) makstakse kaebajale seoses koondamisega hüvitist /tl 28/. 4. KM kantsleri 02.10.2009 käskkirjaga nr 429 „Teenistusest vabastamine“ (edaspidi: Kaevatav käskkiri või vaidlustatud haldusakt) vabastati õigusteeninduse büroo nõuniku kt P.A. teenistusest koondamise tõttu alates 01.11.2009
Kaebaja ametipalk 16 158 krooni alates 01.10.2009 määrati kantsleri sama kuupäeva käskkirjaga nr 437 /tl 30, 68/.
lg 3 alusel maksma kaebajale 12 kuu ametipalk diskrimineerimiskeelu rikkumise tõttu, sest kaebaja loobub teenistusse ennistamisest; 3. Kui kohus leiab, et diskrimineerimiskeeldu ei ole rikutud, tühistada Kaevatud käskkirja p 1 ja kohustada vastustajat
lg 2 alusel maksma kaebajale 6 kuu ametipalk, sest kaebaja loobub teenistusse ennistamisest;
Kaebuse täpsustuse järgi taotleb kaebaja Kaevatud käskkirja seadusevastaseks tunnistamist ja seaduses ettenähtud hüvitise väljamõistmist, sõltuvalt sellest, kas oli tegu diskrimineerimisega või mitte /tl 42-44/. 7. 07.12.2009 esitas KM kohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 50-54/ ja 26.02.2010 selle täienduse /tl 112-113/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja P.A. on seisukohal, et teenistusest vabastamine koondamise tõttu peab toimuma
regulatsiooni ja selle eesmärke silmas pidades, aga vastustaja rikkus
. Kaebajale on teatavaks saanud kaitseministri 30.09.2009 käskkiri nr 384, mille p-dest 16, 17 ja 25 nähtuvalt koondatakse õigusteeninduse büroo 2 nõuniku ja õigusteeninduse büroo juhataja ametikohad ning moodustatakse uue ametikohana õigusosakonna juhataja asetäitja ametikoht /tl 31-32/. 2 Õigusosakonna juhataja asetäitja ametikohta pakuti kaebajale teatavaks saanud andmetel kaitseministri käskkirja nr 384 p 17 alusel koondatud õigusteeninduse büroo senisele juhatajale, kes selle ametikoha vastu võttis. Kaevatavas käskkirjas puudub kaitseministri käskkirjale nr 384 viide ja seda ei ole kaebajale tutvustatud. KM ei selgitanud kaebaja suhtes välja teenistusse jäämise eelisõigust ning ei pakkunud kaebajale teenistussuhte koondamise tõttu lõpetamise vältimiseks teist ametikohta ega küsinud teisele ametikohale nimetamiseks tema nõusolekul, kuigi selline kohustus ja võimalus oli vastustajal olemas. Vastustaja sellise otsustuse ja käitumise põhjustajaks oli kahtlemata ka kaebaja varem avaldatud veendumus, et meeste ja naiste kohtlemine töö tasustamisel on ebavõrdne. Viitega
lg 2 ja 3 sätetele ning Riigikohtu halduskolleegiumi (edaspidi RKHK) 10.06.2009 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-37-09 märgib kaebaja, et vastustaja eelpoolnimetatud kriteeriumide alusel kaebaja teenistusse jäämise (eelis)õigust kindlaks ei teinud ja võrdlust läbi ei viinud, samuti vastustaja ei küsinud kaebaja nõusolekut asuda moodustatud õigusosakonna juhataja asetäitja ametikohale ega muule ametikohale.
lg 3 eesmärk on vältida isiku teenistusest vabastamist talle teise sobiva ametikoha leidmise teel. Antud juhul ei oma tähtsust see, et kaebaja oli õigusteeninduse büroo nõuniku kt, kuna koondamisel tulnuks kaebajat käsitleda kui põhikohaga ametnikku
Et ametnike võrdlemist ei toimunud, siis ei ole kaebajal ka võimalik vahetult kontrollida, millistest kriteeriumidest lähtus vastustaja tegelikult, kui ta tegi moodustatud ametikohale nimetamise ettepaneku tema asemel teisele ametnikule. Kaevatavast käskkirjast ega muust kaebajale teadaolevast dokumendist need kriteeriumid ega kaalutlused (motiivid) ei selgu ja ei ole seega kohtulikult kontrollitav, miks just kaebajaga lõpetati teenistussuhe koondamise tõttu, kuigi vastustaja oli moodustanud äsja uue ametikoha. Kuna käesoleval juhul ei ole kaebaja ja avalikku teenistust jätkanud ametniku puhul tegemisi teenistujale esindajaga, tulnuks omavahelises võrdluses esmajärjekorras lähtuda teenistusalastest näitajatest. Seda vastustaja ei teinud, eelistades vaikimisi teist ametnikku kaebajale. Kui teenistusalased näitajad olnuksid näiteks võrdsed, oleks kaebajal olnud teenistusse jäämise eelisõigus, sest kaebajal on oluliselt pikem teenistusstaaž (kokku ca 13 aastat) ja kaebajal on ülalpeetavad. Teenistusse jäänud ametniku teenistusstaaž on kaebaja omast tunduvalt lühem ja temal ülalpeetavaid ei ole. Kuna kumbki ei ole saanud teenistuses töövigastust ega kutsehaigust, siis tuleb need kriteeriumid antud juhul samuti kõrvale jätta.
