) § 46 ja § 61 lg 1 ja § 62 lg 1 alusel ilmuma dokumentide esitamiseks ning teabe andmiseks 05.05.2009 kell 10.00 Põhja MTK juhtivrevident Inge Pruunsilla (Pruunsild) juurde seoses äriühingu tegevuse analüüsiga. Korraldus saadeti OÜ-le Bulean äriregistrisse kantud juriidilisele aadressile. Korralduses sisaldus hoiatus, et kohustuste tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse OÜ Bulean suhtes rakendada sunniraha summas 10 000 krooni.
) §-i 67 sätted, maksukorralduse seaduse reguleerimata küsimustes tuleb aga juhinduda asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) üldnormidest. ATSS § 3 lg 2 sätestab, et sunnivahendi rakendamist ei käsitata karistusena. Tulenevalt asendustäitmise ja sunniraha seaduse mõttest on sunniraha määramise eesmärgiks sundida isikut täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust (vt ATSS § 3 lg 3 teine lause). Olukorras, kus tagatava kohustuse täitmine kohustatud isiku poolt ei ole võimalik, ei teeni sunniraha oma eesmärki tagada tulevikus kohustuse täitmist, vaid muutub olemuselt karistuseks juba aset leidnud kohustuse täitmata jätmise eest.
§-le 46 korralduse õigusliku alusena on sisutu.
sätestab ainult üldisi nõudeid maksuhalduri haldusaktile, kuid ei reguleeri isegi kaudselt sunniraha määramist (s.o sunniraha määramise aluseid ja korda, suurust jne.). Seega on korraldus vastusolus
Eksitava viite kasutamisega sooviti tekitada korralduse adressaadis väär ettekujutus, et kehtivas õiguses puudub konkreetne regulatsioon sunniraha osas. 27.05.2009 korralduse nr. 13-2.5/6503 tegemisel ei järgitud kaalutlusõiguse rakendamise põhinõudeid.
lg 3 ei sätesta sunniraha kindlat suurust, vaid üksnes sunniraha suuruse ülemmäära. Sunniraha määramisel peab maksuhaldur seaduses sätestatud sunniraha ülemmäära piires valima sunniraha summa kaalutlusõiguse alusel.
sätestab, et kui maksuhaldurile on 2 seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. 8. 27.05.2009 korraldusest nr. 13-2.5/6503 ei nähtu, kas ja milliseid olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve maksuhaldur arvestas sunniraha konkreetse suuruse valimisel. Tuleb järeldada, et 27.05.2009. a korralduse nr. 13-2.5/6503 tegemisel on eiratud
nõuet, kuna vastasel juhul HMS § 56 lg 3 alusel vastavad põhjendused oleksid märgitud korralduses. Veelgi enam, sunniraha summa määramine kohustuse väidetava esmakordse rikkumise eest seaduses ettenähtud ülemmäära ulatuses on otseses vastuolus ATSS § 3 lg-s 3 sätestatud põhimõttega, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja –määra, kusjuures haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Kaebuse esitaja arvates on ilmne, et sunniraha määramist seaduses sätestatud ülemmääras ei saa pidada ei leebeimaks ega isikut võimalikult vähe kahjustavaks sunnimääraks. 9. Kaebuse esitajale ei teatatud õigeaegselt kohustusest, mille täitmata jätmise eest sunniraha määrati. Kaebuse esitajale ei ole kätte toimetatud PMTK 28.04.2009 korraldust nr. 12-2.3/132-7, millega OÜ Bulean esindajat kohustati ilmuma 05.05.2009 PMTK juhtivrevidendi juurde. Eelmärgitud korralduse tegemisest sai kaebuse esitaja esmakordselt teada alles vaidlusaluse 27.05.2009 korraldusega nr. 13-2.5/6503 tutvumisel. 28.04.2009 korraldus saadeti kaebuse esitajale lihtpostiga, kuid kiri ei ole adressaadini jõudnud. Kuna kaebuse esitaja pidevalt rakendab meetmeid tema registrijärgsele aadressile laekuvate kirjade kättesaamiseks ja seni tal ei olnud postisaadetiste kättesaamisega probleeme, tuleb järeldada, et kõnealune kiri jäi kaebuse esitajale kätte toimetamata kas saatja või postiteenust osutava ettevõtja süül. Sellises olukorras puudub alus kohaldada
