← Eesti

3-09-2196/434

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Määruse tegemise aeg ja koht

  1. november 2011, Tallinn Haldusasja number 3-09-2196 Haldusasi Politsei- ja Piirivalveameti taotlus K.N.’i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kohtuistungi toimumise aeg Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja: Aleksei Kuznetsov Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – K.N., Esindaja:v.adv.Alar Neiland
  2. november 2011 RESOLUTSIOON: 1.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotlus rahuldamata. 2.Vabastada K.N. väljasaatmiskeskusest. 3.Määrata OÜ Advokaadibüroo AE Consult poolt osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 63, 92 eurot. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale on menetlusosalistel õigus esitada määruskaebus 10 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. ASJAOLUD NING POLITSEI- JA PIIRIVALVEAMETI TAOTLUS
  4. oktoobri 2009 määrusega andis Tallinna Halduskohus loa
  5. oktoobril 2009 kinni peetud Eestis ebaseaduslikult viibiva K.N.’i paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse. Tallinna Halduskohus on järgnevalt korduvalt kahe kuu võrra pikendanud luba isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks. Viimati pikendati luba isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks Tallinna Halduskohtu
  6. septembri 2011 määrusega kuni
  7. novembrini
  8. Väljasaatmiskeskuses viibimise ajal esitas K.N. varjupaigataotluse, mis jäeti
  9. juuli 2010 otsusega rahuldamata, samas keelduti isikule Eesti elamisloa andmisest ning tehti talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks. K.N. vaidlustas Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) varjupaiga ja elamisloa andmisest keeldumise otsuse .Tallinna Halduskohtu
  10. juuni 2011 otsusega haldusasjas 3-10-1990 jäeti tema kaebus rahuldamata.
  11. juulil 2011 esitas K.N. selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohtu 21.10.2011 otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata , millele K.N. esitas 21.11.2011 kassatsioonkaebuse Riigikohtusse.
  12. PPA esitas
  13. novembril 2011 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada luba K.N.’i väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks kahe kuu võrra. Isikul puudub kehtiv reisidokument, mille tõttu ei ole võimalik isiku väljasaatmist lõpule viia.Väljasaatmiskeskuses viibimise ajal avaldas K.N. soovi taotleda Eestis varjupaika, millise taotluse võttis PPA menetlusse 03.11.2009.a. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 33 lg 1 kohaselt ei paigutata taotlejat, kes esitas varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses, esmasesse vastuvõtukeskusesse, vaid ta viibib varjupaigamenetluse lõppemiseni väljasaatmiskeskuses. PPA keeldus 21.07.2010 otsusega varjupaiga ja elamisloa andmisest, otsuses sisaldus koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus. Tallinna Halduskohus jättis 03.06.2011 otsusega K.N. kaebuse varjupaiga andmisest keeldumise otsuse peale rahuldamata, misjärel jätkas PPA isiku väljasaatmismenetlusega. Politsei- ja Piirivalveamet edastas
  14. juunil 2011 Välisministeeriumile palve pöörduda Afganistani Islamivabariigi Suursaatkonna poole palvega osutada abi K.N.’i dokumenteerimisel, et korraldada isiku väljasaatmine. 29.08.2011 Afganistani Islamivabariigi Suursaatkonna vastuses kinnitas saatkond, et K.N. näol on tegemist Afganistani kodanikuga, ent kuna isik keeldus reisidokumendi vormistamiseks vajaliku ankeedi täitmisest, ei ole dokumendi väljastamine võimalik. 15.09.2011 paluti isikul väljasaatmiskeskuses täita reisidokumendi vormistamiseks vajalik ankeet, kuid K.N. ei soovinud koostööd PPA-ga teha, põhjendades seda soovimatusega sõita tagasi Afganistani, kus tema elu on väidetavalt ohus. Eeltoodust tulenevalt leiab PPA, et isiku edasine väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kestus oleneb isiku enese tegevusest ja arvestades, et kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu ei ole väljasaatmist võimalik lõpule viia, taotleb vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS)§ 25 väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamist kahe kuu võrra. Isiku soovimatus täita tema suhtes kehtivat lahkumiskohustust ei saa olla väljasaatmiskeskusest vabastamise seaduslikuks aluseks. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on vajalik haldussunnivahend, et kallutada isikut täitma seadusest tulenevat kohustust aidata väljasaatmisele kaasa.
