Obsah (5)

§ 231§ 230§ 423§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Anu Uritam Otsuse tegemise aeg ja koht 27.05.2011.a Tallinn, Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number 2-10-52327 Tsiviila

§ 231

lg 2 sätestab, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Kooskõlas

§ 231

lõikega 4 eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Seega on kostjad hageja nõude omaks võtnud, kuid ei ole vaatamata kohtu selgitustele (kohtu pöördumine 29.03.2011.a, toimiku lk 103-104) üheselt välja toonud, millisel alusel nad nõudele vastu vaidlevad. 19.05.2011.a seisukohtades on kostjad väitnud, et seisuga 05.05.2011.a on nende põhivõlgnevuse summaks hageja ees 691,04 eurot, kuid kostjad ei ole esitanud kohtule ühtegi maksekorraldust, millest nähtuks põhivõlgnevuse osaline tasumine nende poolt hagejale. Kostjad ei ole välja toonud ega tõendanud, millal ja millise osa põhivõlgnevusest on nad hagejale tasunud. Oma väite tõenduseks on kostjad üksnes esitanud hageja arve kostjatele nr 05023 maist 2011.a, milles on võlgnevuse summaks märgitud 691,04 eurot (toimiku lk 187). Kohus leiab, et ainuüksi nimetatud arve ei tõenda asjaolu, et kostjate põhivõlgnevus hageja ees on vähenenud. Kostjad ei ole välja toonud ega tõendanud, millal on nad võlgnevuse hageja ees osaliselt tasunud. Hageja arvest nr 05023 ei nähtu, millise perioodi eest on tekkinud arves märgitud võlgnevus summas 691,04 ning kas tegemist on kostjate uue ja täiendava võlgnevusega või võlgnevusega, mis tekkis kostjatel hagiavalduse esitamise ajaks. Eeltoodu pinnalt loeb kohus tõendatuks, et kostjad võlgnevad hagejale põhinõudena 802,26 eurot, kuna vastava võlgnevuse summa on kostjad korduvalt omaks võtnud ega ole esitanud kohtule tõendeid, millest tulenevalt nad oleksid põhinõuet osaliselt maksma asunud. 27. Kostjad on käesolevas asjas väitnud, et nad sõlmisid 2010.a märtsis hagejaga suulise kokkuleppe varasema võlgnevuse tasumiseks osamaksete kaupa vastavalt kostjate võimalustele. Kuna pooled sellise kokkuleppe sõlmisid, ei tegutsenud hageja heas usus, esitades kostjate vastu hagiavalduse. Hageja on eitanud vastava kokkuleppe sõlmimist. Kostjad on omakorda leidnud, et hageja hagi nende vastu tuleb jätta läbi vaatamata. 28. Kohus leiab, et kostjad ei ole käesolevas asjas tõendanud mistahes suulise kokkuleppe sõlmimist hagejaga võlgnevuse osade kaupa tasumise kohta 2010.a märtsis.

§ 230lg 1 sätestab, et hagimenetluses peab kumbki poolt tõendama oma vastuväiteid.

