KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-210

) § 25 lg

1. Õiendi koostanud inspektor-kontaktisik tegi vangla direktorile ettepaneku mitte anda luba V. Tšistonosovi ja E. Š pikaajaliseks kokkusaamiseks ning mitte kanda E. Š elukaaslasena kinnipeetava isiklikku toimikusse. Õiendit tutvustati V. Tšistonosovile 31.05.
2. 10.06.2010 esitas V. Tšistonosov Tallinna Vanglale uue avalduse E. Š elukaasalasena kinnipeetava isiklikku toimikusse kandmiseks, ja taotluse E. Šga pikaajalise kokkusaamise lubamiseks
3. a augustis. Avalduse kohaselt on 06.05.2010 õiendis V. Tšistonosovi ja E. Š kooselu alguseks märgitud ekslikult
4. a, tegelikult peab olema
5. a. Kooselu alustamist aastal 2003 kinnitab ka notari kinnitatud tõend, mille alusel võimaldas Murru Vangla pikaajalisi kokkusaamisi E. Šga. Tallinna Vangla jättis V. Tšistonosovi taotluse 14.07.2010 kirjaga rahuldamata, korrates 06.05.2010 õiendis toodud põhjendusi. V. Tšistonosov esitas Tallinna Vangla 14.07.2010 kirja peale 23.07.2010 vaide, mille Tallinna Vangla direktor 18.08.2010 vaideotsusega rahuldamata jättis. V. Tšistonosov esitas 12.08.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega tunnistada Tallinna Vangla keeldumine E. Šga pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest õigusvastaseks. E. Š on kaebaja elukaaslane ja koos on nad olnud üle 10 aasta. Murru Vangla, kus kaebaja aastatel 2007 2008 karistust kandis, võimaldas neile pikaajalisi kokkusaamisi. Murru Vanglast vabanedes jätkas kaebaja E. Šga kooselu kuni 02.01.2010, mil ta uuesti vahistati. Kaebaja ja E. Š kooselu vabaduses on kestnud üle 2 aasta; pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamise tagajärjel võib perekond laguneda. Tallinna Halduskohus tõlgendas 30.11.2010 määruses kaebuse nõuet Tallinna Vangla kohustamisena võimaldada kaebajale pikaajalist kokkusaamist ja võttis kaebuse selle nõude osas menetlusse. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema kooselu E. Šga kestis vabaduses üle kahe aasta. Tõendid kinnitavad vastupidist. 08.01.2004 kirjutas kaebaja kinnipeetu ankeeti, et tema elukaaslaseks on O. K. 05.09.2007 esitas kaebaja Murru Vanglale taotluse tema isiklikust toimikust elukaaslasena O. K kustutamise ja elukaaslasena E. Š sisse kandmise kohta. Vangiregistri infosüsteemist nähtub, et E. S. pakke saatma alles 09.09.
6. Et kooselu E. Šga algas mais 2007, selgitas kaebaja ise 04.05.2010 läbi viidud vestlusel. Vestluse kohta 06.05.2010 koostatud õiendit, kus kaebaja ja E. Š kooselu alguseks oli märgitud mai 2007, tutvustati kaebajale 31.05.2010 allkirja vastu ning õiendile ta parandust ei teinud. Väite, et 06.05.2010 õiendis on ebaõiged andmed E. Šga kooselu algusaja kohta ja et mai 2007 asemel peab kirjas olema 2003, esitas kaebaja 10.06.2010 kordustaotluses. Kaebaja taotluse lahendamisel lähtus vastustaja kaebaja enda antud andmetest, ning nendest ja kaebaja vangistuses viibitud perioode arvestades, nähtub, et ta ei ole elanud vabaduses E. Šga koos vähemalt kaks aastat. Kaebaja viidatud notariaalmärkega avaldus ei tõenda kaebaja ja E. Š kooselu algusaega, sellega on avalduses kajastatud fakte kontrollimata kinnitatud vaid allkirja õigsust. Ka nähtub avaldusest, et kaebaja ja E. Š kooselu algas hoopis
7. a. Seega on informatsioon vastuoluline ja kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mille alusel saab asuda seisukohale, et kaebaja eksis aprillis esita- 2

§ 25lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Tallinna Halduskohus rahuldas 25.01.2011 otsusega kaebuse ja kohustas Tallinna Vanglat võimaldama V. Tšistonosovile pikaajalist kokkusaamist E. Šga vastavalt pikaajaliste kokkusaamiste ajagraafikule, kuid hiljemalt 15.03.2011.

