmise võimatust ka kitsalt seoses juhatuse liikme põhiõiguste võimaliku riivega. Kaebaja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) õiguspraktikale, mille kohaselt siis, kui äriühingul on ainuosanik või üks juhatuse liige, on füüsilise isiku õigused ja kohustused tihedalt äriühingu õiguste ja kohustustega seotud ning seetõttu on lahutamatult seotud ka käesolevas asjas osaühingu ja tema juhatuse liikme õigused ja kohustused. Kaebuse esitaja leiab, et tal on äriühinguga õigus keelduda teabe andmisest nii põhiseaduse (PS) §-i 22, konventsiooni artikli 6 lg-te 1 ja 2 kui ka

§ 64

lg 1 alusel isegi siis, kui soovitav informatsioon võib olla potentsiaalselt inkrimineeriv juhatuse liikme vastu.

1. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kohaldatav on EIK praktika, mille kohaselt olukorras, kus isiku suhtes toimub kriminaalmenetlus või selle algatamise tõenäosus on arvestatav, laieneb isikule konventsiooni artikli 6 lg-s 1 sätestatud vaikimisõigus absoluutselt. Isikul ei ole isegi kohustust suhelda maksumenetlejaga. Kohaldades EIK kohtupraktika põhimõtteid käesolevale asjale ei saa enam olla kahtlust, et osaühingul kui korralduse adressaadil on õigus mitte anda soovitud informatsiooni seetõttu, et Krista Vainola suhtes on algatatud väärteomenetlus.
2. Lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 26 lg 1 p-st 1 palub kaebuse esitaja tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 30.11.2010 korraldus nr 12.3-3/8141-
3. VASTUSTAJA SEISUKOHT
4. Vastustaja peab PHD Investments OÜ kaebuses esitatud väiteid põhjendamatuteks ja vaidleb neile vastu. Vastustaja selgitab, et teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise õigus tuleneb põhiseadusest. PS § 22 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Lähedase mõiste on sisustatud

§-s 64, mille lõige 1 punkti 5 kohaselt on teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulase, abikaasa õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, väljaarvatud, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega. Seega peab

§ 64

lg 1 p 5 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest seadusliku keeldumise puhul olema täidetud kaks eeldust – isik, kellelt maksuhaldur teavet nõuab, peab vastama punktis 5 toodud nõuetele, ning isik, kelle kohta maksuhaldur teavet nõuab, peab konkreetses maksumenetluses olema maksukohustuslase staatuses. Kusjuures

§ 64

lg 1 p 5 alusel on omavahel seotud isikuteks ainult füüsilised isikud ning seaduses on toodud isikute ammendav loetelu. Kuna omavahel seotud isikud saavad olla ainult füüsilised isikud, siis ei ole käesoleval juhul täidetud

§ 64

lg 1 p 5 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest seadusliku keeldumise eeltingimus. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja põhjendused on ekslikud ja apelleerimine

§ 64lg 1 p-le 5 ei ole asjakohane.

Samuti leiab vastustaja, et kaebaja tuginemine PS § 22 kolmandale lõikele ei ole asjakohane. 2

