KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 18. veebruar 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-0

) § 46, § 60 lg 1 ning § 62 lg-te 1 ja 3 alusel

1. aprilli
2. a korralduse nr 12.2-3/132-7 (tl 34-35), millega kohustas OÜ-d Bulean esitama dokumente ning andma suulisi ja kirjalikke seletusi korralduses märgitud küsimuste kohta. Korralduse kohaselt kuulub see täitmisele OÜ Bulean esindusõigusliku isiku poolt dokumentide esitamisega ning teabe andmisega kontrolliobjekti puudutavates küsimustes maksuhalduri ametiruumides
3. mail
4. a kell 10.
5. Korralduses märgiti, et selle tähtajaks täitmata jätmise korral on maksuhalduril vastavalt

§ 67

lg-le 1 võimalus rakendada sunniraha, ja hoiatati, et korralduse tähtajaks täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha, esimesel korral summas 10 000 krooni. Lisaks sunniraha rakendamise võimalusele on

§ 154

lg-te 1 ja 2 kohaselt maksuhalduri tegevuse takistamise eest ette nähtud rahatrahv füüsilisele isikule kuni 300 trahviühikut ja juriidilisele isikule kuni 50 000 krooni. Korralduse kohaselt tingisid selle andmise järgmised asjaolud. PMTK kontrollib

1. detsembri
2. a korralduse alusel OÜ Bulean käibemaksu arvestamise õigsust maksustamisperioodil
3. a septembrikuu. Kuna OÜ Bulean korralduses nõutud tähtajaks dokumente ei esitanud, koostati
4. detsembril
5. a muutva tingimusega maksuotsus, millega anti maksumaksjale võimalus esitada
6. a septembrikuu enammakset tõendavad dokumendid muutva tingimuse kehtivusaja jooksul. OÜ Bulean esitas
7. detsembril
8. a taotluse maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks koos kontrollitaval perioodil sisendkäibemaksu mahaarvamise aluseks olnud dokumentidega. Esitatud dokumentide, OÜ Bulean juhatuse liige L Ji
9. aprilli
10. a elektronposti teel antud selgituste ja AS TKE Grupp kohta saadud teabe põhjal selgus
11. a septembrikuus deklareeritud enammakstud käibemaksu õigsuses veendumiseks vajadus tuvastada Ühisliisingu AS-lt soetatud seadmete edasine kasutusotstarve ja saada teavet ka nende seadmetega hilisematel perioodidel toimunud tehingute kohta. OÜ Bulean juhatuse liikmele
12. aprillil
13. a saadetud elektronkirjale, milles paluti seoses äriühingu tegevuse analüüsiga informatsiooni hiljemalt
14. aprilliks
15. a, ei ole vastatud.
17. mail
18. a andis PMTK

§-de 46 ja 67 alusel korralduse nr 13-2.5/6503 (tl 1516), millega kohustati OÜ-d Bulean tasuma PMTK

1. aprilli
2. a korralduse täitmata jätmise eest sunniraha 10 000 krooni. Korralduse kohaselt tuli sunniraha tasuda 10 kalendripäeva jooksul korralduse saamise päevale järgnevast päevast arvates. Sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt

§-dele 128-132 ning tulenevalt

§ 135

lg-le 3 nõutakse sunniraha ja asendustäitmise kulud sundkorras sisse vastavalt

§ 128lg-le 4.

Korralduse andmise tinginud asjaoludena korrati

1. aprilli
2. a korralduses märgitut ja lisati, et nimetatud korraldus täitmise tähtajaga
3. mai
4. a saadeti OÜ Bulean äriregistrisse kantud juriidilisele aadressile, kuid siiani ei ole OÜ Bulean juhatuse liige maksuhaldurile teavet andnud. Seega on jäetud
5. aprilli
6. a korraldus täitmata.
7. PMTK tagastas
8. juulil
9. a OÜ Bulean vaide PMTK
10. aprilli
11. a korralduse peale läbivaatamatult vaide esitamise tähtaja rikkumise tõttu. Maksu- ja Tolliameti
12. juuli
13. a vaideotsusega jäeti OÜ Bulean vaie PMTK
14. mai
15. a korralduse peale rahuldamata (tl 10). 2

-s reguleerimata küsimustes tuleb juhinduda asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) normidest. ATSS § 3 lg 2 kohaselt ei käsitata sunnivahendi rakendamist karistusena. Sunniraha eesmärgiks on sundida isikut täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust (ATSS § 3 lg 3). Olukorras, kus tagatava kohustuse täitmine kohustatud isiku poolt ei ole võimalik, ei teeni sunniraha eesmärki tagada tulevikus kohustuse täitmine, vaid muutub olemuselt karistuseks kohustuse juba aset leidnud täitmata jätmise eest.

