KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-385 Haldusasi PHD Tööjõud OÜ kaebus Maksu-

§ 64

lg 1 punktist 5 tulenev õigus teabe andmisest keelduda laieneb ka osaühingu juhatuse liikmele või ainuosanikule osaühingult küsitava informatsiooni osas. Siinjuures heidab kaebuse esitaja ette seda, et tema sellekohaseid väiteid ning viiteid Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ei ole vaideotsuses isegi mitte puudutatud. Kaebuse esitaja märgib, et tema juhatuse liikmel Krista Vainolal on kahtlus, et temalt soovitavat informatsiooni võidakse kasutada tema vastu hilisemas kriminaalmenetluses. Selle väite kinnituseks viitab kaebuse esitaja maksuhalduri ametniku

1. septembri 2010 e-kirjale, kust nähtub, et maksuhaldur on seadnud kahtluse alla Krista Vainolaga seotud äriühingute tegevuse seaduslikkuse. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et nähtuvalt Põhja maksu- ja tollikeskuse
2. novembri 2010 otsusest nr 12.2-3/6904-8 on käesoleval ajal toimumas väärteomenetlus kas Puhdas Investeeringute OÜ või Krista Vainola suhtes.
3. Kaebuse esitaja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustele kohtuasjades Eckle vs. Saksamaa

§ 11

lõikest 2 tulenevalt puudub maksustamise seisukohalt tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel nii maksukohustuslasel/kontrollitaval kui ka kolmandal isikul valiku tegemise ainuõigus, otsustamaks, milline maksuhalduri menetlustoiming on asjakohane või mitte.

1. Samuti viitab maksuhaldur MKS § 61 lõikes 1 sõnaselgelt sätestatud õigusele kolmandalt isikult teavet nõuda ning selgitab, et antud juhul oli kolmandalt isikult teabe nõudmine vajalik, leidmaks kinnitust maksukohustuslase poolt antud teabele ning veendumaks tehingute majanduslikus sisus selliselt nagu need on maksukohustuslase raamatupidamisdokumentides vormistatud.
2. Vastustaja selgitab, et vaideotsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud teabe andmisest keeldumist seoses võimalike menetlustega OÜ PHD Tööjõud juhatuse liikme Krista Vainola suhtes ning jõutud järeldusele, et teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumiseks puudub õiguslik alus. Vastustaja leiab seejuures,

§ 64

lg 1 p 5 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumisel peab olema täidetud kaks eeldust: esiteks, isik, kellelt maksuhaldur teavet nõuab, peab olema maksukohustuslase abikaasa, otsejoones sugulane, õde või vend vms ning teiseks peab isik, kelle kohta maksuhaldur teavet nõuab, olema konkreetses maksumenetluses maksukohustuslase staatuses. Seejuures toob vastustaja välja, et omavahel seotud isikuteks saavad olla ainult erinevad 3 füüsilised isikud. Vastustaja hinnangul peab isik, kes on seotud mitme äriühinguga läbi juhatuse liikme kohustuste, arvestama sellega, et ta osaleb maksumenetluses kahe erineva/eraldiseisva äriühingu esindajana, koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Samuti leiab vastustaja,

§ 64

lg 1 punktile 6 saab isik tugineda eelkõige juhul, kui süüteomenetlus või kriminaalmenetlus on alanud. Siinkohal viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu lahenditele haldusasjades nr 3-06-2016, samuti haldusasjades 3-08-1596, 3-06-898, 3-09-

