KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 26. aprill 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-336 Haldusasi I.S. kaebus, millega taot

§ 132lg 1 kohaselt oli maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg seitse aastat.

Vastustaja leiab, et maksuotsusega määratud intresside puhul kuulub kohaldamisele MKS § 132 lg 1, mitte MKS § 132 lg 2 ning seega hakkas maksuotsusega määratud intresside sundtäitmise aegumistähtaeg kulgema

1. jaanuaril 2005 ja aegunuks
2. detsembril 2011 (ilma aegumise katkemiseta). Vastustaja viitab Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-05-349, kus leiti samuti, et maksuotsusega esitatud intressinõuet võib MKS § 132 lg 1 kohaselt sundtäita seitse aastat. Vastustaja leiab, et viide MKS § 132 lõikele 2 ei ole asjakohane, kuna see puudutab MKS § 115 lg 3 tähendatud iseseisvalt esitatud intressinõude sundtäitmise tähtaega ning selgitab, et intressinõude sundtäitmise aegumine sõltub sellest, kas intressid on arvestatud tasutud või tasumata maksusummalt, viimasel juhul on aegumine seitse aastat. Vastustaja viitab ka Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-7-06 (p 15). Vastustaja leiab samuti, et kuna maksuotsusega olid määratud kaebuse esitajale intressid summas 957 741 krooni, siis
3. aastal esitatud intressinõue ei pidanudki sisaldama maksuotsusega määratud intressi, vaid maksuhalduril tuli esitada intressinõue intresside osas, mida polnud määratud maksuotsusega. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et I.S. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kaebuse esitajale
5. detsembril 2004 tehtud maksuotsusega määratud intresside sissenõudmine ei ole aegunud ning maksuhalduri sissenõudmistoimingud on seega õiguspärased. 3
6. Eelnimetatud maksuotsuse tegemise ajal ning kuni
7. detsembrini 2008 kehtinud maksukorralduse seaduse (MKS) § 132 lõike 1 esimeses lauses sätestati, et maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg on seitse aastat. Sama lõike kolmanda lause kohaselt oli muude maksuhalduri poolt sissenõutavate rahaliste kohustuste sundtäitmise aegumistähtaeg üks aasta. MKS § 132 lõikes 2 sätestati aga, et MKS § 115 lõikes 3 nimetatud intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg on üks aasta. Pooltevaheline vaidlus taandub käesolevas asjas eelkõige küsimusele, kas intressinõude, mis on esitatud maksuotsuses, sundtäitmisele tuli kuni 31.

-i redaktsiooni kohaselt kohaldada ühe- või seitsmeaastast aegumistähtaega. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et maksuotsusega kindlaks määratud intressivõla sundtäitmisele kohaldus MKS § 132 lõikes 1 sätestatud seitsmeaastane aegumistähtaeg, kuivõrd MKS §-s 32 sätestatud maksuvõla legaaldefinitsiooni kohaselt hõlmab see mõiste lisaks maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummale ka tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intressi.

1. MKS §-i 132 sõnastust muudeti alates
2. jaanuarist 2009 ning sestpeale sätestatakse selle paragrahvi esimese lõike esimeses lauses, et maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg on seitse aastat. Alates
3. jaanuarist 2009 kohaldub seitsmeaastane aegumistähtaeg seega üksnes maksusumma sundtäitmisele. Tulenevalt sellest, et MKS § 31 lg 1 punktides 1 ja 5 eristatakse maksusumma tasumise kohustust ja intressi tasumise kohustust, on ilmne, et maksusumma mõiste intresse ei hõlma. Ekslik on aga kaebuse esitaja seisukoht, et ka kuni 31.

§ 132lg 1 redaktsioonis ei peetud silmas mitte maksuvõlga, vaid maksusummat.

Kohtu hinnangul ei ole põhjust loobuda 31.

