Obsah (4)

§ 91§ 5§ 6§ 4

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 08. märts 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-3163 Haldusasi O.V.i, A.H.i, O.S., N.I.i

) § 2 lg 1 kohaselt on erastamise objektiks vaid mõtteline osa elamust, ilma määramata seda, millise korteri mõttelise osa suurusele see vastab. Kaebuse esitaja märgib, et teates kasutatud sõnastusest võib selle mõttelise osa omandanud isikul jääda ekslik mulje, et ta on koos mõttelise osaga omandanud ka õiguse saada oma valdusse korter nr. 8, mis on aga kaebuse esitaja valduses juba alates

1. septembrist
2. Samuti leiab kaebuse esitaja, et Xxxxxxxxxxxx elamu mõtteliste osade erastamine on välistatud seetõttu, et elamu on omandireformi objektiks ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus on lõpule viimata. Selles osas kattuvad H.P.a kaebuse põhjendused A. P. ja T.P.u kaebuse põhjendustega. VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Tallinna Kesklinna Valitsus peab kaebusi põhjendamatuteks ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Esmalt on vastustaja seisukohal, et vaidlusalune teade ei ole käsitatav haldusaktina, vaid teate saatmine on haldustoiming, mida kinnitab

§ 91

. Vastustaja hinnangul ei tekita, muuda ega lõpeta teate esitamine isikute subjektiivseid õigusi ega kohustusi. Teiseks selgitab vastustaja, et Tallinna linn esitas Tallinna Linnakohtule hagi L. S., H.P.a, G. H., A. P. ja T.P.u vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest, mis jäeti 4 Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2010 otsusega nr 2-01-205 rahuldamata ning seetõttu on Tallinna linna omandiõiguse küsimus Xxxxxxxxxxxx elamu osas lõplik: Tallinna linnale kuulub 1/4 mõttelist osa elamust, mis on ühtlasi erastamise objektiks

järgi. Vastustaja möönab, et L. S.´i avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks kuulub ÕVVTK Harju maakonnakomisjonis uuesti läbivaatamisele, ent see ei saa muuta Tallinna linnale kuuluva kaasomandiosa suurust. Vastustaja viitab Riigikohtu lahendile 3-3-1-53-02 ning märgib, et kaasomandiosade erastamine on linna kohustus ning selgitab, et vaidlusaluse teate esitamise eesmärk on erastamisprotsessi kiirendada ning erastamine viiakse lõpule pärast ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni poolt L. S.´i taotluse kohta formaaljuriidilise otsuse tegemist. Vastustaja juhib tähelepanu sellele, et Xxxxxxxxxxxx osas ei ole senini tehtud ühtegi tehingut, mis oleks vastuolus ORAS § 18 lõikega 1 – teate esitamise näol on tegemist ettevalmistava toiminguga ning märgib samuti, et sisuliselt on L. S.’i taotluse kohta tehtav ÕVVTK maakonnakomisjoni otsus teada ning sellel on vaid formaalne tähendus. 14. Vastuseks T.P.u ja A. P. kaebusele märgib vastustaja täiendavalt, et nimetatud isikud ei ole

mõttes esimese eelistusena erastamise õigustatud subjektiks, sest neil puudub kehtiv üürileping, mis on sõlmitud enne Xxxxxxxxxxxx asuva elamu mõttelise osa tagastamist, s.o. enne

1. märtsi
2. Vastustaja märgib, et kaebusele lisatud üürilepingud on sõlmitud pärast elamu tagastamist ning nende kehtivuse suhtes on vastustajal ilmselged kahtlused. Vastustaja toob ka välja, et A. ja T.P. on mõlemad Xxxxxxxxxxxx elamu kaasomanikud ning siiani on nad erinevatel kaasomanikega toimunud nõupidamistel ja kohtumistel väitnud, et üürilepinguid nende valduses olevate korterite nr 13 ja 14 kasutusse andmiseks sõlmitud ei ole. Vastustaja leiab, et tavaline mõistlik inimene, olles elamu kaasomanik pigem soovib üürniku staatusest vabaneda põhjusel, et sellest õigussuhtest tekivad tal kohustused, sealhulgas üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustus. Vastustaja leiab samuti, et isegi kui eeldada, et kõnealused üürilepingud on kehtivad, siis

