KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 15. november 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-1816 Haldusasi A.R. kaebus Sisekaitse

§ 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. A.R. on Sisekaitseakadeemia justiitskolledži korrektsiooni eriala üliõpilane. Sisekaitseakadeemia justiitskolledži korrektsioonieriala lõpueksami komisjoni
2. juuni 2011 otsusega hinnati tema lõpueksami osa enesekaitse ja esmaabi ülesanne matisaalis ning sellest tulenevalt ka kogu komplekseksamit hindega puudulik (F). A.R. esitas eksamikomisjoni otsuse peale
3. juunil 2011 vaide, adresseerides selle Sisekaitseakadeemia justiitskolledži direktorile. 1 Nimetatud vaide vaatas läbi ning jättis
4. juuni 2011 otsusega rahuldamata lõpueksami komisjoni esimees. Seepeale esitas A.R.
5. juunil 2011 vaide Sisekaitseakadeemia rektorile, kes kutsus kokku asjatundjate komisjoni, mis tegi eksamikomisjonile ettepaneku seegi vaie rahuldamata jätta. Lõpueksami komisjoni esimees jättis seepeale
6. juuni 2011 vaide oma
7. juuni 2011 otsusega rahuldamata. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
8. A.R. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Sisekaitseakadeemia justiitskolledži korrektsioonieriala lõpueksami komisjoni
9. juuni 2011 otsuse tühistamist ning eksami uueks hindamiseks kohustamist selliselt, et lõpueksami loetaks sooritatuks hindele hea (C). Esiteks märgib kaebuse esitaja, et lõpueksami hindamiskomisjoni
10. juuni 2011 kirjas, millega jäeti rahuldamata kaebuse esitaja vaie ei ole viidatud asjatundjate komisjoni otsuse protokolli numbrile, mis viitab sellele, et vaideotsusele alla kirjutanu ei ole selle tekstiga tegelikult tutvunud. Samuti toob kaebuse esitaja välje, et talle algselt esitatud asjatundjate komisjoni protokoll oli allkirjastamata ning nõudmisel esitati talle protokoll, mis oli allkirjastatud komisjoni esimehe digitaalallkirjaga 5 päeva pärast protokoll koostamise kuupäeva. Samuti ei usu kaebuse esitaja, et vaide läbivaatamisel juhinduti Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja (edaspidi ÕKE) punktist 308, kuna asjatundjate komisjonis ei olnud vähemalt kahte asjatundjat.
11. Kaebuse esitaja viitab ÕKE puntkile 285 ning toob välja, et antud juhul on kaks eksamikomisjoni liiget allkirjastanud
12. juuni 2011 eksamiprotokolli alles
13. juunil
14. Ka märgib kaebuse esitaja, et Sisekaitseakadeemia
15. mai 2011 käskkirjaga nr 6.1-5/152 moodustatud korrektsiooni eriala lõpueksami hindamiskomisjoni koosseisu kuulus esimees ja ning sekretär ja 17 liiget, ent kõik liikmed ei ole protokollile alla kirjutanud. Siinkohal viitab kaebuse esitaja ÕKE punktile 283 ning märgib, et kuna algselt oli protokollil vaid esimehe ja 7 liikme allkirjad, siis ei olnud komisjon otsustusõiguslik. Kaebuse esitaja märgib samuti, et protokollist ei selgu, mitu eksamikomisjoni liiget tema negatiivse hinnangu saanud sooritust tegelikult hindas ja kuidas jagunesid seisukohad komisjoniliikmete vahel. Kaebuse esitaja leiab, et ainsana on tema soorituse negatiivselt hinnanud komisjoni liige Jüri Kulbin, ent tema poolt kirjeldatud viga ei ole veana hindamiskriteeriumites nimetatud.