§ 25

lg 1 redaktsioonis, mis kehtib alates 01.06.2008, lubab pikaajalise kokkusaamise võimaldamist faktilistele abikaasadele tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Sätte varasem redaktsioon lubas elukaaslasega kokkusaamist ka üksnes ühise majapidamise kriteeriumi alusel. Ühise majapidamise kindlakstegemine osutus liialt keerukaks ja seetõttu sellest kriteeriumist seadusandja loobus. Vangistuse eesmärk ei saa olla perekondlike sidemete lõhkumine. Pikaajaline kokkusaamine võib olla üks vahend, kuidas vangil pärast vanglast vabanemist oleks perekond alles. Nii on ka väiksem võimalus, et isik asub uuesti kuritegusid toime panema. Juhul, kui on tuvastatud, et isikute suhted olid pikemaajalised, isikud elasid koos ning tegemist ei ole juhututtavatega, peaks vangla kahtluse korral kooselu kestvuse osas pigem võimaldama pikaajalist kokkusaamist kui keelduma. Haldusasja materjalidest nähtuvalt olid kaebaja ja E. Š enne kaebaja viimast vangistamist 04.01.2010 elukaaslased. Olenevalt isikute suhete laadist, võib kooselu alguse dateerimine olla üsna keerukas, kuna erinevalt abielu sõlmimisest on harva tegemist konkreetse ajahetkega seostatud tegevusega. Kohus möönab, et kaebaja ja E. Š kooselu alguse osas on andmed vastuolulised, kuid esitatud tõenditest (vangla 06.05.2010 õiend, kaebaja 23.04.2010 taotlus, andmed lühiajaliste kokkusaamiste ning kirjade ja pakkide laekumise kohta) järelduvalt hakkasid nad (või hakkasid taas) lähedaselt suhtlema mais 2007, selle ajani käsitles kaebaja oma elukaaslasena O. Vt. E. Š väidet kooselu alustamisest juba aastal 1989 muud tõendid ei kinnita ja seda ei väida ka kaebaja, mis aga ei tähenda, et nad ei võinud sellest ajast tuttavad olla. Tuvastatud on, et vangistuse hetkeks 04.01.2010 oli kaebaja olnud E. Šga lähedastes suhetes 3,5 aastat, kuid sellest ajast vabaduses koos elanud vaid 3,5 kuud 2008. a ja 14,5 kuud enne praegust vangistust. Seega on vastustajal õigus selles, et kaebaja ei ole E. Šga elanud enne vangistust kahte aastat koos. Kohus aga leiab, et vaid vabaduses koos elatud aja arvestamine kooselu aja hulka ei ole kooskõlas

§ 25lg 1 mõttega.

Tuvastatud on, et alates maist 2007, seega viimase vangistuse algusajaks vähemalt 2,5 aastat, suhtlesid kaebaja ning E. Š lähedaselt, nad asusid koos elama pärast kaebaja vangist vabanemist 11.03.2008 ning ka pärast tema uut vangist vabanemist 17.10.2008. Kaebaja vangistuses viibimise ajal aastatel 2007-2008 toimusid neil ka pikaajalised kokkusaamised.