mõttest tulenevalt on erastamise õigustatud subjektiks enne omandireformi käigus tagastatud elamus asuvaid eluruume õiguslikul alusel kasutanud üürnikud, kes on tahtmatult sattunud olukorda, kus neile kehtivad omandireformi aluste seadusest tulenevad kitsendused. Muuhulgas märgib vastustaja, et üürisuhte olemasolu või selle puudumise tuvastamine kuulub tsiviilkohtu pädevusse ning asjaõigusseadusest tulenevalt peab üürisuhet puudutavasse õigusvaidlusse kaasama ka kõik Xxxxxxxxxxxx elamu kaasomanikud. Veel leiab vastustaja, et kaebuse esitajate poolt eluruumi või elamu mõttelise osa erastamise avalduste esitamine ei too endaga kaasa automaatselt eluruumide erastamise kohustatud subjekti kohustust erastada eluruum avalduse esitanud isikule.

1. H.P.a kaebuse osas viitab vastustaja Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-34-01, kus leiti, et eluruumide erastamise kohustatud subjekt peab enne erastamist kindlaks määrama erastamisele kuuluvate mõtteliste osade suuruse, seejuures peab erastatava mõttelise osa suurus vastama reaalselt elamus asuva eluruumi (korteri) suurusele ning selgitab, et käesoleval juhul ongi vastustaja märkinud vaidlusaluses teates Xxxxxxxxxxxx elamus erastamisele kuuluvate mõtteliste osade suurused ning iga mõttelise osa suuruse järgi on märgitud konkreetne korter, millele mõtteline osa vastab. Vastustaja on teates selgelt juhtinud tähelepanu asjaolule, et eelnevatel viidetel mõttelise osa vastavusele konkreetse korteri numbrile ja suurusele on mõtteliste osade erastamisel vaid täpsustav tähendus. Vastustaja selgitab, et asjaolu, et elamus asuv korter nr 8 on kaebaja valduses, ei oma elamu mõtteliste osade erastamistoimingute läbiviimisel mingit õiguslikku tähendust. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ning tulevad jätta rahuldamata. 5
3. Käesolevas asjas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selles, et Tallinnas Xxxxxxxxxxxx asuv hoone on tunnistatud omandireformi objektiks ega selles, et 2/3 suuruse mõttelise osa suhtes on selle hoone tagastamise ja kompenseerimise taotlused tänaseks lõplikult lahendatud selliselt, et kokku 5/12 suurune mõtteline osa on tagastatud vastavalt S. S. (1/12), V. K. (1/12), A. A. (1/12), V. A.(1/12) ja E. A. (1/12); 1/4 suuruse mõttelise osa suhtes ei ole ühtegi isikut omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud ning see osa tagastamisele ei kuulu ning on sestap Tallinna linna omandis ja viimaks 1/3 suuruse mõttelise osa tagastamiseks on avalduse esitanud L. S., kelle sellekohane avaldus tuleb ÕVVTK Harju maakonnakomisjonis uuesti läbi vaadata ning otsustada L. S.’i omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine selle 1/3 suuruse mõttelise osa suhtes. Vaidlus on poolte vahel aga esmalt küsimuses, kas Tallinna Kesklinna Valitsuse
4. novembri 2010 teadet Xxxxxxxxxxxx asuva elamu mõtteliste osade erastamise kohta tuleb käsitada haldusakti või toiminguna, teiseks selles, kas Tallinna linna omandis oleva elamu mõttelise osa erastamismenetluse alustamine on võimalik enne kui on lõplikult otsustatud elamu tagastamise küsimus L. S.’ile, samuti selles, kas A. P. ja T.P.ul on õigus osaleda elamu mõtteliste osade erastamisel esimest eelistust omavate subjektidena (üürnikena) ning viimaks selles, kas vaidlusaluses teates on õiguspärane viidata erastatavate mõtteliste osade kirjeldamisel konkreetsetele korteritele.
5. Kaebuse esitajad on seisukohal, et Tallinna Kesklinna Valitsuse
6. oktoobri 2010 teate näol on tegemist haldusaktiga. Kohus asus enne kaebuste ühte menetlusse liitmist
7. detsembril 2010 tehtud määrustes (nt. tl. 47) seisukohale, et teadet ei saa käsitada haldusaktina, kuivõrd sellega iseenesest ei tekitata, muudeta ega lõpetata isikute õigusi. Kohus leidis, et teate esitamist tuleb vaadelda menetlustoiminguga, millega alustatakse elamu mõttelise osa erastamise menetlust. Samas asus kohus seisukohale, et kuigi haldusmenetluse toimingud tuleb üldjuhul vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga, on erandina menetlustoimingu vaidlustamine enne lõpliku haldusakti andmist võimalik, kui menetlustoiming on sellise iseloomuga, et vastavas menetluses õiguspärase haldusakti andmine ei oleks võimalik. Kaebuse täpsustustes jäid kaebuste esitajad seisukohale, et teadet tuleb käsitada haldusaktina ning taotlesid selle tühistamist, taotledes samas alternatiivselt, kui kohus peaks jääma seisukohale, et tegemist on toiminguga, selle toimingu õigusvastasuse tuvastamist ning Xxxxxxxxxxxx elamu mõtteliste osade erastamise keelamist vaidlusaluses teates näidatud tingimustel.
8. Kohus peab vajalikuks
9. detsembri 2010 määrustes võetud seisukohta korrigeerida. Vaidlusalusel
10. detsembri 2010 teatel on kahetine õiguslik iseloom, ühelt poolt on tegemist menetlustoiminguga, mis seisneb kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise menetluse alustamises.

