TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1134 Otsuse kuupäev 14.november 2011 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Artur Randmäe kaebus Harku ja Murru Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks summas 700 eurot Asja läbivaatamise kuupäev 25.oktoober 2011 Menetlusosalised Kaebuse esitaja Artur Randmäe Vastustaja Harku ja Murru Vangla Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 14.detsember 2011 . a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik Tallinna Halduskohtu
- detsembri 2011 otsusega haldusasjas 3-10-1882 tunnistati õigusvastaseks Murru Vangla toiming – 19.01.2010 vanglaametniku keeldumise anda kaebaja kambrisse kasutusse raadio-magnetofon „Roadstar“
- detsembril 2011 esitas Artur Randmäe Murru Vanglale (alates 15.01.2011 uueks vangla nimeks Harku ja Murru Vangla) nõude kahju hüvitamiseks summas 700 eurot. Harku ja Murru Vangla
- aprilli 2011 kirjaga nr 3-10/374 jäeti A. Randmäe taotlus moraalse kahju hüvitamiseks rahuldamata.
- mail 2011 saabus Tartu Halduskohtusse Artur Randmäe kaebus Harku ja Murru Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks summas 700 eurot. 1 Kaebuse põhjendused Kaebuse põhjenduseks on A. Randmäe märkinud, et kuna Tallinna Halduskohus on haldusasjas nr 3-10-1882 tunnistanud Murru Vangla keeldumise anda tema kasutusse kambrisse raadiot, õigusvastaseks, siis on tal õigus ka kahjuhüvitamist nõuda. Kahju suurus on Kaebaja hinnangul põhjendatud kuna ta pidid oma närve ja vaba aega kulutama, et oma õiguste eest võidelda. Kaebaja sõnul tundis ta ennast alandatuna teiste kinnipeetavate eest, kuna ta pidi alati kerjama teistelt raadiot, et kuulata uudiseid, jumalateenistust ja pereraadiot. Kaebuse esitaja sõnul oli ta harjunud kindlaid saateid kuulama. Kohtuistungil märgib kaebaja, et ta oli ilma raadiota 11 kuud, ehk 330 päeva, kuni ta toodi Tartu Vanglasse. Ühe päeva kahjuks arvestab ta 2 eurot. Vastuväited kaebusele Kaebajale lubati kambrisse televiisor, mille ta sai kätte 02.02.
- Tekkinud elektrivõlgnevuse tõttu võeti kaebajalt 01.03.2010 televiisor ära, mis peale võlgnevuse likvideerimist 07.04.2010 talle siiski tagastati. Seega oli kaebajal võimalus kuulata/vaadata uudiseid, lahutada televiisorist pakutavate programmidega meelt ning rahuldada ka usulisi vajadusi, kuna mitmed telekanalid pakuvad erinevaid teoloogilise sisuga saateid ja programme. Kaebaja ei ole selgitanud mida tähendab mõiste „raadio kerjamine“ ning kuidas see kaebajat alandas. Vastustaja võib vaid eeldada, et raadio kerjamine tähendab teiste kinnipeetavate raadio kuulamist kuid kuidas selline olukord Kaebajat alandas on selgusetu. Ainuüksi sõna alandatud kasutamine kaebuses ei tõenda, et see ka tegelikult aset leidis või, et see oleks põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega. Raadiost kostuv heli levib ruumis läbi õhu ning selle levikut ei ole kinnipeetavatel tavatingimustel võimalik takistada, seega võib eeldada, et kõik ruumis viibivad isikud kuulevad kambris töötavat raadiot (kõrvaklapid ei ole vanglas lubatud) seega võib eeldada, et sellisel juhul kuulis raadiot ka Kaebaja. Kui kambris kannab karistust korraga rohkem kui üks kinnipeetav, siis on selge, et kõik ei saa ühel ajal kuulata neile meelepäraseid programme, lisaks on tihti kambris ka mitu televiisorit, mistõttu on kambris rahulikult meelepärase raadioprogrammi kuulamine äärmiselt ebatõenäoline. Eelnev tõendab seda, et ilma isikliku raadiota kambris ei ole kinnipeetav jäetud ilma võimalusest olla kursis välismaailmaga nagu väidab kaebaja. Lisaks kambris pakutavale, on kinnipeetaval võimalus vaadata ja kuulata ka koridoris ühiskasutatavat televiisorit ja raadioid ning lugeda vangla poolt tellitud lehti. Asjaolusid arvestades antud juhul olulist õiguste riivet aset leidnud ei ole. Moraalse kahju eest määratav rahaline hüvitis peab olema mõistlik ja õiglane. RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kaebaja pole kaebuses välja toonud kuidas ja milles täpselt temale tekitatud kahju avaldus ning kas peale Kaebaja väite, et tundis ennast alandatuna, veel mõni asjaolu seda tõendab. Kuna kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on ilmselgelt põhjendamatu tuleb see jätta rahuldamata. 