3-10-2424/25

3-10-2424 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuli
2. a Tallinn Haldusasja number 3-10-2424 Haldusasi E.G. kaebus maa ostueesõigusega erastamise toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja: E.G. RESOLUTSIOON
3. Tagastada E.G. kaebus HkMS § 11 lg 31 punkti 5 alusel.
4. Saata käesolev määrus kaebuse esitajale. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul määruse saamisest arvates (HkMS § 11 g 8, § 471 lg 2 ja 3). ESITATUD KAEBUS JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
6. septembril 2010 saabus Tallinna Halduskohtule E.G. kaebus, milles taotleti Tallinnas Tüve 42 asuva maa ostueesõigusega erastamise toimingute õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse kohaselt omandas kaebuse esitaja isa P. S.
7. aastal 1000 ruutsülla suuruse krundi Tallinnas Tüve tn 42 koos seal paikneva elamuga. Kaebusele lisatud dokumentidest nähtub, et
8. aastal moodustati Tüve 42 / Nõmme 54 krunt suurusega 3965 m2 majavalduste krundiks võrdsetes ½ suurustes mõttelistes osades A. R. ja P. S. Samuti nähtub, et
9. aprillil 2005 on R. R. ostueesõigusega erastanud 1659 m2 suuruse maatüki aadressil Nõmme tee 78, mis kaebuse esitaja sõnul on osa varem nimetatud 3965 m2 suurusest krundist Tüve 42/Nõmme
10. Hetkel Tüve 42 aadressi kandva hoone juurde maa ostueesõigusega erastamise menetlus on arusaadavalt aga pooleli. Kaebuse ja sellele lisatud materjalide pinnalt näib, et selles osas on koostatud katastriüksuse plaan, mille kohaselt on Tüve 42 krundi suuruseks 2306 m2, ent E.G., erinevalt Tüve 42 hoonete teistest kaasomanikest, ei ole allkirjastanud piiriprotokolli ega tasunud nõutavat osa maa ostueesõigusega erastamise hinnast. Kaebuse esitajale saadetud kirjadest nähtuvalt on Tallinna Linnavaraamet selgitanud kaebuse esitajale, et kui ta ei tee omapoolseid toiminguid Tüve 42 hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamiseks, siis erastatakse maa teistele kaasomanikele.
12. jaanuari 2011 määrusega jättis halduskohus E.G. kaebuse käiguta, määrates kaebuse esitajale samas riigi õigusabi. Kaebuse käiguta jätmise põhjustas asjaolu, et kaebuses ei olnud välja toodud, milles seisneb kaebuse esitaja põhjendatud huvi erastamistoimingute õigusvastasuse tuvastamise vastu. Riigi õigusabi osutaja esitas kohtule
13. märtsil 2011 avalduse riigi õigusabi osutamise lõpetamise kohta riigi õigusabi seaduse § 19 lg 1 alusel ning märkis avalduses, et on analüüsinud kaebuse esitamise aluseks olevaid asjaolusid ning jõudnud järeldusele, et kaebuses esinevaid puudusi ei ole võimalik kõrvaldada, olles seda selgitanud ka kaebuse esitajale.
15. märtsil 2011 esitas E.G. kohtule kaebuse täiendused, milles selgitab kaebuse aluseks olevaid asjaolusid ning täpsustab oma taotlusi, märkides samas, et tema põhjendatud huviks ei ole kahju hüvitamisenõude esitamine , vaid kodurahu saavutamine.