1. mai
2. a korralduse faktiliseks aluseks on asjaolu, et kaebaja jättis täitmata korralduse, millega teda kohustati ilmuma
3. mail
4. a kell 10.00 juhtivrevidendi juurde. Kuna
5. mai
6. a korralduse tegemise ajaks oli
7. aprilli
8. a korraldusega revidendi juurde ilmumiseks määratud aeg juba möödunud, ei olnud selle korralduse täitmine enam võimalik. Seega ei olnud sunniraha määramisega võimalik sunniraha rakendamise ainsat legitiimset eesmärki saavutada. Vastustaja on ka ise käsitanud määratavat sunniraha just karistusena, sest
9. mai
10. a korralduse resolutsioonist nähtuvalt määrati sunniraha
11. aprilli
12. a korralduse täitmata jätmise eest; 2)
13. mai
14. a korralduse tegemisel ei järgitud kaalutlusõiguse rakendamise põhinõudeid.

§ 67

lg 3 ei sätesta sunniraha kindlat suurust, vaid ülemmäära, mille piires peab maksuhaldur valima sunniraha summa kaalutlusõiguse alusel vastavalt

§-le

1. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused.
2. mai
3. a korraldusest ei nähtu, kas ja milliseid asjaolusid sunniraha suuruse valimisel arvestati. Põhjenduste puudumisest järeldub

§ 12nõuete eiramine.

Väidetava esmakordse rikkumise eest sunniraha määramine ülemmääras on vastuolus ATSS § 3 lg-s 3 sätestatud põhimõttega, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja –määra, kusjuures valima peab sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma ettekirjutusega pandud kohustust. On ilmne, et sunniraha ülemmääras määramine ei ole selle põhimõttega kooskõlas; 3) kaebajale ei teatatud õigeaegselt kohustusest, mille täitmata jätmise eest sunniraha määrati. Kaebajale ei toimetatud

1. aprilli
2. a korraldust kätte ning selle korralduse tegemisest sai ta esmakordselt teada alles
3. mai
4. a korraldusega tutvumisel. Lihtpostiga saadetud
5. aprilli
6. a korraldus ei ole adressaadini jõudnud; 4) PMTK
7. aprilli
8. a korraldus on seadusevastane. Nõue ilmuda maksuhalduri ametiruumidesse teabe ja dokumentide esitamiseks saab olla seaduslik üksnes eeldusel, et nõutav teave ja/või dokumendid on maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks vajalikud (

§ 60lg 1).

On ilmne, et nõutud teave ja dokumendid ei olnud ühegi maksumenetluses tähendust omava asjaolu väljaselgitamiseks vajalikud. Sunniraha määramine seadusevastase nõude täitmata jätmise eest ei ole seaduslik. Kaebajal on

1. aprilli
2. a korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi, sest eeltoodud põhjusel võib
3. mai
4. a korralduse õiguspärasus sõltuda muuhulgas
5. aprilli
6. a korralduse õiguspärasusest.
7. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. 1) kaebaja väitel on sunniraha määramine vastuolus seaduse regulatsiooni eesmärgi ja sunniraha olemusega.
8. aprilli
9. a korralduse sisust ei ilmne, et selle täitmine ei ole 3

§ 46

lg 3 p 5 kohaselt peab maksuhalduri haldusaktis sisalduma haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Lisaks viidetele

