← Eesti

3-11-1131/22

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 21. november 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-1131 Haldusasi Puhdas Group OÜ kaebu

§ 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

  1. PMTK andis kaebuse esitajale 27.04.2011 korralduse nr 12.2-3/787-8 kirjaliku teabe saamiseks, seoses sellega maksuhaldur kontrollib kaebuse esitaja ettevõtlusega tegelemist. Maksuhaldur on oma Korralduses toonud välja küsimused, millele kaebuse esitaja pidi kirjalikult vastused andma.
  2. 06.05.2011 saabus Tallinna Halduskohtule OÜ Puhdas Group kaebus, milles taotletakse avalik-õigusliku suhte kindlakstegemist. 1 KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED
  3. Kaebaja palub teha kindlaks halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 6 lg 3 p-i 3 alusel avalik õigusliku suhte olemasolu või selle puudumine: tuvastada, kas osaühingul on kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus Põhja maksu- ja tollikeskuse 27.04.2011 korralduse nr 12.2-3/744-7 täitmisel. Kaebaja märgib, et taotluse aluseks on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 03.03.2011.a. määruses nr 3-4-1-15-10 esitatud õiguskäsitlus (p 24). Kaebuse esitaja soovib saada selgust, kas tal on õigus keelduda korralduse täitmisest, sest tema arvates on soovitav informatsioon potentsiaalselt selline, millele vastamisest keeldumiseks on tal õigus maksukorralduse seaduse § 64 lg 1, põhiseaduse §-i 22 lg 3 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 6 lg-te 1 ja 2 alusel. 4. Riigikohus on 03.03.2011 määruses asjas nr 3-4-1-15-10 p-s 24 andnud selgituse, kuidas isikutel on võimalik kaitsta oma õigusi siis, kui maksuhaldur soovib teabe saamist kaasaaitamiskohustuse alusel, kuid isiku arvates on tal vaikimisõigus: „Samuti ei saa välistada ka

§ 6lg 3 p 3 alusel avalik-õigusliku suhte kindlakstegemise taotlust.

Sellisel juhul paluks isik tuvastada, kas tal on kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus ja saaks selle käigus vaidlustada MKS vastavas sätted“. Kaebaja osundab kõigepealt, et ta ei soovi hetkel vaidlustada maksukorralduse seaduse § 64 lg 1 põhiseaduspärasust. Küll aga leiab kaebaja, et maksuhalduri korralduse täitmise kohustus sõltub sellest, kas kaebajal on vastavas maksuõigussuhtes kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus. Kaebaja juhib tähelepanu, et Riigikohus kasutab terminit „või“, st et kaebajal saab olla kas kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus. Üks välistab teise.