16. Kaebuse esitaja on seisukohal, et eksamikomisjon ei olnud pädev matisaalis läbi viidavat eksamiosa hindama, kuna näiteks komisjoni liige Marika Lillepõld ei ole osalenud ohjeldusmeetmete koolitusel ega instruktorite koolitustel, samuti ei ole justiitskolledži lektor Silvia Luige, kes võttis vastu esmaabi ülesande, pädev hindama käeraudade peale panemist, kuna tal puudus vastav koolitus. Kaebuse esitaja viitab Marika Lillepõllu
17. juuni 2011 ekirjale ning järeldab sellest, et kuna komisjoni liige ise tunnistab, et ta ei näinud, kuidas eksami sooritaja käeraudu paigaldas, siis ei saanud ta näha ka väidetavat viga. Viitega komisjoni liikme Andres Põdra
18. juuni 2011 e-kirjale, toob kaebuse esitaja välja, et Marika Lillepõld eksis juba tema eksami hindamisel kambriosas ning võis samamoodi eksida ka matisaali osas. Kaebuse esitaja toob ka välja, et tal ei ole varem olnud probleeme käeraudade pealepanemisega vastavas õppeaines ning ta on eelneva kolme aasta jooksul korduvalt läbinud nii enesekaitse kui ka ohjeldusmeetmete kasutamise koolitusi ning käinud Viru vanglas koos eriüksustega vastavatel treeningutel.
19. Kaebuse esitaja ei nõustu väitega, et paigaldas eksamil käerauad ebaefektiivselt ja valesti, kuna alustas lähemast käest ning lõpptulemusena olid kinnipeetava käed selja taga ning käerauad fikseeritud ja topeltlukustatud. Kaebuse esitaja hinnangul võib tuvastatud viga vastata kriteeriumile käerauad on valesti käes ehk võib olla üks sellistest vigadest, mida hindamiskriteeriumite kohaselt võis teha kuni kaks. 2
20. Kaebuse esitaja toob ka rea näiteid eksaminantide ebavõrdsest kohtlemisest, kus näiteks loeti eksam sooritatuks mitmel eksaminandil, kes ei pannud läbiotsimisülesande ajaks kätte kummikindaid, kuigi eksamikriteeriumite järgi on tegemist enda julgeoleku ohtu seadmisega. Kaebuse esitaja toob ka välja, et eksamikomisjoni liige Kristjan Timmusk ähvardas teda enne eksamit ning seega ei pruukinud ta eksamit objektiivselt hinnata. VASTUSTAJA SEISUKOHT
21. Sisekaitseakadeemia peab A.R. kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja viitab justiitskolledži direktori
22. mai 2011 käskkirjaga nr 6.2-3/15 kinnitatud Justiitskolledži korrektsiooni eriala
23. aastal toimuva lõpueksami läbiviimise korra punktile 5 ning punktile 37, kust tuleneb, et ühe eksamiosa mitteläbimine toob kaasa tervikeksami mittesooritamise. Samuti viitab vastustaja sama käskkirjaga Justiitskolledži korrektsiooni eriala
24. aastal toimuva lõpueksami alaosade hindamiskriteeriumitele käeraudade kasutamise tehnika osas, kus märgitakse, et hindamise põhielementideks oli lähenemine ja õige positsiooni valik, käeraudade korrektne hoie, samuti käeraudade pealepanek õige tehnikaga, et käeseljad jääksid vastamisi. Vastustaja selgitab, et eksamit ei loeta sooritatuks kui ei osata kasutada käeraudu või tehakse seda valesti ja ebaefektiivselt.
