3-08-862/71

3-08-862 K O HT UO T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2010 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-08-862 Haldusasi V. S kaebus, milles kaebaja taotleb: - tühistada Saare maavanema 28.11.2007 korraldus nr 954 p
2. Asja läbivaatamise kuupäev
3. september 2010 Menetlusosalised Kaebaja V. S Vastustaja Saare maavanem Arvamuse andja Päästeamet RESOLUTSIOON Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 1, § 92 lg 1: Rahuldada V. S´i kaebus haldusasjas nr 3-08-
4. Tühistada Saare maavanema 28.11.2007 korraldus nr
5. Välja mõista Saare Maavalitsuselt ( asuk Lossi tn 1 Kuressaare 93816) V. S´i (isikukood … eluk …) kasuks 16 480 (kuusteist tuhat nelisada kaheksakümmend) krooni asjas kantud menetluskulude 1 3-08-862 katteks. Edasikaebamise kord Juhindudes HKMS § 31 lg 4: Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest
6. septembril
7. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lähtudes TsMS 442 lg 6 lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD 28.11.2007 Saare maavanema korralduse nr 954 p 1 määrati plahvatusohtlike esemete hävitamise kohaks Saare maakonnas Torgu valla Maantee küla „Mõntu“ hävituskoht (tl 9). 02.05.2008 esitas V. S kaebuse kohtule 28.11.2007 korralduse nr 954 p 1 tühistamiseks (tl 5-8). 09.05.2008 määrusega lahendati esialgse õiguskaitse taotlus (tl 20-22). 14.05.2008 jäeti kaebus käiguta (tl 26-27). 06.06.2008 esitas kaebaja kaebuse täpsustused (tl 30-33). 13.10.2008 esitas vastustaja arvamuse kaebaja taotluste ja kaebuse väidete osas (tl 35-37). 08.12.2008 määrusega lahendati kaebuse esitamise tähtaegsus (tl 49-51). 22.12.2008 esitas V. S määruskaebuse 08.12.2008 määrusele (tl 56-58). 27.02.2009 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega lahendati määruskaebus (tl 74-76). 14.05.2009 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 81 A). 17.06.2009 esitas vastustaja vastuväited kaebusele (tl 84-87). 16.07.2009 esitas kaebaja kaebuse täienduse (tl 93-94). 20.10.2009 määrusega kaastati menetlusse kolmas isik (tl 97). 23.10.2009 esitas kaebaja määruskaebuse 20.10.2009 määrusele (tl 100-101). 23.11.2009 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega lahendati määruskaebus (tl 109-110). 16.02.2010 määrusega kaasati menetlusse arvamuse andmiseks Päästeamet (tl 115-116). 05.03.2010 esitas Päästeamet arvamuse asjas (tl 119-120). 06.04.2010 andis kaebaja nõusoleku kaebuse lahendamiseks kirjalikus menetluses (tl 128). 13.04.2010 andsid vastustaja ja arvamuse andja nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses (tl 130, 133). 05.08.2010 määrusega otsustati kaebus lahendada kirjalikus menetluses (tl 135-136). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 2 3-08-862 Kaebaja selgituste kohaselt elab ta Torgu valla Maantee külas umbes neli aastat ning on sellest ajast teadlik demineerimistegevusest. Häiriva müra tõttu pöördus ta kohaliku omavalitsuse poole ning siis selgus, et tegevuse aluseks on maavanema korraldus. Kaevatava korralduse alusel toimub aktiivne demineerimistegevus. Lõhkamisest tekkiv müra on tugev ning kahjustab kaebaja kinnisasja kasutamist oluliselt, mistõttu ei ole tal kohustust seda taluda. Tekkiv müra mõjub häirivalt inimestele ja koduloomadele. Hirmunud koduloomad vigastavad end tõsiselt. Mõned plahvatused on väga tugevad, maapind vapub, klaasid klirisevad ning normaalne elutegevus on häiritud kogu päevaks. Kaebaja hinnangul ei ole kaevatav haldusakt õiguspärane, kuna seal puudub selle andmise faktiline ja õiguslik alus ning selle väljaandmise kaalutlused. Maavanema otsusest ei selgu kaalutlused, millest maavanem otsuse tegemisel lähtus: kas ja mil moel maavanem arvestas demineerimise mõju elanikkonna tervisele ja elukeskkonnale. Samuti ei nähtu korraldusest, et maavanem oleks hinnanud ja arvestanud tekkiva müra tugevuse vastavust normidele elamute juures. Ei selgu, kas maavanem on kogunud vastavaid andmeid või lasknud läbi viia vastavaid mõõtmisi ning kas on kaalutud teisi hävitamiskoha võimalikke asukohti. Kuna korraldusest ei selgu selle andmise kaalutlused, võib järeldada, et kaalutlust ei olegi teostatud. Kaebaja on seisukohal, et korralduses märgitud koordinaat on ebaõige, sest koordinaatide järgi geograafiline asukoht asub Läänemeres. Kaebaja hinnangul tuleb kaevatav korraldus tühistada ning asja uuel otsustamisel tuleb koguda andmeid lõhkamisest tekkiva müra tugevuse kohta ning teostada elamute juures müra mõõtmiseks vastavad toimingud. Kaebuse täienduse kohaselt on vaidlustatud korraldusega eelkõige rikutud tema põhiõigust tervise kaitsele ja tervislikule elukeskkonnale. Rahvatervise seaduse kohaselt ei tohi müratase esile kutsuda tervisehäireid ning peab vastama puhke- ja olmetingimustele kehtestatud nõuetele. Nimetatud seaduse alusel peab maavanem tagama tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamise abinõude elluviimise tagamise maakonna maa-alal. Välisõhu kaitse seadus käsitleb välisõhus leviva müraga seonduvat ning seal on sätestatud leviva müra erinevad mõisted. Lubatud mürataseme ületamisel tuleb rakendada müratõrje abinõusid. Kaevatava korraldusega on lubatud Maantee külas läbi viia tegevust, mis kahjustab kaebaja ja teiste külaelanike tervist ning halvendab nende elukeskkonda. On üldtuntud, et tugev müra kutsub esile tervisehäireid. Kaebaja hinnangul ületab lõhkamistega kaasnev müra tema kinnistul müra kriitilise taseme ning kaebaja hinnangul tuleb seetõttu muuta hävitamiskoha asukohta. Jättes lõhkamiskoha lähedal asuvate elamute juures hindamata/mõõtmata müra taseme, on maavanem võimaldanud tekkida olukorral, mis halvendab tema elukeskkonda ning ohustab tervist. Samuti on maavanem rikkunud kaebaja õigust heale haldusele, kuna ei ole teda kaasanud haldusmenetlusse, kuigi lõhkamised puudutavad tema õigusi. Kaevatavast korraldusest ei nähtu, et Mõntu hävitamiskoha määramine oleks toimunud kaalutlemise teel. Plahvatusohtlike esemete hävituskoha määramine on tegevusluba KMHKJS § 7 lg 4 mõttes. 3 3-08-862 Sama seaduse § 5 kohaselt on keskkonnamõju oluline, kui see eeldatavalt võib ületada tegevuskoha keskkonna taluvust, põhjustades keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise heaolu või vara. Seaduse § 3 lg 1 tulenevalt on keskkonnamõju hindamine kohustuslik, kui taotletakse tegevusluba või selle muutmist, kui kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasaolulise keskkonna mõju. Seaduse § 6 lg 1 on toodud tegevused, mis on igal juhul olulise keskkonnamõjuga. Lg 2 on loetletud tegevused, milliste puhul tuleb otsustajal anda eelhinnang tegevuse keskkonnamõju olulisusele. Korduvate tugevate plahvatuste toimepanemine on tegevus, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju. Plahvatused, mis pannakse toime inimeste elukoha lähedal, seavad ohtu inimese tervise ja heaolu. Kaebaja hinnangul pidanud vastustaja menetledes Päästeameti taotlust, andma eelhinnangu keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kohta ning selle alusel oleks tulnud otsustada, kas algatada keskkonnamõju hindamine või mitte. Nimetatud otsus oleks tulnud teha teatavaks menetlusosalistele. Mõntu hävituskoha määramisel ei ole maavanem teinud ühtegi toimingut keskkonnamõju hindamiseks. Seega pole maavanem korralduse vastuvõtmiseks läbiviinud nõuetekohast menetlust. Vastustaja on 