§ 132

lg 1 grammatilisest tõlgendamisest, seda iseäranis põhjusel, et vaidlus käib mõiste maksuvõlg sisustamise üle, mille legaaldefinitsioon on MKS §-s 32 üheselt antud. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja seisukohaga, et maksukorralduse seaduse ja sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (eelnõu 333 SE) seletuskirja kohaselt ei olnud MKS § 132 muutmise näol tegemist põhimõttelise muudatuse, vaid üksnes sõnastuse täpsustamisega. Nimetatud eelnõu seletuskirjas1 märgitakse MKS § 132 lg 1 muutmise kohta järgmist: „Muudatus seisneb maksuvõla mõiste asendamises maksusummaga. Maksuvõla mõiste MKS § 32 kohaselt hõlmab tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummat ja sellelt arvestatud intressi. Kuna MKS § 132 lg 2 käsitleb juba intresside aegumist, siis selguse mõttes tuleb täpsustada lõiget 1, et see regulatsioon on käsitletav ainult maksusumma sundtäitmise aegumise suhtes. Praegune regulatsioon tekitab segadust, et ühel juhul (§ 132 lg 1) intressinõude sundtäitmise aegumine on 7 aastat ja teisel juhul (§ 132 lg 2) on intressinõude sundtäitmise aegumine 1 aasta.“

1. Eeltoodud seletuskirjast nähtub üheselt ka eelnõu algataja arusaam, et MKS varasema redaktsiooni kohaselt oli teatud juhtudel intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg seitse aastat. Arusaadavalt oli muutmise seaduse eesmärk sellise olukorra edaspidine välistamine, ent see ei anna alust hälbida seaduse varasema redaktsiooni kohaldamisel vaidlusaluse sätte grammatilisest tõlgendamisest.
2. Vastustaja on põhjendatult viidanud ka Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-05349, kus ringkonnakohus leidis samuti, et maksuotsusega esitatud intressinõuet võib tulenevalt 1 Kättesaadav Riigikogu kodulehel olevas eelnõude otsingusüsteemis (http://www.riigikogu.ee/?page=eelnou&op=ems&emshelp=true&eid=401577&u=20110425175450) 4 MKS § 132 lg 1 sundtäita seitse aastat. Ringkonnakohus leidis eeltoodud lahendis, et kuni 31.

-i redaktsiooni § 132 lõige 2 kuulus kohaldamisele MKS § 115 lõikes 3 nimetatud iseseisvalt esitatud intressinõude sundtäitmise korral. Kohus nõustub selle seisukohaga ka käesolevas asjas. Asjaolu, et ühes haldusasjas ringkonnakohtu poolt võetud seisukoht ei ole teist asja läbi vaatavale kohtule siduv, on iseenesest õige, ent asjakohatu. Vastustajagi ei ole väitnud, et tõlgendusest, mille ringkonnakohus asjassepuutuvatele normidele haldusasjas nr 3-05-349 andis, tuleks juhinduda selle siduvuse tõttu. Kaebuse esitaja ei ole aga esitanud veenvaid argumente selleks, et ringkonnakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale asuda, mistõttu jääb üle sellega nõustuda.

1. Eelviidatud lahendis märkis ringkonnakohus samuti, et intressinõude sundtäitmise aegumine sõltub sellest, kas intressid on arvestatud tasutud või tasumata maksusummalt. Siinkohal tuleb tähele panna, et samaaegselt MKS §-i 132 muutmisega muudeti ka MKS §-i 118, mis reguleerib intressi arvestamise aegumistähtaega, kusjuures alates
2. jaanuarist 2009 ei eristata intressi arvestamise aegumistähtaega sõltuvalt sellest, kas tegemist on intressiga tasutud või tasumata maksusummalt. Seetõttu ei ole alates
3. jaanuarist 2009 vajalik eristada ka nende intressinõuete sundtäitmise aegumistähtaegu. Eeltoodut arvestades oli MKS §-i 132 muutmise näol alates
4. jaanuarist 2009 tegemist põhimõttelise muudatusega ning seaduse varasema redaktsiooni tõlgendamine nii nagu seda soovib kaebuse esitaja, ei ole võimalik. Asjaolu, et eelviidatud seaduseelnõu nr 333 SE algataja on oma seletuskirjas kuni 31.

