KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Ruth Virkus, Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 23. september 2011. a, Tallinn Haldusasja nu

) § 115 lg 1 ning Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-91-08, p 10); 2) vastustaja on jätnud arvestamata, et intressikohustus aegub koos põhikohustuse aegumisega. Seejuures ei ole intressinõudes põhjendatud intressi määramist pärast 3aastase aegumistähtaja möödumist; 3)

§ 118

kohaselt halvendavad intressiarvestuse aegumist reguleerivate sätete muudatused maksukohustuslase olukorda. Õiguse üldpõhimõtete kohaselt ei kohaldata üldjuhul tagasiulatuvalt isiku olukorda raskendavaid õigusnorme. Nimetatu tuleneb Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-137-08 ning Riigikogu juhatuse 6. märtsi 2001. a otsusega nr 59 kehtestatud õigustloovate aktide normitehnika eeskirja § 20 lõikest 1 ja § 17 lõikest 4, samuti Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-126-06.

muutmise seadusega ei ole ka erinormina

§ 118lõike 1 suhtes kehtestatud tagasiulatuvat jõudu ning 1.

jaanuaril 2009. a jõustunud

muudatust aegumistähtaja pikendamise kohta saab kohaldada vaid nendele intressidele, mis arvestatakse maksuvõlalt, mis on tekkinud alates 1. jaanuarist 2009. a. Põhivõla tasumise korral kohaldub

§ 118lg 1.

Seetõttu kuni

1. detsembrini
2. a tekkinud maksuvõlalt intressi arvestamise aegumisel kuulub kohaldamisele kuni
3. detsembrini
4. a kehtinud

§ 118; 4) kuni 31.

detsembrini 2008. a kehtinud

§ 118

lõikest 2 tulenes, et intressi määramisel ja sissenõudmisel kehtivad samad aegumistähtajad, mis maksusumma puhul. Intressi arvestamine algab alates sellest päevast, mis järgneb päevale, mil maksusumma tuli seaduse järgi tasuda, kuid intressi arvestamisele kohaldatakse maksu määramise aegumistähtaega, mis algab selle deklaratsiooni esitamisest, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati; 5) aegumise kindlakstegemiseks tuleb arvestada intressisumma kujunemist samamoodi nagu põhivõla puhul kõigi asjassepuutuvate maksudeklaratsioonide esitamise tähtaegade järgi.

1. juunil
2. a sai intressinõuet esitada tasumata maksusummade osas vaid nendelt maksudelt, mille tasumise tähtpäev oli hiljem kui
3. juuni
4. a (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-7-06). Kuna intressinõue tehti
5. juunil
6. a, on aegunud vähemalt kõik enne
7. juunit
8. a tekkinud maksusummadelt arvestatud intressid ja seda sõltumata sellest, kas tegemist on tasutud või tasumata maksusummadega; 6) kuna

§ 105

lõikest 6 tulenevalt loetakse kohustuste täitmisel tasutuks kõigepealt varasemad maksusummad, siis on osaliselt varasemad maksusummad tasutud. Vaidlusalusele intressinõudele ei ole lisatud selliseid kontokaarte, mille põhjal põhivõla tasumised oleks kontrollitavad, ent kuna põhivõla tasumised on toimunud, tuleb igast tasumisest alates arvestada intresside arvestamise 1-aastast aegumistähtaega (Riigikohtu otsused nr 3-3-1-7-06 ja nr 3-3-1-74-06); 7) intressinõue ei ole kontrollitav ning on motiveerimata ega vasta

§-s 115 sätestatud nõuetele. Intressi tuleb arvestada igalt tasumata jäänud maksusummalt eraldi arvates sellest päevast, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, ning selle arvestamine peab olema selgelt jälgitav. Kaebaja ei pea piisavaks intressinõudele lisatud intressiarvestust, kuna sellelt ei nähtu, millal on OÜ Janere poolt maksusummade 2

§ 117

sätestatud intressimäär 0,06 % päevas on ebaproportsionaalne maksuintressi eesmärgiga ning ei kuulu vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamisele. Käesolevaks ajaks on rahaturu intressid langenud tasemele 1-3 % aastas, maksuintressi määr on jäänud aga tasemele 21,9 % aastas ning selle näol on tegemist riigi põhjendamatu rikastumisega ning maksuintress on sisuliselt muutunud karistusliku iseloomuga meetmeks.