16. Kohus leiab, et E.G. kaebust ei ole võimalik menetlusse võtta ning see kuulub tagastamisele halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 11 lg 31 p 5 alusel. Selles sätte kohaselt tagastab halduskohus kaebuse, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Halduskohtusse pöördumise õigust reguleerib HkMS § 7 lg 1, milles sätestatakse muuhulgas, et kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvi mingisuguse asjaolu (sh haldusakti või toimingu õigusvastasuse) tuvastamiseks on isikul juhul, kui selle asjaolu tuvastamine on talle vajalik oma õiguste edaspidiseks kaitseks. Teisisõnu peab haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine andma isikule mingisuguse selge eelise ehk õigusliku kasu, aidates isikut oma subjektiivsete õiguste kaitsel. Asi on nimelt selles, et haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisega kohus pelgalt konstateerib vastava asjaolu esinemist. Kohtuotsusega, millega tuvastatakse haldusakti või toimingu õigusvastasus, ei panda haldusorganile mingisuguseid konkreetseid kohustusi, see ei muuda õigusvastast haldusakti kehtetuks ega kohusta haldusorganit õigusvastast haldusakti või toimingut tagasi täitma või selle negatiivseid tagajärgi likvideerima. Teineteisest tuleb eristada haldusakti kehtivust ja õiguspärasust. Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni ning on oma kehtivuse korral täitmiseks kohustuslik ka juhul, kui see on õigusvastane. Kohtumenetluse eesmärk on isikute õiguste kaitse. Seetõttu ei saa isik haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudega kohtu poole pöörduda pelgalt selleks, et mingisuguse haldusakti või toimingu õigusvastasuses veenduda, vaid see õigus on tal üksnes juhul kui tal on õigusvastasuse tuvastamiseks eelnevalt kirjeldatud põhjendatud huvi. Kaebus kuulub HkMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastamisele, kui on ilmne, et kaebuse esitajal ei saa põhjendatud huvi olla, isegi juhul kui tema poolt kaebuses esitatud väited on tõendatud. Kohus leiab, et antud juhul see nõnda ongi. Kaebuse aluseks olevaid asjaolusid arvestades on ilmne, et vaidlusaluste erastamistoimingute ja haldusaktide õigusvastasuse tuvastamine ei aitaks kaebuse esitajat tema õiguste edaspidisel kaitsmisel ning seetõttu puudub tal kaebeõiguse olemasoluks nõutav põhjendatud huvi. Kohus märgib siinkohal, et kahju hüvitamise nõude esitamise on kaebuse esitaja ise välistanud ning seetõttu ei saa see põhjendatud huvina kõne alla tulla.
17. Sisuliselt näib kaebuse esitaja sooviks olevat see, et ta saaks enda omandisse 3965 m2 suuruse maatüki. Selle eesmärgi saavutamine ei ole kohtu hinnangul aga võimalik. Kaebusele lisatud materjalidest nähtuvalt, on vaidlusalusest maast 1659 m2 suurune tükk ostueesõigusega erastatud (müüdud) juba
18. aprillil 2005 R. R. Nimetatud maatükk on kantud kinnistusraamatusse. Selleks, et kaebuse esitajal võiks isegi teoreetiliselt tekkida omandireformi raames omandiõigus sellele maatükile, oleks kaebuse esitajal tulnud esitada kohtule kaebus taotlusega tühistada haldusaktid, millega määrati kindlaks Nõmme tee 78 asuvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid ning otsustati maa ostueesõigusega erastamine R. R.le. Käesoleval ajal on ilmne, 2 et nende haldusaktide tühistamiskaebuste esitamise tähtajad on ammu möödunud. HkMS § 9 lg 1 kohaselt saab haldusakti tühistamiseks kaebuse esitaja 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates. Sama paragrahvi lõikes 9 sätestatakse aga, et kui haldusakti ei ole kaebuse esitajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks. Kaebuse kohaselt sai kaebuse esitaja Nõmme tee 78 kinnistu moodustamisest teada