  15. K.N. vaidles kohtuistungil taotlusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kinnipidamist VSK-s on pikendatud 13 korda . Kui lähtuda formaalsest VSS muudatusest, siis saaks kinnipidamine kesta 18 kuud lisaks varjupaiga taotlemise aeg. Seadus sätestab 6-kuulise tähtaja varjupaigataotluse läbivaatamiseks, millist aega käesoleval juhul ületati. Kuigi välismaalase väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja hulka ei arvata välismaalase poolt esitatud rahvusvahelise kaitse saamise taotluse menetlemise aega, siis seadusest ei tulene, kuidas suhtuda kohtumenetluste aega. Kaebeõiguse kasutamine kohtus ei tohiks asetada isikut halvemasse olukorda. K.N. leidis, et ta on käesolevaks ajaks viibinud väljasaatmiskeskuses ebamõistlikult kaua, sest ta peeti kinni kaks aastat tagasi, sealjuures varjupaiga taotlemise menetluse pikaajaline kestvus ei olenenud K.N.’ist. Isik leidis, et tema edasine kinnipidamine väljasaatmiskeskuses on ebaproportsionaalne, sest väljasaatmine on perspektiivitu, kuna ta ei kavatse ankeete täita. Lisaks viitab isik Riigikohtu seisukohtadele kohtuasjas 3-3-2-2-10 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivile nr 2008/115/EÜ, samuti Euroopa Kohtu 4.12.1974 kohtuotsusele nr 41/74 ning väidab, et tema kinnipidamine on ebaproportsionaalne meede ka lähtuvalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 ning Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 20 . 2 KOHTU PÕHJENDUSED
  16. Vastavalt VSS § 2 lg-le 1 peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. K.N.'il puuduvad välismaalaste seaduses (VMS) § 5.1 lg 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks. VSS § 23 lg 1 sätestab, et uki väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia seaduses sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni , kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. K.N.'i väljasaatmist ei olnud võimalik lõpule viia VSS § 18 lg 1 sätestatud 48 tunni jooksul isiku kinnipidamisest arvates, mistõttu Tallinna Halduskohus andis 06.10.2009 määrusega loa isiku paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse. Järgnevalt on kohus VSS § 25 alusel pikendanud PPA taotlusel kahe kuu kaupa luba isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks kuni väljasaatmise täideviimiseni või isiku vabastamiseni VSS § 24 lg 1.1, 2 või 3 alusel. K.N.'i väljasaatmiskeskusest vabastamiseks eespoolmärgitud aluseid ei esine. 5.VSS § 24 lg 1.1 kohaselt vabastatakse väljasaadetav väljasaatmiskeskusest, kui 18 kuu jooksul välismaalase väljasaatmiskeskusesse paigutamise otsuse tegemise päevast arvates ei ole väljasaatmist täide viidud. Välismaalase väljasaatmiskeskuse kinnipidamise tähtaja hulka ei loeta välismaalase poolt esitatud rahvusvahelise kaitse saamise taotluse menetlemise aega. Käesolevas asjas tehtud varasemate jõustunud kohtulahenditega on tuvastatud, et K.N.'i varjupaigataotluse menetlemise ajal tema väljasaatmiskeskuses viibimine on kooskõlas VRKS § 33 lg-ga
  17. K.N. on väljasaatmiskeskuses viibinud alates 06.10.
  18. Ta esitas varjupaigataotluse 03.11.2009 ja PPA jättis taotluse 21.07.2010 otsusega rahuldamata. Kohus leiab, et varjupaigataotluse menetlemise aja sisse tuleb lugeda ka sellega seonduva kohtuvaidluse kestus esimese astme kohtus, mis lõppes 03.06.
  19. VRKS § 40 p 1 kohaselt ei anta elamisluba isikule, kelle varjupaigataotlus tagasi lükatakse ning VRKS § 42 lg 2 sätestab, et elamisloa andmisest keeldumise otsuse ja sellega tehtud lahkumisettekirjutuse vaidlustamise korral halduskohtus ei kuulu lahkumisettekirjutus sundtäitmisele enne esimese astme halduskohtu otsuse tegemist. Seega PPA võimalused isiku väljasaatmise ettevalmistamiseks ja korraldamiseks on olnud seadusest tulenevalt sel ajal piiratud ning reaalselt on see olnud võimalik perioodil 06.10.2009-02.11.2009 ja alates 03.06.2011, seega käesolevaks ajaks kokku 6 kuud ja 18 päeva. Eeltoodust tulenevalt ei ole isiku kinnipidamine väljasaatmiskeskuses kestnud lubamatust kauem.