§ 25

lg-s 1 sätestatud kaheaastase kooselu nõude proportsionaalsus on kaheldav (proportsionaalne oleks nt 8-12 kuud), kuid puudub vajadus sätte põhiseadusevastaseks tunnistamiseks, sest piirangu ebaproportsionaalsusest saab üle normi tõlgendamise abil. Kuna kooselu algusaja tuvastamine võib olla problemaatiline niikuinii ning

§ 25

lg-s 1 sätestatud kaheaastase kooselu nõude rakendamine kitsalt tõlgendades viiks ebaproportsionaalsete, so põhiseadusevastaste lahendusteni, tuleb normi põhiseadusevastasuse vältimiseks tõlgendada kooselu mõistet ja ka selle kestvust laiemalt. Igal juhul on vaja hõlmata kooselu kestvusse kooselu kestel toimunud kaebaja vangistus 02.07.2008-17.10.2008, kuna isikud jätkasid sel ajal suhtlust kui elukaaslased. Kuivõrd pikaajalised kokkusaamised E. Sga on toimunud alates 01.07.2007, ta on edaspidi käinud regulaarselt kaebajaga vanglas kohtumas, talle pakke saatnud ja kirjutanud, peale vangistuse lõppu asuti kohe koos elama, siis on arusaadav, et kaebaja ja E. Š ongi määratlenud end alates 2007 keskpaigast elukaaslastena. Kui vangla on tuvastanud, et isikud on tegelikkuses suhelnud elukaaslaste tasandil üle kahe aasta, elanud seejuures ka ühises majapidamises ja saanud enne 3

§ 25lg 1 eesmärgiga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebuse rahuldamata jätta. Menetluskulud palutakse jätta kaebaja kanda. Kohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja rikkus oluliselt kohtumenetluse normi.

§ 25lg 1 lause 2 on selge norm ja tõlgendamisprobleeme selle puhul ei esine.

Kui kohus leidis, et vaidlusalune norm on põhiseadusega vastuolus, siis tulnuks see jätta kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks, mitte hakata ise uut õigust looma.

§ 25lg-s 1 on kokkusaajate ring ammendavalt määratletud.

Faktilise abikaasaga võib kinnipeetav kokku saada üksnes siis, kui esineb vähemalt üks lg 1 teises lauses nõutud tingimustest. Muu sättes nimetamata isikuga pikaajalist kokkusaamist ei võimaldata. Säte on imperatiivne ja vangla peab keelduma kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise lubamisest, kui isik, kellega kokkusaamist soovitakse, ei vasta

§ 25lg 1 tingimustele (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-137-08).

Ei ole võimalik saada pikaajalist kokkusaamist isikuga, keda kinnipeetav küll oma elukaaslaseks peab, kuid kes faktiline abikaasa ei ole. Kõnealuses normis toodud piirang on vajalik juhututtavatega pikaajaliste kokkusaamiste välistamiseks. Halduskohus on vääralt leidnud, et normi tuleb laiendavalt tõlgendada ja kooselu hulka tuleb arvestada kaebaja vangistuses viibimise aeg.

§ 25

lg 1 järgi peab kooselu olema kestnud vähemalt kaks aastat enne karistuse kandmise algust. Kuna

seob kinnipeetavale tulenevad õigused (nt õigus lühialalisele väljasõidule) tema käesoleva karistuse kandmisega, mitte varasemate ja lõppenud vangistustega, siis tuleb ka vähemalt kaheaastase kooselu nõue siduda kantavale karistusele (vangistus) vabaduses eelnenud ajaga. Isikud ei saa vanglas koos elada selliselt, et seda saaks lugeda faktiliseks kooseluks, ning isiku vanglas viibimise aeg ei ole kooseluna tõlgendatav. Olukorras, kus vangla peab hakkama igakordselt kooselu pikkuse kahtluse korral pigem kokkusaamisi võimaldama, ei täidaks

§ 25

lg-s 1 sätestatud piirangu eesmärki.

§ 25lg-s 1 sätestatud otsustuspädevus on haldusorganil.