-s on maksuintress määratletud üheselt mittekaristusliku vahendina. Seega juhul, kui vastustaja poolt määratud maksuintress omandab olemuslikult karistusõigusliku instrumendi iseloomu, on selle määramine vastuolus PS § 3 esimese lausega ja §-ga 14. Ka

eelnõu 886 SE seletuskirjas pole märgitud, et maksuintressi eesmärk on maksukohustuslasele karistusõigusliku iseloomuga sanktsiooni rakendamine, ning sellist eesmärki ei ole nimetanud Riigikohus ka otsuses nr 34-1-8-

1. Juhuks, kui kohus ei nõustu intressinõuet selle põhiseadusvastasuse tõttu tühistama, tuleb intressinõuet vähendada analoogiliselt VÕS § 113 lõikes 8 sätestatuga.
2. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palus jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) väär on väide, et intressinõue maksusummadelt, mis on tekkinud perioodil detsember 2004 ja jaanuar 2005, on aegunud.

§ 98

lg 1 kohaselt kohaldub antud juhul 6aastane aegumistähtaeg, kuivõrd tegemist oli maksusumma tahtliku tasumata jätmisega; 2)

muutmise seaduse eelnõu (333 SE) seletuskirja kohaselt täpsustab

§ 118

lg 1 muudatus normi sisu ning püüab ennetada intressinõuete aegumise regulatsiooni ümber tekkida võivaid vaidlusi. Normi kohaselt hakkab intressinõue aeguma alates maksukohustuse täitmise või alusetult tagastatud summa täielikult maksuhaldurile tasumise päevast; 3) vaidlusalune intressinõue on väljastatud pärast 1. jaanuaril 2009. a sisseviidud muudatuste jõustumist (

§ 164lg 1).

Kuivõrd

§ 118

tuleneva intresside arvestamise aegumise regulatsiooni muutmisel ei nähtud ette rakendussätet, mis näeks ette kuni 31. detsembrini 2008. a tekkinud maksuvõlgade puhul varasema

redaktsiooni kohaldamise, on ilmne, et alates

1. jaanuarist
2. a kehtiv intresside arvestamise aegumise regulatsioon kuulub kohaldamisele ka enne seda kuupäeva tekkinud maksuvõlgade puhul (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-08-1466). Kohaldamisele 3

redaktsiooni järgi intressi arvestamise aegumistähtaeg on üks aasta, arvates maksusumma täieliku tasumise päevast; 4) kaebaja etteheide intressinõude motiveerimatuse kohta on väär. Kontokaardilt nähtub kogu vajalik informatsioon; 5)

§ 118

lg 1 järgi algab aegumistähtaja kulgemine arvates maksusumma täieliku tasumise päevast, seega ei mõjuta aegumistähtaja algust igakordsed maksed, vaid maksusumma täieliku tasumise ajahetk (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-7-06); 6) kuigi antud juhul on tehtud erinevaid intressinõudeid ja neid samas ka tühistatud, on vastustajal seaduslik võimalus tehtud vigu haldusaktis parandada, sh ka haldusaktid kehtetuks tunnistada ja seejuures anda uus õiguspärane ja motiveeritud haldusakt; 7) kaebaja väited, et intressi nõudmine on vastusolus hea usu põhimõttega või et intress on ebamõistlikult suur, on põhjendamatud. 5. Tallinna Halduskohtu 25. aprilli 2011. a otsusega jäeti OÜ Janere kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused oli järgmised: 1) vastupidise rakendusnormi puudumisel kuulub kohaldamisele intressinõude esitamise ajal kehtinud seaduse redaktsioon.

§ 118muudeti Riigikogus 4.

detsembril 2008. a vastu võetud

ja sellega seotud teiste seaduste muutmise seadusega. Rakendusnormi, mis reguleeriks intressi arvestamise aegumist nende intresside osas, mida arvestatakse enne

§ 118uue redaktsiooni kehtimist tekkinud põhivõlalt, eelnimetatud seadus ei sisalda.

