-319 ning
Pooled on lepingu ülesütlemise õiguse sätestanud lepingu p-s 2.11.4. Nimetatud punktis ei ole pooled välistanud ega piiranud erakorralise ülesütlemise aluseid selliselt, et lisaks lepingus äratoodud ülesütlemisalustele oleks välistatud seaduses ettenähtud muude aluste kasutamine. Kostja on esitanud 01.02.2008 avalduse, milles palub lõpetada äriruumi üürileping alates 01.03.2008 seoses koha mitterentaablusega ja 20.02.2008 dateeritud kirja üürilepingu ülesütlemise kohta. Ülesütlemise avaldusena tuleb käsitleda 01.02.2008 avaldust, sest 20.02.2008 kirjas kostja lihtsalt kinnitab veelkord oma 01.02.2008 avalduses väljendatud tahet. Kostja 01.02.2008 avaldus vastab vormilt
Avalduse tekstist, mis viitab üürilepingu numbrile, on aru saada üüritud ese, märgitud on lepingu lõppemise päev ning ülesütlemise alusena on välja toodud mitterentaablus. Üürilepingu ülesütlemise avalduses endas ei pea olema põhjalikult selgitatud ja tõendatud ülesütlemise aluse olemasolu, vaid see tuleb üksnes ära mõrkida. Majanduslik mittetasuvus on piisava täpsusega näidatud ülesütlemise alus. Pooled ei ole lepingu kokku leppinud, et üürnik saab lepingu üles öelda mitterentaabluse tõttu, samuti ei ole sellist ülesütlemise alust sätestatud
-319, seega tuleb järeldada, et ülesütlemise alusena on tuginetud
Ülesütlemise avaldusele sätestatud vorminõudeid on kostja järginud, kuid ülesütlemise kehtivuseks peab lisaks ülesütlemise aluse äranäitamisele tõendama ka selle tegelikku olemasolu. Eraõiguslikku juriidilist isikut ei saa sundida olema majanduslikult kahjulikes õiguslike suhetes. Äriühingu eesmärk on teenida kasumit ning kõik tema tehingud peavad seda eesmärki täitma. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamine on kostja kui sellisele ülesütlemise alusele tugineva poole kohustus, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et lepingu jätkamine oli majanduslikult põhjendamatu. Kostja väited ülesütlemise aluse olemasolu kohta on paljasõnalised ning lepingu lõpetamine seetõttu tühine, kuna ülesütlemisel ei olnud alust. Poolevaheline üürileping oli haginõudes esitatud üüri tasumise perioodil kehtiv ja kostjal tuleb tasuda üüri. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväited üüri ja kõrvalkulude nõude suuruse kohta. Kostja ei ole oma võlgnevust tasunud ning seetõttu on hageja
lg 1 ja
Hageja on kohustuse täitmisega viitamisel õigustatud
lg 1 p 1 ja § 113 lg 1 järgi viivist, mille määras on pooled lepingus kokku leppinud. Lepingu p 2.10.3 järgi on viivise suuruseks 0,25% tasumata makselt päevas. Apellatsioonkaebus Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus ei ole õigesti hinnanud tõendeid ning on seetõttu vääralt leidnud, et kostja ei ole tõendanud ülesütlemise aluse tegelikku olemasolu. Hageja esitas koos hagiga oma kirja, millest nähtub, et 27.02.2008 seisuga kostjal oli võlg hagejale 2 kuu eest ja kommunaalteenuste eest 2008.a. jaanuari kuu eest 43 555,44 kr. Hageja esitatud tõend kinnitab kostja makseraskuste olemasolu seoses teenuste müügikäive puudumisega ja järelikult tulude puudumisega üüritud koha ebarentaabluse tõttu. Kuna müügikoht ei 3
§-de 271 ja 292 lg. 1 on kostja kohustatud üürilepingu kehtivuse ajal tasuma hagejale lisaks üürile ka kõrvalkulude eest.
1 märgitud põhjus, mille esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huve kaaludes eeldada, et pool lepingu täitmist jätkab, peab olema eriline. Pelgalt kaupluse ebarentaablus, tingituna võib-olla üldisest majanduslangusest, selliseks eriliseks asjaoluks, pidades silmas ka üürileandja majandustegevusest tingitud huvi, ei ole. Asjaolu, et üürnik oli juba jäänud võlgnevusse enne tema poolt üürilepingu lõpetamise ettepaneku tegemist, võib küll tõendada tema ajutisi makseraskusi, kuid mitte erilisi asjaolusid, mis annaks aluse üürileping erakorraliselt üles öelda. Kostja poolt üüripinna vabastamine ja võtmete üleandmine hageja töötajale ei anna alust järeldada, et toimus üürilepingu lõpetamine poolt kokkuleppel Tegemist oli üürniku ühepoolse tegevusega ja võtme vastuvõtnud isik ei olnud see, kes lepingukohaselt olid lepingu täitmisel määratud hageja volitatud esindajateks; samuti ei olnud tegemist hageja seadusliku esindajaga. 29.03.2010 kohtuistungil on kostja esindaja pärast asja sisulise arutamise lõppemist, s.o. kohtuliku vaidluse käigus väitnud, et peale kostja poolt üüripinnalt lahkumist kasutas üüriboksi üks teine firma, kuid „seda fakti on neil raske tõestada“. Eelnevas menetluses kostja nimetatud vastuväidet ei esitanud. Kuivõrd menetlusosalisel on TsMS § 402 lg. 2 kohaselt õigus kohtuvaidluses (kohtukõnes) viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esilepoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele, siis ei saa kostja poolt kohtuvaidluses toodud faktilist asjaolu hageja poolt omaksvõetuks lugeda.
3 kohaselt võib üürnik nõuda tagatisraha tagastamist, kui üürileandja ei ole kahe kuu jooksul pärast üürilepingu lõppemist teatanud oma nõudest üürniku vastu. Kuivõrd üürileping kehtis, siis ei olnud kostjal õigust tagatisrahaga tasaarvestada oma võlgnevust üürileandja ees. Maakohtus ei väitnud kostja, et ta on 17.03.2008 tasunud jaanuarikuu kõrvalkulude arve. Apellatsioonkaebuses ei põhista apellant, miks ta ei esitanud seda väidet ja kaebusele lisatud maksekorraldust esimese astme kohus. Seetõttu jätab ringkonnakohus nimetatud väite ja esitatud tõendi TsMS § 633 lg. 5 alusel tähelepanuta. Kuivõrd üürilepingut ei lõpetatud, siis on asjakohatu apellandi väide, mille kohaselt alates üüripinna kasutamata jätmisest ei ole üürileandjal õigust nõuda üüri ja kõrvalkulude tasumist (
3). Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega apellatsiooniastmega seotud menetluskulud kostja kanda. Tiit Kollom Reet Allikvere jätab kolleegium poolte Kaupo Paal 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.