§-dele 46 ja 67 on

1. mai
2. a korralduses kirjeldatud, et maksuhaldur saatis kaebaja juhatuse liikmele
3. aprillil
4. a elektronkirja, milles palus vastata küsimustele hiljemalt
5. aprilliks
6. a. Kuna kaebaja juhatuse liige, hoolimata faktist, et varasemalt toimus suhtlus maksuhalduriga elektronposti vahendusel, kõnealusele kirjale ei vastanud, kohustati kaebajat ilmuma maksuhalduri ruumidesse teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks. Maksuhaldur on järginud seadust ja kohaldanud sunnivahendit eesmärgiga tagada kaebajapoolne teabe andmine ning dokumentide esitamine. Sunniraha määramisel on maksuhaldur juhindunud proportsionaalsuse põhimõttest. Hinnates asjaolusid kogumis, viitab kaebaja senine suhtlus maksuhalduriga selgelt soovile venitada maksumenetlust, mistõttu on 10 000 krooni suuruse sunniraha määramine igati õiguspärane ja proportsionaalne; 3) väidetavalt ei ole kaebajale õigeaegselt teatatud kohustusest, mille täitmata jätmise eest sunniraha määrati. Maksuhaldur on üritanud
7. aprilli
8. a korraldusega soovitud teavet saada kaebajalt nii elektronposti vahendusel kui ka hilisemas maksumenetluses, kuid soovitut pole esitatud siiani. Tegemist on pigem teabe ja dokumentide esitamisest kõrvalehoidumise kui kirja kättetoimetamisel esineda võiva saatja või postiteenuse osutaja poolse probleemiga. Vastustajal puudub alus kahelda, et kiri jõudis adressaadini, nii nagu jõudis kohale ka
9. mai
10. a korraldus.
11. aprilli
12. a korraldus tuleb lugeda vastavalt

§ 54lg-le 6 kättetoimetatuks; 4) kaebaja väitel on 28.

aprilli

1. a korraldus õigusvastane, kuna olevat ilmne, et nõutud teave ja dokumendid ei ole maksuhaldurile vajalikud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi oma väidet toetavat tõendit, mistõttu on väide kohatu ja tuleb jätta tähelepanuta.
2. Tallinna Halduskohtu
3. jaanuari
4. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) põhjendatud huvina
5. aprilli
6. a korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks on kaebaja esile toonud asjaolu, et sellest võib sõltuda
7. mai
8. a korralduse seaduslikkus. Kohus kaebajaga põhjendatud huvi küsimuses ei nõustu.
9. aprilli
10. a korralduse kehtetuks tunnistamise või tühistamiseta säilib kaebajal kohustus korraldus täita ka siis, kui tegemist on õigusvastase haldusaktiga. Kehtiv haldusakt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 1). Haldusakti kehtivuse eeldused (HMS § 61 lg 2) ei ole seotud haldusakti õiguspärasuse eeldustega (HMS § 54). Seega ei sõltu
11. mai
12. a korralduse õiguspärasus mitte
13. aprilli
14. a korralduse õiguspärasusest, vaid kehtivusest. Eeltoodu tõttu puudub kaebajal põhjendatud huvi
15. aprilli
16. a korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks. Kohtule ei nähtu ka kaebaja viidatud ilmselgus selles, et
17. aprilli
18. a korraldusega nõutud teave ja dokumendid ei olnud maksuhaldurile maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks vajalikud. Asjast nähtuvalt olid korralduses märgitud teave ja dokumendid kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuse kindlakstegemiseks ilmselgelt vajalikud. Seega jääb kaebus
19. aprilli
20. a korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks rahuldamata; 4

§ 67

lg-test 1 ja 2 kui ka ATSS § 2 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 tuleneb, et erinevalt hoiatusest rakendatakse sunnivahendit pärast, mitte enne kohustuse täitmise tähtaega. ATSS § 2 lg 2 järgi võib sunnivahendit kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada.