Seega polnud maksuhalduril alust vaidlusaluse intressinõude esitamise ajal kohaldada

§ 118redaktsiooni, mis sel ajal enam ei kehtinud; 2) kaebaja seisukoht, et enne 1.

jaanuari

1. a tekkinud põhivõlalt arvestatavate intresside osas seaduse uue redaktsiooni kohaldamise näol on tegemist seaduse tagasiulatuva jõuga, on ekslik. Õiguspärase ootuse põhimõte, mis isikuid seaduse tagasiulatuva jõu vastu kaitseb, ei keela õigusliku regulatsiooni muutmist isikule ebasoodsamaks, küll aga välistab üldjuhul isikule varasema seadusega antud õiguse hilisema äravõtmise või kohustuste panemise selliselt, et kohustuse tekkimine on sõltuvuses asjaoludest, mis leidsid aset enne kohustust sätestava normi jõustumist; 3) käesoleval juhul oleks seaduse tagasiulatuva jõuga tegemist siis, kui seaduse uues redaktsioonis sisalduvaid aegumise põhimõtteid kohaldataks selliste intresside puhul, mille arvestamine oleks seaduse varasema redaktsiooni kohaselt aegunud enne seaduse uue redaktsiooni kehtimahakkamist. Vaid sellisel juhul oleks tegemist õigusega, mille äravõtmise eest PS §-s 10 sätestatud õiguspärase ootuse põhimõte teda kaitseb; 4) isiku õigusest intresse aegumise tõttu mitte maksta saab rääkida juhul, kui mistahes ajahetkel kehtiva seaduse kohaselt oleks aegumistähtaeg lõppenud. Käesoleval juhul see nõnda ei ole. Vaidlusalusele intressinõudele lisatud intressiarvestusest nähtuvalt püsis
2. aasta jaanuarikuu tuludeklaratsioonis kajastamisele kuuluva erijuhtude tulumaksu võlg ühesugusena (178 882 krooni) alates deklaratsiooni esitamise päevale järgnenud päevast (
3. veebruaril
4. a) kuni
5. juulini
6. a, mil kõnealune põhivõlg tasuti. Vahepealsel ajal ei ole kõnealust võlga tasutud ka osaliselt. Võla tasumist kinnitab ka kaebaja poolt kohtuistungil esitatud ettemaksukonto väljavõte. Seega ei olnud kaebaja
7. aasta jaanuarikuu tuludeklaratsioonis kajastamisele kuuluva tulumaksu mitte ühtegi osa tasunud selliselt, et mõnelt osalt intressi arvestamine oleks kuni
8. detsembrini 2008 kehtinud

§ 118

lg 1 kohaselt aegunud enne

uue redaktsiooni kehtimahakkamist. Sama moodi on lugu

1. aasta detsembrikuu tuludeklaratsioonis kajastamisele kuulunud erijuhtude tulumaksuga, mille saldo püsis muutumatuna deklaratsiooni esitamise päevale järgnevast päevast (s.o
2. jaanuarist
3. a) kuni
4. märtsini
5. Kuni
6. detsembrini 2008 kehtinud

§ 118

lg 1 kohaselt aegunuks selle põhivõla esimeselt tagasimakselt intresside arvestamine ühe aasta möödudes tasumisest, mis aga jääb hilisemasse aega kui

1. detsember
2. a. Seega ei olnud ka
3. aasta detsembrikuu tuludeklaratsioonis kajastamisele kuulunud tulumaksusummalt intresside arvestamine enne
4. jaanuari
5. a aegunud; 4

§ 118lg 2 ning § 98 lg 1 kohaselt aegunud enne 17.

juunit 2007 tekkinud maksuvõlgadelt arvestatud intressid. Kuni 31. detsembrini 2008. a kehtinud

§ 118

lg 2 seadis tasumata või tasaarvestamata maksusummalt intressi arvestamise aegumistähtaja sõltuvusse maksusumma määramise aegumistähtajast. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-44-07 leidnud, et

§ 118

lg 1 on rakendatav teadaolevale maksuvõlale, mis tähendab seda, et intressi määramiseks ei ole vaja kontrollida seda, kas maksusumma on deklareeritud õigel ajal ja õiges summas. Maksuhaldur kontrollib vaid maksete tasumise tähtpäeva ja makse laekumise aega ning arvutab nende andmete alusel välja viivitatud päevade arvu ja intressi suuruse; 7) kuni 31. detsembrini 2008. a kehtinud

