) § 40 lg 1 alusel lõpetada 14 päeva jooksul alates eelnimetatud ettekirjutuse kättesaamises M. B. ja H. K. isikuandmete töötlemine MHR-s kuni EMT ja AKI vahelise kohtuvaidluse lõppemiseni /tl 53/. 04.03.2010 vaideotsusega nr 2.1-3/10/125 (edaspidi Vaideotsus) AKI rahuldas EMT vaide ja tunnistas nimetatud ettekirjutus-hoiatuse kehtetuks /tl 48-51/. 5. 17.06.2010 tegi AKI peadirektor Viljar Peep
lg 1 ja § 11 lg 7 p 2 alusel EMT-le uuesti ettekirjutus-hoiatuse (edaspidi Ettekirjutus või Kaevatav haldusakt). AKI tegi EMT-le ettekirjutuse lõpetada Klientide isikuandmete töötlemine maksehäireregistris, kuna Klientide isikuandmete töötlemine Krediidiinfo maksehäireregistris kahjustab ülemääraselt nende isikute õigustatud huve ning andmete avaldamiseks puudub muu õiguslik alus. AKI määras Ettekirjutuse täitmiseks, sõltuvalt Kliendist ja talle esitatud arvest, erinevad tähtajad ajavahemikus 23.11.2010-21.09.2011 /tl 26-28/.
1996) edastas EMT Klientide võlgnevust kajastavad andmed üldistes huvides (I eesmärk) ning lepingu täitmise tagamiseks (II eesmärk) maksehäireregistrisse. AKI ja EMT on varasemalt olnud seisukohal, et sarnastel faktilistel asjaoludel isikute (sh ka Klientide) isikuandmete avalikustamine on toimunud
1996 kehtivuse ajal õiguspäraselt.
1996 võimaldas ilma isiku nõusolekuta töödelda andmeid, kui töötlemise eesmärk oli isikuga sõlmitud lepingu täitmine (
1996 § 8 lg 1 p 1, lepingu täitmise tagamise eesmärk) ja/või üldiste huvide või vastutava töötleja õigustatud huvide või kolmanda isiku, kellele andmed üle antakse, õigustatud huvide arvestamine, kui isiku huvid ei ole olulisemad (
1996 § 8 lg 1 p 5 ja lg 2, krediidivõimelisuse hindamise eesmärk). Ettekirjutuse formaalse õigusvastasus (menetlus- ja vorminõuete rikkumine). Ärakuulamisõiguse (HMS § 40) mõte seisneb kavandatavale haldusotsusele vastuväidete esitamise võimaluses. Oma arvamustega peab menetlusosalisel olema võimalus välja tuua tema kasuks rääkivad aspektid ning kummutada valeinformatsioon ja asjakohatud kaalutlused. Arvamust peab olema võimalik avaldada nii arutlusel oleva küsimuse faktilise külje (asjaolude) kui ka õigusliku külje (seaduse tõlgendamine, huvide kaalumine) kohta. Faktiliste külje kohta arvamuse avaldamine eeldab, et menetlusosaline oleks teadlik, millised andmed on asutuse käsutuses ning kas asutuse kogutud andmed on täielikud ja õiged. Ärakuulamine aitab vältida seda, et õigusi piiratakse ülemäära palju või seadusliku aluseta. Õiguslike vastuväidete esitamine eeldab, et asutus teeks teatavaks võimalikud õiguslikud alused ja üldised motiivid, millele tuginedes võidakse isikule kahjulik otsus langetada. Eeltoodut on ka Riigikohus rõhutanud oma 14.01.2004 otsuses haldusasjas nr 33-1-82-03. AKI 26.06.2008, 16.09.2009, 09.04.2010 ja 23.04.2010 järelpärimisega on tõendatud, et AKI ei ole haldusmenetluse jooksul avaldanud ise mistahes õiguslikku alust ega motiivi, millele tuginedes võiks AKI Kaevatava haldusakti anda. Eeltoodust tulenevalt pole EMT-l olnud küllaldaselt võimalik haldusmenetluse raames võtta seisukohta AKI poolt Kaevatava haldusakti aluseks oleva õigusliku külje osas, mistõttu on nurjatud ka EMT poolt ärakuulamisõiguse kasutamine. HMS § 55 lg-st 1 tulenevalt peab haldusakti adressaadile olema üheselt selge ja arusaadav, mida riik tema suhtes on otsustanud ning millised õigused ja kohustused sellest temale tulevad – kes peab tegema mida, millise 3 tähtaja jooksul. Selguse põhimõtte tõttu tuleb resolutiivosas võimalikult täpselt järgida haldusakti aluseks oleva normi tehnoloogiat, et ei tekiks kahtlust ega tõlgendamisvajadust. Kaevatava haldusakti resolutsioon on ebaselge: EMT-le on tehtud ettekirjutus Klientide andmete töötlemise lõpetamiseks MHR-s
Viitega
, mis sätestab isikuandmete töötlemise mõiste, märgib EMT, et
lg 7 p 2, mis on Kaevatava haldusakti õiguslikuks aluseks, ei sätesta mistahes töötlemise keeldu, vaid piiritleb üksnes juhud, millal ei ole eeltoodud eesmärkidel andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud. Eeltoodust tulenevalt on EMT hinnangul Kaevatava haldusakti resolutsioon ebaselge, kuivõrd MHR-s käesoleval juhul EMT poolt andmete töötlemine seisneb nende avalikustamises, mitte andmete kogumises ega nende edastamises. Resolutsioon, mille kohaselt tuleb igasugune andmete töötlemine lõpetada, täpsustamata, millist töötlemise viisi millisel viisil tuleb lõpetada, on ebaselge, kuivõrd ei selgita, mida täpselt peab EMT eelnimetatud andmetega tegema (ka andmete kustutamine on
Lisaks sellele tuleneb Kaevatava akti resolutsioonist, justkui avalikustaks EMT maksehäireregistris andmeid iga Klienti(d)e poolt tasumata jäetud arve kohta eraldi. Selgitame siinkohal juurde, et maksehäireregistris avalikustab EMT andmeid kogu Kliendi põhivõlgnevuse kohta (ei sisaldu lisanduvaid viiviseid ega muid kulusid, nt kohtukulud kui need on välja mõistetud) – maksehäireregistris avaldab EMT põhivõlgnevuse lõppsumma. Maksehäireregistri liikmetele seevastu kajastub mitte võlgnevuse kogusumma, vaid võlgnevuse suurusjärk (500-1000 krooni; 1001-5000 krooni; 5001-10 000 krooni; 10 00150 000 krooni; 50 001-200 000 krooni; 200 001-1 000 000 krooni; 1 000 0001 ja rohkem). Seega, kuivõrd maksehäireregister kajastab informatsiooni võla tekkimis- ja lõppemiskuupäeva, summa suurusjärgu ja päritolu kohta, mitte andmeid võlgnevuse konkreetse suuruse kohta, ei täidaks ka maksehäire järk-järguline vähendamine eesmärki, mida Andmekaitse Inspektsioon Kaevatava haldusaktiga tõenäoliselt saavutada soovib, kuivõrd maksehäireregistris võlgnevuse järk-järguline (arvepõhine) vähendamine reeglina võlgnevuse avaldatavat suurusjärku ei muuda. Viitega HMS § 56 lg 1 ja lg 2 sätetele ning asjaolule, et Riigikohus on korduvalt rõhutanud haldusakti motiveerimise olulisust (nt 19.03.2002 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-13-02 p 14, 22.05.2000 otsuse nr 3-3-1-14-00 p 5 ja 05.11.2008 otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-08) märgib EMT, et käesoleval juhul on Kaevatava haldusakti andmise motivatsioon äärmiselt puudulik, millele lisaks on AKI lähtunud haldusakti andmisel vääradest faktilistest asjaoludest. Väär on AKI seisukoht, et EMT töötleb MHR-s Klientide kohta aegunud võlanõudeid. MHR-s andmete töötlemise näol ei ole tegemist võlgnevuse sissenõudmisega – seega ei avalikusta EMT MHR-s mitte võlanõuet (aegunud või aegumata), vaid üksnes faktilist olukorda – andmeid Klientide võlgnevuse kohta (andmed võlgnevuse tekkimise ja lõppemise kuupäeva, suurusjärgu ning päritolu kohta). Ebaõigetest faktilistest asjaoludest lähtumine on tinginud ka ebaõige ning puuduliku põhjenduse. Õigusliku alusena väljatoodu (vastuolu
lg 7 p-ga 2) sätestab piirangud hoopis andmete kogumisele ja edastamisele, mitte avalikustamisele. Juhul kui haldusakti õigusliku aluse suhtes leidub täiendavaid erinorme, siis tuleb haldusorganil ka põhjendada, miks erinorm käesoleval juhul kohaldatav ei ole. Kaevatavas haldusaktis on täielikult jäetud käsitlemata
lg 7 p 4 kohaldatavus, hoolimata asjaolust, et ka AKI ise nendib, et kohustuse täitmise aegumine ei muuda kohustust ja selle rikkumist kui sellist olematuks. Haldusakti faktilise asjaoluna on Kaevatavas haldusaktis välja toodud, et EMT poolt Klientide kohta aegunud võlanõuete avaldamine MHR-s kahjustab ülemääraselt nende õigustatud huve. Samas on täielikult selgitamata, milliseid andmesubjekti (Klientide) õigustatud huve käesoleval juhul EMT poolt andmete 4 avaldamine kahjustab. AKI on oma väite põhistamiseks viidanud vaid üldsõnaliselt Eesti Vabariigi põhiseadusele (edaspidi PS). Kaevatavast haldusaktist ei selgu, kas AKI on silmas pidanud õigustatud huvina eraelu puutumatust või mõnda muud põhiõigust; samuti ei selgu kas õigustatuks huviks on põhiõigus kui selline või õigus põhiõiguse tagatusele. Eeltoodud põhjusel ei ole Kaevatav haldusakt sisuliselt kontrollitav. Riigikohus on oma 17.10.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-07 leidnud, et HMS § 56 vastaselt haldusakti motiveerimata jätmine tähendab üldjuhul alati selle haldusakti õigusvastasust ning on haldusakti tühistamise aluseks. Ettekirjutuse sisuline (materiaalne) õigusvastasus. Klientide andmete avaldamine on kooskõlas
Klientide andmete töötlemine on kooskõlas
lg-ga 6, kuivõrd isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul sarnasel eesmärgil on kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud andmete töötlemine lubatud juhul, kui kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi ja isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse. MHR andmebaas sisaldab võlgnevusi nii ettevõtete kui ka eraisikute osas võla tekkimis- ja lõppemiskuupäeva, summa suurusjärgu ja päritolu kohta, sõltumata nõude aegumisest. Seega on MHR-s võlgnevuste kajastamise eesmärgiks lisaks lepingu täitmise tagamise eesmärgile (EMT kui vastutava töötleja õigustatud eesmärk) veel ka kliendi üldisest maksekäitumisest krediidiandjatele laenuotsuste tegemiseks objektiivse informatsiooni andmine, kaitsmaks neid krooniliste võlglaste eest (viimane on eelkõige üldistes huvides, kuid kaudselt ka nii EMT kui teiste MHR liikmeteks olevate krediteerijate huvides). On olemas praktiline vajadus selleks, et finantsasutused ja äriettevõtted saaksid hinnata teise lepingupoole usaldusväärsust lepinguliste suhete täitmisel. Üks kriteerium isiku usaldusväärsuse hindamisel on teave selle kohta, kuidas isik on käitunud oma seniste lepinguliste kohustuste täitmisel. MHR-s avaldatav informatsioon on kasutatav eelkõige avalikult teenuseid pakkuvate isikute normaalse ja turvalise finantstegevuse tagamiseks – seega ka nende teenuste osutamise võimalikuks tagamiseks. Järelikult kaitstakse MHR kaudu tsiviilkäivet ning seeläbi ühtlasi ka üldisi huve. EMT on kontrollinud avaldatud võlainfo õigsust ning Klientide andmete avalikustamine MHR-s on EMT poolt registreeritud. Isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete kogumise ja edastamise piirangud on sätestatud
Ilmselgelt ei ole AKI ja EMT vahel käsitletavas asjas vaidlust selle üle, et käesoleval juhul ei esine
Samamoodi ei esine käesoleval juhul
lg 7 p-s 4 toodud piirangut – seda, et käesoleval juhul ei ole kohustuste rikkumine lõppenud, on AKI nentinud ka Kaevatavas haldusaktis (osas, mis küll AKI poolt vaideotsusega hiljem kustutati). Vaidluse all on käesoleval juhul, kas EMT poolt andmete töötlemine (avalikustamine MHR-s) on piiratud
lg 7 p 2 kohaselt.