25. Vastustaja selgitab, et eksamit hindas ÕKE punkti 283 kohaselt moodustatud komisjon ning märgib, et õigusaktides ei ole reguleeritud lõpueksami hindamiskomisjoni töökorraldust ning nõuet eksamineerijate arvu osas iga üksiku ülesande puhul. Viitega Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-2-00 leiab vastustaja, et seega võib hindamiskomisjon ise otsustada oma sisemise töökorralduse küsimused. Vastustaja selgitab, et kuna vaidlusalusel lõpueksamil osales 30 üliõpilast kahes 15 liikmelises grupis ning lõpueksam viidi läbi neljal päeval kolmes osas, siis jagas hindamiskomisjon oma liikmete vahel, mitu eksamineerijat hindamiskomisjonist hindab konkreetse üliõpilase konkreetset eksami osa. Vastustaja selgitab ka, et kaebuse esitaja sooritust kolmanda eksami osa matisaali ülesannetes hindasid komisjoni liikmed Kristjan Timmusk, Marika Lillepõld, Jüri Kulbin ja Silvia Luige, kusjuures kõik neli eksamineerijat hindasid A.R. sooritust nimetatud ülesande osas hindega F ehk mittesooritatuks. Vastustaja selgitas, et eksamineerijate hinne põhines sellel, et eksamineeritav lähenes rollimängijast kinnipeetavale vasakult poolt, ent kui vaskault poolt läheneda, siis tuleb hoida käeraudu vasakus käes, aga kaebuse esitaja hoidis käeraudu paremas käes; käeraudade pealepanekuks tuleks fikseerida kinnipeetava käelaba, mida oleks vasakult poolt lähenedes pidanud tegema parema käega, ent A.R. hoidis vasaku käega rollimängijast kinnipeetava vasakust käest kinni, seda fikseerimata; pärast vasakule käele käeraudade pealepanekut oleks tulnud panna rauad rollimängijast kinnipeetava paremale käele enda käeraudade hoidmiseks ja fikseerimiseks kasutatavaid käsi vahetamata, ent A.R. vahetas rollimängijast kinnipeetava paremale käele käeraudade pealepanekuks kätt, lastes hetkeks rollimängijast kinnipeetava käed lahti. Vastustaja selgitab, et kuna A.R. hoidis algselt käeraudu vales käes, siis ei olnudki võimalik käeraudu rollimängijast kinnipeetava paremale käele panna ja käeraudade peale panemise ajal paremat kätt fikseerida ilma enda käeraudade hoidmiseks ja fikseerimiseks kasutatavaid käsi vahetamata. Vastustaja leiab, et rollimängijast kinnipeetaval oli käeraudade pealepaneku käigus mitu korda võimalus käed vabastada või vastu hakata, mistõttu täitis A.R. ülesannet tehniliselt valesti, kuna rollimängijast kinnipeetaval oleks olnud võimalus lahti rabelda ja teda rünnata ning sellise käitumisega vanglas oleks vanglaametnik seadnud ohtu enda elu ja tervise. Vastustaja toob siinkohal välja, et käeraudade pealepanemist parema käega ning rollimängijast kinnipeetava käe lahtilaskmist kinnitab ka kaebuse esitaja A.R. ise oma esitatud kaebuses ja vaietes.
26. Vastustaja selgitab, et kaebuse esitaja eksamineerijad esitasid oma koondhinde käeraudade kasutamise tehnikate osas ja põhjendused kolmanda eksamiosa hindamisest osavõtnud 9 3 komisjoniliikmele ja komisjoni esimehele ning eksamineerijate põhjendused olid komisjoniliikmete teada. Vastustaja märgib, et komisjoni liikmed ei ole kohustatud lõpeeksami hindamisel arvestama õppekava täitmisel eelnevalt läbitud õppeaine hinnet ega muid läbitud kursusi, vaid on kohustatud hindama lõpueksamit õppekavas eelnevalt läbitud aines omandatud pädevuste ulatuses vastavalt esitatud hindamiskriteeriumitele.