§ 118

lg 2 kuulus kohaldamisele juhtudel, kui maksuhaldur ei olnud maksusumma määramise aegumistähtaja jooksul maksusummat määranud. Käesoleval juhul oli maksusumma aga maksuotsusega siduvalt kindlaks määratud ning seetõttu ei saa asjakohaseks pidada kaebaja poolt kohtuistungil esitatud viidet Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-91-08; 8) intressinõudes sellise tahtluse tuvastamine olnuks vajalik juhul, kui põhivõlga ei oleks maksuotsusega kindlaks määratud ning sel juhul tõusetuks alles intressinõude esitamisel küsimus, kas maksusumma (põhivõlg) jäi tasumata tahtlikult või mitte, sest sellest sõltuks vastavalt kas kolme- või kuueaastase aegumistähtaja kohaldamine. Antud juhul see küsimus aga ei tõusetu, kuna põhivõlg on maksuotsusega kindlaks määratud; 9) kohus ei nõustu kaebaja etteheitega, et intressinõue ei ole kontrollitav. Intressinõudes on kajastatud kõik

§ 115lõikes 3 nimetatud asjaolud.

Intressinõudele oli lisatud tabel, millest nähtuvad ka põhivõla tasumised. Intressi on arvestatud lähtudes konkreetse nõude saldost konkreetsel ajavahemikul ning põhivõla tasumine kajastubki intressiarvestuses seeläbi, et pärast põhivõla osalist tasumist on järgneval perioodil arvestatud intressi väiksemalt saldolt; 10) kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et intressiarvestus ei kajastaks põhivõlgade tasumisi või tasaarvestamisi õigesti. Kohtuistungil uuritud ettemaksukonto väljavõte aga kinnitab intressiarvestuse õigsust. Seejuures on intressi kujunemine nõuetekohaselt jälgitav ning intressiarvestuse aluseks oleva põhivõla suurus ja selle muutumine kontrollitav. Intressinõue vastab

-s ning haldusmenetluse seaduses sätestatud haldusakti põhjendamise nõuetele; 11) väär on kaebaja seisukoht, et lühikese ajaperioodi jooksul mitme intressinõude esitamisest ja maksuhalduri enda poolt nende kehtetuks tunnistamisest tekkis kaebajal õigustatud ootus sellele, et intressinõuet ei esitata. Sellist ootust kaebajal tekkida ei saanud. Asjaolu, et maksuhaldur on varem andnud välja õigusvastaseid intressinõudeid ning need hiljem ise kehtetuks tunnistanud, ei võta maksuhaldurilt õigust intressinõude esitamise aegumistähtaja jooksul uut intressinõuet esitada; 12) asjaolust, et varasemad samadel perioodidel tekkinud maksuvõlgadega seotud intressinõuded on olnud õigusvastased ning kehtetuks tunnistatud, võib kaebajal tekkida teoreetiliselt maksuhalduri vastu küll teatud muid nõudeid, mitte aga õigust nõuda, et intresse, mille arvestamise ja nõudmise aegumistähtaeg ei ole möödunud, ei nõutaks; 13) põhjendatud ei ole ka intressinõude ründamine väitega, et pole võimalik aru saada, miks erineb uus intressinõue niivõrd palju mõnest varasemast kehtetuks tunnistatud intressinõudest. Haldusakti põhjendamise kohustus ei tähenda, et haldusorgan peaks asja uue läbivaatamise tulemusena antud haldusaktis põhjendama seda, miks see erineb varasemast kehtetuks tunnistatud haldusaktist. Haldusakti põhjendustes peavad ära toodud olema selle andmise faktilised ja õiguslikud alused, intressinõude puhul konkreetselt

§ 115lõikes 3 nimetatud asjaolud.

Need on vaidlusaluses intressinõudes ära toodud. Kui kaebaja leiab, et need on kajastatud ebaõigesti, tuleb tal oma väiteid põhjendada ja tõendada. Seda kaebaja teinud ei ole; 5

§-s 117 sätestatud intressimäär 0,06% päevas on ebaproportsionaalne maksuintressi eesmärgiga, on väär. Iseenesest õige on kaebaja seisukoht, et maksuintressi eesmärk on ühelt poolt hüvitada maksukohustuse õigeaegse täitmata jätmisega tekkiv kahju ning teisalt motiveerida maksukohustuslast enda kohustusi nõuetekohaselt täitma. Sellest ei saa aga teha järeldust, et maksuintressi määr peaks olema sõltuvuses rahaturuintresside muutumisest ega tohiks neist olla oluliselt kõrgem; 18) maksutulu õigeaegne ja korrektne laekumine on riigi seisukohast ülioluline küsimus, sest sellest sõltub olulises osas avaliku võimu teostamine ja avalike teenuste osutamine. Seetõttu peavad seadusandjal olema laialdased võimalused kehtestada meetmeid maksutulu laekumise tagamiseks. Motiveerimaks maksukohustuslast maksukohustuste õigeaegseks ja korrektseks täitmiseks, peabki intress olema oluliselt suurem laenuturul kohaldatavatest intressimääradest; 19) võrreldes eraõiguslikes suhetes kohaldatavate intressimääradega tuleb maksuintressi puhul silmas pidada ka seda, et maksude tasumise õigsuse kontrollimine on avalikule võimule kulukas ja keeruline tegevus ning on igati õiglane, et sellest kulust suurema osa kannavad isikud, kes oma maksukohustusi korrektselt ei täida.