lg 2 ja 3 õige kohaldamise korral oleks kaebaja saanud avalikku teenistust jätkata. Viitega
ja VKS § 3 lg 6 sätetele leiab kaebaja, et võrdluse läbiviimata jätmine ja teise ametikoha mittepakkumine viitab otseselt sellele, et vastustajale ei olnud tegelikult vastuvõetav kaebaja tegevus, mis seisnes voliniku pole pöördumises ning meeste ja naiste ebavõrdsele kohtlemisele tähelepanu juhtimises ja kaebaja teenistusest vabastamise tegelik põhjus ei ole koondamine ega
§-st 116 tulenev muu alus. Vastuseks kaebaja pöördumisele voliniku poole leidis viimane põhjaliku kirjaliku analüüsi tulemusena, et vastustaja on rikkunud õigusosakonna büroo nõunike tasustamisel võrdse kohtlemise põhimõtet. Nimetatud seisukoha tegi volinik. vastustajale teatavaks. Kuna kaebaja ametikoha põhiülesandeks oli asutuse tegevuse õiguspärasuse tagamine ja voliniku arvamusega arvestamine toonuks tegelikult kaasa kogu asutuse palgasüsteemi korrastamise vajaduse, millega vastustaja ei nõustunud, kaasnesid kaebajale negatiivsed tagajärjed seetõttu, et ta oli esitanud kaebuse diskrimineerimise kohta ja nõudis selle lõpetamist. Seega kujutab kaebaja nn „vaikimisi koondamine“ endast sisuliselt diskrimineerimist ja samaaegselt diskrimineerimiskeelu rikkumist Põhiseaduse § 12,
, kuid ka võrdse kohtlemise seaduse (edaspidi VKS) ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse (edaspidi SVS) tähenduses. Kuna kaebaja oli esitanud kaebuse volinikule, siis kohtles vastustaja teda halvemini kui teist koondamissituatsioonis olevat ametnikku, kes ei olnud selliseid kaebusi esitanud. Kuna vastustajal ei olnud seaduslikku alust ega mõistlikku põhjust jätta kaebajat võrdlemata teiste koondamissituatsioonis olevate ametnikega ja küsimata temalt nõusolekut teisele ametikohale nimetamise kohta, tuleb vastustaja käitumist (sh tema tegevusetust) pidada kaebaja 3 diskrimineerimiseks
lg 2 (diskrimineerimine kaebaja veendumuse pärast, mis seisneb selles, et vastustaja kohtleb ebavõrdselt mehi ja naisi) ja VKS § 3 lg 6 tähenduses. Välistatud ei ole kaebaja diskrimineerimine vastustaja poolt vanuse, perekonnaseisu ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu, sest vastustaja eelistas koondamissituatsioonis ametnikku, kes on kaebajast noorem ja kellel ei ole ülalpeetavaid. Osundades
lg 2 ning HMS § 56 lg 1 ja 2 sätetele kaebaja leiab, et
lg 2 sisalduv nõue „vähemalt“ näitab, et
see säte kehtestab käskkirjale miinimumnõuded ja tähendab, et teatud juhtudel on vajalik teenistusest vabastamise käskkirja täiendav motiveerimine, mis selgitaks käskkirja adressaadile haldusakti õiguslikku ja faktilist alust, mis võimaldaks nii adressaadil, kui ka vajadusel kohtul käskkirja õiguspärasust kontrollida. Antud juhul on kaebaja jaoks tegemist negatiivse haldusaktiga, seetõttu vajanuks Kaevatava käskkirja p 1 motiveerimist seda enam. Samuti ei ole kaebajale kordagi tutvustatud kaitseministri käskkirja nr 384, mis koondamissituatsiooni tekitas ja sellele käskkirjale Kaevatav käskkiri ei tugine. Kuna Kaevatavas käskkirjas on üksnes üldine viide
§-le 116, käskkiri ei sisalda selle andmise õiguslikku ega faktilist alust ja selle p 1 on äärmiselt lakooniline, konstateerides sisuliselt vaid kaebaja koondamise fakti, siis ei vasta Kaevatava käskkirja p 1 viidatud seadusnõuetele, mis toob kaasa Kaevatava käskkirja mittekontrollitavuse. Kaevatav käskkiri on kaebaja suhtes negatiivne (koormav) haldusakt, mis lõpetab tema 13 aastal väldanud avaliku teenistuse, kuid ei sisalda üldse mingeid motiive. Samuti ei vasta Kaevatav käskkiri kohtupraktikale: RKHK 22.05.2000 otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-00, viitega oma varasematele määrustele haldusasjades nr 3-3-1-14-97 ja 3-3-1-30-97; 19.03.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-02. Oluline on rõhutada, et haldusasjas nr 3-3-1-14-00 oli olukord sisuliselt sama: haldusorgan vabastas ametniku koondamise tõttu, kuid kaevatavatest haldusaktidest ei selgunud, miks eelistati kaebuse esitajale teist ametnikku ning tehti ettepanek ametisse nimetamiseks just teisele ametnikule, mitte kaebuse esitajale. Et kaebaja loobub teenistusse ennistamisest, siis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebaja ametipalk (hüvitis) vastavalt
§-le 135. Hüvitise suurus sõltub antud juhul ka sellest, ei kaebaja suhtes pandi toime diskrimineerimine. Kaebaja möönab, ei temale teadaolevalt ei ole kohtutes arutatud avalikust teenistusest vabastamise juhtumeid, mis oleksid seotud diskrimineerimisega. Seetõttu leiab kaebaja, et sellises olukorras on õiglane, et vastustaja huvitub temale 12 kuu ametipalga, kuna
lg 3 kohaselt ei ole kohus sel juhul seotud
§-st 135 lg 2 tuleneva hüvitise ülempiiriga. Seetõttu on hüvitise suuruse määramine diskrimineerimisjuhtumil kohtu diskretsiooniotsus, kuigi ka sel juhul ei tohi
lg 2 ja lg 3 eesmärgi ja koostoime kohaselt olla hüvitis väiksem, kui 6 kuu ametipalk. Kaebaja tugineb sealjuures varem viidatud RKHK 22.05.2000 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-14-00. Vastustaja Kaitseministeerium ei nõustu kaebusega ning on seisukohal, et P.A.i teenistusest vastamine Kaevatava käskkirjaga koondamise tõttu oli seaduspärane.
