) sätestatud liisingulepingu regulatsioonile.
kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Juhul, kui ei toimu liisingueseme omandamist liisinguvõtja poolt, siis tulenevalt
p-st 3 on liisinguvõtja kohustatud lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale seisundis, milles liisinguese liisinguvõtjale üle anti, arvestades selle tavapärasest kasutamisest tingitud kulumist ning sellega seotud eseme väärtuse vähenemist. Selles punktis sisalduv regulatsioon kehtib ka lepingu ülesütlemise korral.
lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega (
4. Kasutusrendilepingust tulenevate Ancober OÜ kohustuste nõuetekohase täitmise tagamiseks on hageja ja kostja 16.05.2006 sõlminud käenduslepingu nr KÄ-260516AN.
lg 1 3 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vastavalt
lg-le 1 vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Antud juhul ei ole eraldi kokku lepitud täiendavates kriteeriumites, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega on automaatselt tekkinud käendaja vastutus alates põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumisest. Käenduslepingu p 1 ja
lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sealhulgas liisingumaksete, intressimaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kuna käenduslepingu p 2 ja
lg 1 annavad võlausaldajale otsustamisvabaduse, millise solidaarvõlgniku vastu esitada vajaduse korral hagi, siis on võlausaldajal õigus otsustada, kas esitada nõue põhivõlgniku, käendaja või mõlema vastu.
§-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 1, 3 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. 7. Hageja on esitanud kostja vastu kohustuse täitmise nõude summas 260 556,57 krooni (16 652,60 eurot), sealhulgas on kaatri jääkväärtus 235 834,23 krooni (15 072,55 eurot) ja tasumata kuumaksed 24 722,34 krooni (1580,05 eurot).
lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohtule esitatud kasutusrendilepingu alusel oli liisinguvõtjal raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud. Samuti oli tal lepingu ülesütlemise korral kaatri tagastamise kohustus, mida ei ole samuti täidetud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostja tunnistas 27.09.2011 kohtuistungil hageja nõuet summas 260 556,57 krooni (16 652,60 eurot), seega on kostja võtnud hageja põhinõude õigeks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kuna kostja on võtnud hagi õigeks põhinõude ulatuses, siis tuleb selles osas hageja nõue rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 260 556,57 krooni (16 652,60 eurot) põhinõude katteks. 8. Hageja nõuab kostjalt viivist 125 000 krooni (7988,96 eurot).
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd põhivõlgnik Ancober OÜ on olnud viivituses oma rahalise kohustuse täitmisega, siis on hageja õigustatud viivist nõudma. Hageja märgib hagiavalduses, et on viivise arvutamisel 4 lähtunud lepingus kokkulepitud määrast 0,3% võlgnevuselt iga viivitatud päeva kohta (tegelikult on lepingujärgne viivis 0,5% võlgnevuselt iga viivitatud päeva kohta) ja et viiviseid on arvestatud alates 22.04.2009 kuni 28.12.2010 (hagiavalduse koostamiseni), saades võlgnetavaks summaks 480 726,87 krooni, mida hageja vähendab 125 000 kroonini (7988,96 euroni). Kostja ei ole viivise arvestusele vastu vaielnud, kuid on leidnud, et viivisenõue on põhjendamatult suur ja palub seetõttu viivist vähendada.
lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt
§-s 162 sätestatule.
lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus märgib, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivise kokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Antud juhul ei ole põhivõlgnik ega käendaja oma kohustust pärast kasutusrendilepingu ülesütlemist (06.04.2009) üldse täitnud. Hageja on sissenõutavaks muutunud viivist ise vähendanud 125 000 kroonini (7988,96 euroni), mis on väiksem kui pool põhinõuet (260 556,57 krooni ehk 16 652,60 eurot), kusjuures hageja ei nõua lisanduva viivise väljamõistmist põhinõudelt kuni selle täieliku täitmiseni TsMS § 367 alusel. Kuna kostja taotles kohtult viivise vähendamist, siis on tema kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne. Kostja on oma taotlust esitades jäänud paljasõnaliseks. Kostja ei ole esitanud kohtule ka tõendeid oma majandusliku seisundi kohta, et hinnata, kas hageja viivisenõue on kostjat ebamõistlikult kahjustav. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt ei ole kohtu hinnangul õiguslikku alust hageja viivisenõuet vähendada. Kuivõrd viivise rakendumine on sõltunud võlgnikust enesest (lepingu mittekohane täitmine), siis on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja 125 000 krooni (7988,96 eurot) viivisenõude katteks. 9. Hageja on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude summas 37 520,14 krooni (2397,97 eurot). Kahju seisneb inkassofirmale käsunduslepingu alusel makstud teenustasus nõude kohtuvälise menetluse eest (tl 24).
lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab muuhulgas kulusid kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Nimetatud säte võimaldab kahju tekitanud isikult põhimõtteliselt ka inkassokulude hüvitamist nõuda, kuid selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused
lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Kohus on seisukohal, et hagejale ei ole kahju summas 37 520,14 krooni (2397,97 eurot) tekkinud. Ainuüksi asjaolu, et hageja sõlmis inkassofirmaga käsunduslepingu juriidilise teenuse osutamiseks ja kohustus kohtuvälise menetluse eest maksma teenustasu 37 520,14 krooni (2397,97 eurot), ei tõenda, et hagejale tegelikult nimetatud summas ka kahju tekkis. Kohus leiab, et inkassokulude hüvitatavust tuleb jaatada eeldusel, et nad on mõistlikud
lg 3 mõttes, s.t nad on võlausaldaja nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalikud ja põhjendatud ning ei riku
Kohus on seisukohal, et inkassofirma poole pöördumisel oli tegemist hageja täiesti vaba tahte teostamisega, kuid sellega ei teinud hageja kohtu arvates omapoolselt mõistlikult vajalikku, et väidetavat kahju ära hoida või vähendada, kui kaasas nõude maksmapanekuks inkassofirma, kellel ei ole reaalset sunnijõudu. Üldjuhul võib mõistlikuks ja põhjendatuks pidada seda, et iga tsiviilkäibes osalev mõistlik isik teostab oma õigusi riiklikku sunnijõudu omava kohtusüsteemi kaudu. Seetõttu ei saa hageja inkassokulusid pidada mõistlikeks
Vastavalt
lg-le 3 tuleb kahju hüvitada üksnes sellises ulatuses, mis oli lepingu rikkujale ettenähtav lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või 5 raske hooletuse tagajärjel. Kohtu hinnangul kostja ei teadnud ega pidanud teadma käenduslepingu sõlmimise ajal, et hageja (krediidiasutus) sõlmib kasutusrendilepingu täitmisele kohustamiseks omakorda lepingu kolmanda isikuga (inkassofirmaga), mis toob kostjale kaasa kahjuhüvitamise kohustuse. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostjalt kahju 37 520,14 krooni (2397,97 euro) väljamõistmiseks. 10. Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 24 641,56 eurot (385 556,57 krooni), millest 16 652,60 eurot (260 556,57 krooni) on põhinõue ja 7988,96 eurot (125 000 krooni) viivisenõue. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 91% ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 91% ulatuse kostja ja 9% ulatuses hageja kanda. Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.