  20. Käesoleval juhul on väljasaatmismenetlus viibinud K.N.´i tegevusetuse ja kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu. K.N. väitel on tema jätkuv kinnipidamine lähtudes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ( Konventsioon) artiklis 5 ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 20 sätestatud igaühe õigusest vabadusele ja isikupuutumatusele ebaproportsionaalne meede ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamise ning Eestist väljasaatmise eesmärgi suhtes. Konventsiooni art 5 lg 1 p f kohaselt on igaühel õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras seaduslik vahistamine või kinnipidamine, vältimaks tema loata sissesõitu riiki või et võtta meetmeid tema väljasaatmiseks või -andmiseks. Samasugune õigus on sätestatud põhiseaduse § 20 lg 2 p-s
  22. Euroopa Inimõiguste Kohus selgitas
  23. oktoobri
  24. a lahendis nr 10664/05 (Mikolenko vs Eesti) isikult väljasaatmise eesmärgil vabaduse võtmise õigust , märkides ( p 59), et 3 igasugune vabaduse võtmine artikli 5 lõike 1 punkti f teise osa alusel on õigustatud ainult nii kaua, kuni kestab väljasaatmis- või väljaandmismenetlus( p 59). Samuti leidis kohus ( p.60), et selleks, et kinnipidamist ei saaks pidada omavoliliseks, tuleb see läbi viia heas usus ja muuhulgas ei tohi kinnipidamise pikkus ületada taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikku mõistlikku aega . Käsitletavas kohtuasjas leidis Euroopa Inimõiguste Kohus lisaks eespoolmärgitule: Kui isiku kinnipidamise alguses astusid riigisisesed ametivõimud samme kaebajale vajalike dokumentide hankimiseks, pidi üsna varsti selgeks saama, et need katsed olid määratud luhtumisele, kuna kaebaja keeldus tegemast koostööd ja Vene ametivõimud ei olnud valmis talle ilma allkirjastatud taotluseta dokumente väljastama /…/ (p 64). Veelgi enam, kaebaja väljasaatmine muutus tegelikult võimatuks, kuna praktilistel eesmärkidel nõudis see temapoolset koostööd, mida kaebaja ei olnud valmis tegema. Kuigi on tõsi, et riikidel on “ümberlükkamatu suveräänne õigus kontrollida välismaalaste sisenemist nende territooriumile ja seal viibimist” /…/, on välismaalaste kinnipidamine kõnealuses kontekstis sellest hoolimata lubatav ainult kooskõlas artikli 5 lõike 1 punktiga f, kui rakendatakse meetmeid nende väljasaatmiseks. Kohus on arvamusel, et käesoleval juhul ei saa väita, et kaebaja edasine kinnipidamine oleks saanud teenida väljasaatmise eesmärki, kuna see ei olnud enam teostatav. (p 65) Eelpool toodud kaalutlused on piisavad, võimaldamaks kohtul jõuda järeldusele, et kaebaja kinnipidamise – mis kujutas endast tema väljasaatmiseks rakendatud meedet – alused ei jäänud kehtima kogu kaebaja kinnipidamise ajaks, tingituna reaalsete väljavaadete puudumisest tema väljasaatmiseks ja riigisiseste ametivõimude suutmatusest viia menetlus läbi nõuetekohase hoolsusega. Seega on rikutud konventsiooni artikli 5 lõiget 1 (p 68).
  25. Riigikohtu halduskolleegiumi
  26. juuni
  27. a otsuses nr 3-3-2-2-10 leiti, et Euroopa Inimõiguste Kohtu
  28. oktoobri
  29. a otsuse punktid 64 ja 65 on mõistetavad selliselt, et alates augustist 2004 oli N. Mikolenko väljasaatmiskeskuses kinnipidamine konventsiooni rikkuvalt pikaajalise kestusega . Asjast nähtuvalt ei olnud N. Mikoleno kodakondsusjärgne riik alates
  30. aasta juunist nõus väljastama talle ilma allkirjastatud taotluseta dokumente ega tunnustama ajutist reisidokumenti, väljasaatmiskeskusesse paigutati isik 2003.a. oktoobrikuus. Kohtu hinnangul on eeltoodud põhimõtted kohaldatavad ka käesoleval juhul. K.N.´i on väljasaatmiskeskuses kinni peetud tänaseks veidi üle kahe aasta, millest ligikaudu poolteist aastat on toimunud varjupaigamenetlus ja sellele järgnenud esimese astme kohtu menetlus, mille jooksul ei olnud võimalik isikut Eestist välja saata. Kuigi väljasaatmismenetluse jätkamisel pärast 03.06.2011 on selgunud, et isik on Afganistani kodanik, sõltub tema väljasaatmine reisidokumendi vormistamiseks vajaliku ankeedi täitmisest. Taotlusest ja asja materjalidest nähtuvalt ei ole Afganistani Islamivabariigi Suursaatkonnal võimalik väljastada reisidokumenti , kuna isik keeldus vastava ankeedi täitmisest , samuti vestles migratsioonijärelevalve büroo ametnik K.N.´ga, kuid isik ei soovi ankeeti täita ning seetõttu ei ole võimalik väljasaatmismenetlust jätkata. K.N. on kohtuistungil väitnud, et ta ei nõustu vajaliku ankeedi täitmisega, selliseid asjaolusid, mis annaks kohtule aluse pidada tõenäoliseks, et isik võiks lähitulevikus siiski vajaliku ankeedi täitmisega nõustuda ning sellest tulenevalt oleks tema väljasaatmine võimalik,ei ole kohtule esitanud ka taotleja. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et väljasaatmiskeskuses viibimise pikendamiseks loa andmine oleks vastuolus kinnipidamise mõistliku aja põhimõttega ja ebaproportsionaalne väljasaatmise eesmärgi suhtes.