10.10.2008 vastuses selgitanud, et maavalitsus on asunud pidama läbirääkimisi nii kaebaja kui ka Demineerimiskeskuse pommigrupi juhatajaga. Läbirääkimiste tulemusena lepiti kokku, et pommirühm teavitab külaelanikke suuremate lõhketööde korraldamisest eelnevalt, et vältida ootamatusest tingitud ehmatust ja võimaldada elanikel teha vajalikke ettevalmistusi – viia koduloomad vigastuste ja õnnetuste vältimiseks kaugemale. Samuti lepiti kokku, et pommigrupp otsib alternatiivseid lõhkamistöödeks sobivadi kohti lõhkamistööde hajutamiseks. Saare Maavalitsuse kinnitusel jätkatakse koostööd Demineerimiskeskusega tekkinud probleemide lahendamiseks. Vastustaja pädevus ja vajadus plahvatusohtlike esemete hävitamiseks vajaliku koha määramiseks tuleneb VV 18.09.1998 määrusega nr 201 kinnitatud demineerimistööde korrast. Koht määratakse maavanema korraldusega kooskõlastatult vastava valla- või linnavalitsusega. Plahvatusohtliku eseme hävitamine toimub hävitamiskohal või kohapeal. Plahvatusohtliku eseme teisaldamine mujale on seotud riskiga, kuna see või teisaldamise käigus lõhkeda. HMS § 58 alusel ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist põhjusel, et on rikutud menetlus- või vorminõudeid. Kaalutluste esitamata jätmine on vorminõuete rikkumine, mis iseenesest haldusakti tühistamist ei võimalda. Korralduses kaalutluste esitamata jätmine ei tähenda, et otsust ei kaalutud. Arvestati, et Sõrves on aegade jooksul leitud hulgaliselt lõhkekehi, mille hävitamine on üldise ohutuse huvides möödapääsmatu. Lõhkekehade transportimine kaugemale on ohtlik, samuti on ohtlik nende ladustamine ning seetõttu on vajalik nende hävitamine võimalikult leiukoha lähedal. Hävituskoht on selleks sobilik, sest asub eemal suurematest teedest ning vahemaa lähemate elamuteni on enam kui kilomeeter. Lõhketööde mujal teostamine on väga komplitseeritud, kuna lähedusse jäävad maanteed, mille tõttu tuleks peatada liiklus küllaltki suures ulatuses. Mõntu hävituskohas on lõhkekehade hävitamine toimunud aastaid, alates 1993-1994 ning varem ei ole koha kasutamise osas vastuväiteid 4 3-08-862 esitatud. Hävituskoha määramine kooskõlastati Torgu Vallavalitsusega, kes ei esitanud mingeid vastuväiteid. Maavanema kaalutlusruum vaidlustatud korralduse andmisel on piiratud, ei olnud võimalik kaaluda, kas selline koht määrata või mitte, vaid avalikust julgeolekust lähtudes tuleb sellised kohad igas maakonnas määrata. Kaaluda saab seda, kas valitud koht on võimalik määrata hävituskohaks või mitte. Antud juhul alternatiivsed kohad Torgu vallas Sõrve poolsaarel leitud plahvatusohtlike esemete hävitamiseks puuduvad. Saare maavanema arvamuse kohaselt on kaevatava korralduse andmisel arvestatud kõigi oluliste kaalutlustega ning võimalikud vorminõuete rikkumised ei ole mõjutanud haldusakti andmist. Kuna korraldusega rahuldati Päästeameti taotlus ning teadaolevalt puudusid vastuväited korralduse andmiseks, ei peetud HMS § 56 lg 4 faktiliste põhjenduste esitamist haldusaktis vajalikuks. Lõhkeainete hävitamine on paratamatu ning vaatamata kasutatavatele abinõudele, ei ole alati võimalik vältida plahvatusega kaasnevat müra ja muid ebameeldivaid mõjusid. Vastustaja sõnul on mõistetav, et lõhketööde teostamine häirib kohalikke elanikke. Antud juhul tuli lähtuda sellest, et oht Sõrves elavatele inimestele ja nende varale oli viidud miinimumini ning paremaid võimalusi ei ole. Vastustaja kinnitusel on hakatud otsima lahendusi kaebajale lõhketöödega põhjustatud mõjutuste vähendamiseks. Uute lõhkamiskohtade määramine võimaldab hajutada lõhkamistööde teostamist maakonnas. Vastustaja oma täiendavates väidetes märgib, et antud juhul ei ole maavanemal olnud