§ 5

lõikes 2 nähakse ette kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise menetluse alustamine just sarnase teate esitamisega esimese eelistusena erastamise õigustatud subjektideks olevatele isikutele. Teisalt aga vastab teade ka eelhaldusakti tunnustele. Eelhaldusakt on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 1 p 2 kohaselt haldusorgani otsustus, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise puhul tuleneb eelhaldusakti andmise vajalikkus

§ 5

lg 1 teisest lausest, mille kohaselt määrab erastamise kohustatud subjekt erastatavad mõttelised osad iga korteri üldpinna ja elamu kõigi eluruumide üldpinna suhtena. Kuivõrd ei ole teada, et erastamise kohustatud subjekt oleks teinud muid formaalselt haldusaktile esitatavatele nõuetele vastavaid otsuseid, mille sisuks oleks Xxxxxxxxxxxx elamus erastatavate mõtteliste osade kindlaksmääramine

§ 5

lg 1 teise lause tähenduses, siis tuleb asuda seisukohale, et see otsustus ongi formaalse väljenduse leidnud Tallinna Kesklinna Valitsuse

1. oktoobri 2010 teates nr 9-13/
2. Nimetatud eelhaldusaktiga on erastamise kohustatud subjekt kindlaks määranud Xxxxxxxxxxxx elamu mõttelise osa esimest eelistust omavatele subjektidele erastamise 6 tingimused, milleks on esiteks erastatavate osade suurused (vastavalt 416/9940,0 417/9940, 433/9940, 433/9940 ja 434/9940), erastamisavalduse esitamise tähtpäev (üks kuu teate saamisest) ning erastatavate osade alghinnad (vastavalt 9487, 9510, 9874, 9874 ja 9879 krooni) ehk teisisõnu on siduvalt kindlaks määratud asjaolud, millest lähtudes otsustatakse vaidlusaluse teate esitamisega alustatud menetluse tulemusena elamu mõtteliste osade erastamine. Viidatud menetluse tulemusena ei oleks võimalik erastada mõttelist osa selliste osade kaupa, mis ei vasta teates märgitule, mistõttu saab väita, et teatega määratakse osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti, milleks menetluse lõpus tehtav otsus erastada konkreetse suurusega mõtteline osa elamust konkreetsele isikule, sisu. Seetõttu saab teadet käsitada ka eelhaldusaktina ning halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 6 lg 2 p 1 alusel on võimalik halduskohtule esitada sellise eelhaldusakti tühistamist. Samuti on kaebuse esitajatel siiski HkMS § 6 lg 2 p 2 alusel võimalik esitada ka taotlus kohustada erastamise kohustatud subjekti vaidlusaluses teates sätestatud tingimustel elamu mõtteliste osade erastamisest hoidumiseks (keelamistaotlus).
3. Kõik kaebuse esitajad on seisukohal, et Xxxxxxxxxxxx elamus Tallinna linnale kuuluva 1/4 (7500/30000) suuruse mõttelise osa erastamine