lg-s 6 sätestatut, et juriidilisele isikule või asutusele registrisse kantud aadressil lihtsaadetisena saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui on möödunud viis päeva selle saatmisest Eesti piires. Olukorrale õigusliku hinnangu andmisel tuleb juhinduda Riigikohtu 3. märtsi 2004.a määruses haldusasjas nr 3-3-1-10-04 sätestatud põhimõttest, et kiri tuleb olenemata selle adressaadile üleandmisest lugeda juriidilisest isikust adressaadi poolt kätte saaduks juhul, kui kiri jäi adressaadile kätte toimetama adressaadi enda süül (eelkõige kohustuse täitmata jätmisel korraldada oma registrijärgsel aadressil posti vastuvõtmist). Eelmärgitud põhimõte kuulub rakendamisele nii tähitud kirjade kui ka lihtkirjade kättesaamise puhul, kuna ei ole sisulist vahet, kas juriidilise isiku postkasti edastatakse tähtkirja kviitung või korraldust sisaldav ümbrik. Järelikult antud juhul puudub alus
Juhul, kui
lg 6 peaks siiski kuuluma kohaldamisele, palub kaebuse esitaja Põhiseaduse § 15 lg 1 teise lause alusel jätta eelmärgitud norm kohaldamata. Õigusriigi põhimõtetega on teravas vastuolus regulatsioon, mis võimaldab isikule sunniraha määramist kohustuse täitmata jätmise tõttu, millise olemasolust isik ei olnud teadlik. Samuti ei ole mõistlik jätta eraõiguslikust isikust saaja kanda riskid, mis tulenevad saatjast maksuhalduri poolt valitud sideteenuste osutaja võimalikest vigadest kirjade kättetoimetamisel. 3 10. PMTK 28.04.2009 korraldus nr. 12-2.3/132-7 on seadusevastane. Kaebuse esitaja on seisukohal, et PMTK 28.04.2009 korraldus nr 12-2.3/132-7, mille täitamata jätmise eest määrati kaebuse esitajale sunniraha, on seadusevastane. Eelmärgitud korraldusega kohustati kaebuse esitajat ilmuma maksuhalduri ametiruumidesse teabe ja dokumentide esitamiseks. Maksuhalduri selline nõue võib olla seaduslik üksnes eeldusel, et maksumaksjalt nõutav teave ja/või dokumendid on vajalikud maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks (
Antud juhul on ilmne, et PMTK 28.04.2009 korraldusega nr 12-2.3/132-7 nõutud teave ja dokumendid ei olnud maksuhaldurile vajalikud mis tahes tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Sunniraha määramine maksuhalduri seadusevastase nõude täitmata jätmise eest on vastuolus seaduse eesmärgiga. Kuna eeltoodud põhjusel PMTK 27.05.2009 korralduse nr. 13-2.5/6503 seaduslikkus võib sõltuda muu hulgas PMTK 28.04.2009 korralduse nr 12-2.3/132-7 seaduslikkusest, on kaebuse esitajal põhjendatud huvi PMTK 28.04.2009 korralduse nr 12-2.3/132-7 seadusevastaseks tunnistamiseks. VASTUSTAJA SEISUKOHT
) § 67 lg-le 1 võimalus rakendada sunniraha ning lisaks sunniraha rakendamise võimalusele eksisteerib
lg 1 ja 2 kohaselt õigus maksuhalduri tegevuse takistamise eest kohaldada rahatrahvi füüsilisele isikule. Eelnevast tulenevalt põhjendas maksuhaldur vajadust 2004. aasta septembris deklareeritud enammakstud käibemaksu õigsuse kontrollimiseks saada lisateavet ja dokumente. Soovitu saamiseks esitati konkreetsed küsimused ja anti tähtaeg dokumentide esitamiseks ning küsimustele vastamiseks. Korralduse sisust ei ilmne, et selle täitmine ei ole enam peale maksuhalduri poolt antud tähtaega võimalik või vajalik. Samuti ei ole loogiline eeldada, et maksuhaldur rakendab kohustuse täitmiseks sunniraha enne selle sama kohustuse täitmiseks antud kuupäeva saabumist. Mingi kindla kohustuse täitmise tagamiseks sunnivahendi kohaldamine eeldab ilmselgelt just kohustuse täitmata jätmist. Sunniraha määramise eesmärgiks oli maksuhalduri taotlus panna kaebuse esitajat täitma talle korraldusega antud kohustust. 14.