lg 7 p 2 kohaldamine eeldab, et töötlemise eesmärgiks on isiku krediidivõimelisuse hindamine või muu samasugune eesmärk; töötlemise viis on nende andmete kogumine ja edastamine; ning eelnimetatud töötlemise viis eelnimetatud eesmärgil kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve. EMT hinnangul on AKI valinud kohaldamiseks vale normi, kuivõrd käesoleval juhul ei ole täidetud
Esiteks on küsitav EMT poolne andmete töötlemise viisi vastavus normis sätestatud töötlemise viisile (andmete avaldamine vs andmete edastamine ja kogumine) ning teiseks, isegi kui andmete töötlemise viis vastab
lg 7 p-s 2 toodud töötlemise viisile, ei kahjustaks käesoleval juhul eelnimetatud töötlemise viis andmesubjekti õigustatud huvi. Samas, hoolimata
lg 7 p-s 2 toodud ebatäpsest sõnastusest, leiab EMT, et kuna õigusliku otsuse tegemisel tuleb lähtuda seadusandja 5 tegelikust tahtest ning arvestades
lg-s 1 toodud eesmärki, tuleb ilmselt
lgt 7 tõlgendada laiemalt kui üksnes andmete edastamisele ja kogumisele kohalduvat, mistõttu käesoleval juhul andmete töötlemise viis ei ole määrava tähtsusega. Samas ei nõustu EMT AKI-ga, et käesoleval juhul EMT poolt Klientide andmete töötlemine (avalikustamine MHR-s) kahjustab ülemääraselt nende õigustatud huve. Õigusleksikon defineerib terminit „huvi“ kui õigust või võimalust saada mingisugust kasu või hüve või vältida mingisuguse kahju tekkimist, isiku tahteline suhe oma sellise õiguse või võimaluse olemasolusse. EMT on seisukohal, et õigete (eeltoodut ei ole AKI ega ka kolmandad isikud vaidlustanud) andmete töötlemine (avaldamine) ei saa kahjustada isiku mainet, au ja väärikust, samamoodi ei saa õigete andmete avaldamine ülemääraselt kahjustada mistahes isiku võimalust saada mingit kasu või hüve. Samamoodi ei ole õigete andmete avaldamise näol tegemist võlgniku häbimärgistamisega, vaid tegemist on isikute krediidivõimelisuse hindamise võimaldamisega turvalise tehingute sõlmimise tagamiseks ning samuti alternatiivse vahendina nõude kohtulikule sissenõudmisele, motiveerimaks võlgnikku oma kohustusi täitma. Kaevatavas haldusaktis on viidatud, et võlainfo avaldamine kolmandatele isikutele ilma isiku nõusolekuta on tema eraelu puutumatuse riive, kuid seadusandja on pidanud seda siiski õigustatuks usaldusväärse ja õigusekindla tehingukäibe tagamise eesmärgil (milline üldiselt on ka avalikes huvides), kuivõrd võlainfo avaldamise eesmärk on võimaldada kolmandatel isikutel saada infot potentsiaalse lepingupartneri usaldusväärsuse kohta. EMT nõustub AKI seesuguse seisukohaga. Ka
seletuskirjas on seadusandja selgitanud, et üldreeglina tuleb kolmandate isikute huvi ebausaldusväärsete isikutega lepingute sõlmimiseks pidada piisavalt kaalukaks. Samas on AKI Kaevatavas haldusaktis nentinud, et väga vanade võlgade info avaldamine ei täida seda eesmärki (
lg-s 6 toodud eesmärki), kuivõrd lepingu kunagine rikkumine ei ole isikut püsivalt iseloomustav asjaolu. EMT nõustub, et lepingu rikkumine kui selline ei ole isikut püsivalt ja alatiselt iseloomustav asjaolu, kuid juhib tähelepanu siinkohal asjaolule, et sellel samal põhjusel ongi võlgnevuste edastamine ja kogumine (või töötlemine laiemas plaanis) piiratud
Ka AKI poolt tsiteeritud
seletuskiri viitab sellise selgituse juures mitte
lg 7 p-s 2 toodud põhimõttele, vaid just
lg 7 p-des 3 ja 4 toodud põhimõtetele, mille kohaselt on keelatud selliste andmete (võlgnevuse) töötlemine, kui kohustuse rikkumisest on möödunud vähem kui 30 päeva ning selliste andmete töötlemine, kui rikkumise lõppemisest on möödunud üle 3 aasta.
seletuskirjas on § 11 lg-te 6 ja 7 selgituste juures selgitatud, et töödelda võib vaid lepinguliste kohustuste rikkumist käsitletavaid andmeid – säte ei laiene sellistele isikuandmetele, mis ei ole lepinguliste kohustuste rikkumise seisukohast olulised. Ka AKI ise on oma kodulehel selgitanud, et teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest loetakse kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset. Samas juhises on AKI ise leidnud, et ülemääraselt võib andmesubjekti näiteks kahjustada andmed, mis on lepingu rikkumise seisukohast ilmselt ebaolulised või asjassepuutumatud. EMT hinnangul ei saa isiku poolt kestev ja püsiv kohustuse rikkumine olla lepingu rikkumise seisukohast ebaoluline või asjassepuutumatu. PS §-s 26 sätestatud eraelu puutumatuse põhieesmärk on kaitsta isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest era- ja perekonnaellu, samuti võib sellele lisanduda riigivõimu positiivne kohustus tagada perekonna- ja eraelu puutumatus. Lähtudes
lg-st 1 on EMT seisukohal, et
-ga kooskõlas andmete töötlemine, sh avaldamine, ei riku eraelu puutumatust ega õigustatud huvi eraelu puutumatusele. Käesoleval juhul on tegemist õigete andmetega – Klientidel esineb käesoleva hetkeni EMT ees võlgnevused suuruses, milles need on avalikustatud EMT poolt MHR-s (eelnimetatud põhivõlale on lisandunud ka viivised, milliseid EMT MHR-s ei kajasta ega avalikusta). 6 Andmed on saadud seaduslikul teel ning nende töötlemine on kooskõlas
Õigete andmete avaldamine Klientide võlgnevuse kohta kooskõlas
-ga ei saa kahjusta andmesubjekti mistahes huve ega riiva eraelu puutumatust ülemääraselt. Tähelepanuväärne on, et MHR-s avalikustatud andmed Klientide võlgnevuse kohta ei ole kättesaadavad mitte määramata hulgale kolmandatele isikutele, vaid üksnes nendele ettevõtetele, kes on MHR liikmeks ning kes maksavad tasu selle eest, et neil oleks adekvaatne ülevaade lepingu sõlmimisel potentsiaalse lepingupartneri eelnevast maksekäitumisest.
-s endas on ette nähtud võimalus isikuandmete töötlemiseks ilma andmesubjekti nõusolekuta – seega on seadusandja pidanud teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset ning selle puutumatust ning eeltoodud põhimõttest tulenevalt on antud kontekstis ilmselgelt väär AKI poolt eraelu puutumatuse kui võimalikule õigustatud huvile viitamine. Kuna andmete avaldamine on kooskõlas
lg 7 p-ga 4, ei saa see olla vastuolus
Ka AKI ise on Kaevatavas haldusaktis nentinud, et kohustuse täitmise aegumine ei muuda kohustuse olemasolu iseennast ega kohustuse rikkumist olematuks. EMT rõhutab siinkohal juurde, et aegumistähtaja möödumise näol ei ole tegemist õigust lõpetava asjaoluga, vaid see annab võlgnikule üksnes võimaluse oma kohustuse täitmisest keelduda, kohustus kui selline, seevastu, jääb endiselt alles. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu ning väär võrdsustada aegumistähtaja möödumist kohustuse rikkumise lõppemisega (mida sisuliselt AKI on Kaevatavas haldusaktis teinud), mistõttu on ka AKI poolne Kaevatavas haldusaktis toodud aegumistähtaegade arvestamine võlainfo andmete töötlemise õiguspärasuse juures vastuolus
Samuti on põhjendamatu ning vastukäiv AKI poolt kasutatud maksimaalse tähtaja arvutamise metoodika Klientide andmete töötlemiseks. Lähtudes EMT 04.05.2010 vastusest AKI järelepärimisele on AKI-l teada, millisest ajahetkest muutusid EMT nõuded Klientide vastu sissenõutavaks. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) §-st 154 algab korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Aegumistähtaeg ei alga samaaegselt nõude sissenõutavaks muutumisega. Kuivõrd AKI on lähtunud 10-aastasest aegumistähtajast, saabus kooskõlas TsÜS §-ga 135 ja 154 EMT nõude aegumistähtaeg näiteks Kliendi 2 osas 31.12.2007. Seega peaks ka AKI enda arvutuste kohaselt (olgugi, et EMT hinnangul on eeltoodud metoodika kasutamine meelevaldne ning asjakohatu) vähemalt Kliendi 2 puhul mööduma AKI poolt välja arvatud andmete avaldamise maksimaalne tähtaeg alles 31.12.2010 (hoolimata sellest, et EMT hinnangul on selline
lg 7 p 4 tõlgendamine meelevaldne, kuivõrd eelnimetatud sättest tulenevalt hakkab 3aastane tähtaeg kulgema alates kohustuse rikkumise lõppemisest (st täitmisest), mitte aegumistähtaja möödumisest, mistõttu ei ole Klientide puhul eelnimetatud 3-aastase tähtaja kulgemine pihta hakanud). EMT leiab, et lepingu rikkumine ei ole küll isikut püsivalt ja alatiselt iseloomustav asjaolu, kuid lepingu rikkumise fakt iseloomustab isikut ning tema majanduskäitumist vähemalt selle rikkumise kestvuse jooksul. Lepingu rikkumine aga lõpeb üldjuhul kohase täitmisega. AKI seisukoht, et isegi juhul, kui kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole möödunud 3 aastat, on andmete töötlemine siiski keelatud, on vastuolus
Tuginedes
lg 7 p 4, ei ole andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui kolm aastat – seega võib kehtiva
kohaselt isiku maksehäire kohta andmeid töödelda ja kolmandale isikule edastada kuni kolme aasta jooksul kohustuse rikkumise lõppemisest. Kohustuse rikkumise lõppemise eelduseks on aga kohane täitmine või osapoolte muu sellekohane kokkulepe. Eeltoodust tulenevalt on seadusandja leidnud, et teiste isikute (potentsiaalsete lepingupartnerite) õigustatud huvi ennast halbade tehingute tegemise eest kaitsta tuleb pidada kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset ning selle puutumatust kuni 3 7 aasta jooksul alates lepingu rikkumise lõppemisest. Selliselt on sisuliselt seadusandja poolt leitud, et selle aja jooksul on sellesisuse info (info isiku eelneva maksekäitumise kohta) saamine õigustatud ning vajalik teiste isikute kaitseks. Seadusandja ei ole eelnevat sidunud kohustuse täielikkuse või mittetäielikkusega. Kõnealune
regulatsioon ning selle EMT poolne tõlgendus on ka kooskõlas Euroopa Parlamendi 24.10.1995 direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta, kuivõrd eelnimetatud direktiivi preambula p-s 30 kohaselt on isikuandmete töötlemine seaduslik, kui see on vajalik andmesubjekti jaoks siduva kokkuleppe täitmisega või üldistest huvidest tuleneva ülesande täitmisega ning preambula p-s 45 on rõhutatud võlausaldajate kaitse võimalikku erisust ning sellesisuse regulatsiooni erisuse lubatavust siseriiklikult. Sellisel viisil isiku eraelu võimalik riivamine on jäetud riigile eelnimetatud direktiivi artikliga 5 ja artikliga 7 p-d b, e ja f ning isikuandmete kaitse seaduses on eelnimetatud regulatsioon konformselt direktiiviga ka sätestatud. Kuna Klientide võlgnevus ei ole EMT-le käesolevaks hetkeks tasutud, rikuvad nad kestvalt Lepingute ülesütlemiseni tekkinud rahalisi kohustusi, mistõttu on EMT seisukohal, et andmed Klientide võlgnevuse osas on jätkuvalt õiged ja ajakohased ning nende kajastamine MHR-s eesmärgi- ning seaduspärane. AKI teistsugune
tõlgendamine on põhjendamatu ning lisaks eeltoodule vastuolus ka normitehniliste põhimõtete ja printsiipidega. Vabariigi Valitsuse 28.09.1999 määruses nr 279 „Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri“ (edaspidi Eeskiri) on sätestatud põhimõtted, millest seaduse eelnõusid koostades lähtutakse. Eeskirja § 9 lg-s 2 on sätestatud üldine põhimõte, et paragrahvi esimeses lõikes sätestatakse üldine säte ning järgmistes lõigetes selle täpsustused või erandid. Seega,
lg-s 6 on sätestatud üldine reegel, mil andmete töötlemine isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil on lubatud ning
Õigusliku otsuse tegemisel tuleb lähtuda seadusandja tegelikust tahtest. Erinevate tõlgendusvõimaluste korral tuleb lähtuda esmajoones seaduse eesmärgist (teleoloogiline tõlgendamine) ja puudutatud isikute huvide kaalukusest (praktilised argumendid). Süstemaatiline tõlgendamine aitab paramini mõista normi sisu ning sunnib eelistama tõlgendust, mille kohaselt kõik seaduse sätted ja õiguskord üldse moodustaks võimalikult loogilise ja mõistliku terviku (vt A. Aedmaa, E. Lopman jt. Haldusmenetluse käsiraamat, 2004, lk 273).
