← Eesti

3-11-298/45

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-298 Haldusasi Janek Toompuu kaebus Tartu Vangla 29.11.2010 käskkirja nr 1-4/2729 õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Halduskohtu
  3. juuli
  4. a otsus Kaebuse esitaja – Janek Toompuu Vastustaja – Tartu Vangla Janek Toompuu apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised RESOLUTSIOON Jätta Janek Toompuu apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  5. juuli
  6. a otsus haldusasjas nr 3-11-298 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole halduskohtumenetluse seadustiku § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Tartu Vangla 29.11.2010 käskkirjaga nr 1-4/2729 karistati kinnipeetav Janek Toompuud distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks. Käskkirjas leiti, et J. Toompuu on süüliselt rikkunud vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p-i 1, mis kohustab kinni peetavat isikut täitma vangla sisekorraeeskirju, justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 82 lg-t 3, mille kohaselt on kinnipeetaval keelatud hoida enda juures tubakatooteid ja suitsetamistarbeid, ja Tartu Vangla kodukorra p-i 12.5.4, mille kohaselt on kinnipeetaval kohustus pärast jalutuskäiku tarvitamata jäänud suitsetamistarbed vanglaametniku määratud kohas ja ajal vangla hoiule anda. Käskkirja faktiliste põhjenduste kohaselt seisnes J. Toompuu rikkumine selles, et 30.10.2010 kella 11.45 paiku jalutuskäigult tulles oli tal suus kilesse pakitud tubakat ca 3 sigareti jagu. Ka- 3-11-298 ristuse valikut põhjendati mh sellega, et kinnipeetaval on 8 kehtivat distsiplinaarkaristust ning kolmel korral on teda distsiplinaarkorras karistatud suitsetamistarvete omamise eest.
  8. Janek Toompuu esitas 04.02.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 29.11.2010 käskkirja nr 1-4/2729 tühistamiseks. Seoses kartserikaristuse ärakandmisega kohtumenetluse ajal muutis kaebuse esitaja kaebuse taotlust, taotledes käskkirja õigusvastasuse tuvastamist (tl 66). Käskkirja õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huvina väljendas kaebuse esitaja soovi esitada kahjunõue. Käskkirja pidas kaebuse esitaja õigusvastaseks järgmistel põhjendustel. Kaebuse esitaja ei ole käskkirjas toodud rikkumist toime pannud, sest käskkirjas toodud ajal ei olnud tal suus tubakat, ta üksnes näris suus kilejuppi, milles ei olnud tubakat. Kaebaja jalutuskäigult tulles teostatud läbiotsimisel häiris ametnikku kiletüki närimine ning viimane andis korralduse sülitada kiletükk talle pihku. Kuna kaebaja leidis, et selline käitumine on ametniku suhtes solvav ning karistatav kriminaalkorras karistusseadustiku § 275 järgi, viskas ta kilejupi korraldust eirates trepile, sest prügikasti ei olnud. Sellega intsident lõppes, keegi kaebuse esitajalt seletust ei nõudnud ega aktile allkirja ei soovinud. Sündmusel puuduvad tunnistajad. Distsiplinaarmenetluse käigus soovis kaebuse esitaja videosalvestiste vaatlust, kuid seda ei tehtud. Samuti ei võetud seletusi teistelt läbiotsimise juures viibinud ametnikelt ja seega on läbiotsimist teostanud ametnik iseendale tunnistajaks. Trepilt väidetavalt leitud kilepakendi tubakaga võis treppidele jätta mõni teine kinnipeetav, kes tuli jalutuskäigult, samuti võis vanglateenistuja eelnevalt või hiljem trepilt ära võtta kilepakendi ning teadmata põhjusel omistada selle kaebajale.
  9. Tartu Vangla palus kaebuse rahuldamata jätta. Kaebaja väide, et ta näris suus ainult kilejuppi, on ümber lükatud vanemvalvur K. Ki 25.11.2010 antud seletusega, millest nähtub, et korduvate korralduste peale anda ära suust pakike võttis kaebaja suust paki ja viskas selle koridori. Vanemvalvur kinnitab seletuses, et teisi kinnipeetavaid koridoris ei olnud ja treppidele visatud pakist avastas ta tubakat. Vastustajal puudub alus kahelda vanglateenistuja ettekandes, aktis ning seletuses. Ei ole tuvastatud K. Kil põhjust esitada tõele mittevastavat ettekannet ja seletust. Kaebaja ei ole toonud välja konkreetseid asjaolusid, mis viitaksid võimalikule ametniku pahatahtlikkusele kaebaja suhtes. Kaebajat on kolmel korral (10.06.2010 käskkirjaga nr 1-4/907; 02.09.2010 käskkirjaga nr 1-4/1804 ja 09.09.2010 käskkirjaga nr 1-4/1874) karistatud suitsetamistarvete hoidmise eest. Kaebajale anti koheselt võimalus selgituste andmiseks, kuid kaebaja ei soovinud seda ning esimesed selgitused andis 22.11.