§-s 117 kehtestatud intressimäära proportsionaalsuse ja põhiseaduspärasuse küsimust on Tallinna Ringkonnakohus vaaginud haldusasjades 3-04-426 ning 3-08-1466 tehtud otsustes, leides mõlemal juhul, et kohaldatud intressimäär ei ole ebamõistlikult suur; 20) nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et 0,06%-line intressimäär on karistusliku iseloomuga. Intressimäära suurus iseenesest ei muuda seda karistuslikuks. Mingisuguse mõjutusvahendi määratlemine karistusena või mingisuguste kohustuste täitmist tagava mittekaristusliku mõjutusvahendina on peaasjalikult seadusandja poolse defineerimise küsimus. Kaebaja märgib õigesti, et seadusandja ei ole maksuintressi määratlenud karistusena. Seetõttu ei ole seda alust ka karistusliku meetmena käsitada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. OÜ Janere apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 25. aprilli 2011. a otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel: 1) intressinõue on osaliselt aegunud. Intressid on maksusummadelt perioodil detsember 2004 – jaanuar 2005 aegunud, kuna enne 31. detsembrit 2008. a tekkinud maksuvõlalt 6

redaktsioon; 2) seadusandja ei ole käesolevat olukorda

rakendussätetes reguleerinud, seega tuleb intressinõude esitamisel lähtuda sellest seadusest, mis kehtis intresside arvestamise alguses. Halduskohus on küll õigesti tõlgendanud

§ 118

vana redaktsiooni ja vastavat kohtupraktikat, kuid on jätnud selle ebaõigesti kohaldamata; 3) aegumisel on materiaalõiguslik iseloom. Seetõttu on halduskohtu viide asjaolule, et üldreeglina viiakse menetlustoiminguid läbi kehtiva õiguse alusel, ebaõige. Maksu määramise ja sissenõudmise aegumist reguleerivate sätete puhul on tegemist materiaalõiguslike normidega; 4) kaebajal tekkis õiguspärane ootus, et kehtima jääb see seadus, mis kehtis maksuvõla tekkimise ajal. Tagasiulatuvalt kohaldatavad sätted on keelatud, kui need toovad kaasa isiku kohustuste või vastutuse suurenemise või õiguste ja vabaduste vähenemise või muu negatiivse tagajärje; 5) 1. jaanuaril 2009. a jõustunud

§ 118

muudatus on otseses seoses teiste samal ajal tehtud muudatustega (

§ 105

). Enne

§ 118

uue redaktsiooni jõustumist sai maksukohustuslane kanda summa konkreetsele maksukontole, nüüdsest toimub tasumine ühele kontole ning kohustused tasutakse või tasaarveldatakse kohustuste tekkimise järjekorras. Seega 1. jaanuaril 2009. a jõustunud

§ 118lg 1 saaks kuuluda aegumise osas kohaldamisele vaid juhul, kui kohalduks ka 1.

jaanuarist 2009. a jõustunud

§ 105

lg 6; 6) intressinõue on esitatud pärast 3-aastase maksuvõla aegumistähtaja möödumist. Samas ei ole intressinõudes motiveeritud tahtlust ega tuginetud sellele. Seega on perioodi eest enne