lg 1 kohaselt võib ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastada muu hulgas ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähendamisel ning teenistuse ümberkorraldamisel. KM-s on viimase poole aasta jooksul planeeritud ulatuslikku struktuurireformi, mis hõlmab endas ministeeriumi funktsioonide selgemat jagunemist osakondade lõikes, samuti muudatusi struktuuris töö efektiivsemaks muutmiseks. Reformi üheks osaks on muuhulgas õigusosakonna struktuuri muutmine, mille raames kaotati õigusosakonnas olev õigusteeninduse büroo ning sellega ka kõik õigusteeninduse büroo ametikohad (kokku kolm), sealhulgas kaebaja ametikoht. Samas näeb reform ette üle viie töötajaga osakondades, kus seni osakonnajuhataja asetäitja ametikohta polnud, nagu seda on õigusosakond, sellise ametikoha loomise. Seetõttu moodustati struktuurireformi raames õigusosakonda osakonnajuhataja asetäitja ametikoht (kaitseministri 30.09.2009 käskkirja nr 384 punkt 25). Kuigi reformi lõplik toimumine on lükkunud detsembrisse (26.11.2009 võttis Vabariigi Valitsus oma määrusega nr 178 vastu Kaitseministeeriumi põhimääruse muudatused, ette on valmistatud ministeeriumi osakondade põhimääruste eelnõud. 4 Muudatused jõustuvad 14.12.2009), siis personalieelarve kokkuhoiu nimel tehtavad koondamised otsustati läbi viia juba novembris ning et mitte pikendada koondamistega seonduvat ebakindlust töötajates, siis otsustati viia kõigis osakondades koondamised läbi üheaegselt, alates 1. novembrist. Olukorras, kus koondamisele kuulusid kõik õigusteeninduse büroo ametnikud (õigusteeninduse büroo kaks nõunikku ning büroo juhataja), puudus vajadus ja võimalus võrdlemiseks
lg 2 alusel ning teenistusse jäämise eelisõiguse väljaselgitamiseks.
lg 2 kuulub kohaldamisele ning teenistusse jäämise eelisõigus tuleb välja selgitada üksnes juhul, kui mitmest samal ametikohal töötavast ametnikust tuleb koondada vaid üks või osad (näiteks kui kahest õigusteeninduse büroo nõuniku ametikohast oleks koondatud vaid üks). Olukorras, kus ükski samal ametikohal töötav ametnik ei säilita oma ametikohta, puudub vajadus ametnike võrdlemiseks ja teenistusse jäämise eelisõiguse väljaselgitamiseks
Vastustaja ei ole kaebaja teenistusest vabastamisel seega rikkunud
Kaebusest nähtuvalt on kaebaja seisukohal, et vastustaja oleks pidanud
lg 2 sätestatud kriteeriumist lähtudes otsustama ka selle, kellele koondamisele kuulunud ametnikest ta pakub õigusosakonna juhataja asetäitja ametikohta, mis oli vaba. Vastustaja arvates on kaebaja selline seisukoht ebaõige ega põhine seadusel. Seda küsimust, kellele koondatavatest tuleb pakkuda vaba ametikohta (milleks antud juhul oli õigusosakonna juhataja asetäitja ametikoht),
lg 2 ei reguleeri.
lg 2 sätestab kriteeriumid üksnes koondatavate väljaselgitamiseks olukorras, kus koondamisele ei kuulu kõik samal ametikohal töötavad ametnikud.
lg 2 ei sätesta nõudeid otsustamaks, kellele koondatavatest ametnikest tuleb pakkuda teist ametikohta, kui kõigile koondatavatele ametnikele ei ole võimalik teist ametikohta pakkuda. Sellist tõlgendust toetab selgesti ka RKHK 10.06.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-37-09 (p 14). Vastustajal oli seega õigus otsustada, kellele koondatavatest ta õigusosakonna juhataja asetäitja ametikohta pakub ning selle valiku tegemisel ei pidanud ta lähtuma
Seega ei ole vastustaja rikkunud ka
Mõjutamata eelöeldut märgib vastustaja, et õigusosakonna juhataja asetäitja ametikoha pakkumisel esmalt ametnikule, kes täitis varasemalt õigusteeninduse büroo juhataja ülesandeid, milliselt ametikohalt ta kuulus koondamise tõttu vabastamisele, lähtus vastustaja eelkõige selle ametniku parematest teenistusalastest näitajatest ning sellest, et tal oli erinevatelt teistest koondatavatest juhtimiskogemus, mis õigusosakonna juhataja asetäitja ametikohal vajalik. Vastustaja ei ole kaebaja teenistusest vabastamisel rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Täielikult ebaõige ja paljasõnaline on kaebaja väide, et “võrdluse läbiviimata jätmine ja teise ametikoha mittepakkumine (vastustaja tegevusetus) viitab otseselt sellele, et vastustaja ei olnud tegelikult vastuvõetav kaebaja tegevus, mis seisnes voliniku poole pöördumises ning meeste ja naiste ebavõrdsele kohtlemisele tähelepanu juhtimises ja kaebaja teenistusest vabastamise tegelik põhjus ei ole koondamine”. Vastustaja on ülal selgitanud, et struktuurireformi raames kuulusid koondamisele kõik õigusteeninduse büroos töötanud ametnikud, mistõttu puudus võimalus võrrelda, kellele tema senine ametikoht säilitatakse. Ühelegi õigusteeninduse büroo ametnikule ei säilitatud tema senist ametikohta. Mis puutub teise ametikoha pakkumisse, siis on vastustaja ülal selgitanud, miks ta pakkus vaba ametikohta just õigusteeninduse büroo juhataja ametikohalt koondamisele kuulunud ametnikule. Õigusosakonna juhataja asetäitja ametikoha mittepakkumisel kaebajale ei olnud midagi pistmist sellega, et kaebaja oli 2008. a esitanud volinikule avalduse KM suhtes, mis puudutas naiste ja meeste võrdset kohtlemist töö tasustamisel. Kuigi vastustaja ei nõustunud voliniku 14.08.2009 arvamusega ning on endiselt seisukohal, et töö tasustamise tingimused kehtisid kõikidele teenistujatele ühtemoodi ega olnud ühest soost isikutele ebasoodsamad kui teistele sama või sellega võrdväärset tööd tegevatele teisest soost teenistujatele, mistõttu soolist diskrimineerimist töö tasustamisel ei esinenud, siis oli vastustaja, arvestades väidetava kahju suurust ning kohtumenetlusega kaasnevaid kulusid, valmis lahendama kaebaja nõude kokkuleppega. Viimast ka tehti. Seega sai see teema poolte vahel lõplikult kokkuleppega lahendatud ning ei oma puutumust käesoleva vaidlusega. 