1. Vastustaja märgib, et kuigi kaebaja suhtes on alustatud väärteomenetlus, ei ole see puutumuses vaidlustatud korraldusega. Nagu nähtub ka 11.11.2010 otsusest nr 12.2-3/6904-8 on tegemist teise kontrolli raames antud haldusaktiga ning selles on märgitud, et 10.11.2010 on kaebaja suhtes alustatud väärteomenetlust kaebaja 2010 augusti käibemaksudeklaratsioonil valeandmete esitamise kahtluse tõttu. Vastustaja on seisukohal, et kaebuses esitatud kartus, et käesolevas haldusasjas vaidlustatud korralduse pinnalt võib kaebuses viidatud asjaoludest lähtuvalt eeldada, et kaebaja või tema seadusliku esindaja suhtes võidakse alustada või on alustatud väärteomenetlus, on põhjendamata ja paljasõnaline väide. Vastustaja märgib, et ainuüksi see, et maksuhaldur on kaebaja või tema seadusliku esindaja suhtes varasemalt mingil põhjusel väärteomenetluse alustanud, ei välista kaebaja kohustust tõendada oma ettevõtlusega tegelemist, kui maksuhaldurile teadaolevate andmete pinnalt ei ole see piisavalt tõendatud. Samas leiab vastustaja, et kuigi maksumenetlusliku kaasaaitamiskohustuse täitmine võib kaudselt ja faktiliselt ahendada isiku valikuvõimalusi erinevate kaitsetaktikate kasutamisel hilisemas võimalikus kriminaalmenetluses, ei ole tegemist PS § 22 rikkumisega. Kuna alustatud väärteomenetlus ei puuduta vaidlustatud korralduses märgitud maksustamisperioodi, siis on kaebuse esitaja selle argumendi pinnalt toodud oletused võimalikust väärteo- või kriminaalmenetlusest kaebuse esitaja või tema seadusliku esindaja suhtes vastustaja hinnangul kauged ja hüpoteetilised, seega asjakohatud. Vastustaja on seisukohal, et PS § 22 lg-st 3 ning EIÕK artiklist 6 ei ole võimalik ja asjakohane lähtuda kõikide maksuvaidluste lahendamisel. Vastustaja arvates ei ole enese mittesüüstamise privileegist lähtumine käesolevas maksuvaidluses asjakohane ja kaebuse esitajal ei ole alust vastustajale teha õiguslikku etteheidet selle printsiibi rikkumises. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala hõlmab keeldu sundida isikut andma ennast või oma lähedasi süüstavaid ütlusi või esitama dokumente karistuse abil.
2. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 ja § 92 palub vastustaja jätta PHD Investments OÜ kaebus rahuldamata ning 30.11.2010 korraldus nr 12.2-3/8141-1 tühistamata. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.
4. Vaidlust ei ole selles, et ei Krista Vainola ega tema juhitavate äriühingute suhtes ei ole toimumas maksupettuse alast kriminaalmenetlust. Kaebaja väidab, et Krista Vainola suhtes on käimas maksualane väärteomenetlus, kuid ei ole toonud välja, milline on selle väärteomenetluse puutumus vaidlustatud korralduses küsitava teabega. Kumbki kaebaja ei ole väitnud, et väärteomenetlus toimuks PHD Investments OÜ-ga või ka nimetatud äriühingu tehingupartneritega. Kohus leiab, et isik ei pea põhjendama seda, miks mingi info avaldamine teda süüstaks (milline teda süüstab asjaolu info avaldamisest välja tuleks), kuid isik peab suutma põhjendada ära, kuidas tema suhtes toimuv süüteomenetlus ja temalt küsitav teave omavahel seotud on. Seda aga kaebuste esitajad käesoleval juhul teinud ei ole ei maksumenetluses, vaidemenetluses ega kohtumenetluses. Kuna teadaolevalt on Krista Vainola väga paljude äriühingute juhatuse liige, ei ole hetkel mingit põhjust arvata, et algatatud väärteomenetlus kattuks teemalt nimelt kaebuste esitajatele suunatud teabekorraldustes märgitud teabega. Ka kaebuse esitaja enda viidatud EIK lahendis Weh vs Austria (p 56) on EIK leidnud, et vaikimisõigus ei ole absoluutne ja isikul võib olla kohustus avaldada avaliku võimu esindajatele informatsiooni, mille kasutamine tema vastu kriminaalmenetluses on kauge ja hüpoteetiline võimalus. Seetõttu leiab kohus, et tuginemine algatatud väärteomenetlusele ja sellega seoses teabe andmisest keeldumine ei olnud põhjendatud ei maksumenetluses ega ole seda ka kohtumenetluses. 3 11.

§ 64

lg 1 p 6 kohaselt on isikul õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või

§ 64lõike 1 punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist.

Nimetatud õigusrikkumise all tuleb mõista vaid väärteo- ja kriminaalmenetlust, mitte aga maksumenetlust. Ka põhiseaduse § 22 rakendusala piirdub süüteomenetlustega (vt põhiseaduse kommenteeritud väljaanne

§ 64

lg 1 p 6 ega muud õigusnormid aga õigustust ei anna ning selline õigus viiks iseenesest olukorrani, kus isikul oleks õigustus keelduda teabe andmisest täiesti kontrollimatutel põhjustel. Seega olukorras, kus riik pärib isikult teavet ja isiku suhtes ei ole käimas sarnaste asjaolude kohta kriminaal- ega väärteomenetlust, ei saa isik end vabandada

§ 64

lg 1 p-ga 6 ning maksumenetluses oleks maksuhalduril õigus kas kohaldada sunniraha (

§ 67

) või algatada väärteomenetlus (

§ 154). 13.

Lisaks eelnevale on asjas aga määrava tähtsusega see, et haldusakti õiguspärasust tuleb kontrollida selle andmise aja seisuga (haldusmenetluse seadus § 54) ning korraldus ei saa olla õigusvastane pelgalt seetõttu, et hiljem selgub haldusakti adressaadi tahe või õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile või dokumentide ja teabe esitamise võimatus mõnel muul alusel. Pärast korralduse andmist esitatud teave, et korralduse adressaat võib tulevikus hüpoteetiliselt tugineda vaikimisõigusele, ei saa tagantjärele mõjutada korralduse seaduspärasust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu otsus 30.11.2009 haldusasjas nr 3-09-732). Maksuhaldur ei pea teabe ja dokumentide korralduse andmisel

§ 64lg 1 sätestatud aluste puudumist ennetavalt kontrollima.

