Obsah (4)

§ 42§ 12§ 11§ 14

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 5. aprill 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-56 Haldusasi V.O.i kaebus Politsei- ja P

) § 11 lõikele 2 ja § 12 lg 9 punktile 3 leiab vastustaja, et tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamisel tuleb hinnata elamisloa andmise või pikendamise põhjendatust. Vastustaja märgib, et

eesmärgiks on reguleerida välismaalaste Eestis viibimist, elamist ja töötamist ning elamisloa mõte on anda välismaalasele õigus viibida pikka aega järjest Eestis ehk Eestis püsivalt elada ja töötada. Samuti selgitab vastustaja, et

§ 42

kohaselt loetakse püsivaks Eestis elamiseks Eesti elamisloa alusel elava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas ning kuni

1. septembrini 2010 kehtinud Vabariigi Valitsuse
2. novembri 2002 määruse nr 364 ,,Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord’’ § 60 kohaselt tuleb Eestist eemalviibimine registreerida PPA-s. Vastustaja selgitab, et juhul kui isik ei registreeri oma Eestist eemalviibimist, tunnistatakse elamisluba kehtetuks ning juhul kui isik on registreerinud oma eemalviibimise Eestist, tuleb vastustajal hinnata siiski Eestis elamisloa omamise põhjendatust. Vastustaja leiab, et kui välismaalane on oma elu korraldanud väljaspool Eestit, ei ole põhjendatud ka elamisloa pikendamine, sest elamisluba pikendatakse ainult Eestis elamiseks.
3. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, nagu elaks ta Eestis, kuna V.O. on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes töötab ja elab seal, samuti elab seal tema abikaasa ning Eestit külastab ta lühiajaliselt puhkuste ajal. Vastustaja hinnangul ei oma Eestis kehtiv sissekirjutus püsiva elamise tõendamisel juriidilist tähendust. Vastustaja on tuvastanud, et kaebuse esitaja on taotluse esitamisele eelneva kahe aasta jooksul viibinud Eestis kokku vaid 46 päeva. Vastustaja hinnangul ei kasuta kaebuse esitaja temale antud elamisluba eesmärgipäraselt ehk elamisluba ei kasututa mitte elamiseks, vaid Eesti lühiajaliseks külastamiseks. Lisaks märgib vastustaja, et lühiajaliseks Eestis viibimiseks ning siin elavate lähedaste külastamiseks on võimalik taotleda viisat, samuti juhul kui kaebuse esitaja soovib peale töölepingu lõppemist Eestisse tagasi tulla, on tal võimalus taotleda uuesti tähtajalist elamisluba. 2
4. Vastustaja on seisukohal, et tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse rahuldamist ei tingi asjaolu, et Eestis asub kaebuse esitaja omandis olev korter, kuivõrd V.O.il on võimalik korraldada järelvalvet kinnisvara üle ka välisriigis viibides. Samuti lisab vastustaja, et elukoha ja sissetuleku allika olemasolu Eestis ei ole