2. Vastustaja rõhutab ka seda, et vaidlusaluse korraldusega ei kohustatud teavet andma ja dokumente esitama OÜ PHD Tööjõud esindusõiguslikku isikut füüsilise isikuna. Vastustaja leiab, et enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärasele teabe ja dokumentide esitamise nõudmisele ning seega ei välista see ka kaasaaitamiskohustust. Vastustaja leiab samuti, et kaebuse esitaja seisukohtadega nõustumine muudaks sisutuks maksumenetluses kehtiva uurimispõhimõtte, kui iga isik võiks kontrollimatult viidata MKS § 64 lg 1 punktile 6 ja maksuhaldur peaks seda tingimusteta aktsepteerima. Vastustaja leiab, et kuna vaidlustatud korralduse täitmisest ei tulene OÜ PHD Tööjõud suhtes süüteo algatamine või läbiviimine, ei ole asjakohased kaebuse esitaja viited Riigikohtu ja EIK lahenditele, milles valdavalt käsitletakse isiku õigusi algatatud süüteomenetlustes. Vastustaja ei nõustu samuti kaebuse punktis 11 esitatud viitega Riigikohtu lahendile asjas nr 3-4-1-3-10 ja leiab, et viidatud lahendiga ei muutnud Riigikohus oma senist kohtupraktikat enese mittesüüstamise küsimuses ega korrigeerinud oma varasemas praktikas väljendatud seisukohti.
3. Vastustaja ei nõustu ka kaebuses toodud seisukohaga, et maksuhaldur ei ole taganud osaühingule võimalust olla ära kuulatud ning ei ole küsinud, kas osaühing soovib tugineda MKS § 64 lg 1 tagatisele. Vastustaja selgitab, et kuivõrd kaebuse esitaja asus koheselt korraldust vaidlustama ning on keeldunud maksuhalduriga lävimisest ja nõutud teabe ning dokumentide esitamisest, ei ole olnud võimalik teda maksumenetluse ajal MKS § 64 lõikega 3 ettenähtud korras teavitada, küll aga on aga vastav teavitus märgitud vaidlustatud korralduses. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et OÜ PHD Tööjõud kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kaebuse esemeks on antud juhul Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
5. detsembri 2010 korralduse nr 12.2-3/8015-3 tühistamise taotlus. Tegemist on korraldusega, millega maksuhaldur nõudis kaebuse esitajalt kui kolmandalt isikult maksukorralduse seaduse (MKS) § 61 lõigete 1 ja 3 ning § 62 lg 1 alusel teabe ja dokumentide esitamist seoses kaebuse esitaja ning OÜ Puhdas Tekstiil vaheliste tehingutega. Nimetatud korralduse õiguspärasus ei sõltu mingil moel sellest, kas või mil määral käsitles Maksu- ja Tolliamet kaebuse esitaja poolt vaides esitatud väiteid vaideotsuses. Kaebuse esitaja ei ole soovinud vaidlustada vaideotsust ning kaebusest ei nähtu ka, et vaideotsus kaebuse esitaja õigusi vaide esemest sõltumatult kuidagi rikkuda saaks, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et vaideotsuse eraldi vaidlustamine ei oleks ilmselt MKS § 151 lg 1 p 3 kohaselt ka võimalik. Kohtu hinnangul tuleb kaebus rahuldamata jätta aga eelkõige seetõttu, et vaidlusalune korraldus ei rikuks MKS § 64 lõikest 1 tulenevat õigust teavet mitte anda isegi juhul kui kaebuse esitajal selline õigus asjaolusid arvestades oleks.
6. Kohus leiab,

§ 61

alusel kolmandale isikule antud maksuhalduri korralduse õiguspärasus ei sõltu sellest, kas kolmandal isikul on õigus teabe andmisest keelduda või mitte. Ekslik on ka kaebuse esitaja seisukoht, et enne vaidlusaluse korralduse andmist oleks ta tulnud ära kuulata ning välja selgitada, kas ta nõutud teavet anda saab. MKS § 61 lõike 1 esimeses lauses sätestatakse 4 sõnaselgelt maksuhalduri õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Sama lõike teises lauses sätestatakse, et eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. MKS § 61 lõike 3 kohaselt toimub teabe nõudmine selles sättes nimetatud ja viidatud vorminõuetele vastava korraldusega. Ainsa eeldusena kolmandale isikule MKS § 61 lõikes 3 nimetatud korralduse adresseerimisel sätestatakse sama paragrahvi