§s 132 redaktsiooni pidanud segadust tekitavaks või ka ebamõistlikuks, ei anna alust tol ajal kehtinud regulatsioonist mööda vaadata.

1. Kuivõrd
2. detsembril 2004, mil tehti vaidlusalune maksuotsus, kus määrati ka tasumisele kuuluv intressisumma, kehtis selle intressi sundtäitmisele seitsmeaastane aegumistähtaeg, siis ei olnud nende intresside sundtäitmine aegunud ajaks, mil maksuhaldur maksuvõla tasumise ajatas. Vaidlust pole selles, et maksuvõla tasumine ajatati maksuhalduri
3. novembri 2007 otsusega ning ajatamisgraafik kehtestati kuni
4. juunini
5. MKS § 132 lg 4 kohaselt tõi maksuvõla tasumise ajatamine kaasa aegumise katkemise ning MKS § 132 lg 5 kohaselt hakatakse uue aegumistähtaja kulgemist arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta
6. jaanuarist. Maksuvõla tasumise ajatamise korral on aegumise katkemise aluse äralangemiseks ajatamise tähtaja lõpp. Antud juhul oli selleks
7. juuni 2009 ning MKS § 132 lg 5 kohaselt hakkas uus sundtäitmise aegumistähtaeg kulgema
8. jaanuaril
9. Kuivõrd alates
10. jaanuarist 2009 MKS §-i 132 lõiget 1 muudeti ning seitsmeaastane sundtäitmise aegumistähtaeg on sestpeale kohaldatav vaid maksusummale, mitte aga muudele kohustustele, sealhulgas mitte intressidele, siis kuulus kohaldamisele üheaastane tähtaeg. Maksuhaldur arestis
11. novembril 2010 kaebuse esitaja pangakonto, millega alustas intressivõla sundtäitmist ning seega katkes sundtäitmise aegumistähtaeg MKS § 132 lg 4 p 4 alusel uuesti.
12. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast ei oma tähtsust see, et maksuhaldur esitas
13. mail 2010 kaebuse esitajale intressinõude, milles kajastati ka intresse, mis olid juba
14. detsembri 2004 maksuotsuses kindlaks määratud ega see, et nimetatud intressinõue vaidemenetluses kehtetuks tunnistati. Arusaadavalt ei olnud
15. mai 2010 intressinõude kehtetuks tunnistamise aluseks asjaolu, et maksuotsusega kindlaks määratud intressivõla sissenõudmine oleks selleks ajaks aegunud olnud, vaid selle põhjuseks oli asjaolu, et nimetatud intressivõlg oli juba maksuhalduri haldusaktiga siduvalt kindlaks määratud ning teistkordselt seda teha ei olnud vaja. Intressinõude kehtetuks tunnistamine oli vajalik muuhulgas selleks, et vastava intressivõla sundtäitmise 5 aegumistähtaega arvestataks lähtudes maksuotsuse tegemise ajast, mitte
16. aastal koostatud intressinõude esitamise ajast. See aga ei tähenda kuidagi, et kohaldada tulnuks MKS § 132 lõikes 2 või MKS § 132 lg 1 viimases lauses nimetatud üheaastast aegumistähtaega, sest maksuotsuse tegemise ajal kehtinud seaduse kohaselt tulenes sellise intressivõla sundtäitmise aegumistähtaeg MKS § 132 lõikest 1 ning selleks oli seitse aastat.
17. Kaebuse esitaja väide, et ta ei saanud enne pangakontode arestimist maksuhaldurilt nõuet intresside tasumiseks, ei ole õige. Vastav nõue on esitatud
18. detsembri 2004 maksuotsuses. Asjaolu, et maksuhaldur enne intressivõla sundtäitmisele asumist kaebuse esitajat sellest täiendavalt ei teavitanud, ei muuda sundtäitmist õigusvastaseks ega mõjuta kuidagi sundtäitmise aegumise kulgu.
19. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud selle poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 6