19. juulil 2008, seega praeguseks ligi 3 aastat tagasi. Sellises olukorras on ilmne, et kaebetähtaeg maa erastamise aluseks olevate haldusaktide tühistamise nõudega kohtu poole pöördumiseks on möödunud. Kuigi teoreetiliselt oleks kaebuse esitajal võimalik taotleda kaebetähtaja ennistamist, on ilmne, et tähtaja ennistamise alused antud juhul puuduvad. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebuse esitajal võimalik omandireformi raames enam saada praeguseks Nõmme tee 78 aadressi kandva maatüki omanikuks ning seega saa tal olla ka põhjendatud huvi R. R.le maa erastamisega seotud haldusaktide ja toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Need haldusaktid jääksid kehtima ka juhul kui kohus tuvastaks nende õigusvastasuse. Siinkohal tuleb samuti tähele panna, et HkMS § 9 lg 5 kohaselt saab kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Nõmme tee 78 hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamine lõppes vastava müügilepingu sõlmimisega
20. aprillil 2005, käesoleva kaebuse esitamiseks oli sellest möödunud juba viis ja pool aastat. Kuigi ka tuvastamisnõude puhul oleks teoreetiliselt võimalik tähtaja ennistamine, on kohtu hinnangul samuti ilmne, et tähtaja ennistamiseks puuduvad alused, kuivõrd miski ei õigusta seda, et kaebuse esitaja viivitas tuvastamiskaebusega kohtu poole pöördumisega enam kui kaks aastat pärast seda, kui ta enda hinnangul õigusvastastest toimingutest teada sai. Kuigi HkMS § 9 lõikes 5 sätestatud tähtaja kulgemine ei alga vastavatest haldusaktidest või toimingutest teada saamisest, vaid nende haldusaktide andmisest või toimingute sooritamisest, siis haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamise taotlusega kohtu poole pöördumise 3-aastase tähtaja ennistamine oleks teoreetiliselt võimalik juhul kui kaebuse esitaja pärast neist haldusaktidest või toimingutest teada saamist mõistliku aja jooksul vastava kaebuse kohtule esitaks. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja sellega ilmselgelt liialt kaua viivitanud. Kohus leiab, et ka kaebetähtaja ilmselge möödalaskmine ning kaebetähtaja ennistamise aluse ilmselge puudumine õigustavad kaebuse tagastamist HkMS § 11 lg 31 p 5 alusel.
21. Kaebusest ja sellele lisatud materjalidest võib aru saada, et hetkel endiselt pooleli Tüve tn 42 hoonete juurde 2306 m2 suuruse maa erastamise menetlus ning üheks ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektiks selle maa osas oleks ka E.G.. Lisaks temale veel teised Tüve 42 hoonete kaasomanikud. Varasemalt on E.G. vaidlustanud Tallinna Halduskohtus Tallinna Linnavalitsuse
22. oktoobri 2007 korralduse nr 1827-k, millega määrati kindlaks Tüve 42 ehitiste teenindamiseks vajalik maa ja selle ostueesõigusega erastamine. Nimetatud kaebus oli haldusasja nr 3-09-1469 esemeks, ent selles asjas lõpetas kohus menetluse HkMS § 12 lg 3 alusel seoses kaebetähtaja möödalaskmise ja mitte-ennistamisega. Asjas, milles kohus on menetluse lõpetanud, ei saa uuesti halduskohtusse pöörduda. Seega ei ole kaebuse esitajal enam võimalik vaidlustada ka korraldust, millega määrati kindlaks Tüve 42 hoonete juurde erastatava maa suurus. Sellegi haldusakti õigusvastasuse tuvastamisest ei oleks kaebuse esitaja õiguste kaitseks abi, sest see jääks ikkagi kehtima.