1. lõikes see, et maksuhaldur oleks varem pöördunud maksukohustuslase poole. Eeltoodud sätetest tuleneb, et maksuhaldur ei pea enne korraldusega kolmanda isiku poole pöördumist välja selgitama, ega see kolmas isik ei soovi MKS § 64 lõike 1 mõnele punktile viidates teabe andmisest keelduda. Ka MKS § 61 lg 1 lausete järjestusest tuleneb, et esmalt nõuab maksuhaldur teavet ning alles seejärel saab korralduse adressaadiks olev kolmas isik otsustada, kas ta annab nõutud teavet või keeldub sellest, kui selleks on seaduslik alus. See on ka igati loogiline, sest MKS §-s 64 sätestatud teabe andmisest keeldumise alustele tuginemine ei ole isikule kohustuslik, vaid isikul on õigus seal sätestatud asjaolude esinemisel teabe andmisest keelduda. Otsustamaks, kas oma vaikimisõigust realiseerida või mitte, peab isikul olema aga piisavalt teavet selle kohta, mida temalt küsida soovitakse. Seejuures ei tulene MKS §-st 64 kuidagi, et isik, kellel on seadusest tulenev õigus teabe andmisest keeldumiseks, ei võiks näiteks valikuliselt mõnele küsimusele vastata, teisele aga vastamata jätta või esitada maksuhaldurile viimase poolt nõutud dokumendid, ent jätta vastamata maksuhalduri täiendavatele küsimustele. Selleks, et isik saaks otsustada oma vaikimisõiguse teostamise üle, peab talle niisiis teada olema, mille kohta temalt teavet soovitakse. Eeltoodu tähendab seda, et saades maksuhaldurilt MKS § 61 alusel antud korralduse ning leides, et tal on MKS § 64 alusel õigus keelduda selles korralduses nõutud teabe andmisest, täidabki isik korralduse selliselt, et teatab maksuhaldurile korralduses näidatud tähtpäevaks teabe andmisest keeldumisest ning toob välja keeldumise aluse. Oma vaikimisõiguse teostamiseks ei ole seega vajalik maksuhalduri korralduse vaidlustamine vaide- või kohtumenetluses. Samas, isegi kui käsitada asjaolu, et isik tugineb korralduse peale esitatud vaides või kaebuses teabe andmisest keeldumise alusele, teabe andmisest keeldumisena, ei anna see põhjust korralduse tühistamiseks vaide- või kohtuotsuses, kuna korraldus ei ole selle adressaadi võimaliku vaikimisõiguse olemasolu tõttu õigusvastane. Väär on ka kaebuse esitaja seisukoht, et enda arvates vaikimisõigusele tugineda võiv isik võiks talle adresseeritud maksuhalduri korraldust üldse eirata või maksuhalduriga suhtlemisest sootuks keelduda. Sellist privileegi MKS §-st 64 tulenev vaikimisõigus isikule ei anna. Eeltoodust tulenevalt ei riku vaidlusalune korraldus kaebuse esitaja õigusi ega ole õigusvastane ning selle tühistamise taotlus tuleb ainuüksi sel põhjusel rahuldamata jätta. Isegi juhul kui kaebuse esitajal on MKS §-st 64 tulenev õigus teabe andmisest keelduda, võiks tema õigusi rikkuda see, kui maksuhaldur, reaktsioonina sellele, et kaebuse esitaja teabe andmisest keeldub, kasutab sunnivahendit teabe saamiseks. Selliseks sunnivahendiks saaks käesoleval juhul olla sunniraha määramine. Sunniraha aga kaebuse esitajale antud juhul määratud ei ole. Korralduses on küll tehtud sunnirahahoiatus, ent see iseenesest kaebuse esitaja õigusi ei riku. Sunniraha määramise õigus teabe andmise korralduse täitmata jätmise eest on võimalik üksnes juhul kui isikul on teabe andmise kohustus ehk teisisõnu ei saa sunniraha määrata, kui isikul on seadusest tulenev õigus teabe andmisest keelduda ning ta on avaldanud soovi seda õigust kasutada.