2 Kohtu põhjendused ja otsus Kinnipeetav Artur Randmäe taotleb Harku ja Murru Vanglalt mittevaralise kahju summas 700 eurot väljamõistmist. Kahju on tekitatud kaebaja väitel vastustaja poolt kaebajale kuuluva raadio kambrisse andmise keeldumisega 19.01.2010 kuni tema Tartu Vanglasse toomiseni. Tallinna Halduskohtu 14.12.2010 otsusega haldusasjas nr 3-10-1882 on kohus tunnistanud õigusvastseks Murru Vangla 19.01.2010 keeldumise anda Artur Randmäele kambris kasutusse temale kuuluv raadio-magnetofon „Roadstar“ (edaspidi: raadio). Kohtuotsuses on märgitud, et vastustaja ei olnud keeldumist põhjendanud, millega rikkus haldusmenetluse nõudeid ning et keeldumise õigusvastasust tunnistas ka vastustaja ise. Seega on jõustunud kohtulahendiga tunnistatud vastustaja poolt kaebajale kambrisse raadio andmise keelamine õigusvastaseks. Juhtumid, mille puhul on võimalik nõuda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist, on loetletud RvastS § 9 lg-s
- RvastS § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu ja eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nii kaebuses kui kohtuistungil märkis kaebaja, et kahju tekkis tal sellega, et ta pidi oma närve ja vaba aega kulutama oma õiguste eest võitlemiseks, ta tundis end alandatuna teiste kinnipeetavate ees, kuna pidi teistelt kinnipeetavatelt kerjama raadio kuulamist ning teda pandi tegema asju, mida oli hirm teha. Seega on A.Randmäe mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse aluseks tema alandamine vastustaja poolt. Kohtu hinnangul ei saa asjaolu, et kaebajal ei olnud 11 kuu jooksul võimalik isiklikku raadiot kuulata, lugeda väärikust alandavaks. Igat ebameeldivustunnet ja pettumust ei saa koheselt lugeda väärikuse alandamiseks. Sel juhul peaksid kõik kinnipeetavad, kellel puudub võimalus soetada endale raadiot ja kuulata ainult talle meeldivaid saateid, tundma end teiste kinnipeetavate ees alandatuna. Mitte iga hingeline üleelamine ja kannatus ning pettumine ei ole väärikuse alandamine, mille rahalist hüvitamist on võimalik nõuda. Euroopa Inimõiguste kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiiniliste vajadusteta jne. Käesolevas asjas väljatoodud asjaolude pinnalt ei ole alust järeldusele, et raadio kambrisse andmisest keeldumisega oleks vastustaja poolt kaebaja väärikust alandatud. Väärikuse alandamise puhul saab rahaline hüvitus olla põhjendatud siis, kui leiab kinnitust mõne ametiisiku süü isiku sellises kohtlemises, mis seisnes isiku panemises alandatavatesse oludesse või muudes tegudes, mille eesmärk on inimese au ja väärikuse riivamine, alandamine või muu teotamine. Kaebajale kambrisse isikliku raadio andmise põhjendamata keeldumisel on vastustaja küll õigusvastaselt toiminud, kuid see ei näita, et vangla soovis sellega kaebaja väärikust alandada. Arvestatavad on seejuures vastustaja selgitused, et kaebajal oli võimalus jälgida välismaailmas toimuvat koridoris oleva raadio või teleri kaudu, või lugeda ajalehti, lisaks sai jälgida ka kambris teiste kinnipeetavate telerit või kuulata raadiot ilma teistelt kinnipeetavatelt raadio „kerjamiseta“. Seega puudus kaebajal vajadus raadio „kerjamiseks“, millega kaasnes tema alandamine teiste kinnipeetavate poolt, nagu ta on märkinud. 3 Samuti oli kaebajal võimalik teatud aegadel, siis kui oli tasutud elektri kasutamise eest, kambris vaadata ja kuulata saateid isikliku televiisori kaudu. Vastustaja selgituste kohaselt oli kaebajal kambris isiklik teler 02.02.2010 kuni 01.03.2010 ja alates 07.04.2010.a. Seega oli kaebajal võimalik vajalikku infot välismaailmast saada ka isikliku teleri kaudu. Eelnevast tulenevalt ei ole kohtu hinnangul põhjust järeldusele, et vastustaja keeldumine raadio kambrisse andmisest tõi kaasa väärikuse alandamisena käsitatavaid kannatusi. Vastustaja ei ole põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju, mistõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata. Eda Muts Kohtunik 4