KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 15.11.2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-1934 Haldusasi I.O.i kaebus Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 24.05.
- a käskkirja nr 635-d tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja: I.O. Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Merje Joll Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
- Jätta kaebus rahuldamata.
- Jätta menetluskulud poolte kanda.
- Sekretäril edastada kohtuotsus kaebajale ja vastustajale. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 24.05.2011.a käskkirja nr 635-d alusel karistati I.O.i (ik.xxxxxxxxxxx) vangistusseaduse (VangS) § 67 punkti 1 ja Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.3.1.16 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 20 ööpäevaks. Karistamise põhjuseks oli distsiplinaarsüütegu, mis seisnes selles, et kaebuse esitaja lõi teist kinni- peetavat D. N. 25.04.2011 vanglasisese transpordi käigus I eelvangistushoone
- korruse koridoris korduvalt rusikaga näkku.
- 31.05.2011 esitas kaebaja Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 24.05.2011.a käskkirja nr 635-d käskkirjale vaide, milles taotles haldusakti kehtetuks tunnistamist.
- 14.07.2011 vaideotsusega nr 1-13/28373-1 jäeti kaebaja vaie vastustaja poolt rahuldamata (tl 12). 1 4 04.08.2011 saabus Tallinna Halduskohtusse I.O.i kaebus Talinna Vangla vangistusosakonna juhataja 24.05.
- a käskkirja nr 635-d tühistamiseks (tl 1).
- 6.09.2010 võttis kohus kaebuse menetlusse (tl 19) ja viis läbi eelmenetluse.
- Kohtuistungid käesolevas asjas toimusid 7.10.2011 (protokoll tl 68-75) ja 26.10.2011 (protokoll tl 111-116). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
- Kaebuse esitaja palub tuvastada Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 24.05.2011.a käskkirja nr 635-d õigusvastasuse ja tühistada see, sest nimetatud käskkirja tõttu ei ole ta saanud pikaajalist kohtumist oma abikaasaga ja kahtluse alla võib sattuda tema ennetähtaegne vabanemine kinnipidamisasutusest elektroonilise järelevalve alla. Kaebuse esitaja väidab, et tema ei löönud 25.04.2011 vanglas toimunud vahejuhtumi käigus rusikaga näkku teist kinnipeetavat D. N. Kaebaja selgitab, et ta ainult komistas ukselävel ja haaras kukkudes D. N. kinni ning vabandas kohe seejärel toimunu pärast. Kaebaja leiab, et tema väiteid tõendavad kõigepealt D. N. seletused ja kohtus tunnistajana antud ütlused sündmuse kohta, milles viimane väidab, et mingit löömist ei toimunud ja sinikas tema silma alla tekkis kokkupõrkest uksega. Kaebaja väitel kinnitab D. N. seletuste õigsust ka asjaolu, et 06.05.2011 Piia Enno poolt koostatud õiendis (tl 5) on leitud, et „ei ole võimalik tuvastada ega tõendada I.O.i poolt kõigi KarS § 121 objektiivse koosseisutunnuste realiseerimist ja tema vastutusele võtmist KarS § 121 alusel. kaebaja suhtes. Veel väidab kaebaja, et nimetatud sündmuse kohta ei ole videosalvestist, mida ta nõudis ja mis näitaks täpselt, mis juhtus. Samuti leiab kaebaja, et vanglaametnike seletuskirjad ja vahejuhtumi kohta antud selgitused ei ole usaldusväärsed, sest vanglaametnikud võisid nendes omavahel kokku leppida. Lisaks ei ole vangla sotsiaaltöötaja Riina Salupera seletuskiri usaldusväärne, sest ta ei ole identifitseerinud vahejuhtumis osalenud kinni peetavaid.
- Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 24.05.2011.a käskkirja nr 635-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning vaidlustatud haldusakt on õiguspärane. Vastustaja möönab, et vaideotsus kaebaja vaide suhtes tehti 8 päevase hilinemisega, kuid leiab, et vaide mittetähtaegne lahendamine ei mõjuta vaidlustatud haldusakti kehtivust. Vastustaja leiab, et kaebaja väidete hindamisel on kõigepealt oluline, et kaebaja ei andnud selgitust toimunu kohta kohe pärast intsidendi toimumist. See nähtub Piia Enno poolt koostatud õiendist. Vastustaja andis oma selgitused toimunu kohta alles 16.05.
- Vastustaja väidab, et menetluse läbiviija tutvustas tavaprotseduuri korras 13.05.2011 kaebajale nii eesti kui ka vene keeles T. Raja koostatud ettekannet nr. 876 ning andis talle võimaluse omapoolsete selgituste andmiseks. Kaebaja ei soovinud ettekandega tutvumist allkirjaga kinnitada ega ka omapoolseid selgitusi anda. Seda tõendab ka kaebaja ise oma kaebuses, kuigi väidab, et ei saanud talle esitatud paberist aru ning keeldus sellele alla kirjutamast. Vastustaja selgitab, et jättis kriminaalasja algatamata, kuna valu ja valulävi on subjektiivne nähtus, mis erinevate inimeste puhul erineb ning mida väliste tunnuste ja tunnistajate ütluste põhjal ei ole võimalik tuvastada ega tõendada. Kuna D. N. väidab oma seletuskirjas, et mingisugust konflikti 25.04.2011 a. ei esinenud ning tema kellegi suhtes kriminaalmenetluse 2 alustamist ei soovi, ei ole võimalik tuvastada ega tõendada kõigi KarS § 121 objektiivsete koosseisutunnuste (kannatanule valu põhjustamine) realiseerumist ning seetõttu ei ole võimalik I.O.i vastutusele võtta KarS § 121 alusel. Nimetatud asjaolu ei puuduta aga distsiplinaarvastutuse küsimust, mille rakendamise alused on erinevad. Vastustaja ei nõustu, et vangla on kriminaalasja algatamata jätmisel ja distsiplinaarasja käsitlemisel valikuliselt arvestanud D. N. seletuskirjas märgitut, ning selgitab, et kriminaalja distsiplinaarmenetluse alused on erinevad. Distsiplinaarmenetluses pole oluline, kas D. N. tundis valu või mitte. Seega ei ole vangla arvestanud D. N. selgitusi valikuliselt. Vastustaja selgitab ka, et vanglas väljakujunenud praktika kohaselt ei anna tavaliselt ükski kinnipeetav edasiste probleemide vältimiseks ütlusi teise kinnipeetava vastu. Seda kinnitavad ka D. N. väited, mis on selges vastuolus vahejuhtumit pealt näinud vanglaametnike ütlustega. Vastustaja leiab, et sotsiaaltöötaja R. Saarepera seletuskiri on vajalik selleks, et see tõendab, et tegemist ei olnud mitte kukkumisega, vaid ühe isiku ründega teise vastu. Rikkumise toime pannud isik on tuvastatud ettekande koostanud ametniku poolt. Vastustaja seletas kohtuistungil, et kaebaja taotletud videosalvestist ei ole tõendina võimalik esitada, kuna intsidendi toimumise ajal salvestamissüsteem ei töötanud. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja kanda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
- Käesoleva kaebuse lahendamiseks analüüsib kohus kõigepealt toiminud vahejuhtumiga seotud faktiliste asjaolude kohta kogutud tõendeid ning võtab ning toimunu kohta seisukoha ning lahendab seejärel kaebuse.
- Põhiline vaidlus käesoleva kaebuse faktiliste asjaolude suhtes seisneb küsimuses, kumma poole väited toimunust tuleb lugeda tõendatuks ja usutavaks ehk kas vastustaja on distsiplinaarmenetluse käigus õieti tuvastanud, et kaebaja lõi 24.05.2011 toimunud vahejuhtumi käigus korduvalt rusikaga näkku D. N. Kaebaja väidab, et ta seda ei teinud ja ainult komistas ukselävel ning võis kukkudes tasakaalu säilitamiseks D. N. hetkeks haarata kinni. Kaebaja tugineb oma väidetes eelkõige D. N.i seletuskirjale ja kohtus tunnistajana antud ütlustele. Vastustaja omakorda leiab, et toimunu faktilised asjaolud on vaidlustatud haldusaktis tõeselt kirjeldatud ja vanglaametnike seletustega tõendatud.
- Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebaja väited ja tunnistaja D. N. ütlused toimunu asjaolude kohta ei ole usutavad ning põhjendab seda järgmiselt. Kõigepealt loeb kohus üldteada asjaoluks vastustaja väite, et reeglina vanglas kinnipeetavad isikud teiste kinnipeetavate vastu neid süüstavaid ütlusi ei anna. Vastustaja seab seega juba olemuslikult kahtluse alla D. N. poolt antud selgitused ja ütlused vahejuhtumi asjaolude kohta. Kohus märgib siiski, et ta ei saa ega tuginegi oma seisukohas vahejuhtumi käigus toimunu suhtes ainult sellele vastustaja väitele, kuid arvestab seda tõendite hindamisel koos teiste tõenditega.
- Kohus leiab, et nii distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendid, kui ka kohtus ülekuulatud tunnistajate ütlused näitavad analüüsi järel selgesti, et 25.04.2011 toimunud vahejuhtumi käigus lõi kaebaja korduvalt D. N. rusikaga näkku. Kohus põhjendab oma sellist järeldust esmalt asjaoluga, et kaebaja ja tunnistaja D. N. ütlused ei ole usutavad tulenevalt kehaliste liigutuste normaalsest dünaamikast nende poolt kirjeldatud olukorras. Kohus on seisukohal, et uksega nii tugeva löögi, mis põhjustab sinika tekke, näkku saamisele järgneb loomuliku füüsilise reaktsioonina selle isiku tagasitõmbumine ja pea uksest eemale tõmbamine. Selline oleks olnud kirjeldatud sündmuste puhul ka loomulik D. N. reaktsioon löögile uksega näkku. Taolise reaktsiooni puhul ei oleks ukselävel komistanud kaebaja 3 saanud lähtuvalt isikute vahel olnud vahemaast toetuda kukkumisel D. N. ning ta oleks lävepakule komistamisel kukkunud tõenäoliselt tema jalge ette pikali, mida oleks kaheldamatult näinud teised tunnistajad ja eelkõige R. Saarepera ning T. Raja.
- Teiseks leiab kohus, et ukse avamisel selle servaga löögi saamisel ei ole võimalik saada sinikat silma alla, kui kummardatakse ettepoole või seistakse püstise peaga. Sellisel juhul saadakse löök ukse liikumisel paremalt vasakule tulenevalt pea kujust kas paremale oimukohta või otsaesise piirkonda või nina pihta või täpselt püstise pea korral ka vasaku põsesarna välisosa pihta. Vastavalt meditsiinilisele tõendile oli aga D. N. punetus vasaku silma all.
- Kolmandaks leiab kohus, et tunnistajate R. Saarepera, T. Raja ja K. Savitši distsiplinaarmenetluse käigus antud seletused ja kohtus tunnistajatena antud ütlused langevad kokku nii sündmuskoha, sündmusega kaasnenud asjaolude toimumise kui ka sellele järgnenud reaktsioonide osas. Kõik tunnistajad väidavad selgelt, et intsident toimus väga kiiresti ja kokku langevad nende poolt koostatud asendiplaanid isikute paiknemise kohta intsidendi ajal. Kohus märgib siinjuures ära, et nähtuvalt nendest asendiplaanidest on usutavad T. Raja ja R. Saarepera ütlused selles suhtes, mida nad nägid. Tunnistaja T. Raja nägi tulenevalt oma asukohast vahetult nii lööjat kui ka löödavat ning löömist, R. Saarepera nägi ainult lööjat. Tunnistaja K. Savitš ei näinud kumbagi, kuid kuulis R. Saarepera vahetut reaktsiooni ja tema selgitust toimunule, et üks kinnipeetav lõi teist. Kohtul puudub alus kahelda nende tunnistajate ütlustes.