alusel on välistatud seetõttu, et senini ei ole lõplikult lahendatud L. S.’i taotlust sama elamu 1/3 suuruse mõttelise osa tagastamiseks. Kohus selle seisukohaga ei nõustu, kuivõrd

-ist ei tulene, et kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise kohustatud subjekt peaks kogu erastamise objektiks oleva või olla võiva elamu mõttelise osa erastama ühel ajal või määrama kõik erastamisele kuuluvad osad kindlaks korraga.

§ 5

lõikes 1 sätestatakse: Erastamise objektiks olev mõtteline osa elamust erastatakse osade kaupa nende suuruse järjekorras, alustades kõige väiksemast osast. Kohustatud subjekt määrab vastavad osad iga korteri üldpinna ja elamu kõigi eluruumide üldpinna suhtena. Nende osade summa ei tohi olla suurem, kui on erastamise objektiks olev mõtteline osa elamust.[...]. Eeltoodud sättes nähakse sõnaselgelt elamu mõttelise osa erastamine elamus asuvate korterite pindaja ja elamu kõigi eluruumide pindala suhtena kindlaksmääratud osade kaupa, kusjuures erastamist tuleb alustada kõige väiksemast osast. Sellest sättest ei tulene, et erastamise kohustatud subjekt peaks kõik erastamisele kuuluvad osad kindlaks määrama üheaegselt. Eelviidatud sätte kolmandast lausest tuleneb küll see, et erastamisele määratud osade summa ei tohi olla suurem kui erastamise objektiks oleva mõttelise osa suurus, ent ei tulene, et alustades erastamist kõige väiksemast osast, peaks erastamise kohustatud subjekt kohe kindlaks määrama ka ülejäänud erastamisele kuuluvate osade suurused. Kuivõrd Xxxxxxxxxxxx elamus ei ole senini erastatud mitte ühtegi osa erastamise kohustatud subjekti omandis olevast kaasomandiosast, siis on erastamisega alustamiseks vajalik kindlaks määrata kõigepealt üksnes kõige väiksema osa suurus. Vaidlusaluse teate kohaselt on selleks 416/9940 suurune osa elamust.

1. Vaidlust ei ole selles, et 1/4 suurune mõtteline osa Xxxxxxxxxxxx elamust on Tallinna linna omandis ning selle 1/4 suuruse mõttelise osa suhtes ei ole käesoleval ajal enam lahendamata tagastamise taotlusi. Vaidlusaluses teates on määratud kindlaks kokku viis osa, mille suuruste summa moodustab 2133/9940 Xxxxxxxxxxxx elamust ehk ligikaudu 0,215%, mis ei ole suurem kui vaidluseta Tallinna linna omandis olev 1/4 suurune mõtteline osa. See tähendab, et vaidlusaluses
2. oktoobri 2010 teates nimetatud kaasomandiosade erastamise võimalikkus ei sõltu sellest, kas või milline saatus tabab edaspidi seda 1/3 suurust mõttelist osa elamust, mille tagastamist taotleb L. S. Juhul kui ÕVVTK maakonnakomisjon otsustab L. S.’i taotluse rahuldamata jätta ning Tallinna linn suudab maksma panna enda omandiõiguse praeguseks L. S.’le üle antud 1/3 suurusele kaasomandiosale, tekib linnal täiendav kohustus erastada seegi osa

