Obsah (7)

§ 149§§ 142§ 143§ 146§ 116§ 113§ 6

TARTU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Hagi ese Viljandi kohtumaja 27.oktoobril 2011 nr 2-09-46373 Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) versus Aleksander Simakov, Elena Sima

§-i 149. VÕSRakS § 9 lg-t 1 järgi kohaldatakse

-is ning VÕS-is aegumise kohta sätestatut ka enne

1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele ning aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
2. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
3. juulit 2002.

§ 149

I lause sätestab, et seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme 2 aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja leiab, et tema nõue muutus sissenõutavaks ning aegumine algas 25.mail 2002, kui riik tasus laenusaaja eest pangale võlgu oleva summa ning omandas nõudeõiguse laenusaaja ja tema käendajate vastu. Hageja on arvamusel, et kuivõrd HaS §-st 362 tulenevalt pidi riik täitma laenusaaja kohustuse krediidiasutuse ees ning sellest tulenevalt tekkis riigil omakorda nõudeõigus laenusaaja ning käendajate suhtes, on tegemist seaduse alusel tekkinud nõudega, millele tuleb kohaldada

§st 149 sätestatud aegumistähtaega. Tuginedes Riigikohtu 20. aprilli 2009 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09 on hageja seisukohal, et aegumine käendajate vastu algas samuti 25.mail 2002 kui algas aegumine laenusaaja vastu ning kohaldamisele kuulub

-is ja VÕS-is sätestatu. Hageja on samuti seisukohal, et kostjad on kohustusi rikkunud tahtlikult, sest nad võtsid lepingut sõlmides kohustuse tagasi maksta laen ning see tagada. Hageja leiab, et kostjad pidid olema teadlikud, et nende poolt võetud kohustused on endiselt kehtivad. Hageja on esitanud tõendamiseseme seisukohalt oluliste tõenditena: 1.3.

1. Ärakirjad õppelaenulepingust nr 17247 ja selle lisadest 1 ja 2 (tl 15-22), mis tõendavad lepingulise suhte olemasolu AS Eesti Ühispank ja Aleksander Simakov (sündinud 17.10.1977) vahel; 1.3.
2. Ärakiri õppelaenulepingu nr 17247 laenukonto liikumisest (tl 23), mis tõendab laenusumma 3-osalist välja maksmist laenusaajale; 1.3.
3. Ärakiri Elena Simakova ja AS Eesti Ühispank vahel 30.09.1998 sõlmitud käenduslepingust (tl 24), mis tõendab õppelaenulepingust tuleneva solidaarvastutuse olemasolu Elena Simakoval; 1.3.
4. Ärakiri Aleksander Simakovi (sündinud xx.xx.xxxx) ja AS Eesti Ühispank vahel 30.09.1998 sõlmitud käenduslepingust (tl 25), mis tõendab õppelaenulepingust tuleneva solidaarvastutuse olemasolu Aleksander Simakovil; 1.3.
5. Ärakirjad AS Eesti Ühispank teatistest kostjatele (tl 26-32), mis tõendavad meeldetuletusi tasuda laenulepingust tulenevaid makseid ning viitavad laenulepingu ennetähtaegsele lõpetamisele konkreetsel kuupäeval maksete tasumata jätmise korral; 1.3.
6. Ärakirjad Haridus- ja Teadusministeeriumi kirjadest kostjatele (tl 33-38), mis tõendavad hageja meeldetuletusi tasuda võlgnevus ning hageja ettepanekut tasuda võlgnevus maksegraafiku alusel.
7. Kostja põhjendused 2.
8. Kostja seisukohad nõudes Kostjad ei võta oma
9. märtsi 2010 vastuses hagi õigeks ega tunnista nende vastu suunatud nõudeid. Kohtulikus menetluses on kostjad muuhulgas taotlenud hagis aegumise kohaldamist. 2.
10. Kostja väited, esitatud asjaolud ja tõendid Kostjad tuginevad oma vastuväidetes VÕSRakS-le,