  1. Järgnevalt põhjendab osaühing, miks tal on enda arvates vaikimisõigus. Osaühingu juhatuse liige on Krista Vainola, kellega varasemalt seotud äriühingu – Puhdas Investeeringute OÜ suhtes toimub käesoleval ajal väärteomenetluses. 30.09.2010 on Põhja maksu- ja tollikeskus saatnud Puhdas Investeeringute OÜ-le e-kirja, milles maksuhaldur tuvastab, et Puhdas Investeeringute OÜ näol ei ole tegemist tavapärase majandustegevusega tegeleva äriühinguga, vaid äriühinguga, kes teadlikult ja tahtlikult osaleb maksupettustes (mis seisneb fiktiivsete müügiarvete väljastamises teistele äriühingutele ja samuti fiktiivsete ostuarvete alusel käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu suurendamises) omades “arvevabrikule” omaseid tunnuseid. Eeltoodu kinnitab, et maksuhaldur seadis kahtluse alla Krista Vainolaga seotud äriühingute tegevuse seaduslikkuse. Põhja maksu- ja tollikeskuse 11.11.2010.a. otsuse nr 12.23/6904-8 Puhdas Investeeringute OÜ suhtes resolutiivosas on peatatud viimase poolt esitatud käibemaksu tagastusnõude täitmine kuni otsuse jõustumiseni väärteoasjas. Seetõttu on maksuhaldur teavitanud seda osaühingut, et vastava korraldusse andmise ajal – s.o 11.11.201.a. - toimub väärteoasi kas Puhdas Investeeringute OÜ või Krista Vainola isiku suhtes. Maksuhaldurile valeandmete esitamise väärteomenetlus äriühingu suhtes võib kasvada üle väärteo- või isegi kriminaalmenetluseks juhatuse liikme suhtes.
  2. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) õiguspraktika kohaselt siis, kui äriühingul on ainuosanik või üks juhatuse liige, on füüsilise isiku õigused ja kohustused tihedalt äriühingu õiguste ja kohustustega seotud – vt EIKi otsused: Eckle vs. Saksamaa, otsus 15.071982, § 66, Series A no. 51, Faber Firm and Jafarov vs. Azerbaidźaan, otsus 25.11.2010, avaldus nr 3365/08, Okleśen ja Pokopaliśko Pogrebne Storitve Leopold Okleśen S.P. vs. Sloveenia, otsus 30.11.2010, avaldus nr 35264/04, §
  3. Sellest tuleneb ka osaühingu õigus esitada käesolev kaebus seoses osaniku põhiõiguste võimaliku riivega. Samuti seoses sellega, et kuivõrd juba ühel korral on Krista Vainola poolt juhitava äriühingu suhtes väärteomenetlus alustatud, siis peab osaühing reaalselt võimalikuks ka tema suhtes sellise menetluse algatamist just juhatuse liikme isikust tulenevate 2 põhjuste tõttu – võimalik, et juhatuse liige kasutab samasugust tegevusmustrit. Seetõttu soovib osaühing käesolevas asjas juhatuse liikme Krista Vainola kaudu toetuda maksukorralduse seaduse § 64 lg 1 p-le 6 koosmõjus põhiseaduse §-i 23 kolmanda lõike ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 6 lg-tega 1 ja
  4. EIK on kohtuasjas Serves vs. Prantsusmaa p-s 47 selgelt võtnud seisukoha, et kui isiku suhtes ei ole veel kriminaalõigusliku iseloomuga algatatud, kuid tal on alust „karta“ sellise menetluse alustamist tema vastu, siis on isikul õigus keelduda vastamast küsimustele. Riigikohtu 03.03.2011.a. määrusega asjas nr 3-4-1-15-10 – mis on ka käesoleva taotluse menetlusõiguslikuks aluseks – on loodud mehhanism põhimõttelise kontrolli teostamiseks vaikimisõiguse üle. Seda õigust kasutades pöördubki osaühing halduskohtusse.
  5. Lisaks on kaebaja esitanud taotluse kohtul pöörduda eelotsustus taotlusega Euroopa Ühenduse Kohtu poole, et kontrollida kas kaebuses viidatud EIK lahenditest tulenevad seisukohad on siseriiklikus maksumenetluses kohaldatavad. Kaebaja leiab, et siseriiklikel kohtutel oli ja on jätkuvalt kohustus vastavasisulise kohtupraktika puudumisel pöörduda eelotsustus taotlusega Euroopa Ühenduse Kohtu poole, sest vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 234 ja Euratomi asutamislepingu artikli 150 alusel võib iga liikmesriigi kohus, kelle pädevuses on õigusvaidluste lahendamine ja õiguslikult siduvate otsuste tegemine, esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse. Euroopa Kohtu tõlgenduses on kohus mõiste ühenduse õiguse autonoomne mõiste. Eelotsuse taotluse esitamine võib menetluse teatud staadiumis osutuda vajalikuks, kui uue tõlgenduse andmine omab üldist tähtsust ühenduse õiguse ühetaolisel kohaldamisel kogu liidu ulatuses või kui olemasolevat kohtupraktikat ei saa ilmselt kohaldada faktilistele asjaoludele. Kaebuse esitaja asub seisukohale, et tänases siseriiklikus õigussüsteemis, kus rahvusvahelised lepingud nagu näiteks Euroopa Inimõiguste ja – põhivabaduste kaitse konventsioon ja neid laiendavad EIK kohtulahendid ei ole siseriiklikult vastavalt PS §-de 6, 10 ja 13 tuleneva õigusselguse kohaselt avaldatud ja kättesaadavad, pole võimalik asuda positsioonile, et siseriiklikule kohtule, on Euroopa Kohtu või Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika piisavalt selge, andmaks siseriiklikule kohtule võimaluse seda oma äranägemise järgi tõlgendada. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et maksuhalduril oli õigus ning vajadus käesolevas asjas koguda tõendeid selleks, et oleks võimalik tuvastada, kas kaebuse esitaja tegeleb Eestis ettevõtlusega või mitte. Maksumenetluses on tõendiks kõik asjas kogutud andmed, eelkõige aga maksukohustuslaselt saadud teave ja dokumendid. MKS kohaselt on maksukohustuslasel maksumenetluses kaasaaitamiskohustus, mille järgi on ta kohustatud teatama maksuhaldurile kõik talle teadaolevad asjaolud ning ta ei või takistada maksuhaldurit menetlustoimingute sooritamisel.