eesmärk on toodud
Vaidlust ei ole selles, et teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest loetakse kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset (eeltoodud seisukohal on ka AKI ise) – sellepärast on
-s ka § 11 lg-s 6 toodud üldine reegel, mil andmete töötlemine isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul sarnasel eesmärgil on ilma isiku nõusolekuta lubatud. Järelikult on seadusandja pidanud siinkohal eraelu puutumatuse riivet õigustatuks usaldusväärse ja õigusekindla tehingukäibe tagamise eesmärgil. Lähtudes
süstemaatilisest tõlgendamisest – võttes arvesse
-i eesmärki ning
lg-s 6 toodud põhimõtet ning lg-s 7 sätestatud erandeid, ei saa andmete avalikustamine (töötlemine) olla vastuolus
lg 7 p-ga 2 kui see on samal ajal kooskõlas detailselt
Kui seadusandja tahe oleks olnud siduda andmete töötlemise lõppemine mingi muu asjaoluga kui seda on kohustuse rikkumise lõppemine (nt aegumistähtaja möödumine), oleks seadusandja seda selliselt isikuandmete kaitse seaduses ka sätestanud. Klientide andmete avalikustamine on kooskõlas
lg 1 p-ga 4, millest lisaks
§s 11 sätestatud alusele, tuleneb ka alus Klientide andmete töötlemiseks (avalikustamiseks MHR-s). Nii nagu
1996 redaktsioonis, nii ka käesoleval ajal saab isikuandmete ilma nõusolekuta töötlemise aluseks olla ka lepingu täitmine või täitmise tagamine (
Vaidlust ei ole selles osas, et EMT ja Klientide vahel oli sõlmitud Lepingud, millest 8 võlgnevused tekkisid. Selles olukorras on käesoleval ajal MHR-s andmete jätkuv avaldamine peaaegu ainus meetod, millega EMT saab mõjutada Kliente võlgnevust tasuma. Kahetsusväärne on AKI seisukoht, et kuivõrd EMT on Klientidega Lepingud ühepoolselt lõpetanud, ei saa lõppenud lepingute puhul rääkida enam lepingu täitmise tagamisest. EMT rõhutab, et lepingu lõppemine (mistahes alusel) ei too kaasa lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õiguste ja kohustuste lõppemist, vaid need kehtivad tulenevalt VÕS § 195 lg-st 2 jätkuvalt. Samuti ei mõjuta lepingu ülesütlemine kuni ülesütlemiseni sissenõutavaks muutunud kohustuste kehtivust, sealhulgas kahju hüvitamise ja leppetrahvi või viivise nõuded. Ülesütlemisega ei „kao ära“ ka lepingurikkumised, mis olid ülesütlemise ajaks toimunud, ega pool(t)e vastutus nende eest (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2006. § 195, komm 10.1.2, lk 656). Kuna lepingust enne selle lõppemist tekkinud kohustused on endiselt sissenõutavad, siis nende kohustuste täitmist saabki nõuda üksnes täitmisnõude esitamise kaudu. Eelnimetatud täitmisnõude aluseks on (lõppenud) leping. Seega on väär AKI seisukoht, et lõppenud lepingute puhul ei saa rääkida enam lepingu täitmise tagamisest ja et lepingu täitmise tagamise eesmärk on ära langenud. Seega oli EMT-l seaduslik alus eelnimetatud lepingu täitmise tagamise eesmärgil andmeid töödelda nii andmete edastamise ja avalikustamise hetkel MHR-s (millega AKI on nõustunud) kui ka käesoleval ajal, kuivõrd õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks (ISK § 14 lg 1 p 4 näol) säilib kõigi nende õiguste ja kohustuste suhtes, mille aluseks olev leping on küll lõppenud, kuid mis ise tekkisid enne lepingu lõppemist. MHR-s on andmete avaldajateks maksehäireregistri liikmed (sh EMT). Tulenevalt EMT ja AS Krediidiinfo vahel 08.11.2001 sõlmitud maksehäirete registriga liitumise lepingust /tl 49-51/, on MHR andmebaas, mis koostatakse sinna edastatud andmetest ning mis kogumis moodustab maksehäireregistri. EMT omab MHR-le reaalajas juurdepääsu vastavalt tehnilisele lahendusele ning eelnimetatud juurdepääs võimaldab EMT-l registrisse andmeid lisada ning neid sealt eemaldada vastavalt AS-ga Krediidiinfo sõlmitud lepingute alusel. Seega avalikustab ja avaldab MHR-s (mitte AS-le Krediidiinfo kui registripidajale) andmed mistahes registri liige (sh ka EMT), kes vastutab ise andmete õigsuse ja seaduslikkuse eest. Eeltoodu tõttu ei ole MHR-s andmete avalikustamise ja avaldamise näol tegemist andmete edastamisega mistahes kolmandale isikule, vaid EMT kui registri liikme poolse andmete töötlemisega – andmete vastutavaks töötlejaks on registri liige (sh EMT).
lg 1 p 4 kohaselt ei ole piiratud ka eelnimetatud eesmärgil andmete töötlemise koht, mistõttu EMT on seisukohal, et ka lepingu täitmise tagamise eesmärgil on võimalik andmeid töödelda nende avaldamise teel MHR-s. Vastuolu õiguse üldpõhimõtetega. Viitega HMS § 3 lg-s 2 ja PS §–des 11 ja 12 sätestatule märgib EMT, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et materiaalses plaanis oleks igasugusel riivel legitiimne põhjus ja riive peab olema proportsionaalne. Käesoleval juhul ei eksisteeri ei legitiimset põhjust ega eesmärki, mida AKI peaks saavutama – kuivõrd
s esineb seaduslik alus isiku maksehäirete avaldamiseks MHR-s, on AKI, kohustades EMTd ilma kohase õigusliku aluseta lõpetama Klientide isikuandmete töötlemine MHR-s, sekkunud põhjendamatult EMT tegevusse ning takistanud kehtestatud andmetöötluse keelu kaudu täita endale tsiviilõiguslike lepingutega võetud kohustusi AS Krediidiinfo ja selle teiste asutajate ja muude liikmete ees ning rakendada klientide võlgnevuste tasumise tagamiseks kasutatavaid meetmeid. Kaevatavas haldusaktis toodud AKI seab ebavõrdsesse olukorda inimesed, kes on oma võlgnevused teenusepakkujatele tasunud ning inimesed, kes jätkuvalt oma võlgnevusi (erinevate) teenusepakkujate ees ei täida, kusjuures ebavõrdsemasse olukorda seatakse just see andmesubjekt, kes (mingil hetkel) on oma kohustused ettevõtjate ees täitnud. 9
lg 7 p 4 võimaldab andmeid nende isikute, kes on oma võlgnevused ära tasunud, võlgnevuse kohta avalikustada veel kolme aasta jooksul alates kohustuse rikkumise lõppemisest. Seega kui enne võlgnevuse tasumist seisnesid MHR-is isiku võlgnevuse kohta avalikustatavad andmed võla tekkimise kuupäevas, summa suurusjärgus ja päritolus, siis pärast võlgnevuse tasumist lisandub eelnimetatud andmetele ka võla lõppemise kuupäev. See info on 3 aasta jooksul registri liikmetele kättesaadav. Kaevatav haldusakt kohustab aga EMT-d lõpetama Klientide andmete töötlemise MHR-s üleüldse – sisuliselt EMT on eemaldanud kõik andmed Klientide kohta. Eeltooduga satuvad ebavõrdsesse olukorda pigem seaduskuulekad isikud, kes on oma lepingulisi kohustused võlgnevuse tasumise teel täitnud, kuivõrd hoolimata sellest, et nende poolt on võlgnevus tasutud, on endiselt võimalik võlgnevuse tasumisest alates 3 aasta jooksul infot nende võlgnevuste kohta avalikustada; seevastu isikud, kes rikuvad jätkuvalt oma kohustust lepingut täita (võlgnevus tasuda), on registri liikmete jaoks aga justkui tabula rasa, kellel võlgnevust pole kunagi olnudki. EMT hinnangul ei kohtle AKI siinkohal eelnimetatud isikuid võrdselt ning vahetegemise aluseks on teadlikult valitud mittekohane ning ebamõistlik kriteerium. Kaevatava haldusakti andmine on vastuolus ka õiguskindluse ning õiguspärase ootuse põhimõttega. Õiguskindluse põhimõte nõuab, et haldusorgan oleks oma tegevuses järjekindel ning et kord antud haldusaktidele ja neis väljendatud seisukohtadele saaks ka tulevikus tugineda. Teisisõnu, halduse tegevus peab olema võimalikult ettenähtav ning haldusaktide andmine ei tohi kahjustada õiguspärast ootust. Õiguspärane ootus on isikul põhjendatud tekkinud usk, et haldusorgan käitub tulevikus teatud viisil, iseäranis, et asutus juhindub ka tulevikus oma varasematest otsustest. Kuna AKI on oma koduleheküljel (www.aki.ee -> Kodanikule -> Soovituslikud juhised –> Maksehäirete avaldamine) avalikult teatavaks teinud, et
lg 7 kohaselt tohib andmeid isiku võlgnevuse kohta MHR-s hoida kuni kolme aasta jooksul pärast lepingu rikkumise lõppemist, ning et ülemääraselt kahjustavad andmesubjekti (võlgnikku) need andmed, mis lepingu rikkumise seisukohast on ilmselt ebaolulised või asjassepuutumatud, on EMT-l eeltoodu põhjal õiguspärane ootus, et AKI on oma tegevuses järjekindel ning ettenähtav ning jagab ühtlasi seisukohta, et klientide seni tasumata võlgnevuste (võlgnevus kui asjaolu iseenesest ei saa lepingu rikkumise seisukohast olla ebaoluline või asjassepuutumatu võlainfo avaldamisel isikute krediidivõimelisuse hindamise ning lepingute täitmise tagamise eesmärgil) kohta andmete avalikustamine MHR-s on kooskõlas
-ga. Eeltoodut on tegelikult AKI kinnitanud ka oma vaideotsuses. Diskretsioonivead. Tulenevalt HMS § 4 lg-st 2 peab kaalutlusotsus olema õiglane ja mõistlik ning asutus peab kaalutlusotsuse tegemisel arvestama kõiki olulisi poolt- ja vastuargumente. Samas ei tohi meelevaldsed asjaolud, mis kaalutlusotsusega kuidagi seotud ei ole, asutuse otsust mõjutada. Meelevaldse asjaolu arvestamine viib ebaratsionaalse otsuseni ja võib põhjustada kodanike ebavõrdset kohtlemist. See, millised aspektid on asjakohased ja millised mitte, tuleb tuletada volitusnormi eesmärgist ja ka ülejäänud seaduse loogikast. Käesoleval juhul on Kaevatavas haldusaktis
lg 7 p 2 sellisel sisustamisel täielikult jäetud arvestamata asjaolu, et aegunud kohustus on VÕS § 4 lg 2 p 4 kohaselt mittetäielik kohustus, mille sisuks on, et võlgnik võib sellise kohustuse (vabatahtlikult) täita ning selle täitmist võib võlausaldaja ka nõuda, kuid kohustus ise ei allu sundtäitmisele. Seega on mittetäielik kohustus – sh ka aegunud kohustus – seadusest tulenev õiguslik alus kohustuse täitmisele teiste õiguslike aluste kõrval, millega võib võlasuhte pool õiguslikult siduvaid kohustusi võtta. Kuigi erinevalt täielikust kohustusest – sh mitteaegunud kohustusest – on mittetäielik kohustus täidetav ainult vabatahtlikult, täidetakse mittetäielikku kohustust siiski õiguslikul alusel (teisisõnu – kui võlgnik siiski maksab võla ära, ei ole tegemist võlausaldaja alusetu rikastumisega, vaid võlasuhte lõppemisega kohase täitmisega). AKI on diskretsiooni kasutamisel täielikult jätnud 10 arvestamata võimaluse, et ka kõnealused Kliendid võivad veel oma kohustuse vabatahtlikult EMT ees täita. Juhul kui need Kliendid täidavad oma kohustuse EMT ees, oleks EMT-l kooskõlas
lg-ga 6 ja lg 7 p-ga 4 seaduslik alus andmeid Klientide võlgnevuse kohta töödelda MHR-s veel 3 aasta jooksul alates võlgnevuse tasumise kuupäevast; samas Kaevatava haldusaktiga on EMT eelnimetatud seadusega tagatud käitumisviisi rakendamine aga keelatud ilma kohase seadusliku aluseta. Seega on AKI arvestanud meelevaldselt kohustuse sissenõutavust, mis
loogika kohaselt ei ole asjakohane. Sissenõutavus on oluline aegumistähtaja kulgemise alguse arvestamise seisukohalt, kuid ei oma tähendust Kaevatava haldusaktiga puudutatud isikuandmete töötlemise õiguspärasuse hindamisel. Kuna ka määratlemata õigusmõistete rakendamine ei tohi olla meelevaldne, vaid peab olema kohtu poolt kontrollitav (vt Riigikohtu 17.10.2008 otsuse nr 3-3-1-39-08 p 10), rakenduvad kaalutlusreeglid ka nende sisustamisele. Kaevatavas haldusaktis, seevastu, ei ole märgitud kaalutlusi, millest lähtudes on AKI sisustanud „õigustatud huvi“ ning selle „ülemäärase kahjustamise“. Lisaks tuleb diskretsiooni rakendamisel järgida, et asutus peab asjaolude kaalumisel olema ka järjekindel. 11.01.2010 tegi AKI Klientide 3 ja 4 osas EMT-le ettekirjutus-hoiatuse, mille AKI oma 04.03.2010 vaideotsusega tunnistas kehtetuks. 17.06.2010 andis AKI Kaevatava haldusakti, kus kohustas EMT-d lõpetama mh ka Klientide 3 ja 4 andmete töötlemise, andes selleks hoopis pikema tähtaja. EMT hinnangul on eeltoodu näol tegemist kaalutlusveaga, kuivõrd AKI ei ole asjaolude kaalumisel – võlgnevus, selle kohtulik sissenõutavus, kohustuse rikkumise lõppemise hetk jne – järjekindel ning korduvalt muudab oma eelnevalt tehtud otsuseid. EMT, viidates Riigikohtu 20.12.2001 määruse nr 3-3-1-8-01 p-le 22, 20.12.2001 määrusele nr 3-3-1-15-01, 15.05.2008 määruse nr 3-3-1-9-08 p-le 15 ja Tallinna Ringkonnakohtu 26.11.2008 määrusele haldusasjas nr 3-08-1756, hinnangul on AKI Ettekirjutusega sekkunud põhjendamatult EMT tegevusse ning takistanud andmetöötluse keelu kaudu täita endale tsiviilõiguslike lepingutega võetud kohustusi AS Krediidiinfo ning selle teiste liikmete ees. Viidatud tegevusega on rikutud tema põhiõigusi ja -vabadusi, eeskätt PS §-st 31 tulenevat ettevõtlus- ja seeläbi ka lepinguvabadust. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevust. Kaevatav haldusakt piirab seadusliku aluseta EMT tegevust tagamaks klientide rahaliste kohustuste täitmine pooltevahelises lepingus ettenähtud korras ja tingimustel. Ettevõtlusvabaduse kaitseala on riivatud ka siis, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku võimu poolt ebasoodsalt. Vastustaja Andmekaitse Inspektsioon palub jätta EMT kaebus rahuldamata. AKI on veendunud, et Ettekirjutus on õiguspärane ning haldusakti andmisel ei leidnud aset menetlusreeglite rikkumist, mis oleks kaasa toonud teistsuguse otsuse tegemise. AKI märgib, et suures osas samad vastuväited esitas EMT ka vaides, mille kohta AKI tegi analoogilises asjas Vaideotsuse. EMT vaidemenetluses Ettekirjutust ei vaidlustanud AKI hinnangul seetõttu, et EMT-le olid AKI seisukohad teada ja EMT võis ette näha, et AKI ei rahuldaks vaiet. AKI jääb Ettekirjutuses ning Vaideotsuses esitatud seisukohtade juurde. Kokkuvõttes on AKI seisukohal, et antud juhul on AKI ja EMT vahelise vaidluse sisuks siiski materiaalõigusnormide (
Vaidlus on nimelt selles, kas füüsilise isiku tasumata võla kohta võib andmeid avaldada igavesti. EMT väited menetlusnormide rikkumise kohta on kaebusesse ilmselgelt lisatud „igaks juhuks“, eesmärgiga saavutada haldusakti tühistamine ka juhul, kui kohus ei peaks materiaalõigusnormide rikkumist tuvastama. Vastuseks kaebuse p-dele 2.