1. mai
2. a korraldusest nähtub, et vastustaja pidas
3. aprilli
4. a korralduses märgitud kohustuste täitmist võimalikuks ka pärast selles korralduses märgitud tähtaja möödumist, põhjendades sunniraha määramist muuhulgas sellega, et
5. mai
6. a korralduse koostamise ajani ei ole kaebaja juhatuse liige maksuhaldurile teavet andnud ja seega on jäetud
7. aprilli
8. a korraldus täitmata. Kuigi korralduses nõuti teabe ja dokumentide esitamist konkreetsel kuupäeval, saab korralduse eesmärgiks eelkõige pidada teabe ja dokumentide esitamist. Olukorras, kus isik korraldust tähtaegselt ei täida, on taotletava eesmärgi saavutamiseks tulevikus haldusorganil võimalik rakendada sunnivahendit.
9. mai
10. a korraldus oleks käsitatav karistusena vaid siis, kui kaebaja oleks kohustuse enne selle korralduse andmist hilinemisega, kuid siiski täitnud. Kaebaja seda ei teinud; 3) kaebaja väitel on sunniraha määramine õigusvastane muuhulgas põhjusel, et ta sai
11. aprilli
12. a korraldusest teada alles
13. mai
14. a korraldusega tutvumisel. Asjas kogutud tõenditest ja

§ 54lg-st 6 lähtudes tuleb 28.

aprilli

1. a korraldus lugeda kaebajale
2. mai
3. a seisuga kättetoimetatuks. Kui on tõendatud maksuhalduri poolt haldusakti lihtkirjaga postitamine, ei ole võimalik lugeda haldusakti mitte kättetoimetatuks vaid seetõttu, et adressaadi väitel ei ole see temani jõudnud. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et kaebaja väidab korralduse mittesaamist, kuid ei ole põhjendanud elektronkirja teel küsitud teabele vastamata jätmist ega väitnud elektronkirja mittesaamist; 4) kaebaja väitel ei nähtu
4. mai
5. a korraldusest maksuhalduri kaalutlused sunniraha suuruse valimisel.

§ 67

lg 2 esimene lause näeb ette, et kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Seega ei otsusta maksuhaldur sunniraha suurust korraldusega sunniraha rakendamise kohta, vaid korraldusega, milles hoiatatakse isikut kohustuse täitmata jätmise eest sunniraha rakendamisega. 28. aprilli 2009. a korraldusega hoiatas maksuhaldur kaebajat, et vastavalt

§ 67

lg-le 1 rakendab maksuhaldur korralduse tähtajaks täitmata jätmisel sunniraha, esimesel korral summas 10 000 krooni. Seega tuleneb

1. mai
2. a korralduses tasumiseks määratud sunniraha summas 10 000 krooni otseselt
3. aprilli
4. a korralduses sisalduvas hoiatuses märgitud summast. Sunniraha määramisel ei ole haldusorgani eesmärgiks isiku karistamine, vaid kohustuse täitmise tagamine. Kaebaja on juriidiline isik, mistõttu ei ole sunniraha 10 000 krooni ka ebaproportsionaalselt suur.

võimaldab määrata korralduse täitmata jätmise eest nii sunniraha kui ka trahvi.

§ 12

näeb ette, et kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu rakendamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve.

§ 67

sätestab, et maksuhaldur võib sama seaduse §-des 60-62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse (§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Seega võib maksuhaldur teha sunniraha rakendamise hoiatuse maksukohustuslasele, kes ei ole täitnud dokumentide esitamise kohustust.

§ 67

lg 3 kohaselt ei või sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks sunniraha esimesel korral ületada 10 000 krooni, teisel korral 30 000 krooni. Sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks kasutatav sunniraha ei või ületada kokku 40 000 krooni. Seega on kaebaja suhtes sunniraha rakendamine esimesel korral summas 10 000 krooni seadusega kooskõlas. Põhjendused 5

§ 67

lg 2 esimeses lauses sätestatule, et kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Kohus on omistanud sättele ebaõige sisu. Sättest ei tulene, et maksuhaldur võib/peab märkima hoiatuses sunniraha suuruse, vaid märgitud peab olema sunniraha, mis tähendab, et hoiatuses peab sisalduma selgitus sunniraha rakendamise võimalikkuse kohta. Asjaolu, et maksuhaldur märkis 28. aprilli 2009. a korralduses sisaldunud hoiatuses õigusvastaselt sunniraha suuruse, ei saa kaebajalt võtta õigust vaidlustada sunniraha määramise kohta tehtud 27. mai 2009. a korraldust sunniraha suuruse osas. Kohtu tõlgendus oleks ilmses vastuolus ka regulatsiooni eesmärgiga. Tulenevalt

§ 67

lg-st 2 peab hoiatus sisalduma isikule kohustuse panevas haldusaktis ja seega hoiatus tehakse vaid ühel korral, samas kui sunniraha võib sama kohustuse täitmata jätmise eest rakendada korduvalt (

§ 67lg 3).