Kohus selgitas kostjatele oma 29.03.2011.a pöördumises vastuväidete tõendamise kohustust (toimiku lk 103104), kuid kostjad ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit vastava kokkuleppe sõlmimise kohta. Kostjad ei ole omalt poolt välja toonud ega tõendanud, millal ja kuidas nad väidetavat suulist kokkulepet täitsid. Kostjad on oma väidete tõendamiseks esitanud üksnes kostja MSe-kirja 14.11.2010.a (toimiku lk 185-186), kuid nimetatud e-kirjast ei nähtu, millal ja millise kokkuleppe pooled sõlminud on. Muid tõendeid kostjad oma vastuväidete tõendamiseks kohtule esitanud ei ole. Isegi juhul, kui hageja on võimaldanud kostjatel võlgnevust osamaksete kaupa vähendada, ei välista see iseenesest hageja õigust pöörduda kostjate vastu kohtusse hagiavaldusega kogu võlgnevuse sissenõudmiseks. Hageja poolt seaduses ette nähtud õiguskaitsevahendite kasutamine ja kostjate vastu hagiavalduse esitamine ei kujuta endast hea usu põhimõtte rikkumist. Kostjad ise ei ole tõendanud sellise kokkuleppe sõlmimist hagejaga, kus hageja oleks võtnud endale selgesõnalise kohustuse mitte pöörduda kohtusse kostjate vastu võlgnevuse sissenõudmiseks. Kohus nõustub siinkohal hageja väidetega ning märgib, et olukorras, kus kostjad ei ole pika ajaperioodi jooksul korteriga seonduvaid makseid õigeaegselt ja täielikult tasunud, tuleb seda teha kõigil teistel korteriühistu liikmetel kostjate eest, milline olukord ei ole samuti kooskõlas heade kommetega. 28. Kohus leiab ühtlasi, et käesolevas asjas puuduvad alused jätta hageja hagi kostjate vastu läbi vaatamata.

§ 423

lõiked 1 ja 2 sätestavad ammendavalt need alused, milliste esinemise korral tuleb kohtul jätta hagi läbi vaatamata. Ükski viidatud alustest ei näe ette, et kohtul tuleb hagi jätta läbi vaatamata seetõttu, et kostjad väidavad end olevat hagejaga sõlminud suulise kokkuleppe võlgnevuse tasumise ajatamise kohta. Seega on kostjate taotlus jätta hagi läbi vaatamata alusetu ning tuleb jätta rahuldamata.

§ 423

lg 1 p 9 alusel võib kohus jätta hagi läbi vaatamata vaid siis, kui õigustatud isiku nimel hagi esitanud isik ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu. Esialgsetes vastuväidetes hagile väitsid kostjad, et hageja ei ole kohtule esitanud oma juhatuse otsust, mis annaks talle õiguse esitada kohtule hagiavaldust. Selles osas jääb kohus oma varasema seisukoha juurde, mida kohus selgitas kostjatele juba 29.03.2011.a pöördumises (toimiku lk 103-104). Ükski õigusakt ei kohusta juriidilist isikut kohtusse pöördumisel lisama hagiavaldusele oma juhatuse otsust kohtusse pöördumise kohta. Hagiavaldusele on hageja nimel alla kirjutanud hageja juhatuse liige IP, kellel on äriregistri andmete kohaselt õigus esindada hagejat ainuisikuliselt vaatamata sellele, et hagejal on kokku kolm juhatuse liiget. Seega ei saa kohus jätta hagi läbi vaatamata ka seetõttu, et IP ei oleks tõendanud hageja esindajana oma esindusõiguse olemasolu ja vastav kostjate taotlus tuleb jätta rahuldamata.