lg 7 sätestab piirangud andmete kogumisele ja edastamisele, mitte avalikustamisele. Aga avalikustamine on samuti üks edastamise viisidest. Avalikustamine on andmete kättesaadavaks tegemine/edastamine määratlemata isikute ringile.
lõige 7 tegelikult välistabki avalikustamise, sest avalikustamise korral ei ole andmete saajate ring määratletud ning seega pole täidetud ka õigustatud huvi väljaselgitamise kriteerium. Absurdne oleks tõlgendada
lg 7 selliselt, et konkreetsele kolmandale isikule võib andmeid edastada vaid juhul, kui viimasel on õigustatud huvi, samas kui avalikustada võib ilma igasuguste piiranguteta. Sellisel tõlgenduse korral kaotaks
Vastuseks kaebuse p-le 2.
lg 7 p 4 kohaldamata jätmist) AKI selgitab, et
lg 7 sätestatud piirangud on takistuseks edastamisele ka siis, kui need esinevad ühekaupa, mitte kõik 4 ühekorraga. Rikkumise toimepanemiseks piisab, kui esineb üks alustest. Kui on tuvastatud vastuolu ühe piiranguga, ei ole vaja hinnata, kas edastamine oli vastuolus ka veel teiste piirangutega. Vastuseks kaebuse p-dele 2.
lõigete 6 ja 7 eesmärk on tehingute õiguskindluse tagamine selleks vajaliku isiku usaldusväärsust kirjeldava informatsiooni võimaldamise kaudu. Seda selgitab selgelt ka
seletuskiri ning AKI on sama selgitanud Ettekirjutuses ning Vaideotsuses. Küll aga ei ole AKI nõus EMT-ga selles osas, et MHR-s andmete avaldamise eesmärk saab olla lepingu täitmise tagamine (mida AKI on ka Ettekirjutuses ja Vaideotsuses selgitanud). Tõsi, AS Krediidiinfo kodulehel viidatakse sellele, et „Register loodi (2001. a) eesmärgiga kaitsta ettevõtteid krooniliste võlglaste eest ning parandada isikute maksedistsipliini“. Esiteks tuleb eristada juriidiliste ja füüsiliste isikute andmeid. Juriidiliste isikute võlgu võib MHR-s avaldada tõepoolest mis iganes eesmärgil,
sellele ei kohaldu. Füüsiliste isikute andmete osas tuleb aga praegu lähtuda kehtivast
-st, sh
§-st
sisutuks.
nimelt ei lähtu põhimõttest, et isiku eraelu riivega on tegemist ainult juhul, kui avaldatakse tõele mittevastavat infot. Eraelu puutumatuse rikkumist ei tohiks samastada VÕS-s §-des 1046 ja 1047 reguleeritud au teotamise ja laimuga. Õigus aule ja heale nimele ja õigus eraelu puutumatusele on PS-s eraldi põhiõigused (kuigi sõltuvalt kaasusest võib ühe ja sama teoga riivata mõlemat).
sätestab just PS § 26 sätestatud eraelu puutumatuse tagamise täpsemad tingimused.
kaitseb isiku eraelu ja informatsioonilist enesemääramisõigust sõltumata sellest, kas töödeldavad andmed on tõesed. Ainult tõeste andmete töötlemise nõue on lihtsalt üks andmete töötlemise üldistest 13 eeldustest. Tõele mittevastavaid andmed
ei luba lihtsalt üldse töödelda. Samas on piirangud ka tõeste andmete töötlemise osas – töödelda võib kas isiku nõusolekul või seaduse alusel. Seejuures on andmesubjektile antud õigus nõuda töötlemise lõpetamist sõltumata sellest, kas andmed on tõesed või mitte. Näiteks on isikul
lg 3 ja 4 kohaselt alati õigus nõuda ka õiguspäraselt avaldatud andmete avalikustamise ja töötlemise lõpetamist. Samuti võib isik
lg 7 kohaselt igal ajal tagasi võtta nõusoleku, mille ta andis andmete töötlemiseks.
Samas on seadusandja jätnud andmesubjektile ikkagi
Eksitav on EMT poolt kaebuse p-s 2.
lg 6 punktis 2 sätestatud eeldus õigustatud huvi tuvastamise kohustuse täitmine - omaette vaidlusteema, kuid AKI ei ole Ettekirjutuses seda käsitlenud ning seega ei kuulu see käesoleva kohtuasja vaidlusesemesse. Vastuseks kaebuse p-le 2.38. kuni 2.40. nendib AKI, et EMT seisukoha kohta („ et kuna avaldamine on kooskõlas
lg 7 p-ga 4, ei saa see olla vastuolus
14 AKI ei ole kaevatavas haldusaktis väljendanud seisukohta, et kohustus (või selle rikkumine) lõpeb aegumisega. Seega puudub AKI ja EMT vahel vaidlus selles osas, kas kohustus ja selle rikkumine on lõppenud või mitte. EMT väide aegumistähtaja arvutamise kohta ei ole asjakohane. AKI on võlgade info avaldamise eesmärgipärasuse ja proportsionaalsuse (ehk isiku õiguste võimaliku ülemäärase kahjustamise) hindamisel lähtunud abstraktselt aegumistähtaegade regulatsioonist, mitte ei ole tuvastanud EMT klientide võlgade aegumist. Sama on AKI selgitanud ka Vaideotsuses (lk 11 ja 12). Kaebuse p-des 2.41. kuni 2.46. analüüsib EMT, milline on
AKI ei vaidle EMT-ga selles osas, et
lg 6 sätestab üldised eeldused, millal on andmete kolmandatele isikutele edastamine lubatud ning
Samas sisuliselt võib kahes lõikes esitatud eeldusi ja piiranguid vaadelda edastamise tingimustena. Kui kasvõi üks kahes lõikes kirjeldatud tingimustest ei ole täidetud, ei ole edastamine lubatav. Küll aga ei nõustu AKI EMT-ga selles osas, et
lg 7 punkti 2 kohaldamine muudab sisutuks ja mõttetuks
AKI on seisukohal, et kõik lõikes 7 sätestatud tingimused peavad korraga täidetud olema. Nii saabki
lg 7 punkte 2 ja 4 koosmõjus tõlgendades teha järelduse, et andmete avalikustamine võib olla ülemäära kahjustav isegi siis, kui kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole veel möödunud 3 aastat. Analoogselt tuleb omavahelises koosmõjus vaadelda ka teisi
lg 7 punkte: näiteks ei või delikaatseid isikuandmeid sisaldavaid võlaandmeid avaldada isegi siis, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud alla kolme aasta. AKI hinnangul ongi selliseks olukorraks, kus kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole möödunud kolm aastat, kuid andmete avaldamine kahjustab isikute õigusi ülemääraselt, just vaidlusalune juhtum: EMT-l on küll nõue isiku vastu, kuid ta ei saa täitmist nõuda, kuivõrd võlgnik on kasutanud (või võib kasutada) aegumise vastuväidet. Kui võlgnik oma õigust aegumise vastuväitele kasutab ning võlga ei tasu, tähendab see, et EMT võiks ainult
lg 7 punktile 4 tuginedes avaldada andmeid võla kohta igavesti – kohustuse rikkumise lõppemine ei saabuks sellisel juhul ju kunagi.
seletuskirjas on
lg 6 ja 7 selgitustes aga selgelt öeldud, et „kuna lepingulise kohustuse rikkumine ei ole isikut püsivalt negatiivsest seisukohast iseloomustav fakt, siis ei tohi vaadeldavaid isikuandmeid töödelda ja edastada igavesti“. Tõsi, seadusandja on pidanud isiku eraelu riivet õigustavaks teiste isikute kaitset halbade tehingute eest. Kuid seda siiski piirangutega, st riive on õigustatud vaid teatud piirini. AKI ongi lähtuvalt diskretsiooniõigusest ja –kohustusest sisustanud
lg 7 p-s 2 sisalduva määratlemata õigusmõiste lubatava riive piiri.
lõigetes 6 ja 7 sätestatud regulatsioon on kooskõlas andmekaitsedirektiivi preambula punktiga 30.
lõigete 6 ja 7 kaudu ongi Eesti seadusandja sätestanud tingimused, mil avalikustamine kolmandatele isikutele on lubatud (millele andmekaitsedirektiivi preambula p 30 viitab). Andmekaitsedirektiivi preambula punktist 30 ei tulene kuidagi, et andmeid peaks saama avalikustada igavesti vms. Kaebuse p-des 2.47. kuni 2.51. analüüsib EMT andmete avalikustamise võimalikkust
AKI on selle kohta esitanud oma seisukoha nii Ettekirjutuses kui ka Vaideotsuses. Lühidalt on AKI seisukohal, et
lg 1 p 4 võimaldab töödelda andmesubjekti andmeid selle isiku enda poolt, kes on andmesubjektiga lepingu sõlminud, selle sama lepingu täitmiseks ja täitmise tagamiseks. Andmete kolmandatele isikutele edastamist reguleerib
lg 2 (ja selle kaudu ka
Sama kinnitab ka
seletuskiri (selgitused
Kui EMT tahab asuda teistsugusele seisukohale, satub ta vastuollu EMT enda poolt kaebuse p-s 2.43. kirjeldatud tõlgendamisreeglitega. EMT võib andmeid jätkuvalt töödelda
Lepingu täitmise ning täitmise tagamise raames võiks EMT andmeid edastada volitatud töötlejatele, nt kohtutäiturile ja inkassofirmale selleks, et võlga 15 sisse nõuda.
lg 1 p 4 ei näe ette isikuandmete avalikustamist kui lepingu täitmise tagamise viisi. Seda, et niisuguseks avalikustamiseks puudub õiguslik alus, on kinnitanud ka Eesti Vabariigi Õiguskantsler Rae vallale 2008.a tehtud ettepanekus rikkumise kõrvaldamiseks (tl 108-110, kättesaadav Internetis: www.oiguskantsler.ee / Ombudsmani menetlused/ Ettepanekud rikkumise kõrvaldamiseks/2008). Vastuseks kaebuse p-dele 2.
