lg 1, mille kohaselt rahalise kohustuse täitmise nõude esitamine eeldab kohustuse rikkumist ja et rikkumine ei ole vabandatav. Hageja ei ole tõendanud, et nimetatud eeldused oleksid täidetud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit tõendamaks, et kohustus on sissenõutavaks muutunud. Hageja viidatud saatelehed, samuti mitte hageja poolt koostatud ja esitatud saldoväljavõte ei tõenda, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Hageja viivisearvestus on ebaselge ja põhjendamatu. Hagiavaldusele lisatud viivisearvestusest nähtuvalt on hageja viiviseid arvestanud põhinõudelt 323 624,90 krooni, hagiavalduses on esitatud põhinõue aga summas 312 757,40 krooni. Hageja esitatud OÜ G võlgnevuse saldo väljatrükilt nähtub, et 31.10.2008 väljastatud arvest nr 800280 summas 100 867,50 krooni on OÜ G tasunud 10 867,50 krooni. Viivist ei ole võimalik nõuda summalt, mis on võlausaldajale tasutud. Hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping on tühine. Tegemist on tarbijakäenduslepinguga. Hageja käsitlus, mille kohaselt tegutses I. P käenduslepingu sõlmimisel majandus- ja kutsetegevuses. ei ole õige. Füüsiline isik on tarbija nii kaua, kuni ta ei tegutse majandustegevuse raamides või kutsetegevuses. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik tegutseb turul plaanipäraselt, et saavutada mingeid majanduslikke eesmärke. Käenduslepingu sõlmimisega ei ole I. P andnud tagatist eesmärgiga saavutada seeläbi iseseisvaid majanduslikke eesmärke. Käenduslepingu sõlmimisel I. P ei saanud tulu. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et OÜ G 2007.a. majandusaasta aruandest nähtuvalt on kostja saanud otsest tulu nii juhatuse liikme tasude ja dividendide maksmise kui ka kostjale kuulunud osaühingu väärtuse suurenemise teel. Jääb arusaamatuks, millest hageja järeldab seost 2005.a. käenduslepingu sõlmimise ja OÜ G 2007.a. juhatuse liikme tasude ja dividendide suurenemise vahel. OÜ G ettevõtte omakapital ei ole 2007.a. suurenenud käenduslepingu sõlmimise tagajärjel. Asjaolu, et isik tagab käendusega äriühingu kohustust, mille juhatuse liige ja osanik ta samaaegselt on, ei muuda tema tegevust tegutsemiseks majandus- ja kutsetegevuses. Kostja kinnitab, et ta ei sõlminud 05.09.2005 käenduslepingut oma majandus- ja kutsetegevuses. Kuna tarbijakäenduslepingus ei ole välja toodud vastutuse summaarset ülempiiri, on käendusleping
Käenduslepingu tühisuse tõttu puudub hageja ja kostja vahel võlasuhe, mis on kostja vastu nõude esitamise eelduseks. Kostja esitas alternatiivselt vastuväited käenduse ulatuse piiramatuse kohta juhuks, kui kohus leiab, et käendusleping on kehtiv. Kostja leiab, et käendaja vastutus on igal juhul piiratud põhilepingus (müügilepingus) sätestatud krediidipiiriga 25 000 krooni. Müügilepingu punkti 4.3.1. kohaselt sai OÜ G hagejalt saadud kauba eest maksimaalselt võlgu jääda 25 000 krooni. Hageja esitatud nõue on krediidipiirist ligi 13 korda suurem. Kuna müügilepingus ei ole antud aluseid krediidipiiri suurendamiseks, on pärast käenduslepingu sõlmimist OÜ G ja hageja vahel sõlmitud kokkulepete näol tegemist pärast käenduslepingut sõlmitud tehingutega, mis