alusel, ent see ei takista mistahes moel enne L. S.’i avalduse lõplikku lahendamist erastamast vaidlusaluses teates nimetatud osi, kuivõrd nende osade suurus ei ületa seda mõttelist osa Xxxxxxxxxxxx elamust, mille suhtes on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise 7 menetlus lõppenud ehk mille tagastamise küsimust arusaadavalt üldse ei tõusetunudki, kuivõrd puudusid isikud, kes oleks tunnistatud selle 1/4 suuruse mõttelise osa suhtes omandireformi õigustatud subjektideks. Eeltoodust tulenevalt takistaks asjaolu, et L. S.’i õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldust ei ole uuesti läbi vaadatud, erastamise kohustatud subjekti omandis olevate kaasomandiosade erastamist vaid siis, kui L. S.’i avalduse lahendamise tulemusena võiks erastamise kohustatud subjekti omandisse jääv kaasomandiosa jääda väiksemaks kui erastamisele pandud osade summa. Seda võimalust käesoleval juhul aga ei ole. Tõsi, pärast vaidlusaluses teates nimetatud kaasomandiosade erastamist, ent enne L. S.’i avalduse lõplikku lahendamist ei saaks erastamise kohustatud subjekt asuda

§ 5

lg 1 neljanda lause ja

§ 6

alusel asuda erastama elamu kaasomanikele seda osa erastamise objektist, mis moodustub erastamise objekti ja vaidlusaluses teates näidatud mõtteliste osade summa vahe ning seda pelgalt põhjusel, et L. S. avalduse lahendamisest võib sõltuda see, kas lisaks vaidlusaluses teates näidatud osadele on veel elamu kaasomandiosi, mis kuuluvad erastamisele esimest eelistust omavatele subjektidele (st. üürnikele). Selline vajadus tekib juhul kui Tallinna linn peaks suutma maksma panna enda omandiõiguse L. S.’ile tagastatud 1/3 suurusele mõttelisele osale ning selle mõttelise osa ja vaidlusaluses teates nimetatud mõtteliste osade ja hetkel Tallinna linna omandis oleva kaasomandiosa (1/4) vahe on suurem kui Xxxxxxxxxxxx elamus asuv pindalalt järgmise korteri (st. selle korteri, mis on suuruselt järgmine pärast korterit nr 8) ja eluruumide üldpinna vahelise suhtena kindlaks määratud osa suurus. Seega võib L. S.’i õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esemeks oleva 1/3 suuruse mõttelise osa saatus mõjutada erastamise kohustatud subjekti kohustusi nende osade suhtes, mida vaidlusalune teade ei puuduta. Kohus kordab, et

§-st 5 ei tulene, et erastamise kohustatud subjekt peaks kõik erastamisele kuuluvad osad kindlaks määrama ühekorraga ning selle sätte kohaselt oleks lubatav teate esitamine ka selliselt, et esmalt määratakse kindlaks ja erastatakse ainult kõige väiksem osa, milleks antud juhul oleks korteri nr 1 pindala ja eluruumide üldpindala vahelisele suhtele (416/9940) vastava suurusega osa. Vajadust määrata ühekorraga kindlaks kõigi erastatavate osade suurused, ei saa tuletada ka sellest, et igal esimest eelistust omaval erastamise subjektil on õigus erastada vaid üks osa (

§ 5lg 1 viimane lause).

Asjaolu, et sellisel juhul oleks üürnikel suurem valik erastamisele kuuluvate osade vahel või et erastamisele kuuluvate osade suurema arvu puhul oleks enampakkumistel kujunev hind madalam, ei too samuti kaasa kohustust määrata osad kindlaks ühekorraga ega välista erastamise korraldamist selliselt, et osad määratakse kindlaks ning erastatakse suuruse järjekorras ükshaaval.

