lg 1 paneb kohalikule omavalitsusele kohustuse luua kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Tulenevalt eelpool käsitletud sätetest on lastaia koha tagamisel tegemist kohaliku elu küsimusega, mille üle otsustamine ja mille korraldamine kuulub kohaliku omavalitsusüksuse kohustuste hulka.
lg 1 alusel on lasteasutusse taotluse esitamisel/registreerimisel aluseks lapse elukoht, vanus ja vanemate soov. Nimetatud paragrahvi lg 2 kohaselt käsitletakse käesolevas seaduses ja selle alusel antud määrustes isiku elukohana rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi. Kui isikul ei ole registrijärgset elukohta, määratleb isik oma elukoha ise. Kuna lasteasutusse taotluse esitamisele on määravaks lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress, ei ole vastustaja väited seoses kaebaja elukohaga asjakohased. Antud juhul on lapse elukohaks Pärnu linn. Kaebaja laps on sündinud 26. septembril 2009. Kaebaja esitas 08.02.2010 avalduse lapsele lasteaia koha saamiseks augustis 2011, seega oli vanemate sooviks üle pooleteise aasta vanuse lapse paigutamine Pärnu linna munitsipaallasteaeda,. Lähtudes eeltoodust on täidetud KLES § 10 lg 1 nimetatud eeldused kaebaja lapse käimiseks Pärnu linna omanduses olevas lasteasutuses.
lg 4 alusel kehtestab laste lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise korra valla- või linnavalitsus. 5 3-11-1757 Pärnu linna koolieelsetesse lasteasutustesse laste vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord (edaspidi on „kord“ vastavas käändes) kehtestatud Pärnu Linnavalitsuse
jõustus 27.03.
lg 1 paneb kohalikule omavalitsusele kohustuse luua koht lasteasutuses alates lapse pooleteise aastaseks saamisest, 6 3-11-1757 on kohalikul omavalitsusel võimalik prognoosida tulevikus vajaminevate lasteaia kohtade arvu olenevalt sündivuse näitajatest oma haldusterritooriumil. Arvestades seda, et vastustaja väidetel tekkis lasteaia kohtade järgi suurem nõudmine juba 2007 aastal ja linna finantsvõimekus langes alates 2009. aastast ning asjaolu, et laenude võtmise üle otsustamine on volikogu ainupädevuses, ei saa käesoleval ajal finantsvõimekuse puudumine olla ainsaks põhjuseks lasteaia kohtade nappusele. Kohalikul omavalitsusel lasub kohustus ka eelarve mahu vähenemisel kaaluda erinevate kohustuste rahastamise vajadust ja võimalusi, mh on kohaliku omavalitsusel õigus seaduse alusel kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Kehtivale õigusele tugineva ja kohalikule omavalitsuse kohaliku elu korraldamiseks seadusega ettenähtud kohustuse täitmiseks vajaliku raha eraldamata jätmist ei ole vastustaja mingil moel põhjendanud. Vastustaja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et linn muutis eelarvevahendite ebapiisavuse tõttu lasteaia kohtade saamise/kasutamise ja/või teiste valdkondade rahastamise tingimusi. Seetõttu on vastustaja väide, et kaebaja taotlust ei ole võimalik rahuldada kuna linnal puuduvad rahalised vahendid lasteaiakohtade loomiseks, paljasõnaline. Tulenevalt eeltoodust ja hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses on põhjendatud kaebaja nõue kohustada Pärnu Linnavalitsust tagama tema lapsele Pärnu linnas lasteaiakoht. Arvestades kaebaja poolt oma õiguste kaitseks tehtud vahendi valikut on kohus lahendanud kaebaja nõuetest esimeses järjekorras oleva nõude. Lähtudes HKMS § 25 lg 3 ei pea kohus alternatiivse nõude rahuldamise korral teise nõude rahuldamata jätmist põhjendama ning seetõttu ei anna kohus õiguslikku hinnangut kaebaja poolt kaebuses esitatud järjekorras teisele nõudele. Kaebaja taotles kaebuses kohtumaterjalide ettevalmistamiseks kulunud aja, riigilõivu ja sidevahenditele kulunud summade hüvitamist (tl 6). Kaebuse täpsustuses kaebaja selgitas taotluse sisu ning lisas kalkulatsiooni menetluskulude hüvitamiseks (tl 35 pöördel, 36). Nii kaebus kui ka kaebuse täiendus on edastatud Pärnu Linnavalitsusele. Pärnu Linnavalitsuse väidetel ei ole kahju hüvitamise nõue põhjendatud, kuna kaebaja ei ole esitanud ühtegi dokumenti kahju tekkimise tõendamiseks (tl 19 pöördel, 47). Kuna tegemist on kaebaja poolt esitatud taotlusega asjas kantud menetluskulude hüvitamiseks, ei kuulu taotluse lahendamisel kohaldamisele kahju hüvitamisele kohalduvad nõuded, vaid HKMS sätted menetluskulude osas. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on kaebaja kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15.97 eurot ( tl 15). Kaebaja taotleb tema poolt vaidlusaluse asja ajamiseks vajalike kulude hüvitamist summas 261 eurot (tl 6). Kaebuse täpsustuses põhjendab kaebaja 261 euro suurust nõuet kaotatud tööajaga kuna asjaajamine on toimunud kaebaja tööajast (tl 35 pöördel). Kooskõlas HKMS § 83 lg 1 on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Käsitletud paragrahvi lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud ning lg 3 on toodud asja läbivaatamisega seotud kulud. Kohtuvälisteks kuludeks HKMS § 83 lg 4 p 3 alusel menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Kaebaja on esitanud kaotatud tööaja tõttu saamata jäänud töötasu arvestuse ning pangakonto väljavõtte laekunud juhatuse liikme töötasude kohta (tl 36, 37). Vastustaja kaebaja poolt koosatud kalkulatsioonile vastuväiteid esitanud. 7 3-11-1757 Hinnates kalkulatsioonis kajastatud andmeid ja pangakonto väljavõttes märgitud summasid ning arvestades menetluskuluna taotletava summa suurust, ei ole kohtul põhjust kahelda menetluskulu arvestuse õigsuses. Analüüsides kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja ajamahukust, samuti arvestades vaidluse olulisust kaebaja jaoks, oli menetluskulude kandmine kaebaja poolt taotletud ulatuses vajalik ja põhjendatud ning kaebaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks kuulub rahuldamisele. Annika Vendik Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.