27. Vastustaja hinnangul oli eksamikomisjon otsustusvõimeline, kuna kohal komisjoni esimees ja 9 komisjoni liiget. Vastustaja selgitab ka, et pärast tulemuste teatavaks tegemist kutsuti kõik lõpueksami mitte sooritanud üliõpilased eraldi komisjoni ette, kus neile esitati lõpueksami hinde kujunemise põhjendused. Vastustaja toob välja ka selle, et ÕKE punkti 285 kohaselt kantakse protokolli üksnes lõpueksami hinne, samas ÕKE punkt 286 kohaselt tehakse lõpueksami tulemused teatavaks samal päeval, ent kuna neljandal eksami päeval ei viibinud kõik lõpueksamit vastuvõtnud komisjoni liikmed, siis ei olnud võimalik kõikidel lõpueksamit vastuvõtnud komisjoni liikmetel ka protokolli allkirjastada enne selle teatavaks tegemist. Vastustaja leiab siiski, et see ei mõjutanud hindamistulemusi. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
28. Kohus, hinnanud poolte esitatud väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et A.R. kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Kohus tühistab Sisekaitseakadeemia justiitskolledži lõpueksamikomisjoni
29. juuni 2011 protokollilise otsuse nr. 6.1-21C/47-1 osas, millega hinnati A.R. lõpueksamit hindega puudulik (F) (edaspidi vaidlusalune eksamiotsus). Rahuldamata tuleb aga jätta kaebuse esitaja taotlus kohustada lõpueksamikomisjoni asja uueks otsustamiseks, kuna eksami uus hindamine ei ole käesoleval juhul võimalik.
30. Käesolevas asjas on vaidluse all eeskätt A.R. poolt Sisekaitseakadeemia justiitskolledži korrektsiooni eriala lõpueksami alaosa Erivahendite kasutus matisaalis ja praktilise juhtumi lahendamine õppekambrite kompleksis (edaspidi eksami kambriosa) raames sooritatud ülesande Käeraudade pealepanek rahulikus olekus vangile püstiasendis ja tema saatmine, käeraudade eemaldamine hindamine eksamikomisjoni poolt. Vaidlust ei ole selles, et lõpueksami koondhinne puudulik (F) oli tingitud just eksami kambriosa eest antud puudulikust hindest, kusjuures kambriosa eest puuduliku hinde andmise tingis kaebuse esitaja poolt matisaalis sooritatud käeraudade pealepanemise, vangi saatmise ja käeraudade eemaldamise ülesande sooritusele antud hinnang, mille kohaselt kasutas kaebuse esitaja käeraudu valesti ja ebaefektiivselt. Ühtegi muud põhjust, mis tinginuks kaebuse esitaja eksami kambriosa hindamise hindega puudulik (F), ei nähtu. Küll aga selgub lõpueksamikomisjoni liikme Andres Põdra poolt kaebuse esitajale saadetud e-kirjast (tl. 11), et eksami kambriosa raames antud ülesande Õppekambri kompleksis kohapeal teadasaadava stsenaariumi põhjal igapäevaülesande täitmine vanglasektoris sooritamist hindas eksamikomisjon hindega rahuldav (D) ning kaebuse esitaja sooritust lõpueksami õiguse osas hinnati hindega hea (C) (tl. 9). Eelnevast tuleneb, et lõpueksami raames käeraudade pealepanemise, vangi saatmise ja käeraudade eemaldamise ülesandele antud ebaõige või põhjendamatu hinnang muudaks õigusvastaseks kogu vaidlusaluse eksamiotsuse tervikuna.
31. Kuigi vastustaja ei vaidle kohtumenetluses otsesõnu vastu kaebuse esitaja õigusele eksamitulemust sisuliselt kohtus vaidlustada, on sellesisulise eksliku selgituse andnud kaebuse esitajale Sisekaitseakadeemia vangistuskorralduse õppetooli juhataja Sander Põllumäe oma
32. juuni 2011 e-kirjas (tl. 35). Seetõttu peab kohus vajalikuks viidata Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-20-00 tehtud otsuses võetud seisukohale, et olukorras, kus eksami tulemustest sõltub isiku võimalus realiseerida oma põhiseaduslikku õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, peab isikul olema sellise õiguse riivamise korral võimalus kohtulikuks kaitseks, 4 kusjuures kohtuliku kontrolli võimaluse tagamiseks peavad eksami kulg, selle tulemused ja komisjoni otsus olema kontrollitavad. Samasugusele seisukohale asus Riigikohus ka haldusasjas 3-3-1-97-08 tehtud määruses, kus leidis, et sisulisele kohtulikule kontrollile allub ka gümnaasiumi lõpueksami hindamine. Rakenduskõrgkooli lõpueksami sooritamisest sõltub otseselt isiku õigus ja võimalus asuda edaspidi tööle vastavat rakenduskõrgharidust eeldaval ametikohal, samuti sõltub sellest isiku õigus jätkata õpinguid järgmisel akadeemilisel tasemel. Seetõttu on vaidlusaluse eksami näol tegemist eksamiga, mille sooritamisest sõltub isiku võimalus realiseerida põhiseaduse §-st 29 tulenevat õigust ning sellise eksamisoorituse kohta tehtud hindamisotsustus on kohtulikult täielikult kontrollitav.
33. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb vaidlusalune eksamiotsus tühistada otsuse tegemisel aset leidnud olulise ja kõrvaldamatu menetlusvea tõttu. Kohus on nimelt seisukohal, et protokollile alla kirjutanud ning seega formaalselt eksamiotsuse tegemises osalenud eksamikomisjoni liikmete enamus ei ole kaebuse esitaja eksamisooritust sisuliselt hinnanud ega saanudki seda. See tähendab, et eksamikomisjon ei ole A.R. eksami hindamisel olnud otsustusvõimeline ning see välistab igal juhul vaidlustatud eksamiotsuse õiguspärasuse.
34. Vaidlusaluse eksami toimumise ajal olid Sisekaitseakadeemia lõpueksami läbiviimise üldpõhimõtted reguleeritud Sisekaitseakadeemia nõukogu
35. juuli 2010 otsusega nr 1.1-6/25 kehtestatud Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirjas (edaspidi ÕKE), mille punktis 283 sätestati, et lõpueksami komisjoni kinnitab rektor ning komisjon on otsustusõiguslik, kui kohal on üle poole komisjoni koosseisust ja komisjoni esimees või tema poolt enda asendajaks määratud komisjoni liige. ÕKE punktis 284 sätestati, et lõpueksami läbiviimise korraldab ja vastava korra kinnitab kolledži direktor ning selles korras reguleeritakse lõpueksami alaosade jaotus, läbiviimise kord, hindamispõhimõtted ja muud küsimused. ÕKE punkti 285 kohaselt otsustavad hinde komisjoni liikmed lihthäälteenamusega. Vaidlusaluse eksami läbiviimise korra ja alaosade hindamiskriteeriumid kehtestas Sisekaitseakadeemia justiitskolledži direktor oma
36. mai 2011 käskkirjaga nr 6.2-3/15 (edaspidi eksami läbiviimise kord ja hindamiskriteeriumid (tl. 88 jj)). Viimatinimetatud õigusakti IV osas reguleeritakse eksami hindamist: punktis 36 on sätestatud, et iga lõpueksami alaosa (õigus, TÜT, kambriosa) hinnatakse eraldi ning diferentseeritult ja eksami lõpphinne kujuneb kolme osahinde keskmisena. Punktis 40 on aga sätestatud, et eksamiosade hindamisel kujuneb lõpphinne hääletamise teel, kusjuures viimasena hääletab komisjoni esimees, kelle hääl on häälte võrdse jaotuse korral otsustavaks.
