← Eesti

3-11-1023/19

Obsah (12)§ 59§ 102§ 46§ 60§ 6§ 10§ 37§ 96§ 8§ 40§ 11§ 12

3-11-1023 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 24. november 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-1023 Haldusasi I.R. k

§ 59lg 2).

Üksikjuhtumi kontrolli puhul on vajalik piiritleda, mida täpselt kontrollitakse ning milline asjaolu oli enne kontrolli algust teada, mis ajendas kontrolli teostama. Maksuhaldur ei ole märkinud, milline on talle teadaolev asjaolu, mida ta soovib kinnitada või ümber lükata. Kaebuse esitaja rõhutab, et maksuvõlgade sissenõudmise menetluses saab maksuhalduri huviks olla vaid selline teave, mis aitab kaasa eesmärgi saavutamisele juhatuse liikme vastutuse hindamisel. Vaidlusaluse Korraldusega on nõutud sellist teavet, mis on juba tuvastatud OÜ Dip-Met maksumenetluses (Korralduse küsimused p 1-6) (vt täiendavalt p 3) ning mis ei ole seotud maksuvõla sissenõudmise menetlusega (Korralduse küsimused p 7-8). Menetluse läbiviimine on ebaproportsionaalne ning tekitab asjatuid kulutusi ja ebameeldivusi kaebuse esitajale. Korraldusega on nõutud teavet OÜ DipMet kohta, näiteks, millega tegeles OÜ Dip-Met, millised olid kaebuse esitaja ülesanded, kes olid tehingute tegemisel tehingupartnerite OÜ Laitekar ja EBSRD Group OÜ esindajad jms. OÜ Dip-Met (registrikood 10997336) suhtes on läbi viidud maksumenetlus 23.03.

  1. a korralduse nr 12.2-3/3049-1 alusel ning kontrollitud on käibemaksu ja ettevõtlusega 2 mitteseotud kuludelt tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust OÜ-dega EBSRD Group ja Laitekar tehtud tehingutelt maksustamisperioodil veebruar 2007-juuni 2008.a Kontrolli tulemusel on antud 22.04.2010 maksuotsus nr 12.2-3/3049-17, millega määrati tasumisele käibemaksu summas 404 502 krooni. Kaebuse esitaja rõhutab, et OÜ Dip-Met maksumenetluses on I.R. täitnud kaasaaitamiskohustust ning andnud seletusi mitmel korral 07.04.2009, 13.05.2009, 10.06.2010; 23.09.
  2. a /tl 11-33/ ning suhelnud maksuhalduriga emaili teel /tl 34-39/. Seega on Korraldusega nõutud teave maksuhaldurile teada. Viitega maksukorralduse seaduse (edaspidi

) § 10 lg 3 ja haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 5 lg 2 sätetele kaebaja märgib, et kuna maksuhalduril on OÜ Dip-Met kontrolli käigus juba kogutud Korralduses nõutud andmed, on Korraldus maksukohustuslasele põhjendamatult koormav ning vastuolus efektiivse menetluse läbiviimise põhimõttega. Kaebuse esitaja koormamine teabe nõudmisega on põhjendamatu, kuna maksuhaldur oli kohustatud selgitama ning selgitas asjas olulise tähendusega asjaolud välja juba OÜ Dig-Met maksumenetluses. Vastustaja PMTK vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Kaebaja märkus, et Korraldus on ebaselge, on täiesti asjakohatu. Korraldusest selgub ammendavalt, millist informatsiooni maksuhaldur kaebajalt soovib. Samuti on PMTK toonud välja piisava materiaalõigusliku aluse Korralduse andmiseks. Kontrolli ei ole alustatud kaebaja isiku, vaid juriidilise isiku Dip-Met OÜ vastu. Maksuhaldur ei ole kohustatud teavitama kaebajat asjaoludest, millele läbiviidav kontrollmenetlus tugineb. Asjaolu, et maksuhaldur on pealtnäha samasisulist informatsiooni juba kaebajalt eelnevalt Dip-Met OÜ maksumenetluse käigus saanud, ei välista vajadust koguda asjas täiendavaid tõendeid ning kontrollida juba esitatud materjalide usaldusväärsust. Väide, et vaidlusalust korraldust puudutav teave on juba kogutud ning Korraldusega nõutud teave maksuhaldurile teada, on spekulatsioon, mis ei anna alust Korralduse tühistamiseks või selle täitmisest keeldumiseks. Maksuõigusnormid näevad teatud teabe nõudmise korduspiirangud ette üksnes juhtudel, kui kontroll on eelnevalt läbi viidud revisjonina (

§ 102lg 3, § 81 lg 4).