lg 1 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja kaasaaitamiskohustust täitnud, isiku põhjendused on kohatud ega saa olla kaebuse rahuldamise aluseks.
lg 3 p 5 kohaselt peab maksuhalduri haldusaktis sisalduma haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sunniraha korralduse esimeses lõigus on selgelt öeldud, et Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus annab korralduse kaebuse esitajale sunniraha tasumiseks dokumentide ja teabe esitamata jätmise eest, juhindudes
§-s 46 sätestatust ning §-st 67.
kirjeldab maksuhalduri haldusaktide kohta sätestatut ning
määrab kindlaks sunnirahaga seonduva, teabe, asjade ja dokumentide esitamata jätmise eest. Eelneva põhjal on selge, et maksuhalduri poolt antud sunniraha korraldus on õiguslikult motiveeritud ning kaebuse esitaja vastupidised väited viitavad selgelt faktile, et kaebuse esitaja ei ole sunniraha korraldusega isegi mitte põhjalikult tutvunud või esitab lihtsalt kohtu eksitamise eesmärgil üksnes kontekstist välja rebitud argumente. 15. Vaideotsuses välja toodud ATSS eelnõu seletuskirjas sisalduva põhimõtte kohaselt püüab ATSS luua asendustäitmise ja sunniraha näol eeldused nn mittekaristuslike sunnivahendite juurutamiseks Eesti õiguskorda. Nii asendustäitmise kui ka sunniraha rakendamise korral pole haldusorgani tegevuse eesmärk isikut karistada, vaid mõlemal juhul taotleb haldusorgan sunnivahendit määrates ning seda vajaduse korral kohaldades eeskätt kohustuse täitmist. Mittekaristusliku sunnivahendi tegelikuks eesmärgiks on ettekirjutuses sisalduva teo 5 sooritamise tagamine (antud juhul raamatupidamisdokumentide esitamine). Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis adressaati võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust.
annab maksuhaldurile õiguse nõuda maksukohustuslaselt teabe, asjade ja dokumentide esitamata jätmise eest sunniraha. Avalik võim asetab seadusest tulenevalt isikutele erineva iseloomuga kohustusi. Need kohustused täidetakse adressaatide poolt üldjuhul vabatahtlikult, kuid riigil peab siiski jääma võimalus ka nende isikute mõjutamiseks, kes nimetatud kohustusi vabatahtlikult ei täida. Sunniraha kohaldamine
-i valguses tähendab eeskätt maksuhalduri otsustust, kuidas reageerida maksukohustuslase käitumisele, kui viimane jätab maksuhalduri korralduse sunniraha hoiatusest hoolimata (tähtaegselt) täitmata.
lg 2 ütleb, et kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Maksuhaldur esitab kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selle tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt käesoleva seaduse §-dele 128-132. Sama paragrahvi lg 3 ütleb, et sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks ei või sunniraha esimesel korral ületada 10 000 krooni, teisel korral 30 000 krooni. Sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks kasutatav sunniraha ei või ületada kokku 40 000 krooni. Oluline on teadvustada, et Korralduses märgiti, et selle tähtajaks täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha, esimesel korral summas 10 000 krooni, seega on kaebuse esitajat hoiatatud nimetatud korralduse mittetäitmisega kaasnevast sunniraha suurusest. 16.
lg 3 p 5 kohaselt peab maksuhalduri haldusaktis sisalduma haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Lisaks viidetele
§-le 46 ja §-le 67 on sunniraha korralduses kirjeldatud, et maksuhaldur saatis kaebuse esitaja juhatuse liikmele 20.04.2009 e-kirja, milles palus seoses äriühingu tegevuse analüüsiga vastata maksuhalduri poolt esitatud küsimustele hiljemalt 24.04.