  7. Samas on kaasaaitamiskohustusest tehtud ka teatud erandid (MKS § 64). MKS § 64 lg 1 p 6 alusel on isikul õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda õigusrikkumises süüditunnistamist. PMTK leiab, et MKS §-le 64 saab eelkõige tugineda juhul, kui süüteomenetlus on alanud. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja väitnud, et tema suhtes on alustatud kriminaalmenetlust. Samas ei saa keelduda tõendite ja teabe esitamisest maksumenetluses ükskõik millise süüdistusega kriminaalasja algatamise korral, vaid kriminaalasja ja teabe vahel peab olema seos. Kui maksukohustuslane soovib kasutada MKS § 64 lg 1 p 6, siis peab ta põhistama kohtu, et nõutavaid andmeid või tõendeid võidakse tema süüstamiseks kasutada. Seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline. Seega olukorras, kus riik pärib isikult teavet ja isiku 3 suhtes ei ole käimas sarnaste asjaolude kohta kriminaalmenetlust, ei saa isik end vabandada MKS § 64 lg 1 p-ga
  9. PMTK on seisukohal, et isik võib keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vaid juhul, kui need süüstavad teda ja tema lähedasi. Teave ja dokumendid, mis ei ole teda süüstavad, peab ta esitama. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene nt maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele, nt kuludokumendid. Ka Riigikohus on seisukohal, et teabe andmisest ning tõendite esitamisest keeldumise õiguse teke ei saa olla suvaotsus ning seetõttu peab ütluste andmisest keeldumine olema kontrollitav (vt Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-25-02). Seega peab isik siiski vastama neile küsimustele, millele vastamine isikut ei süüsta. Vaikimisõigusele saab tugineda alles pärast maksuhalduri küsimuse ärakuulamist ning iga küsimuse puhul peab isik langetama eraldi otsuse, kas sellele vastamine on teda süüstav või mitte.
  10. Kuigi Puhdas Group OÜ juhatuse liikme suhtes on algatatud väärteomenetlus, ei puuduta see väärtegu kuidagi kaebuse esitajat – Puhdas Group OÜ-d. Kaebuse esitaja näib olevat arvamusel, et sel ajal, kui tema või tema juhatuse liikme suhtes viiakse läbi kriminaal- või väärteomenetlust, puudub tal mistahes info andmise kohustus.
  11. Lahendile Serves vs Prantsusmaa käsitletud asjaolud ei haaku käesoleva haldusasjaga, sest vaatluse all oli tunnistustest andmise keeldumise õigus kriminaalmenetluses, mitte õigus isikut kohustada haldusmenetluses teavet andma ja dokumente esitama.
  12. PMTK ei nõustu kaebuse esitajaga ka väites, et kaebuses viidatud Riigikohtu määrusega on muudetud enese mittesüüstamise õiguskäsitlust. Esiteks ei ole Riigikohus määruse nr 3-41-3-10 üheski punktis tõdenud, et teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumine on isiku suvaotsus, mis ei nõua vähimalgi määral põhjendamist. Teiseks ei ole Riigikohtu määrusega nr 3-4-1-3-10 lahendatud põhiseaduslikkuse järelevalve asja sisuliselt, vaid kohus jättis esitatud taotluse läbi vaatamata. KOHTU PÕHJENDUSED
  13. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohtu põhjendused on järgmised.
  14. Käesolevas haldusasjas on maksuhaldur esitanud kaebajale korralduse teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks, mille peale on kaebaja pöördunud halduskohtu poole, selgitamaks välja, kas ta sellist teavet andma peab. Samas on kaebaja esindaja Krista Vainola 08.06.2011 siiski esitanud vastused korralduses esitatud küsimustele. Vastustaja teavitas kohut istungil sellest, et maksuhalduri hinnangul on korraldus seega täidetud ja haldusasja läbivaatamiseks puudub alus, kuna antud juhtum on ka maksuhalduri poolt lõpetatud. Kohus leiab, et kaebajal siiski on põhjendatud huvi asja menetlemiseks, kuna kaebaja selgituste kohaselt soovib ta hoida tulevikus ära sarnaste olukordade tekkimist. Kohus leiab, et ehkki vastustaja väitel on vaidlustatud korraldus täidetud, ei ole välistatud siiski ka samas maksumenetluses täiendav teabe küsimine, kuivõrd korraldusele antud vastused on ilmselgelt ebapiisavad, samuti ei nähtu, et oleks esitatud nõutud dokumente.
  15. Kohus leiab aga, et Riigikohtu on 03.03.2011 määrusest asjas nr 3-4-1-15-10 ei saa siiski tuletada võimalust kohtuliku eelkontrolli läbiviimiseks maksuhalduri poolt MKS § 60 lg 1 alusel antavate kirjaliku teabe nõudmise korralduste õiguspärasuse kindlakstegemiseks. Riigikohtu viidatud määruses märgitakse, et ei saa välistada ka