Vastustaja juhib tähelepanu ka sellele, et seoses dokumentide esitamisega võib maksuhalduril tekkida kolmandale isikule veel täiendavaid küsimusi. Maksuhalduril on kohustus lähtuda

§-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest, ent seejuures peab maksuhaldur jälgima, et menetlus viiakse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Korraldus kaebajale on tehtud kirjaliku teabe esitamiseks, mis on kaebaja jaoks kõige vähemkoormav kaasaaitamiskohustuse täitmise viis, mistõttu ei ole see maksuhalduri hinnangul kaebaja jaoks üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi põhjustav. Juhul, kui kaebajale peaks teabe teistkordsest esitamisest tekkima õigusvastast kahju, mille tekitamise eest on vastutav PMTK, on kaebajal õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist vastavalt riigivastutuse seaduses sätestatule, kuid ei ole õigust teabe andmisest keelduda. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Vaidlustatud Korraldus on antud

§ 46

, § 59 lg 1 ja 60 lg 1 alusel.

§-s 46 on sätestatud maksuhalduri õigus anda haldusakte ning nendele haldusaktidele esitatavad nõuded.

§ 59

lg 1 kohaselt on tõendiks maksumenetluses kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. 3 Vastavalt

§ 60

lg-le 1 on maksuhalduril õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada maksukohustuslast või tema esindajat teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Samuti on Korralduses selle andmise õigusliku alusena viidatud

§ 6

lg 1 p 3 ning § 10 lg 2 p 3 sätetele.

§ 6

lg 1 p 3 järgi on maksukohustuslane ka muu isik, kes vastutab seaduse või lepingu alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja maksukohustuse eest.

§ 10lg 2 p 3 kohaselt on maksuhalduri ülesanne nõuda sisse maksuvõlad.

Korralduse andmise (kaebajalt teabe nõudmise) faktilise põhjendusena on toodud, et PMTK kogub maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult (

§ 37

;

§ 96

) teavet ning tõendeid, eesmärgiga selgitada välja OÜ Dip-Met (registrikood 10997336) maksuvõla tekkimise põhjused ja maksuvõla tasumise kohustuse täitja. Maksuhaldur on tuvastanud, et OÜ Dip-Met juhatuse liikmeks alates 30.12.

  1. a kuni 08.03.2010.a olid I.R. ja Oleg Dmitrijev, alates 08.03.
  2. a aga Peeter Pirksaar. Juriidilise või füüsilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava käesolevast seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise (

§ 8lg 1).

Maksuhaldur on maksuvõlgade sissenõudmise menetluse käigus kohustatud hindama äriühingu juhatuse liikme tegevust või tegevusetust maksuvõla tekkimisel (

§ 40), määrates juhatuse liikme võimaliku vastutuse maksuvõla tekkimise eest.

OÜ Dip-Met on jätnud tasumata 22.04.

  1. a maksuotsusega nr 12.2-3/3049-17 tasumiseks määratud täiendava maksusumma perioodi veebruar
  2. a kuni juuni
  3. a eest.
  4. I.R. peab kaebusest nähtuvalt Korraldust õigusvastaseks, kuna see on ebaselge, samuti ei ole maksuhaldur märkinud, milline on talle teadaolev asjaolu, mida ta üksikjuhtumi kontrolli käigus soovib kinnitada või ümber lükata. Kaebuse esitaja leiab ka, et maksuvõlgade sissenõudmise menetluses saab maksuhalduri huviks olla vaid selline teave, mis aitab kaasa eesmärgi saavutamisele juhatuse liikme vastutuse hindamisel. Korraldusega on nõutud aga sellist teavet, mis on juba tuvastatud OÜ Dip-Met maksumenetluses ning mis ei ole seotud maksuvõla sissenõudmise menetlusega. Menetluse läbiviimine on ebaproportsionaalne ning tekitab asjatuid kulutusi ja ebameeldivusi kaebajale. PMTK on seevastu seisukohal, et Korraldus on põhjendatud ja õiguspärane ning kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks.
  5. Vastavalt HMS §-le 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 järgi haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. HMS § 56 lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud, lg 2 alusel peab haldusakti põhjenduses märkima aga nii haldusakti andmise faktilise kui ka õigusliku aluse. Sealjuures on Riigikohus rõhutanud, et oluline ka õigusliku ja faktilise aluse omavaheline loogiline seostamine, mis võimaldaks nii haldusakti adressaadil kui ka kohtul veenduda, et kirjeldatud asjaoludel ja õigusnormide puhul on haldusaktis toodud järeldus/tulemus ainuvõimalik (vt RKHK 19.03.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-02). Ehkki

§ 10

lg 3 kohaselt maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse, paneb

§ 11(HMS § 6) maksuhaldurile omakorda kohustuse järgida uurimispõhimõtet.