lõiked 6 ja 7) – seda kinnitab
seletuskiri. Seega saab andmete levitamise kitsendusi pidada ettevõtlusvabaduse piiranguks küll, kuid seda andmeid saavate ettevõtjate osas. AKI ongi ettekirjutuse tegemisel lähtunud eeldusest, et
lõigetes 6 ja 7 sätestatud 16 regulatsiooni puhul põrkuvad ettevõtlusvabadus ja omandi puutumatus füüsilise isiku eraelu puutumatusega, analüüsimata, kas piiratakse ainult andmeid saada soovivate isikute ettevõtlusvabadust või lisaks ka andmeid edastavate isikute ettevõtlusvabadust. Kolmas isik S.K. palub jätta kaebus rahuldamata, kuna Ettekirjutus on seaduslik ning kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. Kolmas isik rõhutab eelkõige järgnevat. Kaevatav haldusakt on tehtud kooskõlas materiaalõiguslike normidega:
, mille alusel on Vastustaja haldusakti andnud ning sellega käesoleval juhul seonduvad õigusaktid, nagu tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS), võlaõigusseadus (VÕS) jms. Viidates
lg 7 p 2 ja
lg 6 sätetele märgib S.K., et lõige 6 sätestab erijuhud, millal isikuandmete töötlemine (avalikustamise eesmärgil) on lubatud. Järelikult tuleb üldjuhul isikuandmete mistahes töötlemisse suhtuda taunivalt, mitte aga lähtuda vaikivast eeldusest, et nende avalikustamine on vajalik ja omab erilist tähtsust. Lõige 7 aga sätestab omakorda lõikest 6 teatud erandi, millal isikuandmete töötlemine/avalikustamine ei ole lubatud isegi lõikes 6 sätestatud eesmärgil ja korras. Seega, on seaduseandja sooviks kitsendada isikuandmete avalikustamist veelgi. Kaebaja on leidnud, et talle andis isikuandmete avalikustamiseks seadusliku aluse
lg 6, põhjendades oma seisukohta asjaoluga, et MHR andmebaas sisaldab võlgnevusi sõltumata aegumisest. Siinkohal märgib kolmas isik, et tema vastu isiklikult suunatud nõude osas oli kohus lõpetanud menetluse hagist loobumise tõttu hageja poolt. Asjaolu, et kaebajast hageja tegi seda kostjast kolmanda isiku aegumise vastuväitele tuginemise tagajärjel, ei muuda õiguslikku olukorda, milles kaebajast hageja ei või enam mitte kunagi pöörduda sama nõudega sama kostja (ehk kolmanda isiku) vastu. Antud asjaolu tähendab muuhulgas, et kaebajal puudus sellest ajast alates nõudeõiguse realiseerimise õigus. Sama tagajärg oleks saabunud ka juhul, kui hagi oleks jäänud rahuldamata nõude aegumise tõttu. Õigusrahu huvides tähendab eelmises lõikes toodud olukord seda, et nõudesse puutuvat ei või kohtulikult ega ka väljaspool kohut enam esile tõsta, sest õigusrahu printsiibi kohaselt lõpetab aegumine või teatud vaidlustamise tähtaja möödumine igasuguse edasise vaidluse võimaluse. Vastasel juhul võiks ka ajakirjanduses väljendada arvamust mingite asjaolude kohta, mis kohtus jäi tähtaja möödalaskmise tõttu isikul esile toomata, kuigi tähtajast kinni pidades ta selle tulemuse oleks saavutanud. Teisest küljest, kui kaebaja ei olekski nimetatud nõudega kohtu poole pöördunud ja nõue oleks protsessuaalselt juba aegunud (nagu on juhtunud mõnede teiste kolmandate isikute vastu suunatud nõuete puhul), siis ka selliste nõuete üldsuse ees deklareerimine ei oleks heatahtlik ega õiguspärane, sest samahästi võiks üldsusele avaldada nõuet, mida tegelikkuses olemaski pole. Nõude realiseerimise ainus õige koht ehk väljund on õigusemõistmine seaduse alusel, kuna nõue omandab oma selgepiirilisuse ning konkreetsuse (ka õigsuse) alles siis, kui ta on läbinud kohtupoolse tunnustamise. Vastasel juhul ei ole tegemist üldse täitmisele kuuluva (nt täitemenetlusõiguse mõistes) nõudega, v.a teatud seaduses otse sätestatud erandid. Järelikult on kolmanda isiku seisukohalt õige haldusorgani eeldus, et aegunud nõue lakkab olemast või vähemalt kaotab oma tähenduse kõigi teiste isikute jaoks. Isegi juhul, kui möönda, et antud nõuete osas oli kaebajal olemas andmete avalikustamise õiguslik alus
kuni nõude aegumiseni) ka tuvastatav „kolmandate isikute õigustatud huvi”. Ent need kaotasid igal juhul oma aktuaalsuse alates nõuete aegumisest.
lg 7 p 2 käsitleb eeskätt probleemi subjektiivset külge ning vastastikuste huvide kaalumist. Selle tunnuseks on sättes sõna „ülemääraselt”. Kui õigustatud huvi kahjustamise ülemäärasust hindab üldjuhul kohus (kohtuväliselt ka AKI), siis MHR andmebaasi andmete sisestamisel sõltub selle tegevusega tekitatava kahju ülemäärasuse hindamine paraku 17 üksnes ühest isikust – andmete sisestajast MHR andmebaasi. Andmebaasi andmete sisestamisel ei kontrollita isegi nõude tegelikku olemasolu. Järelikult on vastustaja just selliseks kohtueelseks (ka mingil määral tasakaalustavaks) instantsiks, kes omab seadusega talle antud kaalutlusõigust ning muud pädevust hindamaks eelmärgitud subjektiivseid aspekte. Nagu näiteks, kas teiste isikute ehk avalikkuse õigustatud huvi kaalub üles konkreetse isiku (andmesubjekti) õigustatud huvidele andmete avalikustamisega kaasneda võiva ülemäärase kahju või kas andmesubjektile andmete avalikustamisega kaasnev kahju on ülemäärane. Vastasel juhul tekiks olukord, milles oma ülemääraselt kahjustatud huvi kaitseks peaks kohtu poole pöörduma iga üksikisik, kelle õigusi on alusetult rikutud ja AKI roll ühiskonnas muutuks sisutühjaks. Kaebaja poolt viidatud
lg 1 p 4 mõtteks võib kolmanda isiku arvates olla üksnes andmetöötleja poolt enda tarbeks isikuandmete töötlemisega, sest sellega on kooskõlas ka sama paragrahvi teine lõige, mis võimaldab teatud juhtudel isikuandmeid kolmandatele isikutele edastada ilma andmesubjekti nõusolekuta ning selles sättes puudub võimalus seda teha andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või täitmise tagamiseks. Seega on kaebaja nimetatud väide asjassepuutumatu, kuna
Kaevatava haldusakti tegemisel ei ole rikutud menetlusnorme selliselt, mis annaksid aluse haldusakti kehtetuks tunnistamiseks (HMS § 58 lg 1). Kaebaja saaks tugineda üksnes sellistele menetlusnormi rikkumistele või vormivigadele, mis tõid kaasa sisuliselt ebaõige haldusakti tegemise. Nagu nähtub aga kolmanda isiku poolt tähelepanu juhitud haldusakti kooskõlale kehtiva materiaalõigusega, ei ole haldusorgani menetlusnormide rikkumine (st. kui kohus nende olemasolu ka tuvastab) mõjutanud asja otsustamist haldusmenetluses. Vaatamata aga eelöeldule leiab kolmas isik, et vastustaja ei ole rikkunud menetlusnormi. Kaebaja vastavasisulised väited on otsitud ja alusetud, mistõttu tuleks need jätta tähelepanuta. Kolmas isik H.K. leiab, et Kaevatav haldusakt on seaduslik ning kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastustaja on Ettekirjutuse tegemisel kohaldanud õieti materiaalõigusnorme ning jälginud protsessinorme. Kaebaja arusaam nagu andnuks talle isikuandmete pikaajaliseks ja kestvaks avaldamiseks MHR-s aluse
Kolmas isik on juhtinud oma AKI-le esitatud avalduses tähelepanu, et ta ei ole nõuet kunagi tunnustanud ning nõue ei ole läbinud kohtulikku menetlust. Avalduses on kolmas isik viidanud tehnilisele probleemile kõneajaaja arvestamisel ning arvete esitamisel, mille EMT töötajad on lubanud kõrvaldada. Seda aga ei ole tehtud pika aja jooksul. AKl on Ettekirjutust tehes viidanud ka tsiviilseadustiku § 146 lg-le 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kolmas isik kohustist tahtlikult rikkunud ei ole, vastupidist ei ole tõendanud ka kaebaja. Seega palub H.K., Ettekirjutuse sisu osaliselt muuta ning kohaldada kolmeaastast hagi aegumistähtaega. Eeltoodust tulenevalt oleks juba avalduse esitamise ajaks olnud kõik kolmandat isik käsitlevad kirjed MHR-s õigustühised. Aegumine või nõude kohtulikuks tunnustamiseks mitteesitamine kaebaja poolt ei peaks andma talle või ka teistele isikutele võimalust meelevaldselt, vaid iseenda tahtest sõltuvalt sisestada andmeid MHR-sse ning hoida neid kohtuliku tunnustuseta. Seadusliku jõustunud kohtuotsuseta või nõude täiendava tunnustamiseta on isikuandmete käsitlemine MHR-s kolmanda isiku arvates lubamatu, sest tekkida võib olukord, kus kolmandat isikut sunnitakse kiirema ning ladusama asjaajamise huvides tegema toimingut-maksma nõutud rahasummat, selle mittetegemisel tekkivad tema või tema lähedaste huve kahjustavad olulised viivitused ning puudub võimalus teha vajalikke toiminguid eelkõige kolmandal 18 isikul enesel. Nii näiteks jäi kolmandal isikul käendamata lähedase väikelaen 2008. a, kuigi kõigi teiste andmete järele, sh mitut kinnisvara omava isikuna oleks ta olnud kõigiti sobiv käendajaks. Seega pidi kolmas isik korduvalt tundma piinlikkust ja meelekibedust tegelikult kaebaja poolt lahendamata asjaolude ja nõude mitteõiguspärase probleemikäsitluse tõttu. Isikuandmete avaldamine ning kohtuliku tunnustuseta nõuete avaldamine MHR-s on sellisel viisil kolmanda isiku põhiõiguste raske riive, kahjustades oluliselt kolmanda isiku teo- ja ettevõtlusvabadust, võimalust olla tsiviilõigussuhete subjektiks, e. üheks osapooleks. Kaebuse esitamine Ettekirjutuse peale on ainetu ja selle õiguslik motivatsioon otsitud, mida tõendab ka alternatiivse nõude esitamine, kuna
Kolmas isik M.B.. ei ole samuti nõus EMT kaebusega, paludes seoses hagi esitamise aegumistähtaja möödumisega tunnistada Ettekirjutus kehtivaks. EMT poolt kolmandale isikule esitatud arved võla tasumiseks olid vaidlustatud initsiaatori aadressile kirjaliku pöördumise teel koheselt pärast seda kui kolmas isik sai teada nende olemasolust. Kusjuures lepingu rikkumisest teate edastamisel ei täitnud EMT teise lepingupoole õigeaegse teavitamise nõuet, millega rikkus TsÜS § 70. Samaaegselt esitas kolmas isik EMT-le järelepärimise nende dokumentide ärakirjade saamiseks, mis kinnitavad antud võla kuuluvust nimelt talle. EMT ei saanud esitada vastavaid dokumente, millega seadis kahtluse alla võla olemasolu kui ka selle kuuluvuse. Samuti rikkus EMT TsÜS § 146 lg 1 ettenähtud võlgniku vastu hagi esitamise tähtaega. TsÜS § 146 lg 4 ettenähtud tähtaega võib kohaldada vaid kohustatud isiku poolt tahtlikult kohustuse rikkumise korral, see aga kuulub tõendamisele kohtumenetluses ja peab olema tuvastatud kohtu poolt. Kolmas isik on olnud kohusetundlik klient ja alati kinni maksnud kõik talle varem esitatud arved. Nimelt EMT poolt toimus mitteasjakohane lepingukohustuste täimine, mis tõi EMT süü läbi kaasa äriühingule materiaalse kahju tekitamise. EMT keeldub hea usu põhimõtte järgimisest lepingupoolte vahelistes suhetes ning ei soovi arvestada ka teise lepingupoole huve. Vastuseks S. K., M.B.., H. K. ja AKI vastusele märgib EMT, et ta ei loobu ühestki juba varasemalt käesolevas menetluses esitatud väitest või seisukohast. EMT hinnangul ei ole käesoleval juhul vaidlust järgmistes asjaoludes: Kolmandate isikute võlgnevus EMT ees on kolmandate isikute isikuandmeteks isikuandmete kaitse seaduse tähenduses; Kolmandatel isikute ja EMT vahel oli sõlmitud lepingud teenuste osutamiseks ning Kolmandad isikud ei täitnud sõlmitud lepinguid nõuetekohaselt, sh jäid EMT-le võlgu; MHR-s avaldati Kolmandate isikute isikuandmed õiguspäraselt kuni 01.10.2003 kehtinud
1996 kehtivuse ajal. Käesoleva ajani töödeldakse EMT poolt Kolmandate isikute isikuandmeid võlgnevuse kohta EMT ees ja seega peab isikuandmete töötlemine olema kooskõlas ka alates 01.01.2008 kehtiva
-ga; Isikuandmete töötlemise õiguslikuks aluseks ei ole antud juhul andmesubjekti (Kolmandad isikud) nõusolek. EMT rõhutab, et aegumine ei lõpeta nõuet, vaid annab võlgnikule üksnes kestva vastuväite täitmisest keeldumiseks. Aegumine ei muuda võlgnevuse olemasolu kui faktilist asjaolu. EMT poolt hagist loobumise tõttu menetluse lõppemise tagajärjena ei saa EMT kooskõlas TsMS § 432
ei sea võlaandmete avaldamise eelduseks nimetatud võlgade osas jõustunud kohtuotsust, samuti ei näe isikuandmete kaitse seadus ette mingeid täiendavaid menetlusi, mida võlausaldaja peaks võlgnevuse tunnustamiseks läbi viima. Võlgnevuse olemasolu tõendavad H. K. siiani tasumata arved /tl 141-145/. Kuna EMT-le oli vastustaja seisukoht juba teada, ei pidanud EMT vajalikuks vaiet esitada, vaid esitas kaebuse halduskohtusse. Vaidemenetluse läbimine on vabatahtlik, mistõttu ei oma absoluutselt mingit tähtsust asjaolu, kas ja miks EMT on vaide käesolevas asjas esitanud või mitte. Vastustaja on palunud vastuses arvestada kohtul vastustaja seisukohtadena muuhulgas neid selgitusi, mis on esitatud Vaideotsuses Kaevatava haldusaktiga sarnase ettekirjutuse osas. EMT seevastu palub jätta kohtul kõik vastustaja viited Vaideotsusele tähelepanuta, kuivõrd Vaideotsus on tehtud teise haldusakti peale esitatud vaide lahendamisel; Vaideotsus ei ole Kaevatava haldusakti osaks ning kõik Vaideotsuses antud seletused ning selgitused on antud pärast Kaevatava haldusakti andmist, mistõttu ei saa lugeda Vaideotsuses esitatud seletusi ning võimalikku argumentatsiooni Kaevatava haldusakti motivatsiooni hulka. EMT rõhutab, et HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamisõiguse mõte seisneb kavandatavale haldusotsusele vastuväidete esitamise võimaluses, kusjuures arvamust peab 20 olema võimalik avaldada nii arutlusel oleva küsimuse faktilise külje (asjaolude) kui ka õigusliku külje (seaduse tõlgendamine, huvide kaalumine jne) kohta. Vaieldamatult on käesoleval juhul Ettekirjutuse näol tegemist haldusaktiga. Seega oleks vastustaja pidanud HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamisõiguse rakendamiseks tegema EMT-le enne Kaevatava haldusakti andmist teatavaks haldusakti andmise õigusliku aluse, koos minimaalsegi faktilise selgitusega. Järelepärimistes ei ole vastustaja poolt EMT-le tehtud teatavaks ühtegi õiguslikku alust, mis oleks tinginud haldusakti andmise. Eeltoodust tulenevalt ei olnud EMT-l võimalik ka esitada haldusakti andmisele eelnevalt õiguslikke vastuväiteid ning seega on rikutud HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamisõiguse põhimõtet. Vastustaja ei ole tema viidatud kahe aasta jooksul kordagi asunud seisukohale, et võlgnevuse kohta andmete avaldamine on vastuolus