Kaalutlusotsuse puhul saab kohus teha haldusorganile ettekirjutuse vaadata asi uuesti läbi, kuid ei saa ette kirjutada, millise konkreetse sisuga haldusakti peab haldusorgan andma või toimingu sooritama. Tehes vastustajale ettekirjutuse võimaldada kaebajale pikaajaline kokkusaamine E. Šga hiljemalt 15.03.2011, sekkus halduskohus ülemäära ja ilma õigusliku aluseta vangla kaalutlusotsusesse. V. Tšistonosov ei ole oma seisukohta apellatsioonkaebuse suhtes avaldanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Asja materjalide kohaselt on kaebaja kinnipeetav Tallinna Vanglas alates 04.01.2010 ning varasemalt on ta olnud kinnipeetav 07.01.2004 – 11.03.2008 ja 02.07.2008 – 17.10.2008.

§ 25

lg 1 (alates 01.06.2008 kehtivas redaktsioonis) kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega; pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust.

§ 25

lg-s 1 toodud loetelust järelduvalt on pikaajalise kokkusaamise eesmärk perekondlike suhete hoidmine, ning kokkusaamisi võimaldatakse ka faktilise abikaasaga ühise lapse olemasolul või kui enne vangistust on isikud koos elanud mitte vähem kui kaks aastat. Sättes nimetamata isikutega (kinnipeetava sõbrad/tuttavad) pikaajalisi kokkusaamisi seadus ette ei näe. Halduskohus tuvastas, et kaebaja ei ole enne vangistust E. Šga kaks aastat vabaduses koos elanud, ning kaebaja ei ole esimese astme kohtu sellele seisukohale vastuväiteid esitanud. Samas 4

§ 25

lg 1 mõttega, ning apellatsioonimenetluses vaieldaksegi selle üle, kas

§ 25

lg 1 teises lauses sätestatud kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust on tõlgendatav selliselt, et nimetatud kaheaastase kooselu kestvusse saab hõlmata kooselu kestel toimunud vangistust, so käesoleval juhul kaebaja vangis viibimise aega 02.07.2008-17.10.2008. Vastustaja arvates piirab vangistus olemuslikult kooselu jätkamist, mistõttu saab kooseluks lugeda vaid vabaduses koos elatud aega. Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta ja leiab, et halduskohtu laiendav tõlgendus on vastuolus

§ 25lg 1 teise lause sõnastuse ja mõttega.

Sättest järeldub üheselt, et hetkel kantava karistuse aega ei saa arvata pikaajalist kokkusaamist võimaldava kooselu kestuse hulka, olenemata sellest, kui tihedad suhted faktilistel abikaasadel ühe poole vangis oleku ajal on. Erinevalt halduskohtust on ringkonnakohus seisukohal, et seda ei saa teha ka juba kantud vangistuse osas. Ka selle vangistuse kandmise ajal ei oleks seda vangistust

§ 25

lg 1 alusel arvatud kooselu hulka ning puudub mõistlik põhjus, miks seda sinna hulka hiljem arvama hakata. Halduskohus selgitas õigesti, et vanglaväliste kontaktide hoidmine peab aitama isikul pärast karistuse kandmist ühiskonda resotsialiseeruda ning sellele aitavad kaasa lähedased suhted ja tugevad sidemed lähisugulaste ja abikaasaga, aga ka elukaaslasega, kellega kinnipeetaval on olnud lähedased suhted ja kellega ta on elanud stabiilselt faktilist abielu. Suhete läheduse mõõtmine on vangla jaoks võimatu, mistõttu fikseeriti seadusega ajavahemik, kui kaua peab olema nn mitteabieluline kooselu kestnud, et isikuid pikaajalisele kokkusaamisele lubada.

