(5)õuealal; viidi ära kombain, ratastraktor; P. ja S. ja vist oli veel mingi mees, kes lõikasid linte, kombaini tükkideks; kui vanaraua ostja tuli, siis oli ema tööl; A. S. tuli ka varem kohale vaatama, et kõik oleks korras ja midagi valesti peale ei pandaks; ema jõudis lõpuks koju ja käidi korra linnas ning kui tagasi jõuti, siis pealepanijad lõpetasid; ema vaatas veel üle. AÕS § 90 lg 1 kohaselt vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kuna kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et hageja ei ole viimase kinnistu õuealal asunud vanaraua omanik, tuleb hagejat lugeda AÕS § 90 lg 1 kohaselt selle vanaraua omanikuks, kuna ei ole tõendatud vastupidist. Seda kinnitab kombaini osas ka L. H. kirjalik tõend (tl 34). Kohus ei nõustu kostja väitega kohtuistungil, et asjas on tegemist kahe käsunduslepinguga. Hagiavaldusest ja tunnistaja A. S. ütlustest nähtuvalt volitas hageja A. S. , kuna hagejal oli tööpäev, vanametalli kostjale üle andma, kusjuures kostjale toonitati, et see on hagejale kuuluv metall ja selle eest raha tuleb üle anda hagejale. TsÜS § 118 lg 1 kohaselt volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. TsÜS § 120 lg 2 kohaselt volituse ulatuse määrab esindatav. Volitust tõlgendatakse selliselt, nagu pidi esindatava tahteavaldust või käitumist mõistma isik, kellele volitus anti või kes avalikkusele suunatud tahteavaldusele või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb. Kohus tõlgendab hageja tahet vastavalt TsÜS § 75 lg 1. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja tahe oleks olnud tunnistaja A. S. talle teenuste osutamiseks lepingu sõlmimiseks, vaid tema esindamiseks vanaraua üleandmisel kostjale. Tunnistajate A. S. ja L. I. ütlustest nähtuvalt, veendus pärast koorma pealepanekut asjaoludega kohapeal ka kojujõudnud hageja isiklikult. Kostja on kohtus põhjendamata muutnud oma seisukohta, väites eelmenetluses, et tal oli müügileping tunnistaja A. S. , kuid kohtuistungil, et tema ja tunnistaja A. S. vahel oli sõlmitud käsundusleping, et kostja vahendaks vanaraua müüki vanarauda ostvatele firmadele. Asjaolu, kas kostja müüs vanametalli edasi mõnele kokkuostjale, ei ole käesolevas asjas tõendatud ega ka oluline. Tunnistaja A. S. ei ole käesolevas vaidluses pooleks. Asja materjalidest nähtuvalt pidi kostja pooltevahelise suulise kokkuleppe kohaselt hageja volitatud isiku poolt kättenäidatud vanaraua ära viima ja selle eest tasuma 3 krooni/kg. Hageja andis olemasoleva asja (vanaraua) kostjale üle ning tegi võimalikuks selle omandi ülemineku kostjale, pooled ei olnud kokku leppinud, et selle vanaraua omanikuks saab keegi kolmas isik, kostja võttis asja vastu ja tal lasub kohustus tasuda hagejale vanaraua ostuhind. Ka tunnistajate R. I. ja A. S. ütlustest (tl 39, 40), nähtub, et kostja ostab vanarauda kokku; tunnistaja R. I. sai pool raha kostjalt kätte sulas ja pool raha kandis kostja tunnistaja pangaarvele. Eeltoodud tõenditega kohus tuvastas, et poolte vahel esinesid müügi suhted; vaidlusaluse lepingu eesmärgiks oli asja (vanaraua) müük, mitte mõne muu teenuse osutamine. Kostja väidab, et ta tasus raha vanametalli eest kolmandale isikule A. S. . Tunnistaja A. S. annab kohtus ütlusi, et ta ei ole kostjalt selle vanametalli eest sentigi saanud (tl 40). Tunnistaja E. V. annab ütlusi (tl 47), et see oli üks nädalavahetuse päev septembris eelmisel aastal, kui kostja helistas talle ja küsis, et kas ta ei viitsiks kostjaga koos sõita, et vaja ära viia vanaraua eest raha; Põlgaste tanklas kohtuti A. ; kostja andis A. raha; tunnistaja nägi rahapaki peal olevat 4

(5)viiesajalist. Seega tunnistaja E. V. ütlustest nähtuvalt andis kostja raha kellelegi Avo-nimelisele isikule teadmata summas ja nendevahelise jutuajamise sisu ta ei mäleta.