mõttes elamisloa andmise aluseks, mistõttu ei ole PPA-l kohustust pikendada kaebuse esitaja tähtajalise elamisluba seetõttu, et ta on omandanud Eestis kinnisvara ja saanud Eestis töövõimetuspensioni. Vastupidiselt kaebuse esitaja seisukohale, leiab vastustaja, et vaidlustatud otsus ei riku V.O.i õigus era- ja perekonnaelule, kuna kaebuse esitaja abikaasa elab Vene Föderatsioonis, samuti puuduvad kaebuse esitajal alaealised lapsed. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et V.O.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Politsei- ja Piirivalveamet on õigesti leidnud, et V.O.i tähtajalise elamisloa pikendamine ei oleks tuvastatud asjaoludel eesmärgipärane ega põhjendatud, otsus tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kohta ei riku kaebuse esitaja õigusi.
2. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et V.O.il on olnud Eestis elamiseks tähtajaline elamisluba ajavahemikul
3. veebruarist 2001 kuni
4. veebruarini
5. Samuti ei ole vaidlust selles, et ajal, mil kaebuse esitaja esitas taotluse tähtajalise elamisloa pikendamiseks, see tähendab
6. augustil 2010, töötas ta alaliselt Vene Föderatsioonis ning taotluse esitamisele eelnenud kahe aasta jooksul oli Eestis viibinud 46 päeva jooksul. Vaidlust pole ka selles, et Vene Föderatsioonis elab kaebuse esitaja elukaaslane N. S., kellel ei ole Eesti elamisluba ning kes pole Eestis ka kunagi elanud, samuti mitte selles, et Eestis elavad kaebuse esitaja täisealised tütred N. S., kellega kaebuse esitaja ei suhtle, ning T. O. ja kaebuse esitaja õde V. K. Pooltevaheline vaidlus taandub aga küsimusele, kas tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise aluseks saab olla asjaolu, et kaebuse esitaja töötab välismaal, käies siiski ka Eestis, kus tal on kinnisvara, püsiv sissetulek ning sugulased.
8. oktoobril 2010 jõustus välismaalaste seaduse uus redaktsioon, mille §-s 308 on sätestatud, et enne selle seaduse jõustumist esitatud taotlused ja avaldused vaadatakse läbi taotluse või avalduse esitamise ajal kehtinud tingimustel ja korras. Kuna V.O. esitas PPA-le tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse
9. augustil 2010, seega enne
10. oktoobrit 2010, tuli PPA-l tema taotlus läbi vaadata kuni
11. septembrini 2010 kehtinud välismaalaste seaduse (edaspidi

) alusel.

§ 12

lõikes 1 sätestati, millistel tingimustel võib välismaalasele tähtajalise elamisloa anda.

§ 11

lg 2 sätestati, et tähtajalist elamisluba pikendatakse välismaalase taotluse alusel, kui elamisloa andmise alus ei ole ära langenud ja puudub elamisloa pikendamisest keeldumise alus ja kui elamisloa pikendamine on põhjendatud. Käesoleval juhul on PPA otsustanud tähtajalise elamisloa pikendamisest keelduda, leides, et pikendamine ei ole põhjendatud. Seda, kas tähtajalise elamisloa pikendamine on põhjendatud, tuleb hinnata eelkõige lähtudes sellest, kas isikul on vajadus Eesti tähtajalise elamisloa järele. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et elamisloa eesmärk on anda välismaalasele õigus ja võimalus Eestis pikema aja vältel püsivalt elada ja/või töötada. Välismaalase Eestisse saabumise ja Eestis viibimise seaduslikud alused olid loetletud

§-s 51 ning välismaalasele antav tähtajaline elamisluba on vaid üks võimalikest viibimisalustest. Kohus leiab, et tähtajalise elamisloa andmine või pikendamine on põhjendatud juhul, kui isiku vajadust Eestis viibida, ei saa rahuldada mõne muu viibimisaluse andmisega. Isikul, kelle eesmärk ei ole Eestis püsivalt elada ja/või töötada, ei ole Eestisse sisenemiseks ja siin viibimiseks tingimata vaja elamisluba, vaid ta võib Eestisse saabuda viisa alusel. Ainuüksi asjaolust, et isikul on varem olnud tähtajaline elamisluba, ei tulene talle õigust tähtajalise elamisloa pikendamisele, kui tal selleks pärast varem antud tähtajalise elamisloa kehtivuse lõppemist enam vajadust ei ole. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei ela V.O. püsivalt Eestis alates

1. jaanuarist 2008, 3 olles ka registreerinud oma Eestist eemalviibimise. Kaebuse esitaja ei ole vastu vaielnud ka vastustaja poolt tuvastatud asjaolule, et kahe aasta jooksul enne tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse esitamist, see tähendab ajavahemikul
2. augustist 2008 kuni
3. augustini 2010 viibis kaebuse esitaja Eestis kokku 46 päeva. Kohus leiab, et sõltumata sellest, kui sageli ja kui pikaajaliselt kaebuse esitaja nende 46 päeva ulatuses Eestis viibis, ei saa ühelgi juhul väita, et ta oleks vaatlusaluse kahe aasta jooksul Eestis püsivalt elanud.