Kohtu tõlgenduse puhul muutuks sunniraha korduv määramine võimatuks. Teoreetiliselt võib üks hoiatus küll sisaldada korduvate sunnirahade suurusi, kuid see poleks kooskõlas sunniraha eesmärgiga, sest hoiatuse tegemisel ei ole ilmselgelt võimalik ette näha, millises suuruses sunniraha määramine osutub kõiki tulevikus selguda võivaid asjaolusid arvestades otstarbekaks. Kohtuotsuses sisalduv hinnang vastustaja määratud sunniraha suuruse põhjendatuse kohta on menetlusnorme rikkudes jäetud olulises ulatuses põhjendamata. Kohus jättis hindamata kõik 6

§ 12

ja HMS § 56 lg 3 eiramise kohta sunniraha ülemmäära rakendamisel jättis kohus tähelepanuta; 2) arusaamatu on halduskohtu järeldus, et

1. aprilli
2. a korralduse täitmine oli võimalik ka pärast korralduses määratud päeva möödumist. Kaebaja tugines väitele, et sunniraha määramise puhul on tegemist karistusega, sest ta ei saanud enam ilmuda maksuhalduri ametiruumidesse
3. aprilli
4. a korralduses määratud päeval ja kellaajal, kuna ilmumiseks määratud aeg oli möödunud. Kohtu põhjendused, et vastustaja pidas võimalikuks kohustuste täitmist ka hiljem, ning kuigi teabe ja dokumentide esitamist nõuti korralduses konkreetsel kuupäeval, saab korralduse eesmärgiks eelkõige pidada teabe ja dokumentide esitamist, on asjakohatud ning vastuolus nii seaduse kui haldusaktiga.

§ 67lg 1 kohaselt määratakse sunniraha kohustuste tähtajaks täitmata jätmise korral.

Ka

1. mai
2. a korralduse kohaselt määrati kaebajale sunniraha kohustuste tähtajaks täitmata jätmise eest, mitte aga selle eest, et kohustust ei täidetud ka pärast tähtaja möödumist. Kohus jättis tähelepanuta, et
3. aprilli
4. a korralduses ei nõutud üksnes dokumentide ja kirjalike seletuste esitamist, vaid maksuhalduri ruumidesse konkreetsel ajal ilmumist. Sellise nõude täitmine on pärast määratud aja möödumist välistatud. Kui kaebajale oleks
5. aprilli
6. a korraldusega määratud dokumentide esitamise tähtpäev, olnuks mõeldav kohustuse täitmine ka pärast tähtaja möödumist, kuid antud juhul ei olnud tegemist kohustuse täitmise tähtpäeva, vaid konkreetse päeva ja kellaajaga.
7. Vastustaja vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) kaebaja väitel on kohus asunud ebaõigele seisukohale, et
8. mai
9. a korralduse vaidlustamisel ei saa kaebaja vaidlustada selle korraldusega määratud sunniraha summat. Kaebaja arusaam kohtuotsusest on ekslik ning kaebaja on kohtu järeldused põhjendatud huvi osas sidunud meelevaldselt kohtu seisukohaga, et sunniraha suurus otsustatakse
10. aprilli
11. a korraldusega. Väär on kaebaja arusaam, et maksuhalduri poolt
12. aprilli
13. a korraldusse märgitud sunniraha määr kaotab kaebaja õiguse vaidlustada
14. mai
15. a korraldusega määratud sunniraha selle suuruse osas. Seda ei ole väitnud vastustaja ega ka kohus. Maksuhaldur järgis

§ 67

lg-s 3 sätestatut ning väited ATSS-st tulenevate põhimõtetega vastuollu mineku kohta tuleb jätta tähelepanuta. Vastupidiselt kaebaja väidetele on halduskohus analüüsinud vastustaja määratud sunniraha suurust ja lugenud selle põhjendatuks, sest kaebaja näol on tegemist juriidilise isikuga ning kaebaja seaduslik esindaja maksuhalduri elektronkirjale soovitud tähtajaks ega ka