- Kaebaja seadis kohtuistungil kahtluse alla tunnistaja T. Raja ütlused löömise nägemise kohta väites, et T. Raja ei mäleta täpselt, kes tegi ukse lahti. Kaebaja leidis, et kui tunnistaja ei mäleta, kes tegi ukse lahti, siis ei saa uskuda ka tema ütlusi löömise kohta. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et arvestades asjaolu, et ukse avamine on ametniku väga rutiinne ja lausa automaatne tegevus kinnipeetavate saatmisel ja ühe kinnipeetava avalik füüsiline rünne teise kinnipeetava vastu on kaheldamatult erakorraline sündmus, on loomulik, et ametnik mäletab selgelt just erakorralist sündmust ja võib täpselt mitte mäletada sellele eelnenud rutiinset tegevust ehk ukse avamist. Kaebaja tõstatatud asjaolu ei muuda kohtu hinnangul tunnistaja T. Raja ütlusi mitteusaldusväärseteks.
- Kohus leiab, et tunnistajate T. Raja, R. Saarepera ja K. Savitši antud ütluste usaldusväärsust kinnitab täiendavalt asjaolu, et nii nad ise kui ka kaebaja väidavad, et nad ei tundnud isiklikult kaebajat enne vahejuhtumit ja neil puudub seetõttu võimalik motiiv kaebajat süüstavate ütluste andmiseks. Kohus leiab, et nii T. Raja kui ka R. Saarepera on nii distsiplinaarmenetluse käigus seletuste andmisel kui ka kohtus tunnistajana ütluste andmisel edastanud nende poolt vahejuhtumi käigus tajutu objektiivselt ja kohtul ei ole põhjust nende seletustes ja ütlustes kahelda.
- Kohus märgib, et loeb tulenevalt eeltoodust usutavaks tunnistajate T. Raja ja R. Saarepera väidet, et komistamist ei olnud ja et I.O. sooritas vaidlusaluse vahejuhtumi käigus mitu lööki D. N. rusikaga näkku. Seda kinnitab lisaks eeltoodule löökide tagajärjel D. Nal. tekkinud punetus vasaku silma all, mis on fikseeritud pärast intsidendi toimumist Marje Väli poolt koostatud 25.04.2011 meditsiinilises tõendis (tl 34). Kohus on seisukohal, et videosalvestise puudumine ei muuda tunnistajate ütlusi eeltoodut arvestades ebausaldusväärseks.
- Tulenevalt asjaolust, et kohus loeb tõendatuks vahejuhtumi toimumise vaidlustatud haldusaktis toodud kujul ja kaebaja on vaidlustanud haldusakti just toimunu faktiliste asjaolude põhjal, jätab kohus I.O.i kaebuse haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks ja selle tühistamiseks rahuldamata. Kohus loeb vastustaja poolt haldusaktis õigesti tuvastatuks, et kaebaja rikkus vangistusseaduse § 67 p-s 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.1.16 sätestatud nõudeid, mis oli aluseks temale distsiplinaarkaristuse mõistmiseks. 4
- Kohus möönab sarnaselt vastustajaga, et vaideotsus tehti vastustaja poolt 8-päevase seaduses sätestatud tähtaja rikkumisega, kuid leiab, et see ei mõjutanud kuidagi algse haldusakti õiguspärasust ega kaebaja kaebeõigust. Kaebaja sai esitada kaebuse kohtule ja see vaadati kohtu poolt seaduses sätestatud korras läbi. Samas juhib kohus siinkohal vastustaja tähelepanu vajadusele seaduses sätestatud haldusmenetluse tähtaegasid täpselt järgida.
- Kohus leiab kokkuvõttes, et vastustaja on viinud distsiplinaarmenetluse läbi kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 24.05.2011.a käskkiri nr 635-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning vaidlustatud haldusakt on õiguspärane. Lähtudes HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata.
- Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja palus jätta kohtukulud kaebaja kanda, kuid ei esitanud taotlust oma kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda. Daimar Liiv Kohtunik 5