Nimetatu nõuab, et maksuhaldur peab maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka 4 vähendavaid asjaolusid (lg 1). Sealjuures aga annab sama paragrahvi lg 2 talle piisava vabaduse oma ülesannete täitmisel: nimetatud sätte kohaselt maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega.

§ 12

kohaselt, kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve (vt ka HMS § 4 lg 2). Kohus mõistab eelmärgitud sätteid nii, et kuigi maksuhalduril on seadusest tulenev kohustus nõuda sisse maksuvõlad, on tal selleks abinõude valimisel kaalutlusõigus. Samas on tal aga ka kohustus jälgida, et uurimispõhimõtte rakendamine ja võimalus ise otsustada toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse üle ei riivaks põhjendamatult isikute huve jms, st oleks proportsionaalne ja muus osaski seaduslik. 4. Halduskohus, lähtudes ülalviidatud õigusnormidest ning hinnanud Korralduse motiveeringut, asjas kogutud tõendeid ja poolte väiteid, on seisukohal, et I.R. kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus jagab kõigepealt kaebaja seisukohta, et vaidlustatud haldusakt on ebaselge. Vaidlustatud haldusaktist ei selgu üheselt, mis menetlusega on tegu ja kellena I.R.t käsitatakse. Ühelt poolt võib aru saada, et tegemist on OÜ Dip-Met maksuvõlgade sissenõudmise menetluses I.R.lt kui kolmandalt isikult (OÜ Dip-Met endine juhatuse liige) teabe ning tõendite nõudmisega. Siiski ei ole Korraldust põhistatud

§-ga 61, mis näeb ette õiguse nõuda teavet just kolmandatelt isikutelt. Samas on osundatud

§-dele 37 ja 96. Kohtule jääb tegelikult arusaamatuks Korralduses viide

§-le 37, mille kohaselt ettevõtte või selle osa omandi või valduse ülemineku korral lähevad ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osaga olemuslikult seotud käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud nõuded ja kohustused, välja arvatud sunniraha maksmise kohustus, üle omandajale või valduse saajale vastavalt võlaõigusseaduses sätestatule. Kaebaja ei ole omandanud maksuvõlgades OÜ-t Dip-Met, et ta kõnealuse sätte alusel võiks vastutada viimase kohustuste eest. Vastavalt

§ 96

lg-le 1 maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur vastutusotsuse. Oma seletuses vastustaja küll rõhutab, et kontrolli ei ole alustatud kaebaja isiku, vaid juriidilise isiku Dip-Met OÜ vastu, kuid toodud viitest ja osundamisest

§ 6lg 1 p-le 3 jääb siiski mulje, et alustatud on hoopis I.R.

kui maksukohustuslase suhtes maksumenetlust, mis peaks lõppema vastutusotsusega, et temalt nõuda sisse OÜ Dip-Met maksuvõlg. Sellele viitab lisaks ka tuginemine

§ 60

lg-le 1 (maksuhalduril on õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet). Samas, kui jutt on OÜ Dip-Met maksuvõlast, siis selle sissenõudmise menetluses ei ole kaebaja ei maksukohustuslane ega tema esindaja, vaid kolmas isik. Järelikult puudub Korralduses õigusliku ja faktilise aluse omavaheline loogiline seostamine, mille olulisust on Riigikohus rõhutanud. Suvaline õigusnormidele viitamine, ilma nende normide faktilise põhjendusega korrektse seostamiseta, ei ole käsitatav haldusakti nõuetekohase motiveerimisena. Motiveerimise nõue ei ole asi iseeneses, vaid see peab aitama haldusakti adressaadil seda mõista ja kohtul haldusakti õiguspärasust kontrollida, veendumaks, et kirjeldatud asjaoludel ja õigusnormide puhul on haldusaktis toodud järeldus/tulemus ainuvõimalik. Antud juhul see Korralduse ebaselguse tõttu nii ei ole. 5 5. Kohus leiab, et Korralduse motiveerimispuudused ei piirdu eelmärgituga. Kohtule kaebaja poolt esitatud OÜ Dip-Met maksumenetluses I.R.lt maksuhalduri võetud suuliste seletuste protokollidest ilmneb, et Korraldusega esitatud küsimusi on kaebajalt kas juba küsitud või jääb arusaamatuks nende esitamise vajadus, kui eesmärgiks on „selgitada välja OÜ Dip-Met maksuvõla tekkimise põhjused ja maksuvõla tasumise kohustuse täitja“. Näiteks on täiesti kummaline eelmärgitud eesmärki silmas pidades küsida kaebajalt „Millega tegeles DipMet OÜ?“, kui äriühingu suhtes on eelnevalt läbi viidud maksumenetlus ja selle kontrolli tulemusel on antud ka maksuotsus. Esiteks nähtuvad OÜ Dip-Met tegevusalad äriregistrist, millele juurdepääs on maksuhaldurile tagatud, teiseks on aga kontrollitava äriühingu tegevusvaldkonna tuvastamine ja maksuotsuses kajastamine üks esimesi asju. Järelikult niisuguse mõttetu küsimusega selle äriühingu endise juhatuse liikme I.R. koormamine on ilmselgelt alusetu. Küsimused, mis puudutavad OÜ Laitekar ja EBSRD Group OÜ esindajaid tehingutes Dip-Met OÜ-ga ning nende volituste kontrollimist on kaebajale juba korduvalt esitatud (vt 13.05.2009 protokoll, tl 11-13; 10.06.2009 protokoll, tl 27). Puudub mõistlik põhjendus, miks ühtesid ja samu küsimusi tuleb ikka ja jälle esitada, arvestades seejuures veel