1. aprilli
2. a korralduse koostamise ajaks ei vastanud, mis viitab kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisele.
3. aprilli
4. a korralduses kirjeldatud asjaoludest tulenevalt oli maksuhalduril alus arvata, et kaebaja eesmärgiks on üksnes maksumenetluse venitamine, mistõttu oli sunniraha rakendamine summas 10 000 krooni igati õigustatud. Eelneva põhjal on selge, et maksuhaldur järgis seadust ja rakendas sunniraha esimesel korral lubatud maksimummääras eesmärgiga tagada kaebajapoolne teabe andmine ning dokumentide esitamine; 2) kaebaja peab arusaamatuks kohtu järeldust, et
5. aprilli
6. a korralduse täitmine oli võimalik ka pärast korralduses määratud päeva möödumist. Halduskohus nõustus, et maksuhalduri eesmärgiks oli saada lisateavet ja dokumente. Soovitu saamiseks esitati konkreetsed küsimused ning anti tähtaeg dokumentide esitamiseks ja küsimustele vastamiseks. Pärast asjas olulise informatsiooni küsimist elektronposti vahendusel, teabe ja dokumentide 7

§-s 56 sätestatust tulenevalt kohustus pöörduda maksuhalduri poole nõutud teabe edastamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Apellatsioonkaebuses taotletakse muuhulgas jätkuvalt
2. aprilli
3. a korralduse õigusvastaseks tunnistamist. Halduskohtu seisukohta, et
4. aprilli
5. a korraldus ei ole kaebaja väidetud põhjusel (nõuti mittevajalikke dokumente ja teavet) õigusvastane, apellatsioonkaebuses ei vaidlustata, mistõttu ringkonnakohtul puudub selle küsimuse põhjalikumaks analüüsimiseks vajadus. Ringkonnakohus väljendab vaid halduskohtuga nõustumist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et kaebajal puudub põhjendatud huvi
6. aprilli
7. a korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks.
8. mai
9. a korralduse õiguspärasus ei sõltu
10. aprilli
11. a korralduse õiguspärasusest, vaid kehtivusest.
12. aprilli
13. a korraldusega kaebajale tehtud ettekirjutuse esitada korralduses märgitud teave ja dokumendid kehtivust korralduse õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvalda.
14. Apellatsioonkaebuses ei tugineta enam väitele, nagu ei oleks kaebaja tema registrijärgsele aadressile saadetud
15. aprilli
16. a korraldust kätte saanud ning sai dokumentide ja teabe esitamise kohustusest teada alles
17. mai
18. a korraldusega tutvumisel. Seega pole ringkonnakohtul vaja sellest väitest lähtudes
19. mai
20. a korralduse õiguspärasust ning halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollida.
21. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on kaebajale jäänud arusaamatuks halduskohtu järeldus, et
22. aprilli
23. a korralduse täitmine on võimalik ka pärast korralduses määratud päeva möödumist. Apellatsioonkaebuses peetakse ka ebaõigeks kohtu seisukohta, et
24. mai
25. a korralduse vaidlustamisel ei saa kaebaja vaidlustada sunniraha summat. Samuti on kohus kaebaja väitel jätnud sunniraha suuruse põhjendatust hinnates kaebaja olulised väited tähelepanuta ja kohtuotsuse olulises ulatuses põhjendamata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
26. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et sunniraha määramine kujutab endast antud juhul kaebaja karistamist, sest pärast
27. aprilli
28. a korralduses maksuhalduri ruumidesse ilmumiseks määratud kuupäeva ja kellaaja möödumist ei saa ta kuidagi enam selleks ajaks maksuhalduri ruumidesse ilmuda ja seega ka korraldust täita. Kohus, pidades korralduse täitmist võimalikuks ka hiljem, on jätnud tähelepanuta, et kaebajalt ei nõutud üksnes dokumentide ja kirjalike seisukohtade esitamist, vaid maksuhalduri ruumidesse konkreetseks ajaks ilmumist. Kui kaebajale oleks määratud dokumentide esitamise tähtpäev (mida antud juhul kaebaja väitel ei tehtud), olnuks kohustuse täitmine mõeldav ka pärast tähtaja möödumist. 8

§ 60

lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus saada maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet ning vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada maksukohustuslast või tema esindajat teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Vastavalt