37. Kohtu hinnangul ei tulene ei ÕKE punktis 284 sisalduvast volitusnormist ega ka selle alusel kolledži direktori poolt kehtestatud eksami läbiviimise korrast, et üksikuid eksamiülesannete sooritusi võiks hinnata mingisugune muu organ peale otsustusvõimelise eksamikomisjoni. See oleks ka ebaloogiline, kuivõrd tooks kaasa olukorra, kus pädev ja otsustusvõimeline eksamikomisjon peaks kollegiaalselt otsustama eksami koondhinde ilma, et saaks anda sisulisi hinnanguid üksikute eksamiülesannete raames tehtud sooritustele. ÕKE punktidest 283 ja 285 tuleneb, et eksami hinde otsustab otsustusvõimeline komisjon lihthäälteenamusega. Lihthäälteenamusega kollegiaalse otsuse tegemine eeldab olemuslikult seda, et iga otsuse tegemises osalev (kohal olev) kollegiaalorgani liige väljendab oma seisukohta hääletamisel ning komisjon langetab otsuse, mis saab otsuse tegemisel osalenud liikmete poolt enim poolthääli. Seejuures peab iga otsustamisel osalenud komisjoni liige saama oma seisukoha kujundada asjakohastest kaalutlustest lähtudes. Nii nagu komisjoni lõplik otsus, ei saa suvaline olla ka iga komisjoni töös osalenud liikme otsustus. Antud juhul tähendab see, et konkreetse üliõpilase lõpueksami hindamiseks oli vältimatult vajalik, et iga otsuse tegemisel osalenud eksamikomisjoni liige sai sisuliselt hinnata eksaminandi sooritusi kõigi ülesannete puhul. Komisjoni liige, kellel selline võimalus puudus, ei saanud teada 5 otsustamiseks (hääletamisel oma seisukoha kujundamiseks) tähtsust omavaid asjaolusid ega lähtuda oma seisukoha kujundamisel asjakohastest kaalutlustest.
38. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et A.R. lõpueksami kambriosa raames matisaalis antud ülesannete sooritamist jälgisid vahetult ning said seega sisuliselt hinnata üksnes neli komisjoni liiget: Jüri Kulbin, Kristjan Timmusk, Marika Lillepõld ja Silvia Luige. Rohkem eksamikomisjoni liikmeid seda sooritust ei jälginud. Samuti ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et A.R. kõnealune sooritus oleks hiljem kontrollitaval viisil salvestatud või protokollitud. Põhimõtteliselt ei saa välistada, et eksamiülesannet, mis seisneb mingisuguses füüsilises soorituses, jälgib vahetult üks või mõned komisjoni liikmetest, mitte eksamikomisjoni otsustusvõimeline koosseis. See eeldab aga seda, et sooritus kas protokollitakse või salvestatakse selliselt, et enne hääletamist on võimalik kõigil hääletamisel osalevatel eksamikomisjoni liikmetel sooritusega tutvuda. Käesoleval juhul on ilmne, et ükski eksamiprotokollile alla kirjutanud komisjoni liige peale eelnimetatud nelja, ei ole A.R. matisaali-ülesande raames tehtud sooritusega sisuliselt tutvunud. Seega ei olnud neile teada asjaolud, millest lähtudes nad otsuse tegemisel hääletasid. Kohus järeldab sellest, et isegi juhul kui mingisugune hääletamine eksamikomisjonis toimus, ei saa eksamikomisjoni liikmeid, kes sooritusega sisuliselt ei tutvunud ning seda hinnata seega ei saanud, lugeda eksamiotsuse tegemisel osalenuks. Sisuliselt on nende isikute roll olnud üksnes eksamiprotokolli allkirjastamine.
39. Asjaolu, et teistele komisjoni liikmetele oli teada sooritust vahetult jälginud komisjoniliikmete seisukoht, on tähtsusetu. Vähemalt 10-liikmelise (esimees + vähemalt 9 liiget) komisjoni poolt hinnatava komisjonieksami mõte ja eesmärk ei ole selles, et eksamit hindavad sisuliselt vaid neli komisjoni liiget ning ülejäänud nõustuvad nende seisukohaga üksnes nende asjatundlikkusele ja autoriteedile tuginedes. Suurearvulise eksamikomisjoni poolt tehtava kollegiaalse otsuse eesmärk on tagada otsuse parem kaalutletus ja objektiivsus. Iga komisjoni liikme hääl teatud hinde poolt peab väljendama tema isiklikku hinnangut eksaminandi sooritusele. Sellist hinnangut ei ole võimalik anda, kui komisjoni liige ei ole sooritusega tutvunud ega saanudki seda teha. Nõustumine vastustaja seisukohaga, et konkreetsete eksamiülesannete raames tehtud sooritusi võib hinnata väiksem arv komisjoni liikmeid, muudaks ÕKE punktis 283 sätestatud komisjoni otsustusvõimelisuse kriteeriumi mõttetuks. Rohkearvuline komisjon ei ole tarviline selleks, et ilustada eksamiprotokolli paljude allkirjadega.
40. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas asjakohane viidata Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-20-00, milles käsitleti pankrotihalduri eksami kirjaliku osa läbiviimisega seotud küsimusi. Nimetatud kaasuses oli, erinevalt käesolevast juhtumist, eksami läbiviimist reguleerivas õigusaktis küll sõnaselgelt sätestatud, et eksamikomisjon teeb otsuse eksami tulemuste kohta kinnisel nõupidamisel, ent see erinevus pole käesoleval juhul määrav. Kohtu hinnangul tuleneb viidatud lahendist aga üheselt seisukoht, et isegi juhul kui näiteks kirjalikku eksamitööd parandab vaid osa eksamikomisjoni liikmetest, peab ülejäänutel, kes lõpus osalevad häälteenamuse teel hindamisotsuse tegemisel, olema võimalik eksamitöödega sisuliselt tutvuda ning sellest lähtudes oma seisukoht kujundada. Kohtu hinnangul on see käesoleval juhul seda olulisem, et A.R. käeraudade ülesande raames tehtud sooritusele hinde andmiseks oli vaja sisustada määratlemata õigusmõiste käeraudu kasutati valesti või ebaefektiivselt. Nimelt oli Sisekaitseakadeemia justiitskolledži direktori käskkirjaga kinnitatud hindamiskriteeriumites (tl. 91) loetletud terve hulk sooritusel tehtavaid võimalikke vigu, kusjuures oli sätestatud, et eksam ei ole sooritatud, kui tehakse üle kolme vea või kui ei osata kasutada käeraudu või tehakse seda valesti ja ebaefektiivselt. Seejuures loetelus vigadest, mida oli lubatud teha vähem kui kolm, esinesid ka sellised nagu käerauad on valesti käes, ei kasutata 6 topeltlukustust, käeraudade pealepaneku või mahavõtmise ajal ollakse vangi selja taga keskel ja pausid tegutsemise ajal. Kohus nõustub vastustajaga selles, et põhimõtteliselt ei ole välistatud eksami mittesooritatuks lugemine juhul kui eksaminant teeb sooritusel üheainsa olulise vea, ent arvestades asjassepuutuvates hindamiskriteeriumites sätestatut, peab eksamikomisjon olema võimeline põhjendama, miks mingit objektiivselt tuvastatud viga on loetud oluliseks. Käesoleval juhul ei ole komisjoni liikmete enamus esiteks üldse saanud vastavat viga objektiivselt tuvastada ning veelgi enam, neil ei ole olnud mistahes võimalust kujundad oma seisukohta selles osas, kas viga, mille eksaminant väidetavalt tegi, on selline mida tuleb käsitada käeraudade vale või ebaefektiivse kasutamisena.
41. Põhimõtteliselt oleks pidanud igal hindamisel osalenud eksamikomisjoni liikmel tõusetuma küsimus, miks on A.R. poolt tehtud väidetav viga (rauad olid kinnipeetavale lähenedes vales käes ning kätt vahetades jäid kinnipeetava käed vabaks ning ta oleks saanud raudade panijat rünnata) põhimõtteliselt suurem eksimus, kui oleks olnud näiteks eksimus, mis seisnes selles, et raudade panija seisis kinnipeetava selja taga keskel. Arusaadavalt on mõlemad situatsioonid ohtlikud ametniku julgeolekule, ent olukorras, kus üht neist loetakse veaks, mille kõrval võib teha teisegi samalaadseid, teist seevastu aga selliseks, mis toob kohe kaasa eksami mittesooritatuks lugemise, tuleb seda põhjendada. Käesoleval juhul puuduvad igasugused sellekohased põhjendused.