2. Kuigi juba eeltoodud põhjustel tuleb kaebus rahuldamata jätta, peab kohus siiski vajalikuks võtta seisukoht ka kaebuses esitatud põhiliste väidete osas, mis puudutavad küsimust sellest, kas kaebuse esitajal oleks antud juhul õigus teabe andmisest keelduda. Kohtu hinnangul ei saa kaebuse esitaja vaikimisõigus tuleneda MKS § 64 lg 1 punktist 5, mille kohaselt on teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal, õe või 5 venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega. Korralduse adressaadiks on antud juhul juriidiline isik OÜ PHD Tööjõud, kellel ei saa olla ei abikaasat, otsejoones sugulasi ega muid MKS § 64 lg 1 punktis 5 nimetatud isikuid. Kohus leiab samuti, et põhiseaduse (PS) § 22 lõikes 3 kasutatud mõiste „lähedased“ hõlmab üksnes inimeste, st. füüsiliste isikute vahelisi suhteid. Juriidilisel isikul ei saa olla lähedasi PS § 22 mõistes. Väär on kaebuse esitaja seisukoht, et juriidilise isiku ning tema ainuosanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks oleva füüsilise isiku õigused kattuvad. Tegemist on siiski kahe eraldi subjektiga, kes kannavad erinevaid õigusi ja kohustusi. Õigusest teavet mitte anda saaks antud juhul rääkida siis, kui teabe andmist oleks nõutud isiklikult Krista Vainolalt, kui teda isiklikult oleks kutsutud maksuhalduri juurde selgitusi andma või kui temalt oleks nõutud kirjalike seletuste esitamist. Sellel juhul on ilmne, et eristada ei oleks võimalik Krista Vainolat kui OÜ PHD Tööjõud juhatuse liiget ning teda kui füüsilist isikut ja ilmselt võiks Krista Vainola keelduda maksuhaldurile teabe andmisest põhjusel, et tema antud teave võib teda süüstada mõnes karistatavas teos. Asjaolu, et Krista Vainola on OÜ PHD Tööjõud ainus juhatuse liige, ei anna aga sama ulatuslikku vaikimisõigust OÜ-le PHD Tööjõud. Vaidlusaluses korralduses ei ole nõutud, et teavet peaks andma Krista Vainola isiklikult. OÜ PHD Tööjõud võib seda teha oma töötajate kaudu või kui tal töötajaid ei ole, siis kasutada maksuhalduriga suhtlemiseks lepingulist esindajat. Seeläbi saaks Krista Vainola vältida end süüstavate ütluste andmist, samas oleks täidetud OÜ PHD Tööjõud kohustus maksuhaldurile teavet anda. Juhul kui OÜ PHD Tööjõud saaks teabe andmisest keelduda üksnes põhjusel, et Krista Vainola on tema ainus juhatuse liige, tähendaks see sisuliselt seda, et erinevaid õigusi ja kohustusi kandvatel füüsilisel ja juriidilisel isikul on võimalik kohustuste täitmist vältida nö. teineteise selja taha peitu pugedes. Juriidilise isiku näol on küll tegemist õigusliku abstraktsiooniga, ent tema õigussubjektsuse sisuks on just nimelt see, et ta on iseenda õiguste ja kohustuste kandja ning need õigused ja kohustused on lahutatud tema osanike, aktsionäride, liikmete või juhtkonna õigustest ja kohustustest. Teatud juhtudel võivad juriidilise isiku ja selle ainuosaniku või ainsa juhatuse liikme huvid tõepoolest samastuda ning teatud juhtudel võib juriidilise isiku õiguste rikkumine rikkuda ühtlasi ka selle ainuosaniku õigusi. Nii näiteks võib sellise äriühinguga seotud kohtuasja ebamõistlikult pikaajaline menetlus või äriühingu hea nime kahjustamine kahjustada ka selle ainuosanike huve ja õigusi, mille kaitseks viimased seepeale välja astuda saavad. Küll aga ei saa väita, et selliste