  10. Seega oli kaebajal piisavalt aega läbi mõelda oma selgituste sisu ning anda menetluse käigus selliseid selgitusi, mis võiksid teda vabastada distsiplinaarkaristusest. Seetõttu ei pea vastustaja kaebaja väiteid usaldusväärseteks. Kaebaja väidab, et distsiplinaarmenetluse käigus ei ole üle kuulatud tunnistajaid, kuid kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse käigus taotlenud täiendavate tõendite kogumist – tunnistajate ülekuulamise näol ega videosalvestise vaatlusena. Videosalvestistel ei ole jäädvustatud heli, seega ei oleks võimalik videosalvestise vaatlusel kontrollida kaebaja ja vanemvalvuri vahelist vestlust. Samuti ei võimalda videosalvestis tuvastada, millise eseme viskas kaebaja trepile ning kas see kiletükk sisaldas tubakat. Seetõttu ei oleks videosalvestise vaatlusel olnud tõenduslikku väärtust. Kuna trepilt tõi kiletüki ära K. K, ei saaks ka teised vanglateenistujad kinnitada või ümber lükata seda, et K. K võttis treppidelt ära just selle kileeseme, mille kaebaja sinna viskas. Ainsateks menetluse käigus kogutud tõenditeks on vanemvalvur K. Ki seletused, akt eseme leidmise/äravõtmise kohta ning kaebaja enda selgitused. Kaebaja selgitused aga ei ole kooskõlas teiste kogutud tõenditega. 2

(5)3-11-298
  1. Tallinna Halduskohtu 06.07.2011 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Vaidlust pole sündmuste põhilises osas. Kaebaja ei vaidle vastu, et ta näris kilest eset, keeldus seda üle andmast vangivalvurile, vaatamata viimase korraldusele, ja viskas selle läbiotsimise ruumist läbi ukse välja koridori treppidele, kust valvur selle ära tõi. Poolte seisukohad lahknevad põhiliselt osas, kas kaebaja näris paljast kiletükki või oli tegemist kilepakiga, milles oli umbes 3 sigareti jagu tubakat. Samuti lahknevad poolte seisukohad küsimuses, milliseid korraldusi andis vanglaametnik Koppel toimunud intsidendi käigus ja kas kaebajalt küsiti seletust vahetult pärast intsidenti. Kohus on seisukohal, et usutavam on vastustaja poolt esitatud versioon sündmustest. Nähtuvalt vahetult pärast sündmust koostatud vanemvalvur K Ki ettekandest (tl 18), avastas ta 30.10.2010 kinnipeetav J. Toompuu suust jalutuselt tuleku järgselt läbiotsimist tehes kilest paki, milles oli ca 3 sigareti jagu tubakat. Kaebaja ei vaidlusta ei oma kaebuse teisel leheküljel ega ka vaides (tl 20 pöördel) asjaolu, et vangivalvur tõi koridorist treppidelt kilesse pakitud tubakapaki. Hiljem kohtule esitatud täiendavates seisukohtades tõstatab kaebaja küsimuse asitõendi (tubakapaki) hävitamise osas ja seab sisuliselt selle olemasolu kahtluse alla. Kohus leiab, tuginedes dokumentaalsetele tõenditele, kaebaja enda distsiplinaarmenetluse käigus esitatud vaidele ja kaebusele ning Aktile eseme leidmise/äravõtmise kohta (tl 18 pöördel), et usutavalt on tõendatud umbes kolme sigareti jagu tubakat sisaldanud kilepakikese leidmine ja olemasolu distsiplinaarkaristuse määramise põhjustanud vahejuhtumi toimumise kohas ja ajal ning selle leidmine treppidelt K. Ki poolt. Nimetatud asitõend on küll hävitatud vastavalt „Aktile 2553 Eseme leidmise/äravõtmise kohta E 3100“, kuid see ei muuda olematuks asitõendi kohta fikseeritud andmeid. Tõendi olemasolul oleks võimalik ilmselt teostada näiteks DNA analüüs, kuid arvestades distsiplinaarmenetluse iseloomu ja olemust, ei oleks taolise ekspertiisi läbiviimine ilmselt proportsionaalne ja vajalik, eriti kui muud tõendid võimaldavad toimunut rekonstrueerida. Usaldusväärsed pole kaebaja väited, et vanemvalvur käskis tal suus oleva kiletüki sülitada vangivalvuri pihku. Kohus peab nimetatud väidet eneseõigustuslikuks, otsituks ja ebausaldusväärseks. Nimetatud väiteid ei ole kaebaja esitanud ka oma esmases seletuses intsidendi kohta 22.11.