§§ 142

lg-le 1, 144, 146 lg-le 1 ning hageja poolt esitatud tõenditele ning on seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Kostjate vastuse kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kostjate osutuse järgi on hagile lisatud AS-i Eesti Ühispank 27.11.2001.a. teatises (tl 27) öeldud, et laenuandja lõpetab laenulepingu ennetähtaegselt ja loeb kõik lepingust tulenevad maksetähtpäevad saabunuks juhul, kui kostja ei ole tasunud võlgnevust koos viivistega hiljemalt 21.12.2001.a. Kostjate arvates on tegemist laenuandja tahteavaldusega, millest võib ja saab järeldada, et maksetähtpäevad saabusid 22.12.2001.a. ja samal ajal muutus kogu laenu tagastamise nõue sissenõutavaks. Kostjad on seisukohal, et hageja nõue aegus hiljemalt 01.07.2005.a. (so. kolme aasta möödumisel VÕS ja

jõustumisest). Samuti leiavad kostjad, et hagile lisatud hageja kirjas (tl 32) on öeldud, et laenu hageja poolt omandamise hetkeks kogunenud intress oli 0,00 krooni ning alates 25.05.2002.a. arvestatakse tähtajaks tasumata laenusummalt intressi 5% aastas. Kostjad järeldavad sellest, et laenu, so. hagi aluseks oleva nõude, omandamine hageja poolt toimus hiljemalt 25.05.2002.a, mistõttu hageja nõue aegus hiljemalt 01.07.2005.a. (so. kolme aasta möödumisel VÕS ja

jõustumisest). Kostjad on oma vastuses seisukohal, et nad ei rikkunud oma kohustusi tahtlikult ega kaldunud kohustuste täitmisest kõrvale. 3

1. Kohtu põhjendused 3.
2. Seaduslikud alused menetlemisel ja menetluse käik Hageja esitatud hagis on kostja taotlenud aegumise kohaldamist. Asja toimunud eelmenetluse järel pidas kohus võimalikuks teha tsiviilasjas lõppotsus. 3.
3. Hagi ese ja asjaomased õigusnormid Kohtul tuleb kohtule esitatud hagis lahendada hagi aegumise kohaldamine. TsMS § 449 (Vaheotsus) käsitleb vaheotsuse tegemist. Kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta (TsMS § 449 lg 1). Vaheotsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Nõude põhjendatuse vaheotsusega tunnustamise korral jätkab kohus menetlust nõude suuruse üle ja teeb selle kohta otsuse. Kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle (TsMS § 449 lg 3). Kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle (TsMS § 449 lg 3).

§ 142

(Aegumise mõiste) lg 1 – Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

§ 143

(Aegumise arvestamine kohtu poolt) – Kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

§ 146

(Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg) – Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (lg 1).

§ 149

(Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg) – Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. HaS § 362 (Riigitagatise rakendamine) lg 2 - Kui riik on käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud ulatuses täitnud laenusaaja kohustuse krediidiasutuse ees, tekib riigil nõudeõigus laenusaaja ja tema käendajate suhtes kogu riigi poolt krediidiasutusele tasutud summa ulatuses. VÕSRakS § 9 (aegumine) - Tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne

1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
2. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
3. juulit 2002 (lg 1) Kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
4. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
5. juulist 2002 (lg 2). VÕSRakS § 11 (Võlasuhetele kohaldatav seadus) – Võlasuhtele, mis on tekkinud enne
6. juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. VÕSRakS § 12 (Kestvuslepingud) lg 1 – Enne
7. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates
8. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Enne 01.juulit 2002 kehtinud

§ 116

(aegumise algus) - Aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Seaduses võib sätestada hagemisõiguse tekkimise muu aja. Enne 01.juulit 2002 kehtinud

§ 113

(aegumistähtaeg) lg 1 – Hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. VÕS § 152 (Käendaja tagasinõue põhivõlgniku vastu) lg 1 – Põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka 4 vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 70 sätestatut. VÕS § 70 (Solidaarvõlgniku tagasinõude aegumine) – Solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati (lg 1). Solidaarvõlgniku tagasinõue ei aegu enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks (lg 2). 3.3. Tuvastatud asjaolud, järeldused ja õiguslik analüüs Arvestades asjaolu, et Eesti Vabariigi ja kostja I vahel sõlmitud õppelaenuleping kui kestvusleping sõlmiti 1998, leiab kohus tuginedes VÕSRakS § 9 lg-le 1, et kuivõrd õppelaenust tulenev võla tasumise nõue ei olnud 01. juuliks 2002 aegunud, tuleb aegumise kohta sätestatust juhinduda kehtivast

-st ja VÕS-st ning aegumise algusele kohaldada enne 01.juulit 2002 kehtinud seadust. VÕSRakS § 12 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse poolte vahel sõlmitud õppelaenulepingule

-es ja VÕS-es sätestatut. Kohus leiab vastupidiselt hageja arvamusele, et hagejale üleläinud krediidiasutuse nõude puhul ei ole tegemist seaduse alusel tekkinud nõudega, millele saaks kohaldada

§-st 149 tulenevat 10-aastast aegumistähtaega. AS Eesti Ühispank nõue läks hagejale üle kostja I ja panga vahel sõlmitud õppelaenulepingu alusel ning seetõttu ei tekkinud hagejal seaduse alusel uut nõuet kostja I vastu. Tegemist on tehingust tuleneva nõude aegumisega. Kohtu seisukohta toetab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.märtsi 2011 lahend nr 3-2-1-178-10, mille punktis 23 on Riigikohus öelnud, et tegemist ei ole seadusest tuleneva riigi (uue) nõudega laenusaaja vastu, vaid seadusjärgse lepingulise nõude ülemineku juhtumiga VÕS § 137 lg 1 mõttes, st õigusjärglusega

§ 6mõttes, täpsemalt eriõigusjärglusega.