  31. Riigikohus rõhutas
  32. jaanuari
  33. a otsuses nr 3-1-3-13-03:
  34. märtsil
  35. a võttis Riigikogu vastu "Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 4 ratifitseerimise seaduse", mille Vabariigi President kuulutas välja
  36. märtsil
  37. a (RT II 1996, 11/12, 34). Seega on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni näol tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga, millel on prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes./--/ Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon on eeltoodust tulenevalt Eesti õiguskorra lahutamatu osa, ning selles sisalduvate õiguste ja vabaduste tagamine on Põhiseaduse § 14 kohaselt ka kohtuvõimu kohustus. Eeltoodust tulenevalt oleks K.N.´i väljasaatmiskeskuses viibimise pikendamiseks loa andmine vastuolus konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti f , aga samuti põhiseaduse § 20 lause 2 p 6 .
  38. Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  39. detsembri
  40. a direktiivi nr 2008/115/EÜ (ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel) art 15 lg 4 tulenevalt ei ole kinnipidamine enam õigustatud ning isik vabastatakse viivitamatult, kui ilmneb, et väljasaatmine ei ole enam mõistlik õiguslikel või muudel kaalutlustel või lõikes 1 sätestatud tingimused enam ei kehti. Viidatud art 15 lg 4 on selgitanud Euroopa Kohus
  41. novembri
  42. a lahendis nr 357/09 selliselt, et isiku kinnipidamist saab pidada mõistlikuks vaid siis, kui tundub reaalne korraldada väljasaatmine art 15 lg-tes 5 ja 6 ette nähtud tähtaegade piires (maksimaalselt 18 kuu jooksul); sealjuures väljasaatmine ei ole mõistlik, kui on ebatõenäoline, et asjassepuutuv isik võetaks vastu kolmandasse riiki nende tähtaegade piires Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et isik saab tugineda vahetult direktiivist tulenevale õigusele, kui liikmesriik ei ole direktiivi tähtaegselt üle võtnud; direktiiv annab üksikisikule õiguse ja see õigus on piisavalt täpselt määratletud.(
  43. 12.
  44. a kohtuotsuse nr 41/74 „Yvonne van Duyn“). Riigikohus leidis
  45. 05.
  46. a asjas nr 3-4-1-3-06, et Euroopa Liidu ainupädevuses või Euroopa Liiduga jagatud pädevuses olevates valdkondades kohaldatakse Eesti seaduste vastuolu korral Euroopa Liidu õigusega Euroopa Liidu õigust (p 16). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et alus K.N.´i vabastamiseks tuleneb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  47. detsembri
  48. a direktiivist nr 2008/115/EÜ. Kuna K.N.´i väljasaatmine Afganistani on võimalik juhul, kui isik nõustub tegema koostööd, siis väljasaatmismenetluse senist pikkust arvestades ei ole isiku kinnipidamine direktiivi nr 2008/115/EÜ tähenduses enam mõistlik, kuna väljasaatmise võimalikkus on abstraktne. 11.K.N.'ile riigi õigusabi korras esindajaks määratud Alar Neiland esitas kohtuistungil taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude ulatuse kindlaksmääramiseks. Kohus leiab, et taotlus on põhjendatud.Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 6 sätestab, et riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus määratakse kindlaks sama seaduse § 21 lõikes 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastavalt tasu maksmise või kulu hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal, kui advokatuuri juhatus ei ole kehtestanud teisiti. Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega (muudetud Eesti Advokatuuri juhatuse 15.06.2010 otsusega) kinnitatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord punktide 37, 38 ja 41 kohaselt on isiku esindaja tasu menetluses osalemise eest 15, 98 eurot iga poole tunni kohta. Alar Neiland on osutanud riigi õigusabi kokku 2 tundi, seega määrab kohus osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 63, 92 eurot. Lea Kuuse 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.