§ 25

lg 1 ütleb, et see tähtaeg on kaks aastat enne karistuse kandmise algust, ning säte ei anna ei vanglale ega ka kohtule võimalust teostada selle tähtaja osas kaalutlusõigust või lugeda teatud juhtudel kokkusaamise võimaldamiseks piisavaks lühemat aega kestnud kooselu või arvata kooselu aja hulka ka karistuse kandmise aeg. Erinevalt halduskohtust ei leia ringkonnakohus, et kaheaastase kooselu nõude kehtestamine kujutab endast niivõrd intensiivset riivet PS §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse õigusele, et oleks põhiseadusega vastuolus. Kuivõrd 07.01.2004-11.03.2008 kandis kaebaja vanglakaristust, siis ei saanud tema ja E. Š kooselu alata mais 2007, nagu leidis halduskohus. Toimiku materjalide järgi on tuvastatav, et kaebaja ei elanud koos E. Šga ka enne nimetatud vanglakaristuse algust, sest 07.01.2004 koostatud kinnipeetu ankeedis on kaebaja näidanud ennast vabaabielus olevat O. Kga. Väljatrükist kaebaja kontaktide ja suhete kohta perioodil 2004 - 2008 nähtub, et E. Š hakkas kaebajat Murru Vanglas külastama alates 09.09.2007, esimene pikaajaline kokkusaamine toimus 01.10.2007 (so ajal, mil

§ 25

lg 1 lubas pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga ka üksnes ühise majapidamise kriteeriumi alusel) ja pakke hakkas E. Š kaebajale saatma alates 03.07.

1. E. Š poolt Murru Vangla direktorile esitatud notariaalselt kinnitatud avaldus ei tõenda vastupidist. Notari asendaja on kinnitanud vaid E. Š allkirja õigsust ja tuvastanud isikusamasuse, kuid ei ole kontrollinud avaldaja poolt avalduses esitatud fakte ega tõestanud avalduse sisu, seega ei ole sellisel avaldusel rohkem tõendusjõudu kui muul kaebaja või E. Š avaldusel. Kaebaja 10.06.2010 avalduses märgitu, et ta alustas E. Šga kooselu juba
2. a, ei ole usutav, sest varem on kaebaja kinnitanud kooselu algust
3. a maist ja näidanud oma elukaaslasena hoopis teist isikut. Ringkonnakohus ei välista, et kaebaja võis tunda E. Št ja suhelda temaga juba varasemalt, kuid nende kooselu varasemast ajast ei ole tõendatud. Asjaolu, et Murru Vangla võimaldas kaebajale 2007.-
4. a E. Šga pikaajalisi kokkusaamisi, ei kohusta Tallinna Vanglat sama tegema. Riigikohus selgitas otsuses nr 3-3-1-37-08, et pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamisega algab haldusmenetlus, mille käigus on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Kuna vanglas kehtivad kõrgendatud nõuded julgeoleku ja sisekorra tagamiseks ning kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks, siis on vanglal õigus põhjendatud kahtluse korral hinnata uuesti teise vangla poolt tuvastatud asjaolusid ja koguda tõendeid ka omal algatusel ning teha neist omad põhjendatud järeldused. 5

§ 25lg 1 teises lauses nõutav 2 aastat.

Kuivõrd E. Ša ei vastanud

§ 25

lg 1 teises lauses toodud tingimustele, siis oli vastustaja kohustatud keelduma kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest E. Šga. Õige on ka apellandi väide, et halduskohus ei saanud langetada otsust haldusorgani asemel ja kaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat võimaldama kaebajale teatud ajavahemikul E. Šga kokkusaamist, vaid sai teha vastustajale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Kokkusaamise võimaldamine on vangla kaalutlusotsus, mille tegemisel peab vangla arvestama lisaks isikuvahelistele suhetele ka muid asjaolusid – kinnipeetaval distsiplinaarkaristuse olemasolu (

§ 25lg 3), kokkusaamise kulude kandmist (Vs

KE § 412), kokkusaamise lubatavat sagedust (VsKE § 45), kokkusaamiste graafikut (VsKE § 44), kokkusaaja mainet, ohtu vangla julgeolekule, ohtu kinnipeetava või kokkusaaja tervisele (VsKE § 451 lg 1). Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja teeb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg 1 p 2 alusel asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolev otsus on tehtud kaebaja kahjuks ja vastustaja on palunud mõista kaebajalt välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja taotlus on põhjendatud, riigilõivu kandmine on tõendatud ning vastustaja taotlus tuleb rahuldada ja mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulu summas 15,97 eurot. Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman 6