-is lihtkirjaga ametlike dokumentide edastamist koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Kuna vastustajal puuduvad andmed nagu ei oleks nimetatud korraldust sisaldavat kirja postitatud, siis puudub alus kahelda, et kiri ei ole adressaadini jõudnud. Reeglina jõuavad kirjad ikkagi adressaatideni, mida kinnitab ka sunniraha korralduse jõudmine kaebuse esitaja juriidilisele aadressile. Maksuhalduri pädevuses ei ole kahelda seadusandja poolt kirja pandud sätete legitiimsuses, mistõttu tuleb korraldus lugeda, koos teabe ja dokumentide esitamisest kõrvale hoidumisele viitavate asjaolude kogumiga, kaebuse esitajale kättetoimetatuks.
lg 2 alusel kontrollima teostatud tehingute seotust kaebuse esitaja maksustatava käibe või ettevõtlusega ning sellega seonduvaid dokumente välja nõudma. Arvestades asjaolu, et korralduses küsitud teave puudutas korraldusest nähtuvalt AS-i TKE Grupp, kellega maksustatav käive pidi aset leidma, kuid AS-i TKE Grupp pankrotimenetluse tõttu aset ei leidnud, olid korralduses märgitud teave ja dokumendid ilmselgelt maksuhaldurile vajalikud kaebuse esitaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kindlakstegemiseks. Seega jääb kaebus PMTK
lg 2 kohaselt, kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Maksuhaldur esitab kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selles tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt
§-dele 128-132. Hoiatus sunniraha tasumiseks tehti kaebuse esitajale 28.04.2009 korraldusega – seega enne korralduses märgitud dokumentide ja teabe esitamise tähtaega. Kohus märgib, et nii eeltoodud
sätetest kui ka ATSS § 2 lõikest 1 ning § 8 lõikest 1 tuleneb, et erinevalt hoiatusest, rakendatakse sunnivahendit pärast, mitte enne kohustuse täitmise tähtaega. Sarnaselt
sätetega, ATSS § 2 lõike 1 kohaselt sunnivahendit rakendatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. ATSS § 8 lg 1 kohaselt on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul 8 täidetud. ATSS § 2 lg 2 järgi võib sunnivahendit kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada. Korraldusest 2 nähtub, et vastustaja pidas Korralduses 1 märgitud kohustuste täitmist kaebuse esitaja poolt võimalikuks ka pärast Korralduses 1 märgitud tähtaja möödumist. Nii põhjendab maksuhaldur Korralduses 2 sunniraha määramist muuhulgas järgmiselt: „Käesoleva korralduse koostamise ajani ei ole OÜ Bulean juhatuse liige maksuhaldurile teavet andnud ning seega on jäetud 28.04.2009.a korraldus nr. 12-2.3/132-7 täitmata.“ Kuigi korralduses nõuti teabe ja dokumentide esitamist konkreetsel kuupäeval, saab korralduse eesmärgiks eelkõige pidada teabe ja dokumentide esitamist. Olukorras, kus isik korraldust tähtaegselt ei täida, on taotletava eesmärgi saavutamiseks tulevikus haldusorganil võimalik rakendada tema suhtes sunnivahendit. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Sama sätte lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Korraldus 2 oleks käsitletav karistusena vaid siis, kui kaebuse esitaja oleks Korralduses 1 märgitud kohustuse enne Korralduse 2 andmist siiski hilinemisega täitnud. Käesoleval juhul ta seda ei teinud.
lg-s 2 sätestatu kohaselt toimetatakse kirjalikud haldusaktid adressaadile kätte vastavalt sama seaduse 4. peatükis sätestatule.