võimalik kaaluda hävitamiskoha määramisel erinevate asukohtade vahel, kuna puuduvad alternatiivsed lahendid teise asukoha määramisel. Nimetatud asjaolud tulenevad Päästeameti poolt esitatud arvamusest antud asjas. Mõntu hävituskoht on ohutuse seisukohalt hetkel ainus sobilik asupaik lõhketööde teostamiseks Sõrve poolsaarel. Ka juhul, kui maavanem ei oleks kaevatavat korraldust välja andnud, oleks tulnud lähtudes demineerimistööde korra § 22 alusel lõhketööd teostada ikkagi samas asukohas, kuna muud võimalused selleks puuduvad. Tegu on riigimaaga ning asukoht on kõige ohutum plahvatuste läbiviimiseks. Maavanemal puudus valikuvõimalus, sest alternatiivne asukoht antud juhul puudub. Hävituskoha määramisel on otsustav tööde teostamise turvalisus. Lõhketööde asukoha määramata jätmine ei oleks tekitanud õiguslikult olukorda, kus tööde teostamine Mõntu hävituskohas oleks lubamatu ning neid oleks teostatud mingis teises kohas. Arvestades ülekaalukat avalikku huvi on lõhketööde teostamise asukoha määramine möödapääsmatu ja vajalik. Õiguspäraseks ei saa pidada olukorda, kus maavanem oleks jätnud asukoha määramata. Selle määramata jätmine oleks tekitanud ebamäärase olukorra ja seaks ohtu Päästeametile pandud tegevuse läbiviimise ning elanikkonna turvalisuse. Vastustaja hinnangul ei kaasne hävituskoha määramisega kaebaja õiguste ülemäärane riive, lõhketööde teostamine toimub ka kaebaja turvalisuse huvides. Lõhkekehad on leitud Sõrve piirkonnast ning kujutavad võrdset ohtu kõigile elanikele. Vastustaja võtab õigeks, et kaebajat ei kaasatud korralduse vastuvõtmise ajal menetlusse, kuid nimetatud rikkumine ei saanud mõjutada asja otsustamist. Lõhketööde teostamisel võivad teatud tingimustel kanduda kaebaja kinnistule negatiivsed mõjutused, seda eelkõige müra näol, võimalik on ka mõningane lööklainest tingitud mõju. Suuremate lõhkekehade hävitamisel võib müra ületada ka 5 3-08-862 tõenäoliselt lubatud mürapiiri. Kuid nimetatud mõjutus on lühiajaline, tegu ei ole päevast päeva kestvate mõjudega ning lõhketööde teostamisest hoiatatakse inimesi ette. Alternatiiv – jätta lõhketööd tegemata – puudub. Ei ole lubatav olukord, kus leitud lõhkekehad jäetakse likvideerimata. Kuna tegemist on II maailmasõjast pärit lõhkekehadega, ei ole neid ohutuse huvides võimalik jätta leiukohta, ladustada või transportida pikema vahemaa taha. Taoline olukord kujutaks endast suurt ohtu inimeste elule ja varale. Seetõttu tuleb need hävitada võimalikult turvaliselt ning on möödapääsmatu taluda hävitamisega kaasnevat kahjulikku mõju. Hävitamise tagajärjel tekkida võivad mõjud, mis häirivad kohalikke elanikke, ei kaalu üles avalikust huvist lähtuvat üldise turvalisuse tagamise kohustust. Ka juhul, kui maavanem oleks kaebaja haldusmenetlusse kaasanud, ei oleks kaebaja huvidest lähtudes olnud võimalik jätta lõhketööd teostamata või muuta hävituskoha asukohta. KMHKJS ei kuulu vastustaja hinnangul antud juhul kohaldamisele, sest tegemist ei ole nimetatud seaduse § 7 mõistes tegevusloaga ning lõhketööde teostamine ei kujuta endast olulise või eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga tegevust. Seetõttu puudub vajadus/kohustus eelhinnangu koostamiseks keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kohta. Demineerimistööde teostamine oli korralduse andmise ajal reguleeritud päästeseadusega ning selle alusel antud korraga. Nimetatud õigusaktid ei näe ette keskkonnamõju hindamise vajalikkust. Olukorras, kus lõhketööd teostatakse eeskätte lõhkekeha leiukohas või lähimas turvalises asukohas, ei saa hinnata töödega kaasnevaid keskkonnamõjusid kaebuses kirjeldatud kujul ning turvalisuse kaalutlustest tulenevalt