5 Samuti ei ole kaebajat teenistust vabastamisel ning õigusosakonna juhataja asetäitja ametikoha mittepakkumisel diskrimineeritud ei vanuse, perekonnaseisu ega perekondlike kohustuste täitmise tõttu. Õigusosakonna juhataja asetäitja ametikohta pakuti õigusteeninduse büroo juhataja ametikohalt koondatavale ametnikule seetõttu, et viimase teenistusalased näitajad olid paremad kui teistel koondamisele kuulunud õigusteeninduse büroo ametnikel (sealhulgas parem inglise keele oskus ja parem suhtlemisoskus võrreldes kaebajaga) ning tal oli erinevalt teistest eelnev juhtimiskogemus. Seda, et õigusteeninduse büroo juhataja ametikohal töötanud ametnikul olid kaebajast paremad teenistusalased näitajad kinnitab muuhulgas nende erinev ametikoht - kaebaja oli õigusteeninduse büroo nõunik, teine ametnik oli selle büroo juhataja, kellele kaebaja allus. Eelnevast tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebaja väited
Seetõttu on igal juhul põhjendamatu hüvitise väljamõistmine
Vastustaja ei ole rikkunud teenistusest vabastamise käskkirja põhjendamiskohustust. Kaebaja peab vaidlustatud haldusakti vormipuuduseks seda, et sellest “ei selgu, miks just kaebajaga lõpetati teenistussuhe koondamise tõttu, kuigi vastustaja oli moodustanud äsja uue ametikoha”. Seega heidab kaebaja vastustajale ette seda, et vaidlustatud haldusaktis ei ole toodud põhjendusi, miks pakuti õigusosakonna juhatajata asetäitja ametikohta õigusteeninduse büroo juhataja ametikohalt koondamisele kuulunud ametnikule ning mitte kaebajale. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt vastab seaduses sätestatud vorminõuetele ega ole viidatud põhjenduse puudumise tõttu õigusvastane. Viitega RKHK 10.06.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-37-09 (p 15) märgitule on vastustaja seisukohal, et seadusest ega kohtupraktikast ei tulene kohustust põhjendada, miks teisele ametikohale nimetamist pakutakse koondatavate hulgast just konkreetsele ametnikule ning teistele ei pakuta, ning seega tal puudus kohustus vaidlustatud haldusaktis põhjendada, miks ta pakkus õigusosakonna juhataja asetäitja ametikohta õigusteeninduse büroo juhataja ametikohalt koondamisele kuulunud ametnikule ning ei pakkunud seda kaebajale. Ebaõige on kaebaja väide nagu ei oleks talle selgitatud teenistusest vabastamise faktilist ja õiguslikku alust. Kaebaja on kohtule esitanud KM kantsleri 30.09.2009 teatise nr 6.1-11.2/448, millega kaebajat teavitatakse sellest, et õigusteeninduse büroo nõuniku ametikoht koondatakse ning seda seoses teenistuse ümberkorraldamisega. Nimetatud teatis ning vaidlustatud haldusakt sisaldavad viidet
§-le 116, mis ongi kaebaja teenistusest vabastamise õiguslik alus. Kaebuses viidatud RKHK 22.05.2000 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-14-00 faktilised asjaolud ei ole samad ega võrreldavad käesoleva asja tehioludega, nagu on ekslikult väitnud kaebaja. Seetõttu on asjakohatud ka viited nimetatud kohtulahendile. Kõnealuses kohtuasjas oli kaebuse esitaja nimetatud vanemprokuröriks määratud ajaks kuni ametisse nimetamiseni prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni ettepaneku alusel. Prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjon tegi ettepaneku teise isiku nimetamiseks vanemprokuröriks. Riigikohus leidis, et prokuratuuriseaduse § 53 lg-st 6 tulenevalt sai konkursi- ja atesteerimiskomisjon teha justiitsministrile ettepaneku kaebuse esitaja vanemprokuröriks nimetamiseks või mitte, kuid ei saanud esitada uusi kandidaate ega läbi viia valikut mitme kandidaadi vahel. Seega otsustas komisjon viisil, mis ei tulenenud seadusest ja see ei oli põhjuseks, miks kohus luges komisjoni otsuse õigusvastaseks. Eelnevast tulenevalt on vastustaja seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on nii sisuliselt kui formaalselt õiguspärane ning selle andmisel ei ole rikutud
lõikeid 2-3, võrdse kohtlemise põhimõtet ega sellisele haldusaktile esitatud põhjendamiskohustust. Kaebaja ei ole põhistanud põhjendatud huvi seoses tuvastamisnõudega. Seetõttu tuleb kaebus, sh tühistamisnõue, kohustamisnõue ja tuvastamisnõue, jätta rahuldamata. 6 KOHTU PÕHJENDUSED 1. Vastustaja on seadnud kahtluse alla P.A.i kaebuse vastavuse HKMS § 10 lg-s 3 sätestatud nõuetele. Kohus sellega ei nõustu.