I. P saab käendajana vastutada üksnes käenduslepingu sõlmimise hetkel kehtinud müügilepingus kokkulepitust tulenevas ulatuses. Käenduslepinguga lepiti küll kokku tulevikus tekkivate kohustuste tagamises, kuid kostja hinnangul peeti tulevikus tekkivate kohustuste all silmas OÜ G ja hageja vahel sõlmitavaid kaupade müügilepinguid kuni 25 000 kroonise krediidipiirini. Asjaolu, et hageja ja OÜ G on kokku leppinud krediidipiiri suurendamises, ei saa suurendada I. P käenduse ulatust, kui selles eraldi kokku lepitud ei ole. Seda ei muuda ka I. P tegutsemine OÜ G esindajana, kuna I. P füüsilise isikuna ei ole nõustunud vastutuse rahalise maksimumsumma suurendamisega. OÜ G esindajana tegutsemisest ei saa järeldada I. P kui füüsilise isiku tahteavaldust käenduskohustuse maksimumpiiri suurendamiseks. Käenduslepingu järgi kostja käendas hageja ja OÜ G vahel 3 sõlmitud müügilepingust tekkinud ja tulevikus tekkivate OÜ G kohustuste täitmise eest. Käenduslepingu sõlmimise hetkeks oli müügileping hageja ja OÜ G vahel sõlmitud ehk käendatav kohustus oli selgelt määratletud. I. P ja hageja lähtusid käenduslepingu sõlmimisel üksnes müügilepingus sätestatust, teistsuguste kokkulepete olemasolul oleks pidanud need käenduslepingus otseselt kajastuma. Käenduslepingus puudub kokkulepe, mille kohaselt I. P vastutaks ka tulevaste nõuete eest, mis tekivad hageja ja OÜ G vaheliste täiendavate kokkulepete tagajärjel, millega muudetakse algselt käendatavat nõuet. Muu hulgas tõendab kostja seisukoha õigsust ka asjaolu, et käenduslepingus on põhilepingut nimetatud just krediidilepinguks, st pooled on rõhutanud põhilepingu olemusena OÜ G kindlaksmääratud krediidi andmist. Kõik krediidipiiri ületamised poolte kokkuleppel on käsitletavad põhilepingu muutmisena. Käendaja vastutuse ulatuse määrasid pooled aga kindlaks üksnes sõlmitud põhilepingust tulenevalt, mitte selle võimalikest tulevikus sõlmitavatest muudatustest ja lisadest tulenevalt. Käendaja ei vastuta käenduslepingus piisavalt määratlemata kohustuste eest, teistsugune kokkulepe oleks
lg 6 kohaselt tühine kui käendaja kahjuks seaduses sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe. Eeltoodu alusel kostja vastutab käenduslepingu alusel maksimaalselt summas 25 000 krooni. KOHTUISTUNG 18.10.2011 kohtuistungil hageja jäi oma nõuete juurde. Hageja selgitas, et viivisearvestuses näitab raamatupidamisprogramm küll kogu arve summat, kuid viivised on õigesti arvestatud tegelikult tasumata summa järgi. Samuti hageja esindaja kinnitas, et viivist on tegelikult arvestatud TsÜS vastavalt nõude sissenõutavaks muutumise päevale järgnevast päevast, kuigi viivisearvestuse tabelist nähtub teisiti. Nõude loovutamise osas hageja märkis, et nõude loovutamise aluseks on nõude loovutamise leping. Nõude loovutamise kokkulepe sõlmiti 30.06.2006 raamlepinguna ja selle alusel loovutati konkreetne nõue 24.03.
) § 164 lg 1 sätestab võlausaldaja õiguse anda võlgniku nõusolekust sõltumata oma nõue lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (
lg 2).
lg 1 kohaselt nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad üleantavad õigused lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja 4 kõrvalkohustustest tulenevad õigused. Nõudeõiguse loovutamise lepingust nr XXX (tl 294 – 296) ja selle lisast nr 1 (tl 297) nähtuvalt AS EE loovutas 24.03.2009 OÜ II nõude G OÜ ja käendaja I. P vastu põhinõude summas 313 701,40 krooni. Nõude alusena on märgitud arved, saldo väljavõte, leping ja käendusleping. 27.04.2009 lisaga lepingule nr XXX /30.06.2006 (tl 50) IIA OÜ loovutas EEAS 30.06.2006 nõude loovutamise lepingust nr XXX tulenevad oma nõudeõigused G OÜ vastu summas 313 701,40 krooni. Hageja kohtuistungil kinnitas, et mingit muud võlasuhet tal OÜ G ega I. P ei ole, kui nõude loovutamise lepingus nimetatud võlasuhe. Asjaolu, et hagiavalduses on hageja esitanud kostja vastu nõude loovutusdokumentides nimetatust väiksemas summas, ei anna alust kahelda, et tegemist on ühe ja sama nõude käsutusega. 4. Hageja nõue kostja IP vastu tuleneb käenduslepingust. Kostja leiab, et 05.09.2005 sõlmitud käendusleping on tarbijakäendusleping. Vaidlusaluses käenduslepingus käendaja vastutuse piirmäära sätestatud ei ole.
lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja
lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
Sama paragrahvi lõike 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kostja sõlmis käenduslepingu tarbijana. Selleks, et vaidlusalust käenduslepingut saaks pidada tarbijakäenduseks, tuleb selgeks teha, kas kostja on käendajana tarbija.
järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1 kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-126-09 märgitakse järgmist: „Riigikohus on 5. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, mis puudutas
järgi garantii andmist, märkinud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses
lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel.
lg 1 kohaselt käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Kostja 13.10.2011 kohtuistungil esmakordselt esitas vastuväite, et hageja poolt nõude tõendamiseks esitatud arve/saatelehtedel nimetatud kaupa ei ole OÜ G kätte saanud. Kostja leidis, et tal on õigus esitada asjas uusi sisulisi vastuväiteid kuni asja arutamise lõppemiseni ning ei pidanud vajalikuks põhistada, miks ta kauba mittesaamise vastuväidet varem ei ole esitanud. Kohus leiab, et võlasuhetes kehtivast üldisest hea usu põhimõttest ning kohtumenetluses menetlusõiguste heas usus kasutamise kohustusest tulenevalt on kostja vastuväite esitamise ajaks kaotanud õiguse kauba mittesaamisele tugineda ja sellist vastuväidet käesolevas menetluses esitada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 200 lg 1 järgi menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. TsMS § 329 lg 1 sätestab menetlusosalise kohustuse esitada oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt tuleb oma põhiväited ja –taotlused esitada enne kohtuistungit. TsMS § 330 lg 3 kohaselt uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus tuleb esitada selliselt, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne asja arutamist kohtuistungil. Kostja on käesolevas tsiviilasjas esitanud oma vastuväited kirjalikult mitmel korral. Hageja esitas kostjate esialgsest vastusest tulenevalt nõude tõendamiseks täiendavate tõenditena koondarved ja kauba saatelehed (spetsifikatsioonid) juba 23.10.2009.a. Seejärel kostjad 17.11.2009 esitasid oma täiendava vastuse. Seejuures on kostjad esitanud alternatiivsed vastuväited juhuks, kui kohus esimesena esitatud vastuväidet põhjendatuks ei pea. Nii esialgne vastus, kui 17.11.2009 vastus on esitatud sellel ajal menetluses olnud mõlema kostja, OÜ G ja I. P nimel. Üheski kohtule esitatud kirjalikus vastuses ei ole kumbki kostjatest viidanud sellele, et OÜ G ei ole spetsifikatsioonidel näidatud kaupa kätte saanud. Sellist vastuväidet ei esitatud ka 04.02.2010 eelistungil; eelistungil kostjate esindaja kinnitas, et tema poolt on hetkel kõik tõendid esitatud. Eelistungil oli küsimuse all üksnes nõude loovutamisega seotud asjaolude tõendatus, hageja pidi nõude loovutamise kohta täiendavalt tõendeid esitama. Kohtuistungi aeg 18.10.2011 on kostja esindajaga kooskõlastatud juba 13.06.2011. Sellises olukorras on 2 aastat pärast koondarve ja saatelehtede esitamist kohtuistungil suuliselt kaupade mittekättesaamise vastuväite esitamine kostja poolt oma menetlusõiguste kuritarvitamine. Kohus jätab TsMS § 331 lg 1 alusel tähelepanuta kostja vastuväited selle kohta, nagu ei oleks OÜ G saatelehtedel näidatud kaupu kätte saanud. 6. Kohus leiab, et asjas esitatud koondarvetega (tl 51-54; 126-128; 172-173; 205-207 ja 247) ja spetsifikatsioonidega (tl 55 – 124; 129-171; 174-204; 208-246; 248-255) on tõendatud, et OÜ G on hagejalt saanud kaupu ja jätnud nende eest tasumata hagiavalduses näidatud summa 312 757,40 Eesti krooni (19 989,61 eurot). Kostja raamatupidaja meiliaadressilt XXX hagejale 28.01.2009 kell 11:25 saadetud e-kiri (tl 8) tõendab samuti, et hageja ja OÜ G vahel puudus 6 vaidlus kauba kättesaamise ja tasumata arvete summa osas. Kostja kohtuistungil väites, et OÜ G raamatupidaja saldokinnitus ei ole konstitutiivne võlatunnistus, on sisuliselt omaks võtnud, et Maris Meitus oli OÜ G raamatupidaja. 7. Kostja on juhuks, kui kohus leiab, et käendusleping on kehtiv, esitanud alternatiivse vastuväite, et kostja kui käendaja vastutus on piiratud müügilepingus kokkulepitud krediidipiiriga.