ei ole see ka otstarbekas. Päästeameti arvamuse kohaselt on Saare maakonna läänepoolsest piirkonnast leitud lahingumoona hävitamiseks ohutuimaks piirkonnaks kujunenud Mõntu hävituskoht tulenevalt oma paiknemisekohast, kuna kommunikatsioonid asuvad piisavas kauguses ning läheduses on väike asustustihedus. Kuna seal on vanu rajatisi, on võimalik hävitada esemeid piirates hävitamisel tekkivaid fragmentide laialilendu elumajade suunas. Demineerijad püüavad oma tööd tehes häirida kohalikke elanikke võimalikult vähe, kontrollides piirnevat ala ja hoiatades kohalikke inimesi. Vaatamata mitmesuguste tehniliste lahenduste ja võtete kasutamisele, ei ole võimalik plahvatusega kaasnevat pauku ja võimalikku maapinna vappumist täielikult vältida. Elanike ehmatusest säästmiseks, on paigutatud valveposte ning elanikke toimuvatest lõhketöödest teavitatud. Mõntu hävituskoht on üldist ohutust võimaldavatest variantidest optimaalseim. Elamupiirkond asub väljaspool ohuala ning asustustihedus on hõre. Puuduvad kommunikatsioonid, mida plahvatused võiksid kahjustada. Plahvatuskohta viib üks juurdepääsutee, mida on võimalik tõkestada. Juurdepääsutee sulgemine ei kahjusta liiklust, kuna on olemas ümbersõidutee. Kuna puudub mets, on võimalik ära hoida kõrvaliste isikute sattumine ohupiirkonda. Asukohas olevad rajatised annavad lõhketööde juhile võimaluse enda varjamiseks ning vähendavad oluliselt plahvatuste ohtlikku mõju. Kohas olev taimestik on niiske, mille tõttu on tuleoht väiksem. Tule kustutamiseks asub läheduses veekogu. Kuhjatud pinnas hävituskoha lähedal annab võimaluse kasutada seda topisena, mis omakorda vähendab plahvatusest tulenevate ohtude mõju (müra, lööklaine jms). Asukohas olevate rajatiste 6 3-08-862 eripära annab võimaluse lokaliseerida pimedal ajal saadud esemeid nii, et neile puudub kõrvalistel isikutel juhuslik juurdepääs. Mõntu hävituskohas on lahingumoona likvideeritud alates
8. aastast. Kokku on hävitatud 3 869 plahvatusohtlikku eset, mis pärinevad ümbruskonna valdadest. Sõrve säärelt leitud lõhkekehade hävitamiseks mujale transportimine ei ole Päästeameti hinnangul otstarbekas ega põhjendatud, kuna selline tegevus tekitaks hulgaliselt lisaohtusid. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja esitas kohtule kaebuse, milles kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist. Esitatud taotlus on kooskõlas HKMS § 6 lg 2 p
9. Kaebuse esitamise tähtaegsus on lahendatud 27.02.2009 määrusega (tl 76 pöördel). Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. Saare maavanema korralduse vaidlustatud osa aluseks on Vabariigi Valitsuse 18.09.1998 määrusega nr 181 kinnitatud „Demineerimistööde korra“ § 21, Päästeameti taotlus, Torgu Vallavalitsuse 13.06.2007 kooskõlastus. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et plahvatusohtlike esemete hävituskoha määramine kaebaja elukoha lähedale toob kaasa plahvatusest tekkinud mürast ja lööklainest mõjutused kaebajale ning seetõttu oleks kaebaja tulnud kaasata korralduse andmisel menetlusse HMS § 11 lg 1 p 3 alusel. Asja materjalide kohaselt ei ole maavanem hävituskoha lähedal asuvate elamute omanikke korralduse andmise menetlusse kaasanud ega korraldust neile kätte toimetanud. Kaebaja hinnangul on hävituskoha määramine tegevusluba keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 7 p 4 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt on tegevusluba käesoleva seaduse tähenduses eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga kavandatavat tegevust lubav käesolevas paragrahvis nimetamata muu dokument. Keskkonnamõju hindamise eesmärgiks on anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevusega kaasneva keskkonnamõju kohta ning võimaldada keskkonnamõju hindamise tulemusi arvestada tegevusloa andmise menetluses. Tegevusluba väljastatakse juhul, kui antud valdkonnas tegutsemiseks on nõutav tegutsemisluba. Päästeasutuse ülesanded, korraldus ja õigused ning päästeasutuse tegevuse õiguslikud alused on toodud päästeseaduses ja selle alusel vastuvõetud õigusaktides. Päästeseaduse ja demineerimistööde korra sätete kohaselt ei ole demineerimistööde tegemiseks Päästeteametil tegevusluba vajalik ega nõutav. Asjaolu, et korralduse andmise üheks aluseks on märgitud Päästeameti taotlus ei tähenda, et maavanema poolt hävituskoha määramist saaks võrdsustada Päästeametile tegevusloa andmisega päästeala tööde läbiviimiseks. Tulenevalt eeltoodust ei kuulu KMHKJS sätted käesoleva kaebuse lahendamisel kohaldamisele. 7 3-08-862 Vabariigi Valitsuse 18.09.1998 määrus nr 181 on kehtestatud Päästeseaduse § 131 lg 3 alusel. Päästeseaduse § 3 p 2 kohaselt on päästeala tööd käesoleva seaduse mõistes demineerimistööd plahvatusohtlike esemete otsimine varem koostatud kava alusel, plahvatusohtlike esemete hävitamine, pommiähvarduste ja pommikahtluste kontroll, pommitehniline kontroll ning plahvatusjärgne tegevus sündmuskohal. Lähtudes „Demineerimistööde korra“ § 22 hävitatakse plahvatusohtlik ese kohapeal. Kui see ei ole võimalik, toimub hävitamine selleks eraldatud hävitamiskohal või maavaldaja loal - plahvatusohtliku eseme leiukoha lähedal. „Demineerimistööde korra“ § 21 kohaselt määratakse plahvatusohtlike esemete hävitamiskohad igas maakonnas maavanema korraldusega, mis on antud kooskõlastatult vastava valla- või linnavalitsusega. Nimetatud sõnastuses väljendub maavanema kohustus määrata hävitamiskoht, kuid see säte ei välista kaalutlusõigust hävitamiskoha määramise üle otsustamisel. Lähtudes eeltoodust hävitatakse plahvatusohtlik ese üldjuhul kohapeal. Kuid juhul, kui hävitamiskoht määratakse maavanema korraldusega, tuleb kohtu hinnangul läbiviidavale haldusmenetlusele kohaldada haldusmenetluse seadust ning hävitamiskoha määramisel arvesse võtta ja kaaluda erinevaid huve. Korraldusest ei selgu milliseid asjaolusid on hinnatud korralduse tegemisel ning millised huve on otsuse vastuvõtmisel kaalutud. Kohtule esitatud väidete kohaselt on hinnatud avalikku huvi ja üldist turvalisust lõhkeainete hävitamisel. Vastustaja ja Päästeameti kinnitusel on valitud ala tulenevalt oma paiknemiskohast ja üldist ohutust võimaldavatest variantidest optimaalseim ning kohtule on esitatud ka vastavad põhjendused. Korralduses nimetatud põhjendused ei kajastu ning korralduses ei ole viidatud ka võimalikele lisadele, mille alusel on võimalik kindlaks teha, kas vastustaja ja Päästeameti vastustes kirjeldatud asjaolud olid ka tegelikult aluseks hävitamiskoha määramisel. Samas ei selgu esitatud väidetest ja materjalidest, kas ja mil moel on kaalutud ja hinnatud plahvatuste mõju ümbruskonna elanikele sh kaebajale. Vastustaja väidetel on oht Sõrves elavatele inimestele ja nende varale viidud miinimumini ning paremaid võimalusi ei ole (tl 86). Esitatud materjalidest ei selgu, kas vastustaja oma vastuväidetes ja päästeamet esitatud arvamuses ohuala suuruse, plahvatusega tekitatud müra ja lööklaine kirjelduse ning mõju kohta ümbruskonna elanikele, on väljatoodud kogemustele tuginedes või vastavate arvutuste või loogiliste järelduste abil. Samuti ei selgu esitatud tõenditest, kas hävitamiskohas toimuvad plahvatused tihti ja on need võimsad, mille tulemusel kaasnevad olulised mõjud kaebaja elukeskkonnale või on tegu plahvatustega, mis toimuvad vaid harva ning mille mõju kaebaja elukeskkonnale on lühiajaline või on isegi tähtsusetu. Võib