lg 1 kohaselt on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui ametnik loobub ennistamisest, on ametiasutus kohustatud maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga. Et
-s kui eriseaduses ettenähtud „vabastamise seadusevastaseks tunnistamine“ ei ole täpselt sama, mis haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise nõue HKMS järgi, siis kaebaja ei peagi selgitama, milles seisneb tema põhjendatud huvi tuvastamisnõude esitamiseks. Isiku teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamise järelmiteks on kas teenistusest vabastamise aluse muutmine või isiku teenistusse ennistamine ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest väljamõistmine või ennistamisest loobunud isikule hüvitise maksmine. Need seaduses täpselt ettenähtud järelmid ongi käsitatavad ametniku põhjendatud huvina tema teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamiseks. RKHK 22.05.2000 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-00 on kolleegium selgitanud, et
lg 2 ette nähtud hüvitise maksmine on sanktsiooni iseloomuga ja seondub ametiasutuse poolt seaduse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega, kusjuures sellise hüvituse väljamõistmine on seatud sõltuvusse kahe tingimuse olemasolust: teenistusest vabastamise ebaseaduslikkus ja ennistamisest loobumine. Mis puutub P.A.i soovi, et kohus teeks kindlaks ka vastustajate toimingute (tegevusetus teenistusse jäämise eelisõiguse väljaselgitamise ja teisele ametikohale nimetamise nõusoleku osas) õigusvastasuse, siis see taotlus on hõlmatud juba põhitaotlusega: kontrollides ametniku teenistusest vabastamise seaduslikkust, hõlmab niisugune kontroll nii vastustaja sellega seonduvaid eelnevaid toiminguid kui ka lõpuks antud vastavat haldusakti. Et kaebaja ei soovi enda teenistusse ennistamist ja kaebuse täpsustuse järgi taotleb ta Kaevatud käskkirja seadusevastaseks tunnistamist ja seaduses ettenähtud hüvitise väljamõistmist (6 või 12 kuud, sõltuvalt sellest, kas oli tegu diskrimineerimisega või mitte), siis vastab kaebus seadusnõuetele. 2. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas P.A.i teenistusest vabastamine
Antud juhul P.A. peab enda teenistusest vabastamist seadusevastaseks just põhjusel, et KM ei ole tema koondamisel järginud
§-s 116 sätestatud regulatsiooni ega sellekohast kohtupraktikat, kaebaja arvates sisuliselt tähendab tema koondamine kaebaja diskrimineerimist tema veendumuse pärast, mis seisneb selles, et vastustaja kohtleb ebavõrdselt mehi ja naisi, ning lisaks on Kaevatav käskkiri ka motiveerimata, mis teeb selle kontrollimatuks. Kohus alustab vaidlustatud haldusakti seaduslikkuse kontrolli asjakohaste õigusnormide käsitlemisest. Sealjuures kohus leiab, et vastustaja on vaidlustatud haldusakti õiguslikult piisavalt põhjendanud, tuginedes asjakohastele õigusnormidele. 3. Kaevatav käskkirja andmise õigusliku alusena on märgitud
(käsitleb asjaajamise ja vara üleandmist), § 116, § 131 lg 1 p 4 (näeb ette ametniku teenistusest vabastamisel koondamise tõttu ametnikule makstava hüvituse suuruseks, kui ametnikul on avaliku teenistuse staaži üle kümne aasta – kümne kuu ametipalga) ning töölepingu seaduse § 71 (sätestab kasutamata puhkuse hüvitamise). Olulisim osundatud sätetest on
, milles on sätestatud teenistusest vabastamine koondamise tõttu: ametniku võib koondamise tõttu teenistusest vabastada ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähendamisel, teenistuse ümberkorraldamisel või ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisel (lg 1); koondamisel on teenistusse jäämise eelisõigus eelkõige teenistujate esindajal, seejärel põhikohaga ametnikel. Põhikohaga ametnikest on nimetatud õigus paremate teenistusalaste näitajatega ametnikul. Võrdsete teenistusalaste näitajate korral 7 eelistatakse ametnikku, kes on teenistuses saanud töövigastuse või kutsehaiguse, kellel on pikem teenistusstaaž või kellel on ülalpeetavaid (lg 2); ametnikku ei vabastata, kui teda on võimalik nimetada tema nõusolekul teisele ametikohale. Koondamise tõttu vabanenud ametnik tuleb tema soovil kuue kuu jooksul, alates tema vabastamisest, teenistusse tagasi võtta, kui tema teenistuskohas luuakse uusi või vabaneb olemasolevaid vabanenud ametniku kvalifikatsioonile vastavaid ametikohti (lg 3); ametikohtade arvu vähenemisel on ametiasutuse juhil õigus teha ametnike ümberpaigutusi, vabastades koondamise tõttu teenistusest isiku, kelle ametikoht säilib, ning nimetada sellele ametikohale teise ametniku, kelle ametikoht koondatakse. Niisugune ümberpaigutamine on lubatud üksnes juhul, kui ümberpaigutatava ametniku kvalifikatsioon ja teenistusalased näitajad on koondatava ametniku vastavate näitajatega võrreldes paremad (lg 4); ametnik vabastatakse käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel etteteatamistähtajale (paragrahv 130) järgnevast päevast arvates (lg 5). Vastavalt
§-le 112 ametniku võib teenistusest vabastada isik või ametiasutus, kellel on tema teenistusse võtmise õigus. Tulenevalt
lg-st 1 ametiasutuse likvideerimise, ametniku koondamise, atesteerimise ebarahuldavate tulemuste või vanuse tõttu teenistusest vabastamisest teatatakse ametnikule kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Ülaltoodust ilmneb, et seaduses on teenistujate koondamise alused ja kord väga täpselt sätestatud. Eelkõige saab koondamine tulla kõne alla koosseisude muutmisel, kui selle tagajärjel ametikohtade arv väheneb. Ka teenistuse ümberkorraldamine (teenistusülesannete ümberjagamine) toob üldreeglina kaasa koosseisude muutmise. Koondamissituatsiooniga on tegu siis, kui isiku senist ametikohta enam ei ole, kui tema senised teenistusülesanded kas kaovad täielikult või jaotatakse need ümber. 4. Antud juhul ei ole poolte vahel vaieldav, et õigusteeninduse büroo nõuniku kt P.A. oli koondamissituatsioonis.