lg 1 kohaselt dokumendid, sealhulgas haldusaktid, kutsed ja teated antakse kätte allkirja vastu või toimetatakse kätte posti teel, elektrooniliselt või avaldatakse perioodilises väljaandes ning maksuhaldur võib valida kättetoimetamisviiside vahel, kui seadusega ei ole sätestatud kohustuslikku kättetoimetamisviisi. Kuigi Korralduse 1 näol on tegemist kaebuse esitajat koormava 9 haldusaktiga, millest tulenevalt tekkis kaebuse esitajal kohustus esitada maksuhaldurile täiendavat teavet, ei ole tegemist sellise korraldusega, mille puhul oleks ette nähtud kohustuslikku kättetoimetamisviisi.
lg 6 sätestab: „Juriidilisele isikule või asutusele registrisse kantud aadressil lihtsaadetisena saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui on möödunud viis päeva selle saatmisest Eesti piires või 30 päeva välismaale saatmisest. Juriidilisele isikule või asutusele registrisse kantud aadressil tähtsaadetisena saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui postiteenuse osutaja on selle nimetatud aadressil üle andnud või jätnud teate tähtkirja saabumise kohta.“ Seega, lähtudes asjas kogutud tõenditest, tuleb lugeda Korraldus 1 kaebuse esitajale
lg 3 p 5 kohaselt peab maksuhalduri haldusaktis sisalduma haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kohus kaebuse esitajaga ei nõustu.
lause kohaselt, kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Seega ei otsusta maksuhaldur sunniraha suurust korraldusega sunniraha rakendamise kohta, vaid korraldusega, milles hoiatatakse isikut kohustuse täitmata jätmise eest sunniraha rakendamisega. Korraldusega 1 hoiatas maksuhaldur kaebuse esitajat, et vastavalt
lg-le 1 rakendab maksuhaldur korralduse tähtajaks täitmata jätmisel sunniraha, esimesel korral summas 10 000 krooni. Seega tuleneb Korralduses 2 kaebuse esitajale tasumiseks määratud sunniraha kohustuse täitmata jätmise eest, summas 10 000 krooni, otseselt Korralduses 1 sisalduvas hoiatuses märgitud summast. Sunniraha määramisel ei ole haldusorgani eesmärgiks isiku karistamine, vaid kohustuse täitmise tagamine. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja näol on tegemist juriidilise isikuga, ei ole sunniraha, summas 10 000 krooni, ka ebaproportsionaalselt suur. Maksukorralduse seadus võimaldab määrata korralduse täitmata jätmise eest nii sunniraha (
lg 1) kui ka trahvi (
§-d 154 lg 1 ja 2).
kohaselt kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate 10 abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Maksukorralduse seaduse § 67 sätestab, et maksuhaldur võib sama seaduse §-des 60–62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse (§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Seega võib maksuhaldur teha sunniraha rakendamise hoiatuse maksukohustuslasele, kes ei ole täitnud dokumentide esitamise kohustust.
lg 3 kohaselt ei või sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks sunniraha esimesel korral ületada 10 000 krooni, teisel korral 30 000 krooni. Sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks kasutatav sunniraha ei või ületada kokku 40 000 krooni. Seega on kaebuse esitaja suhtes sunniraha rakendamine esimesel korral summas 10 000 krooni, seadusega kooskõlas. Põhjendused sunniraha rakendamise kohta on Korralduses 2 ammendavalt esitatud ning need kattuvad Korralduses 1 toodutega. Kuna sunniraha rakendamise eelduseks oli Korralduses 1 toodud kohustuste tähtajaks täitmata jätmine, pidi maksuhaldur sunniraha hoiatuse tegemisel eeldama seda, et sunniraha rakendatakse siis, kui kaebuse esitaja Korralduses 1 toodud kohustusi tähtajaks ei täida. Arvestades ka asjaolu, et kaebuse esitaja seaduslik esindaja maksuhalduri e-kirjale soovitud tähtajaks ega ka Korralduse 1 koostamise ajaks ei vastanud, mis viitab kaasaaitamiskohustuse täitmatajätmisele, oli sunniraha rakendamine ülemmääras põhjendatud. Eeltoodud kaalutlustel jääb kaebus rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.