eeldada, et plahvatuse mõju püsivuse ja/või selle kontrolli all hoidmine oleneb tehniliste lahenduste ja vahendite kasutamise tõhususest, kuid kuna puuduvad andmed plahvatusohtlike esemete hävitamise mõju kindlaks tegemise osas ümbruskonna elanikele, ei ole vastustaja ja 8 3-08-862 päästeameti arvamuses toodud väited ja kirjeldused plahvatusest tingitud müra ja lööklaine mõju osas elanike elamistingimustele kontrollitav. Lähtudes HMS § 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada haldusakti sisu. Arvestades seda, et korralduse andmisel ei ole kaebajat menetlusse kaasatud ega arvestatud plahvatustest tingitud müra ja lööklaine mõju kaebaja elukeskkonnale (lähikonna elanikele) võib antud asjaolu mõjutada haldusakti sisu. Hinnates asjas esitatud tõendeid ei saa üheselt asuda seisukohale, et samasisuline haldusakt oleks vastuvõetud ka juhul, kui eelpool nimetatud rikkumised ei oleks aset leidnud. Asja uuel läbivaatamisel ei saa välistada, et plahvatusohtlike esemete hävituskoht määratakse sama, mis kaevatavas korralduses. Kuid arvestades seda, et esitatud tõendite kohaselt on tegemist vähe asustatud piirkonnaga, võib asja uuel läbivaatamisel, arvestades kaebaja väiteid ja tema elukoha asukohta, Torgu valda hävitamiskoha asukoha määramisel koordinaatide muutmisel ka vähesel määral või korraldusega kindlaks määrates Mõntu hävituskohas teatud plahvatuse mõju vähendavate tehniliste vm lahenduste kasutamise kaebaja elukoha läheduses plahvatustöid teostades, tõsta kaebaja elukeskkonna kvaliteeti. Antud järeldust kinnitab vastustaja selgitus, mille kohaselt on vastustaja kohtumenetluse ajal asunud läbirääkimistesse kaebaja esindajaga ning Demineerimiskeskuse pommigrupi juhatajaga, et leida lahendusi lõhkamistöödest tingitud mõjude vähendamiseks (tl 36-37). Kaevatava korralduse tühistamine ja asja uus läbivaatamine ei too endaga kaasa Sõrve poolsaarelt leitud lõhkekehade transportimise vajadust, kuna vastavalt „Demineerimistööde korra“ § 22 hävitatakse plahvatusohtlik ese kohapeal. Kui see ei ole võimalik, toimub hävitamine selleks eraldatud hävitamiskohal või maavaldaja loal - plahvatusohtliku eseme leiukoha lähedal. Kaebaja taotleb asjas kantud menetluskulude hüvitamist. Kaebaja on tasunud menetluskulusid arve nr 6/2010 järgi 13 000 krooni ja arve nr 44-2010 järgi 7 600 krooni ning tasunud riigilõivu 80 krooni ja 200 krooni, kogusummas 20 880 krooni (tl 138-142). Teised menetlusosalised taotlust menetluskulude hüvitamiseks esitanud ei ole HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Lähtudes HKMS § 93 lg 5 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Hinnates kaebaja poolt arves kajastatud kohtukulude nimekirja, ei ole selge bürookulude seos käesoleva haldusasjaga kogusummas 200 krooni. Vajalikuks ei saa kohtu hinnangul lugeda kaebuse täiendavate põhjenduste koostamist ja esitamist 16.07.2009 summas 4 200 krooni. Lähtudes eeltoodust tuleb lugeda põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 16 480 krooni, mis kuulub väljamõistmisele vastustajalt. Annika Vendik 9 3-08-862 Kohtunik Riigikohtu kohtuotsuse 01.12.2011 resolutsioon:
10. Rahuldada V. S kassatsioonkaebus.
11. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29 aprilli 2011 otsus ja Tallinna Halduskohtu 29 septembri 2010 otsus haldusasjas 3-08-862 menetluskulude jagamise osas. Teha esimese astme kohtus kantud menetluskulude jagamise osas uus otsus, millega mõista Saare maavanemalt V. S kasuks välja 1321.69 eurot (20 680 krooni).
12. Mõista Saare maavanemalt V. S kasuks välja apellatsiooni-ja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud 960,98 eurot.
13. Tagastada kautsjon. 10