äriühingute puhul osaniku või juhatuse liikme ja äriühingu õigused kattuksid näiteks osas, mis puudutab teabe andmist maksumenetluses ning samuti ei saa äriühingu ja tema ainuosaniku või ainsa juhatuse liikme suhet samastada suhetega MKS § 64 lg 1 punktis 5 nimetatud isikute vahel. Kaebuse esitaja seisukohta ei toeta kohtu hinnangul ka üksi kaebuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest, milles võetud seisukohtadest on kaebuse esitaja teinud ilmselgelt liiga kaugeleulatuvad järeldused.
3. Kohus leiab samuti, et kaebuses välja toodud asjaolude korral ei saa OÜ-l PHD Tööjõud olla õigust keelduda teabe andmisest ka MKS § 64 lg 1 p 6 alusel. Nimetatud sätte kohaselt on teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või sama lõike punktis 5 nimetatud isiku (lähedaste) õigusrikkumises süüditunnistamist. Nagu kohus juba eespool märkis, ei saa juriidilisel isikul olla lähedasi ning seega saab MKS § 64 lg 1 p 6 kohaldamisele kuuluda juhul, kui teabe andmine tähendaks selle juriidilise isiku süüstamist. See ei tähenda aga, et isik saaks oma vaikimisõigust põhjendamatult ja suvaliselt kasutada. Õige ei ole ka kaebuse esitaja seisukoht, et teabe andmisest keeldumist ei pea sootuks põhjendama või et isikul on õigus teabe andmisest keelduda igal juhul kui ta kasvõi arvab, et seda teavet võidakse kunagi kasutada nii, et see talle kahjuks tuleb või et selle pinnalt võidakse kunagi tulevikus teha isiku enda 6 või tema lähedaste tegevuse kohta mingisuguseid karistusõiguslikke järeldusi. Kaebuse esitaja on selleski osas meelevaldselt tõlgendanud kaebuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid. Kohtuasjas Shannon vs. Ühendkuningriik tehtud lahendis tuvastas Euroopa Inimõiguste Kohus, et selles asjas ei esinenud mitte lihtsalt oht, et teavet võidakse kasutada isiku vastu kriminaalmenetluses, vaid et see oli reaalne ja isegi eeldatav, kuivõrd isiku suhtes oli nendesamade asjaolude pinnalt juba alustatud kriminaalmenetlust. Just see oli põhjuseks, miks Euroopa Inimõiguste Kohus pidas teabe mitteandmise korral sunnimeetme kasutamist konventsiooniga vastuolus olevaks. Kaebuse esitaja järeldus, et isikul on igal juhul õigus võimuorganitele teabe andmisest keelduda, kui ta arvab seda võidavat kasutada enda vastu või et isikul on vääramatu õigus isegi põhjendamist mittevajava sisemise hirmu tõttu maksuhaldurile MKS § 64 lg 1 p 6 alusel teabe andmisest keelduda, ei ole kooskõlas viidatud kohtuotsuse põhjendustega. Siinkohal on vastustaja õigesti märkinud, et sellisel juhul saaks igaüks meelevaldselt ja suvaliselt maksuhaldurile teabe andmisest keelduda. See ei ole kindlasti vaikimisõiguse mõttega kooskõlas. Ka kohtuasjas Saunders vs. Ühendkuningriik on kaebuse esitaja teinud põhjendamatult kaugeleulatuvad järeldused. Selle kohtuasja asjaoludest nähtub, et isiku suhtes, kellelt teavet nõuti ja keda haldusmenetluses üle kuulati, oli juba eelnevalt otsustatud kriminaalmenetluse alustamine ning osaliselt võeti seletusi ka pärast kriminaalmenetluse alustamist. Sel juhul tuvastas kohus tõepoolest konventsiooni rikkumise, ent sellestki lahendist ei saa teha järeldust, mille on teinud kaebuse esitaja. Siinkohal märgib kohus, et õigust mingisugust teavet mitte anda, saabki reeglina hinnata tagantjärele ning see küsimus seondub ennekõike