  2. Pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et korraldused kileeseme, mis oli kaebaja suus, äraandmiseks tehti. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et need korraldused jäeti täitmata. Vaidlust ei ole asjaolu suhtes, et kaebaja võttis korduva korralduse saamise järel kileeseme suust ja viskas selle läbi avatud ukse treppidele, kust vanemvalvur selle kohe üles korjas. Arvestades toimunu asjaolusid, on usutav, et kaebaja püüdis läbiotsimise käigus avastatud keelatud esemest vabaneda, visates selle endast võimalikult kaugele, ja lootis, et seda ei õnnestu kohe treppidelt üles leida. Juhul, kui ta tõesti ei soovinud vanglaametniku solvata ja oleks tahtnud teda veenda, et tal ei ole suus midagi keelatut, oleks ta võinud kiletüki oma pihku võtta ja näidata vangivalvurile. Lisaks eeltoodule peab kohus võimalust, et näritud väikest kiletükikest on võimalik visata ruumist välja endast mitme meetri kaugusele, väheusutavaks. Tulenevalt kile eripärast ja füüsikaseadustest, ei ole selle väikeste tükikeste viskamine mitme meetri kaugusele eriti tõenäoline. Tulenevalt asjaolust, et kaebaja on ise oma kaebuses märkinud, et temal nimetatud ametnikuga varem pistmist ei ole olnud (tl 1 pöördel), ei pea kohus tõenäoliseks ka vanemvalvuri pahatahtlikkust või kaebaja sihilikku süüstamist ning mingi varem valmispandud tubakapaki kasutamist selleks. Arvestades vaidlustatud intsidendi toimumisega seotud asjaolusid ning vanemvalvuri viivitamatut minekut eemalevisatud eseme järgi, peab kohus tõendatuks, et vanemvalvur tõi treppidelt ära just selle eseme, mille kaebaja sinna viskas. Kohus leiab samuti, et kaebaja enda kaebuse ja hiljem lisatud täiendustega on sisuliselt tõendatud, et kaebaja keeldus pärast intsidendi toimumist selle kohta seletuse andmisest. Nähtuvalt nendest dokumentidest, peab kaebaja igasuguste seletuste andmist vangla administratsioonile 3
(5)3-11-298 enne vaide esitamist mõttetuks, kuna nendega niikuinii ei arvestata. Kaebaja veendumuse järgi loetakse neid alles vaide esitamise puhul ja mitte varem (tl 2). Kohus on seisukohal, et sellise vaate omaksvõtuga vähendab kaebaja ise võimalust, et tema põhjendatud argumendid on usaldusväärsed nende hilisemale hindajale või et neid arvestatakse. Kohtu arvates on kaebaja väitest usaldusväärsem vanemvalvur K. Ki 30.10.2010 ettekande väide, et kaebaja keeldus kirjalike seletuste andmisest. Eelpooltoodud asjaolusid kogumina hinnates leiab kohus, et kaebaja kaebuses esitatud väited on ümber lükatud kogutud tõendite ja nende analüüsiga. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. J. Toompuu apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellandi väited on kokkuvõtlikult järgmised. Apellandi süütegu on suuresti tuvastatud varasemate taoliste rikkumiste põhjal ja ametniku ütluste alusel, kes oli ise endale tunnistaja. Kuna vaidlusalust pakikest ei ole säilitatud, ei saa 100 % kindel olla selle eseme seotuses apellandiga. Seletuskirja kirjutas apellant koheselt, kui teda 22.11.2010 distsiplinaarmenetluse algatamisest teavitati, enne ei ole talt seda keegi küsinud. Ehk ei saanudki menetleja seda teha, sest apellant viibis vahepeal nädala Kuressaares kohtus. Apellandil endal ei olnud mõttes seletuse vormis üles tähendada intsidenti mingi kiletükiga. Apellandi ütlustega ei ole tõendatud seletuskirja kirjutamisest keeldumine, kuid neid seletusi nagunii ei loeta ega arvestata. Videosalvestusest nähtuks, et koridor polnud tühi, kui apellanti läbi otsiti, ning ametniku käsi oli apellandi suu juures, et apellant sellele sülgaks. Kohus on öelnud, et apellant ei vaidlusta asjaolu, et valvur tõi koridorist trepilt kilesse pakitud tubakapaki, kuid apellant on öelnud, et ta ei tea, mille ametnik trepilt tõi, sest seda ei näinud keegi. Ametnik võis trepilt tõesti tuua pakikese tubakaga, kuid see ei olnud apellandi oma. Midagi ettekande järgi hävitati ja üllatavalt kiiresti, st enne menetlemist, mis on iseenesest kahtlane. Vangla vastuväidete kohta apellatsioonkaebusele märgib apellant, et talle meeldib närimiskummi närida, kuid seda vangla kaupluses ei müüda. On igaühe oma asi, mida närida, ja kile närimine ei ole keelatud. Noorena näris apellant ka pigi, et hambad valgemaks saaks, ning keegi ei ole teda seepärast ebamõistlikuks pidanud.