lg 3 kohaselt ministeeriumi struktuuri ja teenistujate koosseisu kinnitab minister. Kaitseministri 30.09.2009 käskkirjaga nr 384 tehti KM koosseisus võrreldes KM 19.01.2009 käskkirjaga nr 19 kehtestatuga /tl 75-81/ ulatuslikult muudatusi, sh õigusosakonnas. Käskkirja nr 384 p-dest 15, 16, 17 ja 25 nähtuvalt koondati alates 01.11.2009 õigusosakonna nõuniku ametikoht, õigusteeninduse büroo 2 nõuniku ja õigusteeninduse büroo juhataja ametikohad ning moodustati uue ametikohana õigusosakonna juhataja asetäitja ametikoht. Sisuliselt likvideeriti terve õigusteeninduse büroo ja seal ametikohti täitnud ametnikud kuulusid koondamisele täies koosseisus (üks kolmest nõunikust koondati juba varem; tl 128). KM esitas kaebajale 30.09.2009. a koondamisteatise, milles teatas, et seoses teenistuse ümberkorraldamisega on alates 01.11.2009. a õigusteeninduse büroo nõuniku ametikoht koondatud, st teade on esitatud nõuetekohaselt vähemalt üks kuu ette. Teatises on toodud nii õiguslik alus (
lg 1) kui ka faktiline põhjendus (seoses teenistuse ümberkorraldamisega on alates 01.11.2009. a õigusteeninduse büroo nõuniku ametikoht koondatud), mistõttu ametnikule ei saanud jääda arusaamatuks tema koondamisega seonduv. On väheusutav, et vastav teave ei liikunud ministeeriumis/ õigusosakonnas/ õigusteeninduse büroos üldse ka suulises vormis. Kohus möönab, et teatises ja hiljem ka Kaevatavas käskkirjas võinuks olla selguse huvides viide ka kaitseministri 30.09.2009 käskkirjale nr 384, kuid selline vormiline puudus ei riku kaebaja õigusi, ei tee tema koondamise kohtulikku kontrolli võimatuks ega saa tulenevalt HMS §-st 58 olla kaebuse rahuldamise aluseks. Iseenesest on õige kaebaja väide, et
lg 2 sätestab selged kriteeriumid, milliste alusel toimub ametnike võrdlemine koondamissituatsioonis, ning sätestab, kellel on teenistusse jäämise eelisõigus. Samas ei saa nõustuda eelmärgitust P.A.i tehtud järeldusega, et KM on kõnealust sätet eiranud. Kuivõrd kõik õigusteeninduse büroo ametikohad kadusid, olid neid seni täitnud ametnikud võrdselt koondamissituatsioonis ja vastustajal puudus võimalus ja kohustus neid ametnikke omavahel võrrelda eesmärgiga, kellele tema senine ametikoht säilitatakse. Seega on asjakohatud ka kaebaja arutlused keelu üle kohelda määramata ajaks ja määratud ajaks teenistusse nimetatud ametnikke koondamissituatsioonis erinevalt, seda enam, et tema senise õigusteeninduse büroo nõunikuna ja 8 Agnes Jõe büroo juhatajana ehk kaebaja ülemusena, kelle isik kaebajat kõige enam näib puudutavat, ei olnud samal (sama tasemega) ametikohal. Samuti on selles kontekstis asjakohatud kaebaja esitatud tõendid tal ülalpeetavate olemasolu, keeleoskuse vms kohta. Seega, kuna õigusteeninduse büroo kõik ametnikud kuulusid koondamisele, on alusetu rääkida P.A.i koondamisest diskrimineerivatel põhjustel. Kohus ei ole tuvastanud, et kaitseminister oleks andnud 30.09.2009 käskkirja nr 384 ja asunud kogu KM-s struktuuri ja kogu teenistust ümber korraldama nii mastaapselt - kaotama ligi 30 bürood selleks, et vabaneda kaebajast tema poolt volinikule esitatud avalduse tõttu, samuti ei ole kohus tuvastanud ka muid diskrimineerivaid asjaolusid. Järelikult on neil asjaoludel põhjendamatud ka P.A.i etteheited vastustajale selles, et koondamisteatis ega vaidlustatud haldusakt ei sisalda faktilist motivatsiooni (sh faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavahelist loogilist sidumist osas, miks koondati just kaebaja, aga mitte A. Jõe). Mis puutub kaebaja teise etteheitesse, et äsja moodustatud õigusosakonna juhataja asetäitja ametikohale asumiseks tehti ettepanek A. Jõele, viimata läbi tema ja kaebaja omavahelist võrdlemist
lg 2 alusel, siis vastustaja on õigesti märkinud, et nimetatud õigusnorm ei sätesta nõudeid otsustamaks, kellele koondatavatest ametnikest tuleb pakkuda teist ametikohta, kui kõigile koondatavatele ametnikele ei ole võimalik teist ametikohta pakkuda. Tegemist on hoopis teise küsimusega, mis kuulub
Kohus märgib, et KM väide, et eelmärgitud tõlgendust toetab selgesti ka RKHK 10.06.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-37-09 ja konkreetselt otsuse p 14, on põhimõtteliselt õige. Siiski annab sõnaselge eristuse otsuse p 15, kus kõrgeim kohus on sedastanud, et kuna ametnike võrdlemine teenistussejäämise eelisõiguse väljaselgitamisel toimus õigusvastaselt (st ametnikke võrreldes kohaldati vääralt
lg-t 2), ei pea kolleegium võimalikuks analüüsida, kas kassaatorile teise ametikoha pakkumine oli kooskõlas
Järelikult
lg 3 õige kohaldamise üle saab otsustada alles siis, kui asutus on
lg 2 kohaselt õiguspäraselt välja selgitanud, kellele ametnikest säilitatakse tema varasem ametikoht ja kellele tuleb koondamise vältimiseks pakkuda teisi vabu ametikohti. Antud juhul, nagu öeldud, niisugust võrdlemist ei saanud ega pidanudki tegema. Mis puutub aga
lg-s 4 sätestatud võimalusse, siis nagu kõnealuse sätte sõnastusest ilmneb – tegemist on ametiasutuse juhi õiguse, mitte kohustusega. Järelikult selle õiguse kasutamata jätmine ei muuda kaebaja koondamist seadusvastaseks. 5.