1. Kohus leiab samuti, et vaidlusaluses teates näidatud elamu mõtteliste osade erastamist ei takista ORAS § 18 lõige 1, milles sätestatakse: Kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. [...]. ORAS § 18 lõikes 1 sätestatud keelunormi eesmärk on välistada omandireformi objektiks oleva vara omandiõiguse üleminek enne vara tagastamise küsimuse lõplikku lahendamist. Kuivõrd omandireformiseadused ei välista mingisuguse konkreetse ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusega omandireformi objektiks tunnistatud vara (asja) suhtes omandireformi läbiviimist osade kaupa ning arvestades, et asjad võivad ka käibes liikuda nii tervikuna kui mõtteliste osade kaupa, siis tuleb ORAS § 18 lõikes 1 sätestatud keeldu tõlgendada selliselt, et keelatud on tehingute tegemine mõtteliste osadena käibiva vara (asja) nende osadega, mille suhtes on vara tagastamise küsimus lahendatama ning juhul kui vara teatud osa suhtes on vara tagastamise küsimus lahendatud, ei ole lahendatud osade võõrandamine takistatud. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et 1/4 suurune mõtteline osa Xxxxxxxxxxxx elamust ei kuulu tagastamisele mitte ühelegi isikule ning jääb seega Tallinna linna omandisse, 8 sõltumata sellest, millise seisukoha kujundab ÕVVTK maakonnakomisjon viimaks L. S.’i avalduse suhtes. Keeld teha tehinguid selle osaga omandireformi objektiks tunnistatud asjast, mille suhtes on tagastamise küsimus lahendatud, ei oleks kooskõlas ORAS § 18 lg 1 eesmärgiga.
2. Kohus leiab, et kaebuse esitaja H.P.a õigusi ei saa rikkuda see, et vaidlusaluses teates on erastamise objektiks olevate mõtteliste osade kirjeldustes viidatud erastatava mõttelise osa suuruse vastavusele konkreetsete korterite suurusele.

§ 5

lõikes 1 sätestatakse sõnaselgelt, et erastatavad osad määratakse iga korteri üldpinna ja elamu kõigi eluruumide üldpinna suhtena. Konkreetse osa ja korteri suuruse sidumine teates ei tekita ühelegi erastamise õigustatud subjektile või vastava osa erastanud isikule mistahes õigusi seoses konkreetse korteri kasutamisega. Kaasomandis oleva asja kasutamine toimub kaasomanike kokkuleppel ning

alusel ei saa erastada konkreetseid eluruume, vaid erastamise esemeks on elamu mõttelised osad. Kaebuse esitaja kahtlus, et vaidlusaluse teate pinnalt võiks 434/9940 suuruse mõttelise osa erastaja nõuda endale valdust korterile nr 8, mida käesoleval ajal kasutab arusaadavalt H.P., on alusetu. 24. Viimaks leiab kohus, et A. P. ja T.P.u kaebused ei kuulu rahuldamisele ka motiivil, et nende hinnangul on ka neil õigus osaleda Xxxxxxxxxxxx elamu mõtteliste osade erastamisel esimest eelistust omavate isikutena. Nimelt on kohus seisukohal, et vaidlustatud teade ei tekita, muuda ega lõpeta selle adressaatidena märgitud isikutele õigust erastamisel osaleda.

§ 5

lg 2 kohaselt on erastamise kohustatud subjekt küll kohustatud teatama kirjalikult allkirja vastu kõikidele kaasomandis oleva elamu esimest eelistust omavatele üürnikele nende eesõigusest osta elamu mõtteline osa, ent

§ 4

lg 1 punktis 1 nimetatud isiku subjektiivne õigus erastamisel osaleda ei sõltu sellest, kas kohustatud subjekt talle vastava teate nõuetekohasel viisil saadab või mitte. Kaasomandis oleva elamu üürnikul on erastamise õigus ka juhul kui kohustatud subjekt talle sellest ei teata. Seetõttu ei saa teate saatmata jätmine iseenesest rikkuda isiku õigust erastamisel osaleda. Seda isiku subjektiivset õigust võib rikkuda kohustatud subjekti otsus, millega keeldutakse sellise isiku erastamisavalduse vastuvõtmisest või ka otsus erastada mõtteline osa teisele isikule, ilma, et esimest isikut oleks erastamise võimalusest üldse teavitatud. Asjaolu, et üürnikku tema erastamisõigusest nõuetekohaselt ei teavitata, eraldivõetuna tema subjektiivset õigust kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamiseks ei riku. Seega ei ole vaidlusalune teade õigusvastane pelgalt seetõttu, et seda ei adresseeritud ka T.P.ule ja A. P.le, kellele siiski, nagu teatest nähtub, on sama teade saadetud. Juhul kui T.P. ja A. P. on seisukohal, et nad on Xxxxxxxxxxxx elamu üürnikud ning