42. Mis puutub eksamisoorituse hilisemat kontrollimist võimaldavasse dokumenteerimisse, siis on samuti asjakohane viidata Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-20-00, kus Riigikohus leidis, et isegi kui suulise eksami (vestluse) läbiviimise kord ei sisalda eksami protokollimise nõuet, peab tulenevalt seda laadi eksamite kohtuliku kontrolli võimalusest vestluse käik olema vajaduse korral reprodutseeritav. Samast põhimõttest tuleks lähtuda ka eksamiülesannete puhul, mille sisuks on mingisugune füüsiline sooritus. Erinevalt kirjalikust eksamist, mille sooritust (kirjalikku eksamitööd) on hiljem võimalik taas hinnata, ei saa vestluse või ka füüsilise soorituse hilisemat ümberhindamist toimuda, kui selle soorituse sisu ei ole protokollitud või näiteks videosalvestatud. Arvestades asjaolu, et videosalvestamine ei ole tänapäeval ei keeruline ega ülemäära kulukas, tuleks eksamikomisjonil sarnaste eksamite puhul edaspidi igal juhul kaaluda nende soorituste salvestamise võimalust.
43. Kohus ei pea võimalikuks aga rahuldada kaebuse esitaja taotlust kohustada vastustajat eksami uueks hindamiseks. Esiteks on eksami hindamisotsuse näol tegemist kaalutlusotsusega ning kohtul ei ole pädevust teha sellist ostust eksamikomisjoni eest. Samas ei ole käesoleval juhul võimalik teha ka eksamikomisjonile ettekirjutust eksami uueks hindamiseks. Vaidlusaluse otsuse tühistamise tõi kaasa see, et eksamikomisjon ei olnud otsuse tegemisel otsustusvõimeline. Seda puudust ei ole aga asjaoludest tulenevalt võimalik eksamisoorituse uuel hindamisel kõrvaldada, sest ka asja uuel otsustamisel ei oleks käeraudade ülesande sooritust vahetult mittejälginud eksamikomisjoni liikmetel võimalik sellele ülesandele sisulist hinnangut anda. Vaidlust ei ole selles, et vastavat eksamisooritust ei ole taasesitamist võimaldaval viisil talletatud. Seega ei oleks otsustusvõimelisel eksamikomisjonil endiselt võimalik mitte midagi hinnata. Kuivõrd käeraudade kasutamise tehnikat puudutav ülesanne oli kolledži direktori kehtestatud hindamiskriteeriumite ja eksami läbiviimise korra kohaselt eksami üheks kohustuslikuks osaks, ei oleks eksamikomisjonil võimalik hinnata kogu lõpueksamit ilma vastava ülesande hindamiseta. Kuna seda ülesannet uuesti hinnata aga võimalik ei ole, ei ole võimalik rahuldada ka kaebuses esitatud kohustamistaotlust. Sarnasele järeldusele eksami läbiviimisel olulise menetlusvea tegemisel, jõudis Riigikohus ka haldusasjas nr 3-3-1-87-04 tehtud kohtuotsuses, leides samuti, et tuvastatud menetlusviga oli selline, mida ei ole võimalik eksamitöö uuel hindamisel kõrvaldada. Niisamuti on see ka käesoleval juhul. Vaidlusaluse eksamiotsuse tühistamine toob kaasa aga selle, et kaebuse esitajal on õigus 7 lõpueksam uuesti sooritada vastavalt ÕKE punktile 478, seejuures ei oleks tegemist mitte järeleksamiga, kuna eksamitulemuse tühistamine tähendab sisuliselt seda, et kaebuse esitaja ei ole saanud kasutada õigust sooritada lõpueksam. Kohus ei pea aga kaebuses esitatud taotlusi arvestades võimalikuks teha Sisekaitseakadeemiale ettekirjutust kaebuse esitaja jaoks uue lõpueksami korraldamiseks, kuna ÕKE kohaselt on lõpueksami sooritamine üleõpilase õigus ning kaebuse esitajal on võimalus otsustada, kas ta üldse soovib seda eksamit sooritada või mitte. 23.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks.

§ 93

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebuse esitaja ei ole ei kaebuses ega eraldi menetlusdokumendis taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad kummagi poole menetluskulud nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 8