§ 6lg 3 p 3 alusel avalik-õigusliku suhte kindlakstegemise taotlust.

Sellisel juhul paluks isik tuvastada, kas tal on kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus ja saaks selle käigus vaidlustada MKS vastavas sätted. 4 Riigikohus analüüsis antud vaidluses, kas on võimalik võtta menetlusse isiku individuaalset põhiseaduslikku kaebust, jättes selle menetlusse võtmata ja andes esialgse analüüsi, milliseid muid õiguskaitsevahendeid isikul olla võiks. Riigikohus on antud lahendis olnud ka ise kahtleval seisukohal, kas avalik-õigusliku suhte tuvastamise kaebus sellises olukorras asjakohane olla saaks. Kuna see ei olnud ka kohtuasja nr 3-4-1-15-10 esemeks, ei saanudki Riigikohtult avalik-õigusliku suhte tuvastamise nõude eelduste põhjalikku analüüsi antud kontekstis eeldada. Nii ongi Riigikohus pakkunud välja idee, mida kaebuse esitaja oma õiguste kaitsel käesolevaga teostada soovib. Asja analüüsinud, leiab halduskohus aga, et selline kaebus ei vii kaebuse esitajat tegelikkuses oma õiguste kaitsel sihile, kuna kaebuse esitaja ei ole veel astunud oma õiguste kaitseks vastavaid samme. 17.