Riigikohtu seisukoht samas lahendis on, et õppelaen on sisuliselt tavaline tsiviilõiguslik laenuleping, mille eripäraks on soodusintress (intressivahe katab riik) ja riigipoolne tagatus krediidiasutuse ees. Kohus nõustub Riigikohtu arvamusega. Hageja on oma hagiavalduses viidanud, et tema nõue muutus sissenõutavaks ning aegumine algas 25.mail 2002, kui riik tasus laenusaaja eest pangale võlgu oleva summa ning omandas nõudeõiguse laenusaaja ja tema käendajate vastu. Kostja on oma vastuväites välja toonud aegumistähtaja algustena alternatiivselt õppelaenulepingu ennetähtaegse lõpetamise kuupäeva 22.detsember 2001 kui ka hageja poolt krediidiasutuselt nõude omandamise kuupäeva – 25.mai 2002. Seega ei ole kohtu arvates poolte vahel vaidlust küsimuses, et nõude aegumine on alanud kostja 1 suhtes alates riigi poolt nõude ülevõtmisega 25.mail 2002.a. Kohus on kindlaks teinud, et hageja ja kostja I vahelise laenulepingust tuleneva nõude puhul on tegemist tehingust tuleneva nõudega ning seetõttu tuleb kohaldada kehtiva

§ 146lg-t 1, mille kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat.

Kuna enne 01. juulit 2002 kehtinud

§ 113

lg 1 järgi oli hagi korras õiguste üldine aegumistähtaeg 10 aastat, ning kehtiva

-i järgi on aegumistähtaeg lühem, peab VÕSRakS § 9 lg 2 järgi 3-aastast aegumistähtaega arvestama alates

1. juulist
2. Kuivõrd hagi on kohtule esitatud
3. märtsil 2010, leiab kohus, et õppelaenulepingust tulenev nõue kostja I vastu on aegunud. Kohtu poolt eelviidatud Riigikohtu lahendis on öeldud, et hageja positsioon riigitagatisena laenusaaja nõuet pangale rahuldades on võrreldav käendaja omaga VÕS § 142 lg 1 mõttes ja riigi tagasinõudele saab täiendavalt kohaldada ka käendaja tagasinõudele kehtivaid sätteid. Kuivõrd limiteeritud käenduslepingud sõlmiti kostja II ja kostja III ning AS Eesti Ühispank vahel samuti
4. aastal, leiab kohus, et nimetatud lepingutele tuleb samuti kohaldada VÕSRakS § 9 lg-s 1 sätestatut, st kehtivat

-t ja VÕS-t. VÕS §§ 152 lg-st 1 ja 70 lg-test 1 ja 2 tulenevalt leiab kohus, et kuna nõue kostja I kui põhivõlgniku vastu on aegunud, tuleb aegumist kohaldada ka hageja nõuetele kostja II ja kostja III vastu. Hageja seisukoht, et kostjad on oma kohustusi tahtlikult rikkunud ei ole kohtu arvates veenvalt põhjendatud. Samuti ei ole hageja oma hagis tuginenud

§ 146lg-st 4 tuleneva erandliku aegumistähtaja kohaldamisele.

Kohtu hinnangul peab nimetatud sätte aluseks olevaid asjaolusid tõendama hageja kui nõude esitaja, kuid käesolevas tsiviilasjas puuduvad asjaolud, mis annaksid aluse tuvastada kostjate pahatahtlikku käitumist või soovi mitte laenu tagasi maksta. 5 Seega on kohus jõudnud veendumusele, et tuvastatud asjaoludest ning asjaomastest õigusnormidest lähtuvalt on TsMS § 449 lg 3 kohaselt põhjendatud hagis aegumise kohaldamine. 3.4. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 438 lg-le 2 kohtuotsuse tegemisel otsustab kohus menetluskulude jaotuse. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma ning vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi aegumise kohaldamisega tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta kostja kanda. Toomas Lillsaar Kohtunik 6