§ lg 7 p-ga 2, st et andmete töötlemine kahjustab ülemääraselt andmesubjekti huvisid, mistõttu EMT ei ole saanud oma sellekohaseid õiguslikke vastuväiteid haldusakti andmisele eelnevalt anda. Lisaks on EMT hinnangul vastustaja viide vaidlusele EMT-ga kõnealuste õigusnormide tõlgendamise ja rakendamise osas asjakohatu, kuivõrd kõnealuse 2-aastase perioodi osas on vastustaja korduvalt muutnud oma õiguslikku positsiooni ning ka õiguslikku alust, miks andmete töötlemine väidetavalt ei ole kooskõlas
-ga (eeltoodut kinnitab ka AKI, selgitades, et ta on osaliselt EMT argumentidega nõustunud). Seega ei olnud EMT-le Kaevatava haldusakti andmisele eelnevalt teada, milline õiguslik alus on tinginud Kaevatava haldusakti andmise. EMT jääb Kaevatava haldusakti resolutsiooni ebaselguse osas endiselt kaebuses toodud seisukohale. Vastuses on vastustaja täpsustanud, et Ettekirjutuses märgitud kuupäeva saabumisel tuleb üle vaadata, kas muutub summa vahemik; kui võlasumma jääb endiselt samasse vahemikku, ei tule avaldatud andmetes muudatusi teha. Vastustaja tõlgendus ei ühti Kaevatavas haldusaktis toodud resolutsiooniga – töötlemise lõpetamine. Lisaks eeltoodule on arusaamatu, kas ja kuidas tuleb sellisel juhul avaldada maksehäire alguskuupäeva – täna on maksehäire alguskuupäevaks esimese arve sissenõutavaks muutumise kuupäev. Vastustaja on selgitanud vastuses, et kui võlasumma ei muutu, ei tule avaldatud andmetes muudatusi teha. Samas on Kaevatava haldusakti resolutsioonis ära toodud iga andmesubjekti tasumata arve kaupa andmete töötlemise lõpetamise tähtaeg. Kaevatavast haldusaktist ei selgu, kas resolutsioonis on silmas peetud kõiki võlgnevuse kohta avaldatud andmeid (sh nii maksehäire alguskuupäev kui ka võlgnevuse suurus) või on silmas peetud üksnes andmeid võlgnevuse suuruse kohta – viimasele seisukohale võiks asuda vastustaja vastuses toodud selgituste põhjal. EMT on seisukohal, et vastustaja lähenemises puudub igakülgne järjekindlus ning endiselt on ebaselge, kuidas peab toimuma andmete töötlemise lõpetamine – milliseid andmeid EMT enam töödelda ei tohi ning milline on olemuslik vahe andmetel võlgnevuse alguskuupäeva osas (mida vastustaja vastuse põhjal justkui võib endiselt avaldada) ning võlgnevuse suuruse osas (mida nii Kaevatava haldusakti kui ka vastustaja vastuse põhjal ei tohiks avaldada). Vastustaja kommentaari EMT poolse andmete MHR-s avaldamise eesmärgi vastuolulisuse kohta palub EMT jätta tähelepanuta, kuivõrd ilmselgelt võlgnevuse (kohtulik) sissenõudmine ning võlgniku motiveerimine muul viisil võla tasumiseks, alternatiivse vahendina võla kohtulikule sissenõudmisele, ei ole üksteist välistavad meetmed. EMT jääb endiselt juba avaldatud seisukohale, et Kaevatava haldusakti motivatsioon on puudulik – isegi kui jätta kõrvale Kaevatavas haldusaktis esinevad puudulikud faktilised asjaolud, ei ole võimalik õiguslikust argumentatsioonist aru saada, miks ja kuidas on vastustaja Kaevatava haldusakti andmiseni jõudnud. Kaevatavast haldusaktist ei selgu, milline on see õigustatud huvi, mida EMT poolt andmete töötlemine ülemääraselt kahjustab. Haldusakti nõuetekohane motivatsioon peab olema antud Kaevatava haldusakti andmise hetkel, mitte hiljem, kuivõrd eeltoodu läbi on haldusakti 21 adressaadil võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Vastustaja viited haldusakti andmise põhjenduse pikkusele (2 lehekülge) ei ole samuti EMT hinnangul asjakohased, kuivõrd põhjenduse võimalik pikkus iseenesest ei tähenda automaatselt, et see on ka asjakohane.
lg 7 kohaldamine ei eelda, et kõik punktid oleksid kumulatiivselt täidetud – et andmete töötlemine peab vastuolus olema kõigi
Samas jääb EMT endiselt väljendatud seisukohale, et kuivõrd
lg 7 p 4 on ilmselgelt erinorm
lg 7 p 2 osas, oleks vastustaja pidanud Kaevatavas haldusaktis ka põhjendama, miks
Õiguse rakendamise loogiline olemus seisneb selles, et konkreetseid elulisi asjaolusid tuleb võrrelda õigusnormis esitatud abstraktse faktilise koosseisuga ning kui nad on omavahelises seoses, siis tuleb teha lõppjäreldus selles õigusnormis esitatud ettenähtud õigusliku tagajärje osas. Ilmselgelt on kõnealused faktilised asjaolud omavahelises seoses
Eeltoodust tulenevalt ei ole EMT hinnangul õiguse rakendamise olemusega kooskõlas vastustaja poolt isikuandmete kaitse seaduse kohaldamine ning vastustajale antud diskretsiooniõiguse kasutamine, sh
EMT hinnangul ei ole võimalik Kaevatavast haldusaktist üheselt välja lugeda, et vastustaja on eraelu puutumatust pidanud käesoleval juhul ülemääraselt kahjustatud õigustatud huviks; samuti ei selgu, kas õigustatud huvina on vastustaja silmas pidanud eraelu puutumatust kui sellist või õigust eraelu puutumatuse tagatusele. Samuti ei selgu Kaevatavast haldusaktist, milles seisneb vastustaja hinnangul andmesubjekti huvide (antud juhul vältimatu) kahjustatuse ülemäärasus, kuivõrd seadus õigustab vaidlusalust andmetöötlust (millega kaasneb eraelu puutumatuse riive) ka 3 aasta vältel lepingu rikkumise lõppemisest (võlgnevuse tasumisest). Lisaks rõhutab EMT, et igasugune isikuandmete töötlemine ilma andmesubjekti nõusolekuta iseenesest võib riivata isiku eraelu puutumatust ning sellepärast ongi vastu võetud
, milles on ettenähtud alused, mil on isiku eraelu puutumatuse riive muude isikute huvide kaitse vajadusest lähtuvalt lubatud. EMT on seisukohal, et
-ga kooskõlas andmete töötlemine ei saa kahjustada ülemääraselt isiku eraelu puutumatust. Kuna MHR-s avaldatakse andmeid isikute võlgnevuste kohta, siis saab nende andmete kasutamisega välistada olukorrad, mil isik jätab pidevalt täitmata oma kohustused ühe isiku ees ja võtab sama teenust järjest teistelt pakkujatelt, samuti on nende andmete alusel võimalik hinnata isiku maksekäitumist, mis võib olla teatud juhtudel vajalik isikuga seotud makseriskide hindamisel ja krediidilimiitide kehtestamisel. Selline informatsioon on kasutatav eelkõige avalikult teenuseid pakkuvate isikute normaalse ja turvalise finantstegevuse tagamiseks - seega ka nende teenuste osutamise võimalikuks tegemiseks. Järelikult kaitstakse MHR andmetega normaalset tsiviilkäivet ja sellega ka avalikke huve ning võlgnike kohta võlateabe avalikustamine on käesolevate faktiliste asjaolude põhjalt kooskõlas
EMT poolt andmete töötlemine seisneb MHR-s andmete avaldamises. Tõsi, registri kasutustingimustega ja üldtingimustega nõustumise korral on nii füüsilistel kui juriidilistel isikutel juurdepääs MHR-s avaldatud andmetele. Seega ei nõustu EMT vastustaja seisukohaga, et andmeid edastatakse kolmandatele isikutele, omamata kontrolli, millised isikud andmesubjekti andmeid MHR-ist vaatavad. Kõikidel isikutel, kes teevad MHR-st andmesubjekti kohta päringuid, peab olema selleks õigustatud huvi. Õigustatud huvi olemasolu on tagatud registri liikmete ja registrist päringuid tegevate isikute poolt registri kasutus- ja üldtingimustega nõustumisega. Lisaks on igal ajal piiritletav MHR liikmete ring 22 ning tagatud eraisikutest võlgnike teavitus nende suhtes päringuid teinud kolmandatest isikutest. Arusaamatud on vastustaja väited selle kohta, et vastustaja lähtub võlgade info avaldamise eesmärgipärasuse ja proportsionaalsuse hindamisel abstraktselt aegumistähtaegade regulatsioonist. Halduskandja tegevus peab olema ettenähtav ning haldusakti adressaadil peab tekkima teatud usaldusväärsus, õiguskindlus haldusakti ning selle andmise põhjuste osas. Haldusakti andmisel tuleb lähtuda konkreetsetest faktilistest asjaoludest, vastustaja viited lähtumisest abstraktsetest asjaoludest ei ole HMS-ga kooskõlas. Lisaks ei ole see väide ka korrektne, kuivõrd Kaevatavas haldusaktis eneses on vastustaja selgitanud, et lähtub täitmata kohustuste puhul 10-aastasest aegumistähtajast ning et kuivõrd kõigi kolme võlgniku (st Kolmandad isikud) puhul on võla sissenõutavaks muutumisest möödunud üle 13 aasta, teeb vastustaja EMT-le ettekirjutuse. Eeltoodust tulenevalt on selge, et vastustaja on lähtunud Kaevatava haldusakti andmisel siiski aegumistähtajast (sellest ka viited TsÜS-le) ning lisanud 10-aastasele aegumistähtajale 3aastase perioodi. Aegumistähtaja alguseks on aga vastustaja võtnud nõude sissenõutavaks muutumise, mis ei ole kooskõlas TsÜS §-ga 154. Kokkuvõttes jääb EMT endiselt seisukohale, et kui seadusandja tahe oleks olnud siduda andmete töötlemise (avalikustamise) lõppemine krediidivõimelisuse hindamise või muul sarnasel eesmärgil mingi muu asjaoluga kui seda on kohustuse rikkumise lõppemine (nt vastustaja poolt käsitletav aegumistähtaja möödumine), oleks seadusandja seda selliselt seaduses ka sätestanud. Mistahes õigusliku otsuse tegemisel, sh ka haldusakti andmisel, tuleb lähtuda seadusandja tegelikust tahtest. Vastustaja poolne
lg 7 p 2 vastavasisuline sisustamine ning
lg 7 p 4 kohaldamata jätmine ei ole kooskõlas
eesmärgiga ning selline vastustaja poolne käsitlus on vastuolus õiguse süstemaatilise tõlgendamisega. Vastustaja on Kaevatavas haldusaktis selgitanud, et
lg 1 räägib isikuandmete töötlemisest kas siis vastutava või volitatud töötleja poolt. EMT on selgitanud, et MHR-s on andmete töötlejaks registri liige – seega on ka käesoleval juhul andmete avaldajaks MHR-s EMT kui vastutav töötleja. Eeltoodust tulenevalt on arusaamatu vastustaja väide, et
lg 1 p 4 ei näe ette isikuandmete avalikustamist kui lepingu täitmise tagamise viisi. Samuti on selline väide arusaamatu ning segadust tekitav, kuivõrd Kaevatavas haldusaktis lk-l 2 kinnitab vastustaja, et andmete avaldamise hetkel oli nende töötlemine
1996 § 8 lg 1 p-1 kohaselt lubatud ning õiguspärane. Tänane
lg 1 p 4 on sama sisuga nagu andmete avaldamise hetkel kehtinud
1996 § 8 lg 1 p 1, samuti on andmete avaldamise aluseks olevad faktilised asjaolud samad (andmesubjektidel (Kolmandad isikud) lasub EMT ees täitmata kohustus, st võlg, kuid Leping, mis on võlgnevuse aluseks, on andmete töötlemise (avaldamise) hetkel juba lõppenud). Vastustaja vastusele lisatud õiguskantsleri arvamuse palub EMT jätta tähelepanuta, kuivõrd õiguskantsler nimetatud arvamuses analüüsis olukorda, kus andmete avaldaja pidas andmete töötlemise õiguslikuks aluseks
Käesoleval juhul ei ole ei EMT ega ka vastustaja väitnud ega põhistanud, nagu oleks käesoleval juhul EMT poolt andmete töötlemise õiguslikuks aluseks § 11 lg 2. EMT jääb endiselt seisukohale, et vastustaja seab ebavõrdsesse olukorda need andmesubjektid, kes on oma kohustused nõuetekohaselt täitnud, ning need andmesubjektid, kes oma kohustusi ei täida, kuivõrd vahetegemise aluseks on teadlikult valitud mittekohane ning ebamõistlik kriteerium. Vastustaja viite sellele, et aegumise institutsioon seab iseenesest isikud ebavõrdsesse olukorda, palub EMT jätta tähelepanuta, kuivõrd tegemist ei ole ei asjakohase ega ka õige väitega – aegumise institutsiooni saavad kasutada kõik võlgnikud ning aegumise institutsiooni kohaldatavus sõltub mitte võlausaldaja aktiivsusest või passiivsusest, vaid võlgnikust endast ning tema teadmisest oma menetlusõigustest. 23 Vastustaja on jätnud täielikult arvestamata võimaluse et kolmandad isikud võivad veel oma kohustuse vabatahtlikult EMT ees täita. Kaevatav haldusakt ei takista loomulikult isikutel EMT-le oma võlgnetavat kohustust täita ning selle näol ei oleks tegemist EMT poolt alusetu rikastumisega. Samas piirab Kaevatav haldusakt sellisel juhul EMT poolt kõnealuste kolmandate isikute andmete töötlemist, mille osas on EMT-l veel tulenevalt
lg-st 6 ja kooskõlas
Eeltoodust tulenevalt jääb EMT endiselt seisukohale, et vastustaja on meelevaldselt arvestanud andmete töötlemisele kohustuse sissenõutavust, mis
-i loogika kohaselt ei ole asjakohane. Lisaks eeltoodule lisab EMT käesolevale haldusasjale tõendiks ka 25.11.2010 jõustunud Harju Maakohtu 14.05.2010 otsuse ning 22.10.2010 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-09-51213 /tl 147-148,150-151), kus vaidluse faktilised asjaolud olid samad – EMT poolt MHR-s aegunud võlgnevuse kohta andmete avaldamine – ning kus kohus leidis, et kooskõlas
lg-tega 6 ja 7 on EMT poolt andmesubjekti andmete töötlemine (avaldamine MHR-s) lubatud ning andmete töötlemine EMT poolt ei kahjusta ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve. Kokkuvõttes on EMT endiselt seisukohal, et õiguslik alus kolmandate isikute andmete töötlemiseks tuleneb käesoleval juhul
§-st 11 ning
AKI täiendavas seletuses EMT täiendavatele väidetele märgib AKI seoses Harju Maakohtu 14.05.