§ 62

lg-le 1 on maksuhalduril õigus nõuda maksukohustuslaselt dokumentide esitamist ning vastavalt sama paragrahvi lg-le 3 esitatakse dokumendid üldjuhul maksuhalduri ametiruumides. 28. aprilli 2009. a korraldusega realiseeris maksuhaldur

§ 60

lg-st 1 ja § 62 lg-st 1 tulenevat õigust ja kohustas kaebajat andma suulist ja kirjalikku teavet ning esitama dokumente. Korralduses näidati ära ka teabe andmise ja dokumentide esitamise viis (maksuhalduri ametiruumidesse ilmudes) ning määrati kohustuse täitmise tähtaeg (

1. mai
2. a kell 10.00). Kõnealusest korraldusest tulenevate kohustuste täitmine, s.o suulise ja kirjaliku teabe andmine ning dokumentide esitamine on võimalik ka pärast korraldusega määratud tähtaja möödumist. Kaebaja vastupidine seisukoht ning arusaam, nagu seisnenuks korraldusega talle pandud kohustus pelgalt maksuhalduri juurde ilmumises, on väär. Kaebaja seisukoht, nagu ei kujutaks konkreetne kuupäev ja kellaaeg kohustuse täitmise tähtpäeva, ei ole õige. Tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel ja tähtpäeva saabumine võib olla määratud ka kuupäeva ja kellaajaga (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 135 lg 2 ja § 136 lg 7). Kaebajale kohustuse täitmiseks, s.o teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks antud tähtaeg lõppes
3. mail
4. a kell 10.
5. Tähtaja lõppemine ei tähenda kohustuste lõppemist, küll oli aga maksuhalduril pärast selle tähtaja lõppemist õigus rakendada kohustuse täitmisele sundimiseks sunniraha.
6. Halduskohtu otsus ei sisalda seisukohta, et kaebaja ei saa
7. mai
8. a korralduse tühistamist taotledes vaidlustada sunniraha suurust. Halduskohus on sunniraha suuruse õiguspärasust kontrollinud. Kuna kaebus tugineb väitele, et sunniraha suurus on põhjendamata, kaalutlemata ja ülemäärane, on käesoleva asja lahendamiseks tarbetu arutleda selle üle, kas sunniraha suurus on määratud
9. aprilli
10. a korralduse, millega nõuti

§ 60

ja 62 alusel teabe ning dokumentide esitamist, andmisega ühtlasi tehtud sunnivahendi rakendamise hoiatuses (

§ 67lg 1 ja § 136), või 27.

mai 2009. a korralduses, millega kohustatud isikule esitati sunniraha tasumise nõue (

§ 67

lg 2), sest nende haldusaktide põhjendused, seega ka sunniraha suuruse võimalikud põhjendused, on samad. Neist põhjendustest nähtub ja seda on kinnitanud maksuhaldur ka kohtumenetluses, et 10 000 krooni suuruse sunniraha rakendamisele kallutas kaebaja poolt kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmine. Halduskohus ei ole jätnud kaebaja olulisi väiteid tähelepanuta ja on põhjendatult maksuhalduriga nõustunud. Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta, et korraldustes kirjeldatud asjaolud viitavad kaebaja eesmärgile maksumenetlust venitada. Väites kaalutlusviga sunniraha suuruse määramisel, ei ole kaebaja ei esimese astme kohtus ega ka apellatsioonimenetluses toonud esile, millised olulised asjaolud ja tema põhjendatud huvid on sunniraha suuruse määramisel jäetud arvestamata. Kaebuse ainsaks vastuväiteks sunniraha suurusele on väide, et esmakordse rikkumise eest sunniraha ülemmääras kohaldamine ei ole kooskõlas ATSS § 3 lg-st 3 tuleneva põhimõttega, et kohustuse täitmise 9

§ 67lg 3).

Kaebaja väide isikut võimalikult vähe kahjustava sunnivahendi valiku vajadusest ei saa veenda kohut vaidlustatud sunniraha suuruse ebaproportsionaalsuses, sest ka suurima võimaliku sunniraha rakendamine ei osutunud kaebaja puhul küllalt tõhusaks ega mõjutanud teda ettekirjutusega pandud kohustusi täitma. 14. Neil põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 10