Samas täitis vastustaja vaidlustatud korraldustes selgitamiskohustuse ning tagas kaebajale kaitse enesesüüstamise eest, lisades korraldusele selgitused kolmanda isiku õiguste ja kohustuste kohta. Asjaoludest ei nähtu, et maksuhaldur oleks teabe saamiseks kasutanud sundi, seega ei ole ka asjakohased kaebaja viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid, kus käsitletakse sunni kasutamise keeldu isikult teabe saamiseks olukorras, kus isik võib kasutada õigust vaikida. Kohu märgib, et EIK lahendid on küll õigusliku argumentatsiooni osas õigusvaidlustele kohaldatavad (nagu ka siseriiklikud kohtulahendid), kuna Eesti on ühinenud Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooniga, ent siinjuures on määrav faktiliste asjaolude kattuvus või sarnasus. Lubamatu on laiendada EIK lahendite kehtivust laiemale, kui antud vaidluse asjaolud seda lubaksid. Mis aga puutub EIK lahendite siduvusse, siis nagu ka siseriiklikud kohtulahendid, on nad rangelt siduvad vaid samas asjas kõrgema kohtu poolt alama astme kohtule ja EIK lahend võimaliku teistmisalusena siseriiklikule kohtumenetlusele. Teistes kohtuasjades on nad lubatavate argumentidena kasutatavad asjaolude ühtelangevuse korral. 14. Loogiline on, et isik teavitab maksuhaldurit oma soovist kasutada vaikimisõigust, mitte aga ei reageeri korraldustele üldse. Isiku soovi tugineda

§ 64

lg 1 p-le 6 ei pea haldusorgan ise ennetavalt eeldama, vaid isik peab selleks ise haldusorganile soovi avaldama. Põhimõtteliselt saab isik esitada oma vastuväited ka vaidemenetluses, kuid korrektsem on siiski teavitada haldusorganit juba eelnevalt asjaoludest, mis isiku hinnangul takistavad haldusakti täitmist. 4

1. Kaebaja on ka, et enne seda, kui maksuhaldur kohustas neid andma kolmanda isikuna maksumenetluses teavet, oleks pidanud neil olema võimalus läbida sellise teabe andmise kohustuse osas kohtulik kontroll. Sisuliselt leiab kaebaja, et haldusorgani poolt rakendatavale meetmele antaks kohtulik eelhinnang. Seejuures on kaebaja viidanud EIK Suurkoja 14.09.2010 lahendile Sanoma Uitgevers B.V. vs Holland. Kohus leiab, et üksnes nimetatud lahendile tuginedes kaebajad sellise menetluskorra rakendamist tema suhtes nõuda ei saa. Eesti õiguses kasutatakse kohtuliku eelkontrolli läbimist haldustoimingutele vaid erandjuhtudel ja eriti raskete põhiõiguse riivete korral (nt jälitustoimingute tegemine, eluruumi sisenemine ilma isiku loata, isiku väljasaatmiskeskusse paigutamine, ajateenijale distsiplinaararesti kohaldamine). Ka viidatud EIK lahendis käsitletakse ajakirjandusliku allika avaldamist, mis iseenesest tähendab pöördumatuid tagajärgi – kui see juba on avaldatud, siis peale seda ajakirjandusväljaandel enda või oma allika õigusi enam kaitsta ei õnnestu. Samas on maksumenetluses nii maksukohuslasel endal kui ka kolmandal isikul võimalik teabe andmisest keelduda ja kui haldusorgan seda ei aktsepteeri ja annab selle kohta vastava haldusakti, siis see haldusakt kohtus vaidlustada. Seega lõppkokkuvõttes läbib haldusorgani nõue avaldada teavet siiski kohtuliku kontrolli, kuid haldusorgan teeb oma pädevuse piires otsustuse siiski ise ja kohtumenetlus järgneb isiku soovil alles peale seda. Kohus ei näe ka, kuidas kaebuse esitaja õigused oleksid paremini kaitstud juhul, kui haldusakti või toimindu seaduslikkuse kontroll toimuks eelhinnangu vormis, kui kaebaja kaebeõigus ei ole kitsendatud ning lisaks on halduskohtus riigilõivud sümboolses summas. Seega on kaebuste esitajate väited, et talle on jõetud õigusvastaselt tagamata kohtuliku eelkontrolli võimalus teabe andmise kohustusele, põhjendamatud ega too kaasa vaidlustatud haldusaktide õigusvastasust.
2. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 5