1. juunit
2. a arvestatud intressid aegunud; 7) kuni
3. detsembrini
4. a tekkinud maksuvõlalt intressinõude esitamine hilisema

redaktsiooni alusel on vastuolus põhiseadusega, isegi kui seadus ei välista aegumise tagasiulatuvat kohaldamist. Uut õigusnormi on võimalik kohaldada enne uue õigusnormi jõustumist tekkinud õigussuhetele ainult siis, kui sellekohane soov on selgelt uue õigusnormi rakendussätetes väljendatud; 8) intressinõue ei ole kontrollitav, mistõttu halduskohtu seisukoht on selles osas ebaõige. Asjaolu, et lisas nähtuvad summad, millelt intressi on arvestatud, ei ole piisav. Kohtul tuleb eraldi iga maksu osas teha kindlaks, millal ja millistes osades on põhivõlg tasutud. Kohus on ebaõigesti asunud intressinõuet motiveerima kaebaja poolt kohtuistungil esitatud ettemaksu kontokaardi väljavõttega; 9) kaebajal tekkis õiguspärane ootus, et talle ei esitata intressinõuet, kuna vastustaja on teinud mitmeid intressinõudeid ja on need hiljem ise tühistanud. Kõik intressinõuded on olnud erineva sisuga ja järgnev intressinõue on olnud eelmisest suuremas summas; 10) intress on ebamõistlikult suur ja ebaproportsionaalne maksuintressi eesmärgiga. Seetõttu on see vastuolus PS-ga ja ei kuulu kohaldamisele. Halduskohus ei ole käsitlenud väidet analoogia kohaldamisest intressi vähendamiseks sarnaselt tsiviilõiguses kasutatava viivisega; 11) halduskohus on rikkunud kohtumenetluse norme, kui jättis rahuldamata kaebaja taotluse tuvastada revisjoni peatumine ja peatada intresside arvestus selleks ajaks, mil revisjon oli peatunud. Revisjoni kestvus 1 a 7 k oli ebamõistlikult pikk. Normaalne oleks olnud 3 kuud. Lisaks taotles kaebaja logiraamatu väljanõudmist. Vastustaja on aga maksumenetluses tuginenud üksnes kriminaalasjas kogutud tõenditele. Samuti ei ole kohus lähtunud uurimisprintiibist. 7. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palub jätta OÜ Janere apellatsioonkaebuse rahuldamata. Põhjendused: 1) intressinõue ei ole aegunud, kuna käesoleval juhul tuleb kohaldada

uut redaktsiooni, mis jõustus

1. jaanuaril
2. a. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-86-05 on leitud, et varasemaid õigussuhteid puudutavate ülemineku- ja rakendussätete puudumine tähendab seda, et uus õigusakt jõustub seaduses ettenähtud üldises korras, mõjutades ka 7

§ 118kohta, mistõttu tuleb käesoleval juhul lähtuda 1.

jaanuari 2009. a jõustunud

redaktsioonist; 2)

§ 118

puhul on tegemist menetlusnormiga; 3) kuna tasutud maksusummalt intresside määramine ei olnud

1. jaanuariks
2. a aegunud, hakkas alates
3. jaanuarist
4. a intresside arvestamise aegumistähtaeg kulgema alles maksusumma täieliku tasumise päevast; 4) kaebaja poolt viidatud

§ 118ja § 105 vahel puudub seos.

Teoreetilises kirjanduses on asutud seisukohale, et intresside määramine (intressinõude esitamine) aegub ühe aasta jooksul alates intressi arvutamise aluseks olnud maksusumma täielikust tasumisest (

§ 118lg 1).

Aastane tähtaeg on antud selleks, et maksuhaldur saaks esitada pikema perioodi jooksul kogunenud intresside kohta ühe intressinõude ja hoida sellega kokku menetluskulusid. Varasema redaktsiooni kohaselt algas 1-aastane aegumistähtaeg igakordselt tasumisel, mitte aga alles põhivõla täielikust tasumisest. Kui intresse määratakse maksusummalt, mis on veel tasumata, siis ei teki aegumise küsimust ning vajadusel võib intresse määrata ka korduvalt; 5) ka maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 333 SE seletuskirja kohaselt täpsustab

§ 118

lg 1 muudatus normi sisu ja püüab ennetada intressinõuete aegumise regulatsiooni ümber tekkida võivaid vaidlusi; 6) käesoleval juhul ei saa kohaldada

§ 105lõiget 6 tasumistele, mis toimusid kaebaja poolt enne 1.

