Haldusasi nr 3-10-916 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 14.03.2011.a Tallinn Haldusasja number 3-10-916 Haldusasi S.D.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.03.2010.a otsusele nr 15.2-6/11469 ja 12.03.2010.a otsusele nr 15.29/75 Asja läbivaatamise kuupäev 31.08.2010.a Menetlusosalised Kaebaja S.D. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Margot Pellmas RESOLUTSIOON Jätta S.D.i kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 11.03.2010.a otsusega nr 15.2-6/11469 loeti S.D. kodakondsuse seaduse (KodS) § 29 kohaselt Eesti kodakondsuse kaotanuks ning 12.03.2010.a otsusega nr 15.2-9/75 tunnistati kehtetuks talle välja antud Eesti kodaniku pass nr xxxxxxxxx ja isikutunnistus nr xxxxxxxxx (tl 5-10).
- S.D. esitas 12.04.2010.a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb PPA 11.03.2010.a otsuse nr 15.2-6/11469 ja 12.03.2010.a otsuse nr 15.2-9/75 tühistamist. Kohus võttis kaebuse menetlusse 17.05.2010.a ja tunnistas vastustajaks PPA (tl 18). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
- Kaebuses leitakse, et kaevatavad otsused on ebaseaduslikud ja põhjendamatud. Kaebaja ei teadnud, et Eesti kodanik ei tohi samaaegselt olla muu riigi kodakondsuses. Vene Föderatsiooni (VF) kodakondsus on kaebajale vajalik seoses tööülesannete täitmisega. Kaebaja ei soovi kaotada Eesti kodakondsust. Kaevatavad otsused on ja PPA kirjad on vastuolulised. PPA 17.02.2010.a kirja, millele otsustes viidatakse, sai kaebaja kätte alles pärast otsuste kättetoimetamist. Vaatamata sellele, et kaebajal oli õigus esitada kaevatavatele otsustele 30 päeva jooksul vaie või kaebus, võeti isikutunnistus talt ära. Kuna Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu, siis on ebaseaduslik ka kaebajalt Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsus.
- Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. Kaevatavad otsused on õiguspärased ja nende kehtetuks tunnistamiseks puudub alus. KodS § 1 lg 2 tulenevalt ei tohi Eesti kodanik olla samal ajal muu riigi kodakondsuses ning KodS § 22 kaob Eesti kodakondsus mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega. Vastustaja luges kaebaja Eesti kodakondsuse kaotanuks ja tunnistas Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse kehtetuks seoses asjaoluga, et kaebaja võttis vastu VF kodakondsuse. Otsuste tegemisel on vastustaja arvestanud põhiseaduslikke piire, seadusandja poolt seatud eesmärke, otstarbekust ja proportsionaalsust. KOHTU PÕHJENDUSED
- Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb järgnevatel põhjendustel halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel jätta rahuldamata. 5.1 Kaevatava otsusega on kaebaja loetud Eesti kodakondsuse kaotanuks KodS § 29 alusel VF kodakondsuse vastuvõtmise tõttu. Asjas puudub vaidlus, et Vabariigi Valitsuse 18.06.1996.a korraldusega nr 564-k „Naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse andmine“ Eesti kodakondsuse saanud kaebaja võttis hiljem vastu VF kodakondsuse. Vastava informatsiooni sai vastustaja Piirivalveametilt (alates 01.01.2010.a ümber korraldatud PPA-ks; tl 25p). Kaebaja väitel väljastati talle VF kodaniku pass 1998.a ja ta kuulub VF kodakondsusesse käesoleva ajani (tl 37, 39, 107). KodS § 22 p 3 kohaselt kaob Eesti kodakondsus mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega. Sama seaduse § 29 kohaselt loetakse isik Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse poolt Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega muu riigi kodakondsuse kasuks. Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuseks nimetatud paragrahvis on vastavalt Vabariigi Valitsuse 17.12.2009.a määruse nr 199 „Kodakondsuse seaduse täitmise korraldamine” § 1 lg-le 1 PPA. Seega, kuna kaebaja võttis vastu VF kodakondsuse, esines vastustajal seaduslik alus lugeda ta Eesti kodakondsuse kaotanuks. Asja materjalidest nähtuvalt informeeris vastustaja vastava menetluse alustamise võimalusest kaebajat 15.06.2009.a kirjaga nr 15.2-17/33596 ja menetluse alustamisest 06.07.2009.a kirjaga nr 15.2-17/33596-2 (tl 39). Kuivõrd kaebaja teatas vastuseks esimesele kirjale, et on 30.06.2009.a alustanud loobumist VF kodakondsusest, siis paluti teises kirjas kaebajal esitada hiljemalt 30.09.2009.a sellekohane tõend (tl 39). Vastustaja hoiatas kaebajat, et tõendi tähtajaks mitteesitamisel loetakse kaebaja Eesti kodakondsuse kaotanuks. Ühtlasi anti kaebajale võimalus esitada nimetatud tähtajaks asja kohta oma arvamuse ja vastuväited (tl 39p). Vastuseks teatas kaebaja, et VF esindus ei ole talle sellist tõendit väljastanud (tl 38). Seejärel andis vastustaja 27.10.2009.a kirjaga nr 15.2-17/62461 kaebajale tõendi esitamiseks täiendava tähtaja, paludes esitada vastav tõend hiljemalt 10.12.2009.a (tl 37). Ka selles kirjas hoiatati kaebajat, et tõendi tähtajaks mitteesitamisel loetakse kaebaja Eesti kodakondsuse kaotanuks ning anti talle võimalus esitada nimetatud tähtajaks asja kohta oma arvamuse ja vastuväited (tl 37-37p). Vastuseks teatas kaebaja 29.10.2009.a, et VF esindus ei väljasta talle sellist tõendit (tl 34, 35). Seejärel andis vastustaja oma 17.02.2010.a kirjaga nr 15.2-6/8012 kaebajale tõendi esitamiseks veelkord täiendava tähtaja, paludes esitada vastav tõend hiljemalt 05.03.2010.a (tl 35p). Ka selles kirjas hoiatati kaebajat, et tõendi tähtajaks mitteesitamisel loetakse kaebaja Eesti kodakondsuse kaotanuks ning anti talle võimalus esitada nimetatud tähtajaks asja kohta oma arvamuse ja vastuväited. Kaebaja väitel sai ta nimetatud kirja kätte alles peale kaevatavate otsuste kättetoimetamist (tl 3). Vaatamata kaebaja sellisele väitele on kohus seisukohal, et vastustaja on menetluse kaebaja Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemiseks viinud läbi nõuetekohaselt. Menetlus on olnud piisavalt põhjalik ja kaebajat kaasav. Haldusorgan teavitas kaebajat menetluse alustamisest ja on täitnud vajalikul määral selgitamiskohustust. Kaebajale oli tagatud haldusmenetluse seaduse § 40 lg-s 1 sätestatud õigus olla enne haldusakti andmist ära kuulatud. Ka viimast haldusorgani kirja arvestamata on kaebajale kahel korral võimaldatud esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebaja väide PPA 17.02.2010.a kirja nr 15.2-6/8012 kättesaamise kohta peale kaevatavate otsuste kättetoimetamist, on väheusutav ning asjas kogutud teavet arvestades ka ümberlükatud. Esiteks, on selline olukord vähetõenäoline, kuna nii kõnealune kiri kui haldusaktid olid saadetud samale aadressile. Puudub vaidlus, et kõik vastustaja poolt saadetud kirjad on kaebaja kätte saanud. Teiseks, ei teavitanud kaebaja pärast kaevatavate haldusaktide kättesaamist 15.03.2010.a toimunud telefonivestluses vastustajat asjaolust, et ta pole eelnevalt otsustes viidatud 17.02.2010.a kirja kätte saanud (tl 26p). Kolmandaks, on kaebaja ise väitnud, et talle oli PPA 17.02.2010.a kirjas märgitud tähtaeg arusaamatu ja otsustas seetõttu lähtuda „viimasest kuupäevast” (st 10.12.2010.a) (tl 106). Arusaamatus tähtaja osas, sai kohtu arvates kaebajal tekkida üksnes siis, kui ta oli nimetatud kirja kätte saanud enne kaevatavaid haldusakte, mitte vastupidi nagu väidetud kaebuses. 5.2 Kuna otsus kaebaja Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise kohta on õiguspärane, on õiguspärane ka otsus kaebajale välja antud Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise kohta. Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 13 lg 1 p 1 kohaselt tunnistatakse dokument kehtetuks, kui dokumendi andmise (omamise) alus on ära langenud. 5.3 Kaebuse väited, et kaebaja ei soovi Eesti kodakondsust kaotada ning et talle on VF kodakondsus vajalik tööülesannete täitmiseks, ei ole vaidluse lahendamisel olulised. Olulist tähtsust ei oma ka kaebaja väide, et ta ei teadnud, et Eesti kodanik ei tohi samaaegselt olla mõne muu riigi kodakondsuses. Kaebajal tulnuks enne VF kodakondsuse vastuvõtmist tunda huvi, millised tagajärjed toob selline samm kaasa Eesti õiguses. Kohus ei nõustu ka muude kaebuse väidetega. Erinevalt kaebajast ei näe kohus vastuolusid kaevatavates haldusaktides ega haldusorgani tegevuses nende andmisel.
- Menetluskulude väljamõistmist ei ole taotletud. Indrek Paukštys Kohtunik