§ 4

lg 1 p 1 alusel esimest eelistust omavad subjektid, on neil õigus ühe kuu jooksul teate saamisest erastamisavaldus esitada. Erinevalt erastatavate osade kindlaksmääramisest, mille kohta tehtud otsustust saab käsitada eelhaldusaktina, ei saa väita, et erastamise kohustatud subjekt oleks teate saamisega siduvalt kindlaks määranud sellele, millised isikud erastamisel esimest eelistust omavad.

§ 4

lg 1 punktist 1 tulenev õigus on isikul sõltumata sellest, kas ta

§ 5lõikes 2 nimetatud teates selle adressaadina märgitud on või mitte.

Seetõttu ei ole vaja käesoleva vaidluse lahendamiseks võtta seisukohta küsimuses, kas T.P. ja A. P. on Xxxxxxxxxxxx elamu üürnikud või mitte, kuna üht- või teistsugune vastus ei muuda vaidlusaluste teadet iseenesest õigusvastaseks. 25. Seoses T.P.u ja A. P. väidetega, et nad on esimest eelistust omavad erastamise subjektid, märgib kohus siiski järgnevat.

§ 4

lg 1 p 1 kohaselt on erastamise õigustatud subjektiks esimese eelistusena kaasomandis oleva elamu üürnik või üks temaga alaliselt koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt eluruumide erastamise seaduse paragrahv 4 punktis 1 sätestatud tingimustele. Seadusel ei põhine vastustaja seisukoht, et esimest eelistust omavaks subjektiks on üürnik vaid siis, kui üürileping temaga on sõlmitud enne elamu mõttelise osa tagastamist. Nõuet, et üürileping peaks olema sõlmitud enne elamu mõttelise osa tagastamist, ei tulene ei

-st 9 ega selles viidatud eluruumide erastamise seadusest. Kaebuse esitajad on üürisuhte olemasolu tõendamiseks esitanud üürilepingud, mis on sõlmitud 5-aastase tähtajaga ning milles on säte, et kui enne lepingu tähtaja möödumist kumbki pool ei taotle lepingu lõpetamist või uue lepingu sõlmimist, loetakse see pikenenuks järgmiseks viieks aastaks. Tõendeid selle kohta, et üürilepingud oleksid lõpetatud või et esineks asjaolusid, mis toonuksid kaasa lepingute lõppemise, ei ole käesolevas asjas kohtule esitatud. Üürilepingu lõppemise aluseks ei saa antud juhul olla pelgalt see, et T.P. ja A. P. omandasid mõttelised osad Xxxxxxxxxxxx elamust, kuivõrd üürilepingu esemeks oli konkreetne eluruum, kaebuse esitajad aga ei omandanud mitte eluruumi, vaid mõttelise osa elamust. Asjaolu, et kaebuse esitajad on asjaajamistes teiste kaasomanikega rõhutanud just enda kaasomaniku staatust või leidnud et kaasomanikena ei ole neil kohustust üüri tasuda, samuti see, et elamut haldav ettevõte ei neilt nõudnud üüri tasumist, ei ole samuti iseenesest üürisuhte lõppemise aluseks. Olukorras, kus isik on esitanud üürilepingu ning nõuab sellele tuginedes õigust osaleda esimest eelistust omava isikuna elamu mõttelise osa erastamisel, tuleb erastamise kohustatud subjektil, kui ta leiab, et isikul sellist õigust ei ole, tuvastada ja tõendada, et üürileping ei kehti. 26. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuste rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebuste esitajate kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 10