jaanuari

1. a; 7) kaebaja seisukohad seoses enne
2. juunit
3. a tehtud intressinõude aegumisega on ebaõiged. Käesoleval juhul ei kohaldu

redaktsioon, mis kehtis enne

1. jaanuari
2. a. Käesoleval juhul on
3. ja
4. a maksusummad, millelt on intressi arvestatud, määratud maksuotsusega, kus on tahtlus tuvastatud. Seega ei olnud maksuvõla põhisummad aegunud intressinõude esitamise ajal. Samas intresside arvestamisel lähtutakse aga 1-aastasest aegumistähtajast, mis hakkab kulgema hetkest, mil isik on tasunud kogu põhivõla; 8) kaebaja väited uue õigusnormi kohaldamise põhiseadusevastasuse osas on alusetud. Käesoleval juhul ei ole tegemist tagasiulatuva jõuga ning kuna aegumise puhul on tegemist menetlusnormiga, kohaldatakse kehtivat õigust, v.a juhul, kui üleminekusätetega ei ole vastupidist sätestatud; 9) intressinõue on piisavalt motiveeritud, arusaadav ja kontrollitav ning kaebaja seisukohad on põhjendamata. Halduskohus on väga põhjalikult analüüsinud ja selgitanud, miks intressinõue on kontrollitav ja õiguspärane; 10) ebaõige on ka kaebaja väide, et halduskohus on hakanud intressinõuet kohtumenetluse kestel ise motiveerima. Istungil esitas kaebaja ettemaksukonto väljavõtte, soovides sellega tõendada intressinõude ebaselgust. Halduskohus võttis esitatud väljavõtte kohtuasja materjalide juurde ning väljavõtet uurides ning seda intressinõude lisas toodud ridadega kõrvutades leidis, et väljavõte tõestab pigem intressinõude õiguspärasust; 11) kaebaja poolt kirjeldatud õiguspärast ootust ei saanud tal tekkida. Intressinõude esitamine on maksuhalduri kohustus, mitte õigus. Halduskohus selgitas, miks eelnevalt tühistatud intressinõuded ei võta maksuhaldurilt õigust esitada uut intressinõuet; 12) väited intressi ebamõistliku suuruse kohta on põhjendamata. Vastustaja lähtub seaduses sätestatud intressimäärast ja käesoleval juhul puuduvad ka alused ning kohustus intressimäära vähendamiseks. Asjakohatu on ka kaebaja väide, et halduskohus oleks pidanud käsitlema analoogiat tsiviilõigusega intressi vähendamise võimaluseks; 13) kohus jättis kaebaja taotluse logiraamatu väljanõudmiseks põhjendatult rahuldamata. Halduskohus andis pooltele taotluste, selgituste ja tõendite esitamiseks täiendavaks tähtajaks
5. märtsi
6. a. Kaebaja esitas uue taotluse alles
7. aprillil
8. a. Kaebaja ei põhjendanud, miks ta ei saanud seda taotlust esitada määratud tähtajaks, ning ka taotlus ise oli põhjendamata. Tegemist oli taotlusega, mis oli esitatud täiesti uutel alustel võrreldes käesoleva vaidlusega. Revisjoni kestvust 1 a 7 k ei saa pidada 8

§ 118

õige redaktsiooni valiku ja nende redaktsioonide tõlgendamise kohta, samuti õiguspärase ootuse ja intressimäära suuruse osas.

1. Intressi aegumise regulatsiooni muutus
2. jaanuarist
3. a ei ole, nagu halduskohus õigesti selgitas, kehtestatud tagasiulatuvalt ning intresse, mis olid selleks ajaks aegunud, ei saanud jätkuvalt nõuda. Asjaolu, et apellant ootas varasema seaduse redaktsiooni alusel intressivõla aegumist varem, kui see toimub
4. jaanuaril
5. a jõustunud redaktsiooni alusel, ei tähenda, et intressinõude aegumist reguleeritakse tagasiulatuva jõuga.
6. Asjaolu, et maksu tasumise kord (

§ 105lg 6) muutus 1.

jaanuarist 2009, ei tähenda, et intressi aegumisele tuleks jätkuvalt kohaldada seaduse varasemat regulatsiooni. Halduskohus märkis õigesti, et varasemate menetlusnormide kohaldamine eeldab seaduses sellekohast normi, mida muudatuste tegemisel maksukorralduse seaduses ette ei nähtud. Kuigi maksude tasumise kord muutus maksukohustuslastele uue seaduse jõustumisega soodsamaks, ei toonud seaduse muutmine kaasa maksukohustuslaste maksuvõlgade ümberarvutamist. Maksuvõlad, mis olid apellandil olemas