  2. Tartu Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tartu Vangla nõustub kõigi halduskohtu otsuses toodud põhjenduste ja seisukohtadega ning jääb oma varasemalt antud seletuste juurde. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib vangla järgmist. Iseenesest ei ole kile mõeldud närimiseks ning tavapärases olukorras mõistlik inimene kilet ei näri. Apellant ei ole kordagi avaldanud ka mõistlikku põhjust, miks tema kilet näris, mis veenaks, et tema tegevusel polnud tubaka peitmisega mingit seost. Vanglas ei ole kinnipeetavale kile närimine keelatud ja kui apellant ka tõesti ainult kilet näris, piisas tal seda ametnikule näidata selliselt, et ametnik oleks saanud veenduda, et tegemist on tõesti ainult kilega ja apellant oleks saanud oma tegevust jätkata. Vajadust kile äraviskamiseks ei olnud ning korraldust selleks ei antud. Asjaolu, et apellant pidas vajalikuks kilepakikese nii endast kui läbiotsimist teostanud vanglaametnikust võimalikult kaugemale visata kinnitab, et apellant soovis vabaneda mitte kilest, vaid sellesse pakitud sisust. Vaidlust ei ole selles, et apellant viskas temal suus olnud kilepakikese läbi ukse koridori, kust valvur selle ära tõi. Lähtudes apellandi väitest, et tubakat sisaldav kilepakike võis olla kellegi teise kinnipeetava oma, pidi koridoris olema kaks pakikest, üks apellandi visatud ja teine teise kinnipeetava poolt jäetud. Üheski tõendis ei ole viiteid sellele, et pakikesi oli koridoris kaks. Kuna läbiotsimist teostanud ametnik viibis apellandi juures, kui vii4
(5)3-11-298 mane pakikese ära viskas, ja seega nägi, kuhu pakike kukkus, sai ametnik ära tuua ainult apellandi poolt visatud pakikese, millest avastati tubakas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Vangla sisekorraeeskirja § 82 lg 2 kohaselt võib vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt ei ole kinnipeetaval õigus enda juures hoida tubakatooteid. Tubakatooted võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule. Vanglateenistus väljastab tubakatooted kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. Tartu Vangla kodukorra p 12.5.1 kohaselt on kinni peetavate isikute suitsetamise kohad Tartu Vanglas jalutusaias vastava märgistusega alad ning vastava märgistusega jalutusboksid. Kodukorra p 12.5.4 kohaselt on kinni peetav isik pärast jalutuskäiku kohustatud tarvitamata jäänud suitsetamise tarbed vanglaametniku määratud kohas ja ajal vangla hoiule andma. Apellanti süüdistati selles, et ta Tartu Vangla kodukorra p-i 12.5.4 rikkudes ei andnud jalutuskäigult naastes jalutuskäigul kaasas olnud tubakat vangla hoiule ja varjas seda vanglaametniku eest suus eesmärgiga jätta tubakas vastuolus Vangla sisekorraeeskirja § 82 lg-ga 3 enda valdusse.
  2. Apellatsioonimenetluses väideldakse jätkuvalt selle üle, kas käskkirjas kirjeldatud distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud. Vangla väitel oli apellandil jalutuskäigult naastes suus kilesse pakitud tubakas, apellandi väitel üksnes kile. Nagu halduskohtule esitatud kaebuses, nii ka apellatsioonkaebuses taanduvad apellandi põhjendused sellele, et distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta on tõendeid kogutud ebapiisavalt ja apellandi käest ei võetud toimunu kohta sündmuspaigal seletust.
  3. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus neid väiteid hinnanud. Halduskohtu otsuses on piisavalt põhjendatud, millistele tõenditele ja asjaoludele tuginedes loeb kohus vastustaja väited distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta usaldusväärsemateks kaebuse esitaja vastupidistest väidetest. Ringkonnakohus nõustub nende halduskohtu põhjendustega ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendusi korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei viita halduskohtu poolt protsessinormi rikkumisele või materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele.
  4. Seetõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.07.2011 otsus muutmata.
  5. Menetlusosalised ei ole esitanud taotlusi apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmiseks. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.