lg 2 teise lause kohaselt võib tulevast kohustust käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav.
lg 4 sätestab, et tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Õiguskirjanduses (vt P. Varul jt, Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne – Tallinn, 2006, lk 504 – 505) on märgitud, et üldpõhimõttena kehtib reegel, et käendaja vastutuse ulatuse on määratud käendatava kohustuse ulatuse ja seisuga käendaja vastutuse tekkimise ajal e ajal, mil
lg 1 kohaselt tekib võlausaldaja nõue käendaja vastu – käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses (§ 145 lg 2 esimene lause). Kui käendatava kohustuse suurus pärast käenduslepingu sõlmimist muutub, muutub seega ka käendaja vastutuse ulatuse. Seejuures tuleb siiski arvestada teatavate piirangutega. Samas lk 507 on kommentaari autor leidnud, et mitte igasugune pärast käenduslepingu sõlmimist toimunud käendatava kohustuse ulatuse ja suuruse laiendamine vältimatult ei suurenda käendaja vastutust. Pärast käenduslepingu sõlmimist tehtud põhivõlgniku kohustusi laiendavad tehingud (eriti kokkulepped põhivõlgniku ja võlausaldaja vahel, millega suurendatakse võlgnetavat rahasummat, antakse lisakrediiti, suurendatakse kokkuleppeliselt krediidilimiiti, nt arvelduskrediidilepingu puhul jms), ei suurenda käendaja vastutust, st käendaja saab sellisel juhul nõuda, et tema vastu nõude esitamise korral asetataks ta olukorda, mis eksisteerinuks juhul, kui vastavat tehingut ei oleks olnud. Käesolevas tsiviilasjas ongi kostja väitnud, et tema suhtes saab maksimaalselt kohaldada vastutust lepingus sätestatud krediidipiiri ulatuses. 8. Lepingu tõlgendamisel tuleb
lg 1 esimese lause järgi üldjuhul lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ning kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, siis on määrav lepingupoolte ühine tahe. 05.09.2005 hageja ja kostja I. P vahel sõlmitud käenduslepingu (tl 9-10) punktis 1.
Piisavalt määratletuks tulevikus tekkivaks kohustuseks, mida kostja käenduslepinguga kohustus käendama, ei saa lugeda esialgselt kokkulepitud krediidipiirist suuremaid kohustusi. Käenduslepingu sõlmimisel ei saanud kostja teada, kas ja millises ulatuses võidakse krediidipiiri suurendada, hageja ei saanud eeldada, et kostja käenduslepingu sõlmimisel avaldas tahet olla seotud tulevikus tekkiva, teadmata suuruses kohustusega. Kohus leiab, et käendaja vastutuse laienemine vastavalt põhivõlgnikule võimaldatud suuremale krediidisummale eeldab käendaja ja võlausaldaja vastavat kokkulepet. Sellist kokkulepet käesolevas tsiviilasjas poolte vahel ei ole. Kohus leiab, et I. P kui käendaja tahet käendada suurendatud krediidipiirist tulenevaid kohustusi ei saa järeldada ka sellest, et kostja OÜ G juhatuse liikmena oli teadlik ja nõus, et reaalselt võimaldati OÜ G kaupade ostmisel suuremat krediidipiiri, kui ostu-müügilepingus sätestatud 25 000 krooni. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1 kohaselt tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). Vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast (TsÜS § 68 lg 4). TsÜS § 83 lg 2 järgi on kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Kostja tegevust põhivõlgniku juhatuse liikmena ei saa lugeda kostja kui füüsilisest isikust käendaja otseseks tahteavalduseks isiklikult vastutada põhivõlgniku kohustuste täitmise eest lepingus kokkulepitust suuremas ulatuses. Krediidipiiri suurendamine oli üksnes hageja võimuses, mistõttu täiendava tagatiseta krediidipiiri suurendamisega kaasnevat võlgnevuse tekkimise riski kannab hageja, seda riski ei saa panna käendaja kanda. Käenduslepingu punkti 6.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.