lg-st 3 tulenevalt ametnikku ei vabastata koondamise tõttu, kui teda on võimalik tema nõusolekul nimetada teisele ametikohale. Järelikult on teenistujal iseenesest õigus teada, kas talle on pakkuda teist ametikohta ja millised on vabad ametikohad, sest viidatud sätete eesmärgiks on võimalusel vältida isiku teenistusest vabastamist talle teise sobiva ametikoha leidmise teel. Koondatavale võib põhimõtteliselt pakkuda kõiki vakantseid ametikohti, mille ülesannete täitmiseks on isikul vajalik kvalifikatsioon, oskused, teadmised ja võimed, seega ka varem täidetust madalamat ametikohta. RKHK otsuses nr 3-3-1-48-00 on kõrgeim kohus sedastanud, et ametnikule sellise ametikoha pakkumine, millel teenistusülesanded nõuavad madalamat kvalifikatsiooni ja palk on väiksem kui tema senisel ametikohal, on kooskõlas seadusega, kui pakutav ametikoht vastab ametniku võimetele. Kaebaja on pannud vastustajale süüks eelkõige talle kaebaja ametikoha koondamisega samaaegselt moodustatud õigusosakonna juhataja asetäitja ametikoha pakkumata jätmist P.A.ile väidetavalt teadmata põhjustel. Samas kinnitas P.A. kohtule, et KM ei pakkunud talle ka muid vakantseid ametikohti ning ise ta ei küsinud muid ametikohti, kuna temaga käituti väga alandavalt, siis ta ei hakanud paluma /tl 179/. RKHK on juba eelnevalt osundatud haldusasjas nr 3-3-1-37-09 sedastanud: „Kehtivast õigusest ega senisest kohtupraktikast ei tulene, et asutus peab ametnikule selgitama, miks talle pakutakse just sellist ametikohta ja samas põhjendama teiste ametikohtade pakkumata jätmist. Kolleegium on varasemas praktikas ka rõhutanud, et iseäranis suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei saa muutuda asutuse jaoks 9 sedavõrd koormavaks, et see takistab ümberkorralduste läbiviimist ja pikendab nende kulgu.“ Samas otsuse selgitas halduskolleegium oma varasematele lahenditele viidates, et kuigi kolleegium on oma praktikas järjekindlalt rõhutanud, et puudulikku motiveerimist haldusmenetluses ei ole reeglina võimalik heastada põhjenduste esitamisega kohtumenetluses, tuleb pidada lubatavaks ja õiguspäraseks
lg 3 alusel ametnikule teise ametikoha pakkumise või pakkumata jätmise põhjuste väljatoomist alles selle toimingu õiguspärasuse kohtuliku kontrolli käigus. Pelgalt ametikoha pakkumise või pakutavate ametikohtade valiku põhjendamata jätmine ei muuda teenistusest vabastamist õigusvastaseks, kui ametikohti pakkudes on silmas peetud
lg 3 eesmärki (ametniku teenistusest vabastamise vältimine ametnikule sobiva teise ametikoha pakkumise teel) ja järgitud kohtupraktikas väljendatud põhimõtteid. KM on kohtumenetluse vältel selgitanud ja tõendanud, miks moodustatud õigusosakonna juhataja asetäitja ametikohale asumiseks tehti ettepanek A. J. ja mitte kaebajale ning miks P.A.ile ei pakutud ka muid vakantse. Tunnistaja Hellar Lill, KM personaliosakonna juhtaja, selgitas, et enne koondamissituatsiooni kaaluti isikute teenistusse jäämise võimalust ja otsuste tegemisel, kes pidid lahkuma, lähtuti nende võimekusest ja oskustest. Tunnistaja sõnul P.A.i puhul sai määravaks see, et anti signaale probleemidest tööalases käitumises kolleegidega ja samamoodi töö osas ning keeleoskus ei võimaldanud teisi ametikohti pakkuda /tl 180 pöördel/. Kohus möönab, et kaebaja esitatud inglise keele oskust tõendavatest dokumentidest nähtub kaebaja üksnes piiratud keeleoskus, eriti kirjalikus vormis /tl 136-137/. Kui siia lisada veel A. J. olemas olnud juhtimiskogemus ja väidetavalt paremad teenistusalastest näitajad, on mõistetav, miks juhtivale ametikohale eelistati ka varem juhtival kohal olnut. Kohus rõhutab, et teise ametikoha pakkumisel ei tulnud tegelikult võrrelda ülalpeetavate olemasolu ega muid § 116 lg-s 2 nimetatud kriteeriume, vaid lähtuda sai üksnes ametiasutuse vajadustest. Samas ilmneb, et KM on tegelikult hinnanud, kes väärib rohkem asumist uuele ametikohale. KM möönab, et vakantse küll oli, kuid osa neist olid täitmata juba aastaid, kuna seda ei peetud vajalikuks (ei olnud tegelikult tööd anda) ja sinna inimesi ei otsitudki. Teistele ametikohtadele olid aga käimas konkursid /tl 108 pöördel, 122, 123, 126, 138/. Kohus leiab, et koondatavale ei pidanud pakkuma konkursi korras täidetavaid ametikohti, kuna kaebajal oli võimalik neil konkurssidel soovi korral ise osaleda, kui ta pidas enda kvalifikatsiooni neile ametikohtadele vastavaks. Kaebaja selgitustest nähtuvalt ta ei olnudki muudest ametikohtadest huvitatud, kui tal ei võimaldatud saada õigusosakonna juhataja asetäitjaks. Samas on kohus seisukohal, et
lg-t 3 ei saa nii tõlgendada, et ametnikku peab igal juhul püüdma tööle rakendada samas asutuses ka siis, kui see ei vasta asutuse tegelikele vajadustele. Koondamise mõte, eriti finantsvahendite nappusest tingitud ümberkorralduste korral, nagu viimasel ajal tavaline, kaoks ära, kui asutus peaks asuma sotsiaaltöötaja rolli ja isikule töö säilitamise nimel igal juhul täitma ka need ametikohad, mida ta pole pidanud vajalikuks, olgu põhjus selleks milline tahes, mehitada aastaid. 6. Kaebaja väidete osas, et KM-s on sisuliselt taasloodud uued ametikohad samas mahus varasematega, kuhu kaebuse esitajal oleks olnud õigus 6 kuu jooksul tagasi saada tööle, reservi arvamisest alates oleks tulnud teda tagasi kutsuda, kuid tema poole ei ole pöördutud, märgib kohus järgmist.
