) §-st 434, tegi kohus otsustused. Otsustused hagis
lg 1); 3.2 täiendav otsus on täiendatava otsuse osa; täiendavat otsust võib vaidlustada nagu muud otsust; täiendatava otsuse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat otsust (
lg 5); 3.3
lg 1 kohaselt on hagejal tagaseljaotsuse peale õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule ning
kohaselt on apellatsioonikaebuse esitamise tähtaeg 30 päeva, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest; 3.4
lg 2 kohaselt on kostjal tagaseljaotsuse peale õigus esitada kaja Tartu Maakohtule Viljandi kohtumaja kaudu tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 14 päeva jooksul ning avalikult teatavakstegemisega või väljaspool Eesti Vabariiki viibivale menetlusosalisele 28 päeva jooksul; 3.5
lg 6 kohaselt, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
§-le 407 võib kohus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Arvestades hageja taotlust tagaseljaotsuse tegemiseks ja kostja hagile vastamata jätmist peab kohus võimalikuks lahendada tsiviilasi
Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis välistaksid tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemise.
lg 4 kohaselt kirjeldava ja põhjendava osa võib välja jätta tagaseljaotsusest sõltumata hagihinnast; tagaseljaotsuse puhul võib põhjendavas osas piirduda ka üksnes õigusliku põhjenduse märkimisega. 3.2. Otsuse täiendamise ja otsuses vigade parandamise õiguslikud põhjendused
lg 41 kohaselt kirjeldava või põhjendava osata tehtud otsust täiendab kohus puuduva osaga, kui menetlusosaline teatab apellatsioonitähtaja jooksul maakohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus, kusjuures apellatsioonkaebuse esitamise soovi ei pea põhjendama ning otsuse täiendamine lahendatakse sel juhul kirjalikus menetluses ja teist poolt sellest ette ei teavitata. 3.
lg 1 kohaselt otsust tehes kohus otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning
lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei ole oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb
lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kui hageja tugineb nõude alusena tüüptingimusi sisaldavale lepingule, siis peab kohus tüüptingimuse 3 rakendamiseks esmalt otsustama tüüptingimuse kehtivuse küsimuse. VÕS §-s 42 lg 1 on sätestatud, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 (Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing) lg 1 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (TsÜS § 86 lg 2). Hageja taotletud viivis kajastub lepingu tüüptingimuses ning nendes ei ole kostjal eelduslikult olnud võimalik kaasa rääkida ega kokku leppida sellest erinevas viivisemääras. Hageja taotletud viivise määr 51,53 % aastas ületab kordades seaduses sätestatud viivise määra (7%+EKP%), on kostjat tarbijana ülemääraselt koormav. Kohtu hinnangul näitab see, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepinguga on tarbijana kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kui ebaproportsionaalselt suure viivise nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 (Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing) lg 1 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (TsÜS § 86 lg 2). Eeltoodust lähtuvalt on hagis nõutud viivise määr 51,53 % aastas kostjat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Kohtul on alust eeldada, et kostja on hagejaga laenulepingu sõlminud kostja erakorralistest vajadustest tulenevalt laenu saada ning sellises olukorras on ka viivis on tüüptingimustes kostjat ülemääraselt koormavalt. Sellest lähtuvalt ei ole viivise määr vastavuses ka TsÜS § 86 lg-ga 2 ja tüüptingimus on ka TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Kohus osutab tähelepanu ka asjaolule, et lepingu tüüptingimuste punkti 6.1 kohaselt on tarbijaga sõlmitud lepingu puhul viivis hageja poolt määratletud seaduses sätestatud maksimaalse määrana. VÕS § 41 kohaselt, kui tüüptingimus on tühine, siis sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Tühise tingimuse asemele asub seadusest tulenev VÕS § 113 regulatsioon. VÕS § 113 l g 1 esimese ja teise lause kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ning viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Vastavalt VÕS § 94 lg-le 1, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele 4 (EKP) kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Seega on viivise määraks poolte laenusuhtes 7% + EKP% aastas. Kohus osundab täiendavalt VÕS § 415 lg 1 esimesele lausele, mille kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist ning see ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõuet hageja esitanud ei ole. Kuigi VÕS § 113 lg 1s sätestatud kolmanda lause kohaselt võib lepinguga kokku leppida seadusjärgsest suurema viivise määra, on viivise vähendamine vastavuses ka VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 koosmõju regulatsiooniga, mille kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist. Kuna direktiivi ja
lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõju kohaselt kohaldab kohus ise seadust, olenemata kostja (tarbija) vastuväidetest, siis on kohus õigustatud tegema otsustuse viivise määras omal initsiatiivil. Hageja on õigustatud nõudma kostjalt viivist VÕS-s sätestatud ulatuses 7% + EKP% aastas. Viivise nõude õiguslikuks aluseks õiguskaitsevahendina on VÕS § 101 lg 1 p 6, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.
(Viivisenõuded kõrvalnõudena) kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni; eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on sissenõutavaks muutunud viivist taotlenud alates 19. veebruar 2009, mis on ka asjakohane. Tulenevalt
§-st 367 on sissenõutavaks muutunud viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni. Arvestuslik viivis (7%+EKP%)
3.4. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Vastavalt
173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning menetluskulude jaotuses võib kohus ette näha, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle (
Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (
5 Seoses hagi rahuldamisega tulevad menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja on kandnud menetluskulu 134,85 €, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Eelduslikult ühe osana moodustab esindaja kuludest hagi koostamise ja sellega seonduvad kulud. Nähtuvalt tsiviilasja materjalidest ongi hageja esindaja kulu sisuks hagi koostamise kulud. Kohtu hinnangul ei ole määravaks hageja esindaja tasu hindamisel koostatud hagi pikkus vaid eelkõige selle kvaliteet, õiguslike küsimuste esitamise asjakohasus ja õiguslike suhete keerukus, millede lahendamiseks hagi kohtule esitatud on. Kohtule teadaolevalt on hageja poolt kohtule esitatud mitmeid tasumata laenu nõudeid teiste võlgnike vastu ning kõik need hagid on võrreldes käesolevas asjas esitatud hagiga analoogilise sisu ja ülesehitusega. Sellest järeldub, et käesolevas konkreetses asjas ei ole hageja esindajal olnud hagi koostamine keerukas toiming, arvestades seejuures ka õigussuhte suhteliselt lihtsakoelist olemust, s. o laenu võtnud võlgniku poolt laenu tasumata jätmine. Kohtule esitatud hagi sisust järelduvad ka esindaja professionaalsed teadmised, milliseid esindaja tasu otsustamisel tuleb arvestada. Asjas taotletud lepingulise esindaja kulusid 1 500 krooni hindab kohus ülemääraselt suureks. Arvestades lepingulise esindaja asja kohtulikuks menetluse ettevalmistuseks eeldatavat kulutatud aega, õigussuhte iseloomu ning esindaja poolt hagis käsitletud õiguslike küsimuste käsitlemise asjakohasust, loeb kohus lepingulise esindaja põhjendatud tasuks 63,91 € (1 000 kr).
kohaselt määratakse menetluskulud peale kohtulahendi jõustumist menetlusosalise kohtule esitatud avalduse alusel, avaldusele lisatud nimekirja ja menetluskulusid tõendavate dokumentide põhjal. Kohus peab kohus võimalikuks arvestades
§-des 173 ja 174 sätestatut ning hageja hagis esitatud taotlust menetluskuludes, välja mõista tagaseljaotsusega kostjalt hageja kasuks menetluskulud. Toomas Lillsaar Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.