§-s 42 sätestati, et püsivaks Eestis elamiseks loetakse Eesti kodaniku või Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Sellest sättest ning tähtajalise elamisloa olemusest tulenevalt on tähtajalise elamisloa andmine või pikendamine põhjendatud siis, kui isikul on vaja viibida Eestis vähemalt 183 päeval aastas. Kohtu hinnangul ei nähtu, et kaebuse esitajal oleks pärast varem antud tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemist vajalik või ka soov sedavõrd pikalt Eestis viibida. Enne vaidlusaluse otsuse tegemist on PPA kahel korral,

1. septembri 2010 kirjaga nr 15.3-10/45463 ning
2. oktoobri 2010 kirjaga nr 15.310/53151 pöördunud V.O.i poole, selgitades talle, et Eestis püsivalt mitte elava isikuna ei ole tähtajalise elamisloa andmine põhjendatud ning samas on talle tehtud ettepanek selgitada, mis põhjusel ta Eesti tähtajalist elamisluba vajab ning kas ja millal kavatseb ta Eestisse elama asuda. V.O. ei ole PPA-le saadetud vastustes märkinud, et kavatseks Eestisse püsivalt elama asuda ega ole ka selgitanud, miks tähtajaline elamisluba talle vajalik on. Kohtule esitatud kaebuses on V.O. seevastu sõnaselgelt väitnud, et ei ole Eesti alaline elanik ega pretendeeri sellele.
3. Kaebuse esitaja väide, et ta elab Eestis, ent üksnes töötab Venemaal, ei ole õige. Kaebuse esitaja enda väitel töötab ta Venemaal Permis, samuti elab seal tema elukaaslane ning kahe viimase aasta jooksul on kaebuse esitaja Eestis viibinud 46 päeva jooksul. Neil asjaoludel ei saa väita, et isik elab Eestis. Väidet, et kaebuse esitaja elab Eestis, ei kinnita kuidagi asjaolu, et talle kuulub Eestis korteriomand ning et see on kantud rahvastikuregistrisse tema elukohana. Rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmetel on siduv tähendus üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Küsimuses, kas välismaalane püsivalt Eestis elab või kas ta vajab Eestis viibimiseks tähtajalist elamisluba, ei ole rahvastikuregistri andmetel mingisugust tähtsust. Samuti ei tingi vajadust Eesti elamisloa järele see, et isikule kuulub Eestis kinnisvara (korteriomand). Vastustaja on õigesti märkinud, et kinnisasja omamisest tulenevaid õigusi ja kohustusi saab kaebuse esitaja realiseerida ka ilma, et tal oleks tähtajaline elamisluba Eestis elamiseks. Eesti tähtajalise elamisloa vajadust ei saa põhjendada ka sellega, et Vene Föderatsioonis elab kaebuse esitaja üürikorteris või et tal puudub Vene Föderatsioonis registreeritud elukoht. Kaebuse esitaja on Vene Föderatsiooni kodanik, kellel on sellest tulenevalt õigus alaliselt viibida ja elada Vene Föderatsioonis. Kohtule ei ole küll teada, millised eeldused peavad olema täidetud selleks, et isik saaks registreerida oma elukoha Vene Föderatsioonis, ent kindlasti ei saa selle eelduseks olla see, et isikul on tähtajaline elamisluba Eestis elamiseks.
4. Ka asjaolu, et kaebuse esitajal on Eestis alaline sissetulek pensioni näol, ei õigusta iseenesest tähtajalise elamisloa pikendamist. Püsiv sissetulek võib olla üheks eelduseks tähtajalise elamisloa andmisel või pikendamisel, ent see ei ole iseseisev alus tähtajalise elamisloa andmiseks isikule, kes tuvastatud asjaolude pinnalt hinnates Eestisse püsivalt elama asuda ei kavatse. Vastustaja peab seda, kas tähtajalise elamisloa pikendamine on põhjendatud või ei, hindama lähtudes asjaoludest, mis on vastava taotluse läbivaatamise ajal teada selle aja kohta, mil varasema tähtajalise elamisloa kehtivus lõpeb. Käesoleval juhul ei nähtu, et kaebuse esitaja kavatseks pärast