lg 3 teise lause kohaselt koondamise tõttu vabanenud ametnik tuleb tema soovil tõepoolest kuue kuu jooksul, alates tema vabastamisest, teenistusse tagasi võtta, kui tema teenistuskohas luuakse uusi või vabaneb olemasolevaid vabanenud ametniku kvalifikatsioonile vastavaid ametikohti. Selle sõnastusest nähtub selgelt, et ametiasutuse kohustus koondatud ametnik teenistusse tagasi võtta seondub konkreetsete tingimuste olemasoluga: isik on avaldanud selleks kuue kuu jooksul soovi ning tema teenistuskohas luuakse uusi või vabaneb olemasolevaid vabastatud ametniku kvalifikatsioonile vastavaid ametikohti. Seega kõnealune säte ei pane KM-le kohustust ise pakkuda oma koondatud ametnikele uut töökohta, isegi kui neid tekib, vaid vastav initsiatiiv peab tulema siiski ametnikult endalt. Järelikult on P.A.i poolt vastustajale vastava algatuse puudumise 10 süüks panemine alusetu. Samas ei välista see ametiasutuse õigust otsida üles oma endised ametnikud ja neile tööd pakkuda, kui see on ametiasutuse huvides, kuid sellekohane kohustus viidatud sättest kahtlemata ei tulene. Sealjuures peab kohus vajalikuks märkida, et seda seisukohta ei muuda ka tõsiasi, et kaebaja oli reservi arvatud /tl 119 pöördel/, kuna viimatinimetatu ei tähenda ühelgi juhul, et KM pidanuks tegema pakkumisi otse kaebajale.
lg 1 järgi ametnike reservi arvestust peetakse Rahandusministeeriumis (ka ametniku reservi ja sealt välja arvamise vormistab rahandusminister või tema poolt volitatud ametnik) ning tulenevalt sama seaduse § 147 lg-st 1 ametnikku vajava ametiasutuse juht teatab vabast ametikohast rahandusministrile, märkides ära täidetava ametikoha nimetuse ja selle täitmiseks esitatavad nõuded. Et ülalmärgitu põhjal initsiatiiv peab tulenema siiski ametnikult endalt ja P.A. ei ole vastustajalt taotlenud enda teenistusse võtmist mingile uuele ametikohale, siis sellega seoses P.A.i väited uutest, pärast tema koondamist loodud ametikohtadest ei oma tähtsust. Liiatigi ei ole tema väidetav teenistusse tagasi võtmata jätmine käesoleva kaebuse esemeks, mistõttu sellekohased arutlused on asjakohatud ei muudaks P.A.i varasemalt toimunud koondamist seadusvastaseks. 7. Kaevatav käskkirja on andnud selleks pädev isik. Tulenevalt
lg-test 1 ja 2 teenistusest vabastamine vormistatakse käskkirja või korraldusega, mis peab vastama haldusdokumentidele esitatavatele nõuetele ja sisaldama vähemalt järgmisi andmeid: 1) ametiasutuse nimetust; 2) ametniku ees- ja perekonnanime; 3) ametikoha nimetust, millelt ametnik vabastatakse; 4) vabastamise aluse formuleeringut viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile; 5) ametnikule makstava hüvituse suurust, kui vabastamisega kaasneb hüvituse maksmine. Kohus on eelmärgitut arvestades seisukohal, et Kaevatud käskkiri on kooskõlas nii nende spetsiifiliste nõuete kui ka HMS §-des 55 ja 56 haldusaktidele üldiselt esitatavate nõuetega. Kaebaja peab mõistma, et ka eri teenistusküsimustes on nõuded vastava haldusakti motiveerimise ulatusele erinevad (nt isikule distsiplinaarkaristuse valik ja määramine, sh ametniku selle tõttu teenistusest vabastamine peab olema hoopis põhjalikumalt motiveeritud kui ametniku teenistusest vabastamine koondamise tõttu). Antud juhul on olnud võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on vaidlustatud haldusakt antud. 8. Kohus, kuulanud ära tunnistaja ütlused ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab eeltoodut arvestades, et kaebaja teenistusest vabastamine oli seaduslik ja kohtul puudub alus mõista vastustajalt välja P.A.i kasuks 6 või 12 kuu ametipalga suurune hüvitis. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et antud juhul jääb P.A.i kaebus rahuldamata ning KM ei ole kooskõlas HKMS § 93 lg-ga 1 omapoolset kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.