23. Kaebuse täienduses on kaebuse esitaja soovinud ka, et kohus tuvastaks tema omandiõiguse Tüve 42 majavaldusele. Kaebuse esitaja näib olevat seisukohal, et Tüve 42 asuvad hooned on tema ainuomandis. Omandiõiguse tunnustamiseks ja vara võõrast valdusest väljanõudmiseks tuleb kaebuse esitajal pöörduda aga tsiviilkohtumenetluse korras maakohtu poole. Halduskohus võib küll tuvastada tsiviilõiguslikke asjaolusid, kui need on vajalikud haldusvaidluse lahendamise seisukohast, ent käesoleval juhul see nii ei ole. Haldusaktid Tüve 42 (samuti Nõmme tee 78) hoonete teenindamiseks vajaliku maa kindlaksmääramise ja ostueesõigusega erastamise kohta on kehtivad ning nende tühistamise taotlemine käesoleval ajal ei ole enam võimalik. Nende aktide 3 õigusvastasuse tuvastamiseks pole kaebuse esitajal aga põhjendatud huvi ning seetõttu ei teki sellist haldusvaidlust, mille lahendamiseks oleks vaja tuvastada Tüve 42 hoonete omandiõigus. Kohus märgib siiski, et kaebuse esitaja väide, et tema omandiõigus Tüve 42 hoonetele tervikuna on tuvastatud Tallinna Linnakohtu
24. oktoobri 2004 otsusega tsiviilasjas nr 2/19-7303/03, ei ole päris täpne. Nimetatud kohtuotsusest nähtuvalt tunnustas kohus E.G. omandiõigust ¼ suurusele mõttelisele osale Tüve 42 asuvast ehitisest koos selle oluliste osade ja päraldistega ning mõistis selle osa J. G.lt E.G. kasuks välja. Nimetatud kohtuotsusega ei ole niisiis tuvastatud, et kogu Tüve 42 ehitis oleks E.G. omandis, samas kui seda, et ¼ suurune mõtteline osa sellest tema omandis on, ei ole ka Tallinna Linnavalitsus maa ostueesõigusega erastamise menetluse raames kahtluse alla seadnud. Ka pärimisõiguse tunnistuselt, mille kaebuse esitaja kohtule esitas (tl 8) nähtub, et E.G. on pärimise teel omandanud ¼ suuruse mõttelise osa Tüve 42 elamust.
25. Kaebuse esitaja on kaebuse täienduses selgitanud, et tema tegelikuks sooviks on kodurahu saavutamine. Olukorras, kus kehtiva haldusaktiga on kindlaks määratud Tüve 42 hoonete juurde erastavata maa (teenindusmaa) suurus, oleks kaebuse esitajal kohtu hinnangul kõige mõistlikum teha omapoolsed toimingud maa ostueesõigusega erastamise menetluses. Tallinna Linnavalitsuse poolt kaebuse esitajale antud selgitus, et vastavate toimingute tegemata jätmisel kaotab kaebuse esitaja sootuks maa ostueesõigusega erastamise võimaluse, on iseenesest õige. Kaebuse esitaja seisukoht, et tal oleks õigus omandireformi käigus saada kogu 3965 m2 suuruse maatüki omanikuks, on ilmselgelt ekslik. Kaebusest ega selle juurde lisatud materjalidest ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks seaduses ettenähtud tähtajal esitanud avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks või et ta oleks tunnistatud selle maa osas omandireformi õigustatud subjektiks. Omandireformi käigus maa tagastamine toimus kindlate menetlusreeglite kohaselt ning ainuüksi asjaolu, et maa oli enne Eesti okupeerimist ning nõukogude okupatsioonivõimude poolt kogu maa natsionaliseerimist kaebuse esitaja isa omandis, ei anna kaebuse esitajale absoluutset õigust seda maad omandireformi käigus enda omandisse saada. Kaebuse esitajal on võimalik maa omanikuks saada seega ostueesõigusega erastamise teel. See menetlus on praegu pooleli. Kohus leiab, et kaebuse esitajal oleks mõistlik teha omapoolsed toimingud maa ostueesõigusega erastamise menetluses ning sel juhul saaks maa ostueesõigusega erastamise Tüve 42 osas lõpule viia ning kaebuse esitaja saaks maa omanikuks. Kristjan Siigur kohtunik 4