5. veebruari 2011 Eestisse püsivalt elama asuda. Samas on vastustaja õigesti välja toonud, et kui kaebuse esitajal kunagi tuleviks tekib soov Eestisse püsivalt elama asuda, on tal võimalik uuesti taotleda tähtajalise elamisloa andmist. Kohus leiab, et tähtajalise elamisloa andmise ja selle pikendamise alused on põhimõtteliselt samad. See tähendab, et isik ei saa nõuda tähtajalise elamisloa pikendamist seetõttu, et tal vahetult eelnevalt on 4 tähtajaline elamisluba olnud. Samamoodi ei saa tulevikus tähtajalise elamisloa andmisest keelduda üksnes põhjusel, et sama isiku mõni varasem taotlus tähtajalise elamisloa pikendamiseks on põhjendamatuse motiivil rahuldamata jäetud. Tähtajalise elamisloa andmisel või pikendamisel tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas isikul on konkreetsel ajal tähtajalist elamisluba vaja ning kas selle andmine on põhjendatud ja lubatav.
6. Kuigi kaebuse esitaja ei ole väitnud, et tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumine rikuks tema õigust perekonnaelule, on vastustaja siiski seda küsimust hinnanud ning põhjendatult leidnud, et perekonnapõhiõigust vaidlusalune otsus ei riku, kuna kaebuse esitajal ei ela Eestis alaealisi lapsi ega abikaasat, samas kui tema elukaaslane elab koos temaga Venemaal. Asjaolu, kas ja kui tihedalt kaebuse esitaja oma Eestis elavate tütarde või õega suhtleb, ei oma antud juhul olulist tähtsust. Andmed kaebuse esitaja Eestis viibimise kohta viimastel aastatel näitavad üheselt, et nende sugulastega suhtlemiseks soovitud määral ei ole tähtajaline elamisluba vajalik, vaid sugulaste külastamiseks, samuti näiteks lähedaste haudade külastamiseks, saab kaebuse esitaja taotleda viisat ning viibida Eestis viisa alusel.
7. Kaebuse esitaja eksib, leides, et otsusega piiratakse tema õigust vabalt valida töökohta. Kaebuse esitajat ei ole kuidagi takistatud töötamast oma kodakondsusriigis Venemaal, ent õigus vabalt valida töökohta ei hõlma samaaegselt õigust tähtajalisele elamisloale teises riigis, kus isik ei tööta ega ela. Samuti ei anna alust nõuda tähtajalise elamisloa pikendamist asjaolu, et kaebuse esitaja on nõuetekohaselt registreerinud oma enam kui 183 päeva kestva eemalviibimise Eestist. Juhul kui kaebuse esitaja seda teinud ei oleks, oleks esinenud alus talle varem antud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks vastavalt

§ 14lg punktile 3.

Eemalviibimise registreerimise kohustuse nõuetekohane täitmine ei anna aga õigust nõuda tähtajalise elamisloa pikendamist, kui eemalviibimise asjaolud ja põhjus viitavad üheselt sellele, et kaebuse esitaja Eestis ei ela ning tähtajalist elamisluba ei vaja. MENETLUSKULUD 14. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist ega esitanud menetluskulude nimekirja. Seetõttu ei tõusetu halduskohtumenetluse seadusetiku § 93 lg 1 kohaselt menetluskulude väljamõistmise küsimust ning kummagi poole kulud jäävad poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 5