lg 7 p 4 põhiseaduspärasust ning seeläbi selle normi kohaldamata jätmist halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 25 lg 9 alusel. AKI on veendunud, et olukord, kus võlaandmeid võib avaldata tähtajatult, ei ole kooskõlas PS-ga, sest selline avaldamine ei ole enam proportsionaalne ega demokraatlikus ühiskonnas möödapääsmatult vajalik. Kuigi PS ei sisalda küll eraldi isiku õigust isikuandmete kaitsele, tunnustatakse seda õigust ka Eesti õiguskorras. Informatsiooniline enesemääramisõigus (ehk õigus isikuandmete kaitsele) tuletatakse isiku PS kahest artiklist §-st 19 (õigus vabale eneseteostusele) ning §-st 26 (õigus eraelu puutumatusele). Lisaks tuleb arvestada, et isiku õigus isikuandmete kaitsele on eraldi põhiõigus ka Euroopa Liidu Põhiõiguste Hartas (art 8), mis Lissaboni lepinguga inkorporeeriti Euroopa Liidu 24 alusdokumentidesse. Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIÕK) praktika kohaselt peab põhiõiguse riive olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik. EIÕK on kirjeldanud seda vajalikkust kui „suruvat sotsiaalset vajadust“ (The Sunday Times v United Kingdom, 1979, p 62). Nii Vaideotsuses kui ka käesolevas vastuses on selgitatud, miks AKI leiab, et teatud aja möödudes ei eksisteeri enam objektiivset suruvat sotsiaalset vajadust võlgnike kohta info saamiseks. Kui ühiskonnas ei eksisteeri enam sellist objektiivset vajadust põhiõiguste riiveks, siis kujutabki isikuandmete avalikustamine (ehk isikuandmete töötlemine) endast ülemäärast isiku põhiõiguste riivet. KOHTU PÕHJENDUSED
lg 1 ja § 11 lg 7 p 2 alusel.
lg 1 kohaselt selle seaduse täitmise tagamiseks on AKI ametiisikul õigus teha isikuandmete töötlejale ettekirjutusi ja vastu võtta otsuseid.
lg 7 p 2 näeb aga ette, et selle paragrahvi lõikes 6 nimetatud eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine ei ole lubatud, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve. Viidatud sama paragrahvi lg 6 kohaselt isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui: 1) kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi; 2) isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse. Kaevatavas haldusaktis nähtub osa faktilistest asjaoludest Ettekirjutuse resolutsioonist, eelkõige on haldusaktis aga eraldi alajaotus „Ettekirjutuse tegemise õiguslikud alused ja faktilised asjaolud“, kus on kohtu arvates faktiline ja õiguslik motivatsioon omavahel ka loogiliselt seotud. EMT võib nende põhjenduste ja õigusnormide kohaldamise/tõlgendamisega mitte nõustuda, samuti võib isikule subjektiivsest aspektist tunduda, et motiveering võiks täiuslikum olla, kuid väita, et Ettekirjutuses ei ole seadusest tulenevad vorminõuded täidetud ja et Ettekirjutus on ebapiisavalt motiveeritud, on ilmselgelt alusetu. Kohus märgib, et kuigi Ettekirjutusega kohustati EMT-d lõpetama andmete töötlemine MHR-s ja
järgi isikuandmete töötlemine on tõepoolest iga isikuandmetega tehtav toiming, sh ka isikuandmete sulgemine või kustutamine, siis on Ettekirjutuse kontekstis arusaadav ja see nähtub ilmselgelt ka Ettekirjutuse viimasest lausest, et mõeldud on konkreetselt Klientide isikuandmete avalikustamise lõpetamist MHR-s Ettekirjutuses toodud põhjustel. Fakti, et kaebaja väited Ettekirjutuse ebaselgusest ja „äärmiselt puudulikust“ motiveerimisest on põhjendamatud ja nn otsitud, kinnitab ilmekalt asjaolu, et EMT on saanud igakülgselt argumenteeritult vaidlustada Ettekirjutuse halduskohtus. Kui kaebajal on olnud võimalik analüüsida Kaevatavat haldusakti kõikvõimalikest aspektidest sisuliselt ja süstematiseeritult kokku 17 lehel, siis puudub igasugune alus öelda, et Ettekirjutus on motiveerimispuuduste tõttu olnud selle adressaadile nii arusaamatu, et ta ei ole saanud oma kaebeõigust realiseerida, ja et see haldusakt pole kohtulikult kontrollitav. Ehkki EMT hinnangul nt vastustaja viited haldusakti andmise põhjenduse pikkusele ei ole asjakohased, kuna põhjenduse võimalik pikkus iseenesest ei tähenda automaatselt, et see on ka asjakohane, siis kohus eeldab, et kaebaja sama 26 kriitiline meel ei käi tema arvates kaebuse pikkuse kohta. Kohtu arvates näitab põhjenduse maht nii haldusaktis kui ka kaebuses tegelikult siiski, et küsimust on põhjalikult käsitletud. Teiseks ei ole kaebaja näidanud, et AKI põhjendused oleksid asjakohatud, vaid kaebaja on pigem väitnud, et need on ebaõiged. Kohus märgib ühtlasi, et lähtumine väidetavalt valedest või tõendamata asjaoludest ei ole formaalne, vaid sisuline eksimus. Mis puutub EMT palvesse jätta kohtul kõik vastustaja viited Vaideotsusele tähelepanuta, siis selles osas nendib kohus järgmist. Puudub vaidlus, et Vaideotsus on tehtud teise, kuid sarnase haldusakti, peale esitatud vaide lahendamisel ning Vaideotsus ei ole Kaevatava haldusakti osaks, kuna kõik Vaideotsuses antud seletused ning selgitused on antud pärast Kaevatava haldusakti andmist. Kohtu arvates AKI eesmärk ei olegi Vaideotsuses esitatud seletuste ja argumentatsiooni arvamine Kaevatava haldusakti motivatsiooni hulka ning seda ei saakski ta kaebaja toodud põhjustel teha. Samas puudub alus jätta Vaideotsuses toodu kõrvale, kui AKI ei soovi seal esitatut seletuses korrata ja palub tema seletuse osana vaadelda ka Vaideotsust analoogilises asjas. Seda enam, et Vaideotsuses ei ole esitatud võrreldes Ettekirjutusega erinevaid või täiesti uusi põhjendusi. Kui lähtuda utreeritult kaebaja loogikast, siis peaks kohus tähelepanuta jätma ka tema enda täiendavad selgitused vastustaja ja kolmandate isikute seisukohtadele, kuna need on esitatud hiljem ja erinevad osaliselt kaebuses märgitust. On loomulik, et põhjalikule vaidele ja kaebusele tuleb ka vastata põhjalikumalt kui mõnevõrra teiste sõnadega. Ei ole mõeldav, et vaideotsus ja kohtule antav seletus kaebuse kohta kordavad vaidlustatavat haldusakti sõna-sõnalt, kuna niisugune mõttetus ei suudaks hoopiski vaide/kaebuse esitajat veenda. Kuivõrd AKI on Ettekirjutuses märkinud, et võlainfo avaldamine ilma isiku nõusolekuta on eraelu puutumatuse riive /tl 27 pöördel/, siis ei vasta tõele EMT väide ka selles osas haldusakti ebaselgusest ja põhjendamata jätmisest (haldusaktis ei ole väidetavalt märgitud, kas AKI on silmas pidanud eraelu puutumatust või mõnda muud põhiõigust). Samas on kaebaja seda tõika vastuoluliselt kaebuse muus osas (p 2.32.) isegi möönnud. Seega eeltoodut arvestades kohus ei ole tuvastanud niisuguseid olulisi vormipuudusi, mis tingiksid Ettekirjutuse tühistamise. 4. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et AKI on rikkunud Ettekirjutuse andmisel menetlusnorme ja veel määral, mis on võinud viia ebaõige otsuse tegemiseni. Kohus jagab vastustaja ja S. K. põhimõttelist seisukohta, et isegi sel juhul, kui kaebajale ärakuulamisõiguse tagamiseks tulnuks Ettekirjutuse eelnõu saata EMT-le arvamuse avaldamiseks (kohus nii ei arva), oleks olnud tulemus sama, st AKI ei oleks teinud sisuliselt teistsugust otsust, nagu nähtub kasvõi hilisemalt tehtud Vaideotsusest analoogilises vaidluses EMT ja AKI vahel ning vastustaja seletusest käesoleva kaebuse kohta. Samuti on S.K. kolmanda isikuna juhtinud tähelepanu haldusakti kooskõlale kehtiva materiaalõigusega (etteruttavalt olgu öeldud, et kohus nõustub selle väitega), mistõttu ei oleks haldusorgani menetlusnormide rikkumine (mida kohus pole siiski tuvastanud) mõjutanud asja otsustamist haldusmenetluses. kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma HMS § 40 lg 1 menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Õige on iseenesest EMT arvamus, et asjassepuutuva isiku ärakuulamine peab aitama tagada õigemaid ja õiglasemaid haldusotsuseid. Kuid teisalt on selle nõude oluline eesmärk ka see, et asja ei menetletaks isiku selja taga ja talle ei tuleks haldusorgani tegevus või haldusakt ootamatusena, vaid et ta oleks menetluse ja probleemiga kursis ning saanud esitada selle kohta omapoolsed seisukohad, andmed ja tõendid. Samas ei ole ärakuulamisõigus siiski absoluutne, mida kinnitab sama paragrahvi lg 3, kus on toodud erandid, mil haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja 27 vastuväiteid ära kuulamata. Sealhulgas nt juhul, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on EMT olnud teadlik nii probleemi olemusest kui ka tal on olnud võimalik esitada tegelikult omapoolsed seletused ja andmed. EMT-ga on samade õigusnormide tõlgendamise ja rakendamise teemal kestnud vaidlus juba 2 aastat, alates 05.09.2008, mil EMT esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse AKI analoogilise ettekirjutushoiatuse tühistamiseks. Käesolevas asjas AKI pöördus aga 26.06.2008 järelpärimisega EMT poole sooviga saada EMT-lt infot A. L. isikuandmete töötlemise faktiliste asjaolude kohta (sh millal muutus nõue sissenõutavaks, millal edastati andmed tema võlgnevuse kohta MHR-le, kas A.L. on esitanud taotluse EMT vastava valdkonna töötajale aegumistähtaja kohaldamiseks) /tl 29/. EMT vastas järelepärimisele oma 07.07.2008 kirjaga nr 4-1-2/0462 /tl 30-31/. 16.09.2009 järelpärimisega nr 2.1-1/09/1302 EMT poole seoses mh K.R.’i andmete töötlemisega EMT poolt AS Krediidiinfo võrgulehel www.krediidiinfo.ee, paludes teavitada millisel õiguslikul alusel töötleb EMT teiste hulgas Klientide andmeid MHR-s ja mis on andmete sel viisil töötlemise eesmärgiks. Samuti AKI palus EMT-l edastada koopiad Klientide ja EMT vahel sõlmitud lepingutest ning väljavõtte MHR-st. AKI on samas teavitanud, et ta on alustanud järelevalvemenetlust, et välja selgitada, kas EMT-l on täidetud kõik
-s toodud nõuded isikuandmete töötlemisel /tl 32-33/. Kaebaja on vastanud järelpärimises esitatud küsimustele 24.09.2009 kirjaga nr 4-1-2/09-1692, selgitades ühtlasi, kuidas AKI-l on võimalik soovitud liitumislepinguid saada /tl 34-35/. 09.04.2010 pöördus AKI EMT poole seoses S. K. andmete töötlemisega MHR-s ning soovis teada, millisel õiguslikul alusel töödeldakse S. K. isikuandmeid MHR-s ja mis ajani, ühtlasi paludes edastada isikuga sõlmitud liitumislepingute koopia ning väljavõtte MHR-st /tl 36-37/. EMT vastas järelepärimisele 20.04.2010 /tl 38-40/. 23.04.2010 tegi AKI täiendava järelepärimise, milles informeeris EMT-d, et AKI menetluses on mitmete isikute, sh ka Klientide kaebused, kes on vaidlustanud oma andmete töötlemise EMT poolt AS-i Krediidiinfo võrgulehel www.krediidiinfo.ee, märkides lisaks, et „Meie ühine soov oleks ilmselgelt leida nende kaebuste osas õiglane lahendus“. Viitega