1. Kostjad on käesolevas asjas väitnud, et nende võlgnevus hageja ees ei ole tekkinud tahtlikult, vaid vääramatu jõu tõttu. Samas ei ole kostjad selgelt välja toonud, mida nad loevad vääramatuks jõuks ning millisel ajaperioodil on vääramatu jõud esinenud. Kostjate vastuses on kostjad kinnitanud, et kostjal MS on olnud olemas püsiv sissetulek ning töökoht. Kostjate vastuse kohaselt ei ole olnud kostjal AN püsivat töökohta ja sissetulekut riigi majanduslikust olukorrast tingitult ning ta on alates 2007.a vahetanud 10 töökohta. Samuti on kostjad välja toonud, et neil on AS Swedbank ees märkimisväärne igakuine laenukohustus.
2. Kohus leiab, et riigis valitsevat majanduslikku olukorda tervikuna ning sellest tulenevalt ühel kostjal püsiva töökoha puudumist ei saa lugeda vääramatuks jõuks, mis vabandaks kostjate poolt oma kohustuste täitmata jätmist hageja ees isegi siis, kui kostjate vastavasisulised väited oleksid tõendatud. Kostjad ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et kostja AN puuduks püsiv töökoht mõnel sellisel põhjusel, mis ei ole tingitud temast endast. Kohtule esitatud tõenditest (toimiku lk 133 ja lk 136) on mitmed pikaajalised töösuhted kostja AN ja tööandja vahel lõppenud esimese poolt töökohustuste rikkumise või katseaja tingimustele mittevastavuse tõttu. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millised asjaolud takistasid AN tööle asumast tähtajatu töölepingu alusel. Veelgi enam, kostjate poolt esitatud tõenditest nähtub, et AN on pidevalt olemas olnud erinevad töökohad ning järelikult ka sissetulek. Kostjate vastusest nähtub, et hagimenetluse ajal on kostjal AN samuti olemas töökoht. Millised vääramatu jõu asjaolud on takistanud kostjatel täitmast oma kohustusi hageja ees, kostjate vastustest kohtule ei nähtu.
3. VÕS § 103 lg 2 sätestab, et kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Samuti sätestab VÕS §103 lg 3, et kui vääramatu jõu mõju on ajutine, on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil vääramatu jõud kohustuse täitmist takistas. Kohus leiab, et vääramatuks jõuks ei saa olla võlgniku enda vastutussfääri kuuluvad asjaolud, sealhulgas võlgniku kohustus tagada endale piisav sissetulek rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks. Vääramatuks jõuks saab lugeda vaid neid asjaolusid, mis on väljaspool võlgniku mõjuulatust. Kostjate poolt välja toodud asjaoludest selgub, et kostjatel majanduslike raskuste tekkimise põhjused on olnud võlgnike endi mõjuulatuses. Nimelt on kostjad ise sõlminud AS Swedbank mitmeid laenulepinguid (toimiku lk 164-170), millest tulenevate kohustuste täitmist on kostjad eelistanud teiste võlausaldajate, sealhulgas hageja ees kohustuste täitmisele. Kohus leiab, et laenulepingute sõlmimisel tuli kostjatel mõistlike isikutena ette arvestada, et laenulepingulisi kohustusi ning teisi rahalisi kohustusi tuleb neil täita ka siis, kui üks nendest ajutiselt kaotab töökoha. Seega ei saa kostjad väita, et pelgalt tulenevalt laenulepingute sõlmimisest ja ühe kostja ajutisest töö kaotamisest on nad vabastatud kohustusest tasuda hageja ees võlgnevus. Ka Nõmme Linnaosa Valitsuse vastustest kostjate taotlustele (toimiku lk 162 ja 163) nähtub, et kostjate sissetulek on piisav eluasemekulude eest tasumiseks. Lisaks peab kohus vajalikuks rõhutada, et kostjate esitatud andmete kohaselt on käesoleval ajal mõlemal kostjal olemas töökoht ning seega on mistahes takistused kohustuste täitmisel ära langenud ka siis, kui kostjate välja toodud põhjendusi võiks lugeda kohususte täitmata jätmisel vabandatavateks põhjusteks.
4. Kohus leiab eeltoodust lähtudes kokkuvõtvalt, et kostjad ei ole välja toonud neid asjaolusid, millest tulenevalt saaks kohus hagi nende vastu jätta rahuldamata. Kostjad on hageja nõude enda suhtes õigeks võtnud ning hageja nõue kostjate vastu on tõendatud KÜ Xxx teistkordse üldkoosoleku protokolliga 10.09.2008.a (toimiku lk 60-64), väljavõttega KÜ Xxx maksežurnaalist (toimiku lk 66-67, lk 72), hageja arvetega kostjatele (toimiku lk68-70 ja lk 7384), samuti hageja tõendiga 19.10.2010 (toimiku lk 71) ja väljavõttega hageja pangakontost (toimiku lk 85-87). Seega tuleb hageja hagi kostjate vastu rahuldada ning kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista 802 (kaheksasada kaks) eurot ja 26 senti. 33.

§ 162lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus tegi otsuse kostjate kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostjate kanda.

§ 174

lg 1 näeb ette, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Anu Uritam Kohtunik