kriminaalasjas tõendite lubatavusega. Kriminaalasjas kogutud tõend (näiteks isiku ütlused) võib osutuda lubamatuks, kui see on saadud ilma, et isikule oleks antud võimalust kasutada vaikimisõigust. Küll aga ei saa Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest, millele kaebuse esitaja on viidanud, järeldada, et isikul on igal juhul õigus haldusmenetluses teabe andmisest keelduda paljasõnalise põhjendusega, et seda teavet võidakse kasutada tema vastu mõnes karistusmenetluses. Nagu kohus juba märkis, et ole teada ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et OÜ PHD Tööjõud suhtes on käimas või kavatsetakse alustada kriminaalmenetlust, mille ese seonduks teabega, mida kaebuse esitajalt vaidlustatud korraldusega nõuti. Sellises olukorras ei saa kaebuse esitajal olla üldist alust keelduda teabe andmisest.
4. Kohtuistungil tõstatas kaebuse esitaja küsimuse ka vaikimisõiguse ning kaasaaitamiskohustuse vahelistest suhetest. Kuigi see küsimus ei puuduta niivõrd teabe nõudmist kolmandalt isikult, siis pidades silmas asjaolu, et käesolevgi kaebus näib olevat esitatud mitte niivõrd juriidilise isiku, kuivõrd tema osanike ja juhtide isiklikes huvides, siis peab kohus vajalikuks võtta seisukoht ka selles osas. Kohus leiab, et vaikimisõigusega saab isik õigustada enda kui maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse mittetäitmist üksnes sel määral, et ta saab jätta vastava seadusliku aluse olemasolul maksuhaldurile teabe andmata või tõendid esitamata. Küll aga peab ta maksumenetluses teabe või dokumentide esitamata jätmisel arvestama sellega, et asjaolude osas, mille kohta ta teavet valdas, ent maksuhaldurile vaikimisõigusest tulenevalt ei andnud, ei saa ta maksuhaldurile hiljem ette heita uurimispõhimõtte rikkumist. See tähendab, et selliste asjaolude osas läheb näiteks maksuotsuse tegemise korral tõendamiskoormus üle kaebuse esitajale ning tema võimalused esitada hilisemas vaide- või kohtumenetluses tõendeid, mida ta oleks saanud esitada maksumenetluses, ent ei esitanud, on piiratud. Nimelt on MKS § 64 eesmärk anda isikule õigus ennast mitte süüdi tunnistada süüteo toimepanemises ehk mitte anda teavet, mis võib kaasa tuua tema või tema lähedase karistusõigusliku vastutuse. MKS § 64 ei kaitse aga isikut muude negatiivsete tagajärgede eest ning selle normidele ei saa isik tugineda selleks, et takistada enda või mõne teise isiku maksude tasumise õigsuse kontrollimist. See tähendab, et isikul ei ole ei enda ega oma lähedaste huvides õigust teabe andmisest 7 keelduda selleks, et maksuhaldur ei saaks tuvastada maksustamise seisukohast olulisi, eelkõige isiku maksukohustust suurendavaid asjaolusid. Erinevalt karistusõiguses kehtivast üldisest süütuse presumptsioonist, on maksuõiguses isiku tõendamiskoormus otseses seoses tema kaasaaitamiskohustuse täitmisest. Otsustades kaasaitamiskohustuse täitmata jätta ja keeldudes teabe andmisest MKS § 64 alusel, takistab isik õigustatult küll talle kahjulike tõendite kogumist kriminaalmenetluse tarbeks, ent samas peab arvestama sellega, et maksumenetluses tuvastatakse asjaolud sel juhul muude tõendite pinnalt ning isikul endal on MKS § 150 lõikest 1 tulenevalt hiljem kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti.
5. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 8