1. detsembril 2008, jäid püsima kuni nende edasise maksmiseni.
2. Apellant leiab, et kohtumenetluse käigus esitatud tõenditega ei ole võimalik kõrvaldada intressinõude vormipuudust, mis apellandi väitel seisneb selles, et intressinõudest ei ole võimalik tuvastada, millal maksuvõlg on tasutud ning millal intressinõue seetõttu aegub. Ringkonnakohus selgitab, et intressinõue ei ole haldusakt, mida maksuhaldur annab kaalutlusõiguse alusel. Seetõttu on ka kohtumenetluse käigus tõendite esitamisel selle kohta, et intress ei ole aegunud ning selle tasumist nõuti seadusega kindlaksmääratud suuruses, võimalik tuvastada, et intressinõudes selle põhjenduste mahukama esitamise korral ei oleks intressinõude suurus olnud teistsugune. HMS § 58 kohaselt tuleb sellise veendumuse tekkimise korral jätta intressinõude tühistamise taotlus rahuldamata.
3. Vastuseks apellandi väitele, et ettemaksu konto lk 23 (tl 93) kohaselt on
4. a jaanuaris loetud tasutuks maksuvõlg tulenevalt TSD-st 01.2008, mis on vastuolus
5. jaanuaril
6. a jõustunud

§ 105

lõikega 6, selgitab ringkonnakohus, et küsimus sellest, milliste maksuvõlgade tasumine

1. aastal aset leidis, pole intressinõude aegumise otsustamisel tähtis: intressinõue ei saanud aeguda nende intressisummade osas, mis polnud
2. detsembriks 2008 aegunud (s.t maksusummat polnud osaliselt hiljemalt
3. detsembril 2007 tasutud), enne, kui kogu maksusumma tasuti. Tõendid puuduvad selle kohta, et apellant oleks intressinõude esitamise ajaks kogu maksuvõla tasunud. Seetõttu ei saa ka maksuvõla tasumisel selle ebaõige arvestamine maksuliikide lõikes
4. a jaanuaris viia kaebuse rahuldamiseni. Maksukohustuslane peab ise pidama maksuvõlgade ja intressi arvestust ning näitama, et intressinõue on esitatud ebaõiges suuruses.
5. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilõiguses (TsÜS § 138) kehtiva hea usu põhimõtte kohaldamine maksuõigussuhetes ei ole võimalik. Hea usu põhimõtte sellist kehtivusala seadusest ei tulene. Maksuõigussuhted ei ole tsiviilõigussuhted ning neile tsiviilseadustiku 9

§ 115

lõikest 1 tulenevalt kohustus ise arvestada tasumata maksusummadelt intressi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-3-1-60-08, p 13) ning seetõttu pidi ta ise teadma intressivõla olemasolust ja selle suurusest.
3. Apellant taotles halduskohtus revisjoni peatumise tuvastamist ja sellega seoses intresside arvestamise peatumist. Ringkonnakohtu arvates ei saa tegemist olla taotlustega, mida kohus lahendab kohtuotsuse resolutsioonis. Kaebaja ei ole taotlenud kaebuse muutmist (esitanud uut nõuet), samuti ei saa neid nõudeid käsitleda eraldi kaebustena. Ringkonnakohtu arvates ei oleks kaebuse muutmine olnud ka otstarbekas ning HKMS § 19 lg 8 eeldused polnud täidetud. Maksukorralduse seadusest ei tulene alust jätta intressid arvestamata ja sisse nõudmata, kui revisjon peatub. Käesolevas asjas ei käi vaidlus maksuotsuse õiguspärasuse üle, see vaidlus on lahendatud jõustunud kohtuotsustega haldusasjas nr 3-08-
4. Seetõttu ei saaks revisjoni peatumise tuvastamise korral kaebust ka osaliselt rahuldada.
5. Intressimäära suurus iseenesest ei näita intressi karistuslikku iseloomu. Apellandi viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu
6. juuli
7. a otsuses käsitletud asjaolud olid erinevad ning apellandi viide sellele lahendile pole seetõttu asjakohane. Viidatud lahendis käsitletud maksuvõlale lisatava täiendava summa suurus ei sõltu maksuvõla tasumise ajast. Maksuintressi peamine eesmärk pole karistada maksukohustuslast maksu õigeaegse tasumata jätmise eest, vaid ära hoida riigile maksude mittetähtaegse tasumisega tekkivat kahju.
8. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 92 lg 1 alusel tuleb apellandi taotlus menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt jätta rahuldamata. Lauri Madise Ruth Virkus Oliver Kask 10