§ 6

lg 3 p 3 alusel saab halduskohus tuvastada isiku põhjendatud huvi olemasolul seda isikut puudutava avalik-õigusliku suhte või selle puudumise. Kohtu hinnangul ei saa käesoleval juhul olla kahtlust, et vaidlustatud 27.04.2011 teabe andmise korralduse alusel tekkis korralduse väljaandnud haldusorgani ja kaebaja vahel avalik-õiguslik suhe. Õigussuhe on vastastikuste õiguste ja kohustuste kogum. Maksuhalduril on õigus nõuda kaebajalt MKS § 60 lg 1 alusel teavet ja kaebajal on õigus MKS § 64 alusel selle andmisest keelduda.

  1. Kaebuse väidetest tulenevalt on kaebaja sooviks vaidlustatud teabe esitamise korraldust mitte täita, kuna ta soovib tugineda MKS § 64 sätestatud vaikimisõigusele. Samas ei ole kaebaja maksuhaldurile korralduses märgitud tähtajaks (ega praeguse hetkeni) teatanud oma soovist vaikimisõigusele tugineda. Selle asemel on kaebaja kohe pöördunud käesoleva tuvastuskaebusega kohtusse. Tuvastamiskaebuse läbivaatamisel ei saa aga kohus ise hakata uusi õigussuhteid looma. Vaidlustatud korraldus on kehtiv haldusakt ja ehkki ta paraku otseselt ei viita MKS § 64 sätestatud vaikimisõigusele, on kaebusest näha, et kaebaja oli ise selle õiguse kasutamise võimalusega väga hästi kursis. Sisuliselt oli korraldust saades kaebuse esitajal õiguse valida kas see täita või tuginedes vaikimisõigusele selle täitmisest maksuhaldurile keelduda. Kaebaja ei teinud esialgu aga kumbagi, kuni 08.06.2011 viimaks korralduse täitis. Tuvastusnõue ei anna kaebuse esitajale antud juhul midagi, kuna kohaseim oleks olnud keelduda korralduse täitmisest ja kui maksuhaldur oleks sellele vaatamata infot nõudnud, oleks kaebuse esitaja saanud vaidlustada selle.
  2. Kaebuse esitaja on siinkohal asunud oma õiguste kaitsele ennatlikult. Tuvastusnõue on subsidiaarne ja lubatav vaid siis, kui kohustamis- ja tühistamisnõuetega ei oleks isikul võimalik enam oma õigusi kaitsta. Saksa halduskohtumenetlusõiguses leitakse, et tuvastamiskaebus ei ole lubatav, kui sama eesmärk on võimalik saavutada ka tühistamiskaebusega, kuna reaalsed õiguslikud tagajärjed saabuvad vaid tühistamis– või kohustamiskaebuse rahuldamisel. Kohus lahendab reaalseid õiguslikke probleeme juhul, kui isiku õigusi ja vabadusi on rikutud ning isiku eesmärgiks on reaalsete õiguslike tagajärgede saabumine. Kohtulikud eelhinnangud veel tekkimata õigusprobleemidele ei ole

§ 6kohaselt halduskohtu pädevuses.

20. Lõpetuseks märgib kohus, et käesolevas haldusasjas puudub vajadus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. Euroopa Liidu toimimise lepingu (konsolideeritud versioon) artikli 267 kohaselt on Euroopa Liidu Kohus pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad

  1. a)aluslepingute tõlgendamist;
  2. b)liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivust ja tõlgendamist. Ühtegi artiklis 267 nimetatud küsimust käesolevas haldusasjas tõusetunud ei ole. Euroopa Nõukogu ja Euroopa Inimõiguste Kohus on iseseisvad institutsioonid ega kuulu Euroopa Liidu institutsioonide hulka. Otsuse selle kohta, kas konkreetne Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend on siseriiklikus kohtuasjas asjakohane ja seeläbi siduv, teeb asja lahendav siseriiklik kohus. 5 Käesoleval juhul kaebaja viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite kohaldamiseks vajadus puudus, kuna asjaolu, kas kaebajal oleks õigus vaikimisõiguste kasutada või mitte, asja lahendamisel ei tõusetunudki. 21.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja aga menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.