lg 2 p 6 ja HMS § 38 lg 1 sätetele palus AKI vastuseid alljärgnevatele küsimustele: Millal (kuupäevaliselt) muutus isiku nõue sissenõutavaks (arve tasumise kuupäev)? Kui kaua on olnud (vastamise päeva seisuga) isiku nõue sissenõutav? Kas leiate, et mõne isiku suhtes võiks maksehäirete registris nende isikuandmete avaldamise lõpetada? Küsimuse juures toodud isikute loetelus olid nimetatud ka Kliendid /tl 41-42/. EMT edastas oma vastused 04.05.2010 kirjaga nr 4-1-2/10-0699, esitades ühtlasi omapoolsed selgitused ja vastuväited AKI tegevusele /tl 43-45/. Olukorras, kus AKI tegi Kaevatava haldusakti 17.06.2010, so pärast ülalviidatud põhjalikku EMT teavitamist probleemi olemusest (tegelikult oli EMT sellest juba varem teadlik) ja AKI-l tekkinud kahtlustest, kaebajalt seisukohtade ja andmete kogumist, ning arvestades seejuures ärakuulamisõiguse eesmärke ja sellekohaseid seadussätteid, on kohtu arvates kaebaja poolt selgelt pahatahtlik rääkida ärakuulamisõiguse rikkumisest. Kohus leiab, et antud juhul vastab menetlus neile nõuetele, mida rõhutab ka Riigikohus kaebaja osundatud 14.01.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-82-03: „ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused“. 28 Kokkuvõtteks, kuivõrd kohtu arvates vastupidiselt kaebaja väidetele Kaevatava haldusakti andmisel on järgitud menetlus- ja vorminõudeid määral, mis ei ole mõjutanud otsuse vastuvõtmist negatiivselt, siis ei ole Ettekirjutus formaalselt õigusvastane. Järelikult tuleb kohtul asuda järgnevalt analüüsima ka Ettekirjutuse sisulist (materiaalset) õiguspärasust. Vastustaja on tabavalt võtnud kokku sisulise vaidluse olemuse: vaidlus on nimelt selles, kas füüsilise isiku tasumata võla kohta võib andmeid avaldada igavesti. 5. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaieldav, et Kliendid (antud kohtumenetluses kolmandad isikud) ei ole oma liitumislepingute järgseid kohustusi nõuetekohaselt täitnud, neil on tekkinud EMT ees tasumata arvete tõttu võlgnevus, mis on siiani kõrvaldamata, ning EMT poolt Klientide võlgnevust kajastavate andmete maksehäireregistrisse edastamine oli kooskõlas sel ajal kehtinud
1996 nõuetega. Võlgnevuse olemasolu ei vaidlusta sisuliselt ka kolmandad isikud, kuid nad apelleerivad ka aegumisele ja/või EMT enda poolt kohustuste rikkumisele. Et võlaõiguslikest lepingutest tulenevate vaidluste lahendamine on maakohtu pädevuses, siis halduskohus jätab need väited sisuliselt tähelepanuta. Kaebaja avaldas nimetatud andmed MHR-s ilma isikute nõusolekuta Klientide lepingu täitmise tagamise eesmärgil (
1996 § 8 lg 1 p 1) ja krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil üldistes huvides (
1996 § 8 lg 1 p 5 ja lg 2). EMT on seisukohal, et kuivõrd Klientide võlgnevused ei ole EMT-le käesolevaks hetkeks tasutud, on andmed Klientide võlgnevuse osas jätkuvalt õiged ja ajakohased ning nende kajastamine MHR-s on kooskõlas ka kehtiva
-ga (nii
lg 7 p-ga 2, millele Ettekirjutust tehes on tuginenud AKI, kui ka esineb alternatiivne alus
Samuti on AKI kaebaja väitel tuginenud valedele või tõendamata asjaoludele (nt AKI on faktilise alusena välja toonud EMT poolt aegunud võlanõuete avaldamise, kuid EMT väitel ta ei avalda MHR-s aegunud võlanõudeid, vaid faktilist olukorda Klientide võlgnevuse osas EMT ees). Ettekirjutuse tegemisel on tehtud diskretsiooniviga ja seetõttu on kaevatav haldusakt ebaproportsionaalne. AKI vaidleb kõigile neile väidetele vastu, teda toetavad põhimõtteliselt kolmandad isikud. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja asjas kogutud tõendeid nende kogumise ja vastastikuses seoses, nõustub põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, mis on avaldatud Ettekirjutuses, Vaideotsuses ja kirjalikus seletuses kaebuse kohta, samuti kolmandate isikute seisukohtadega, mis puudutavad Ettekirjutuse sisulist kooskõla seadusega . Kuivõrd poolte mahukad seisukohavõtud, sh vastustaja seletus, kus vastused kaebaja etteheidetele on antud kaebuse alapunktides esitatud väidete kaupa, on kohtuotsuses toodud praktiliselt tervikuna, samuti on kajastatud otsuses kolmandate isikute arvamused, siis puudub kohtul vajadus kõike ka selles osas üle korrata. Kohus peab vajalikuks rõhutada üksnes alljärgnevat. Kohus märgib kõigepealt täiendavate tõendite osas, et kohus jagab AKI seisukohta, et Harju Maakohtu 14.05.2010 otsus ning 22.10.2010 Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-09-51213 ei ole antud juhul kohased tõendid, kuna kohtud ei hinnanud tõeste andmete avaldamisega hageja õiguste ülemäärast kahjustamist. Samuti ei oma asjas tähtsust kolmandatele isikutele esitatud arved, kuna võlgnevuse osas iseenesest vaidlust ei ole. Teisalt on õige ka kaebaja seisukoht, et tähelepanuta tuleb jätta õiguskantsleri ettepanek Rae vallale, kuna nimetatud dokumendis analüüsitud olukorras andmete avaldaja pidas andmete töötlemise õiguslikuks aluseks
6. HMS § 3 lg 2 kohaselt halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte 29 järgi riik peab vältima tarbetuid ebameeldivusi isikutele ning riik tohib piirata isikute õigusi ega tekitada neile muid koormavaid tagajärgi vaid siis, kui see on hädavajalik.
kohaselt selle seaduse eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku põhiõigusi ja vabadus, eelkõige õigust eraelu puutumatusele.
§-s 6 on sätestatud põhimõtted, mida isikuandmete töötleja on kohustatud isikuandmete töötlemisel järgima: sh eesmärgikohasuse põhimõte (isikuandmeid võib koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas); kasutuse piiramise põhimõte (isikuandmeid võib muudel eesmärkidel kasutada üksnes andmesubjekti nõusolekul või selleks pädeva organi loal) ja andmete kvaliteedi põhimõte (isikuandmed peavad olema ajakohased, täielikud ning vajalikud seatud andmetöötluse eesmärgi saavutamiseks). Tulenevalt
lg-st 1 on isikuandmete töötlemine lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti. Juhtumid, mil isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta on sätestatud
§-s 14. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei saa Klientide isikuandmete jätkuva avaldamise puhul tugineda
lg 1 p-le 4, mis näeb ette, et isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks, välja arvatud delikaatsete isikuandmete töötlemine. Kaebaja on ise kinnitanud, et vastavad liitumislepingud on lõpetatud: EMT ütles need üles seoses võlaga juba
Sama paragrahvi lg 6 kohaselt isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi ning isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse.
lg 7 p 2 aga keelab nimetatud eesmärgil andmete kogumise ja kolmandatele isikutele edastamise, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve. Seega isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele andmete edastamiseks andmesubjekti enda nõusolekuta peavad üheaegselt olema täidetud kõik nimetatud eeldused. Kui kasvõi üks neist pole täidetud, ei ole andmete töötlemine sel eesmärgil ilma nõusolekuta lubatav. Antud juhul on AKI põhjalikult põhjendanud Ettekirjutuses, miks Klientide võlaandmete avaldamine pikema kui 13 aastase perioodi jooksul ei ole enam kooskõlas seadusega ja kahjustab ülemääraselt andmesubjektide huve. Kaebaja arvamus, et Klientide isikuandmeid võib töödelda seni kuni võlgnevused on likvideeritud, sest lepingust tulenevad õigused ja kohustused kestavad edasi, ei ole kooskõlas ei seaduse ega kaebaja enda viidatud õiguse põhimõtetega. Ilmselgelt ebaproportsionaalne oleks Klientide isikuandmeid töödelda (isikuandmeid avalikustada) lõpmatuseni, kui võlgnikud ei soovi võlga tasuda, aga samas ei saa neilt seda ka enam sundkorras sisse nõuda. Et halduskohtusse saab isik pöörduda üksnes oma subjektiivsete õiguste kaitseks, siis kaebaja väited teiste isikute „normaalse 30 tsiviilkäibe ja sellega ka avalike huvide kaitseks omavad tähtsust üksnes sellest aspektist, mis puudutab diskretsiooniotsuse tegemisel eri huvide kaalumist. Kohus leiab, et AKI ei ole teinud diskretsiooniviga ja on teostanud kaalutlusõigust kooskõlas õigusnormide, haldusmenetluse põhimõtete ja õiguse üldpõhimõtetega. Parafraseerides Riigikohtu 17.10.2008 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-08 (p 10) märgitut on kohus seisukohal, et Ettekirjutuse sellekohane põhjendus on kohut veennud, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kohus on juba eelnevalt näidanud, et väär on kaebaja väide, et Kaevatavas haldusaktis on kohustatud EMT-d ilma kohase õigusliku aluseta lõpetama Klientide isikuandmete töötlemine MHR-s. Kaebaja tuginemine Ettekirjutuse puhul õiguskindluse ning õiguspärase ootuse põhimõtetele ei ole kuidagi põhjendatud, arvestades nii
redaktsioonide muutumist, AKI poolt juba varasemalt tehtud analoogseid ettekirjutus-hoiatusi ning EMT-le esitatud järelepärimiste sisu. Neil asjaoludel, arvestades osundatud õigusaktides sätestatut ning seadusandja tahet, mis on tuvastatav muu hulgas ka
seletuskirja kaasabil, on kohus veendunud, et Ettekirjutus on ka sisuliselt õiguspärane haldusakt ja sellisena ei saa see rikkuda kaebuse esitaja mingeid subjektiivseid õigusi. Sealjuures kohus rõhutab, et tulenevalt EMT ja AS Krediidiinfo vahel 08.11.2001 sõlmitud maksehäirete registriga liitumise lepingust /tl 49-51/ on maksehäireregistri liikmel õigus, mitte kohustus sisestada registrisse andmeid. EMT kaebus on alusetu ja see tuleb jätta rahuldamata. 7. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning HKMS § 93 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Et käesoleval juhul jääb EMT kaebus rahuldamata ning AKI ja kolmanda
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.