§ 10lg-s 3 sätestatud põhimõtteid.

Vastustaja seletusest nähtuvalt oleks PMTK-l nagu alus kahelda juba esitatud materjalide usaldusväärsuses, kuid Korralduses ei ole niisugust uuesti küsimist millegagi põhjendatud. Nagu eelnevalt märgitud, maksuhalduril võib küll olla laialdane õigus ise otsustada kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse jms üle, kuid ta ei saa seda teha suvaliselt, vaid jälgides seadusest tulenevaid piiranguid ja põhimõtteid, sh proportsionaalsuse põhimõtet ja motiveerimiskohustust. PMTK ei saa sunniraha rakendamise ähvardusel ja ebaselgetel alustel nõuda isikult kas mõttetut või juba eelnevalt küsitud/saadud teavet ning õigustada seda tagant järele asjaoluga, et kirjaliku teabe esitamine on kaebaja jaoks kõige vähemkoormav kaasaaitamiskohustuse täitmise viis. Hea halduse põhimõtetega ei ole kooskõlas ka PMTK õigustus, et juhul, kui kaebajale peaks teabe teistkordsest esitamisest tekkima õigusvastast kahju, on kaebajal õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist vastavalt riigivastutuse seaduses sätestatule. Haldusorgan peaks oma tegevuses rangelt seadust järgides juba eos vältima isikutele kahju tekitamist, mitte möönma võimalikkust, et seda tuleb hiljem hüvitama asuda. Seega on Korralduse näol tegemist õigusvastase haldusaktiga, mis sellisena koormab asjatult kaebuse esitajat ja rikub I.R. õigusi heale haldusele. Eeltoodud põhjustel ei oma tähtsust, kas mingi Korralduses esitatud küsimus võiks olla menetluses (millises nimelt?) asjakohane, kuna see ei saa mõjutada Korralduse kehtima jäämist. Neil asjaoludel tuleb Korraldus HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tervikuna tühistada.

  1. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning HKMS § 93 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 5 kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Ka tulenevalt HKMS § 92 lg-st 10 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte enda kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Käesoleval juhul kohus rahuldab I.R. kaebuse ning kaebuse esitaja on taotlenud PMTK-lt menetluskulude väljamõistmist (hüvitamist) summas 512,73 eurot ja esitanud selleks ka menetluskulude nimekirja /tl 5, 61-62/. Kohtule esitatud menetluskulude kandmise tõenditest /tl 6, 62-68/ nähtub, et nimetatud summa sisaldab nii Korralduse vaidlustamisel tasutud riigilõivu 15,97 eurot, õigusabikulusid, bürookulusid kui ka käibemaksu 20%. 6 PMTK ei vaidlusta oma 28.10.2011 kohtule edastatud seisukohas menetluskulude kohta /tl 7173/ nende kulude kandmise tõendatust, kuid vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt taotletavad menetluskulud summas 512,73 eurot on ebamõistlikult suured ning ei vasta osutatud õigusabiteenuse mahule ning vaidluse keerukusele. Arvestades kaebuse äärmiselt lühikest sisulist osa (u 1 lehekülg) ja vaidluse vähest keerukust, peab vastustaja mõistlikuks mõista kaebuse rahuldamise korral kaebaja kasuks välja mitte rohkem kui 320 eurot menetluskulusid.
  2. Kohus nõustub selles osas PMTK-ga, et antud juhul ei ole tõesti tegemist keeruka vaidlusega ning ka kaebuse (selle sisulise osa) pikkus ei ole märkimisväärne. Teisalt ei ole pelgalt nimetatu alusel põhjust väita, et õigusabikulud on üleliia suured. Menetluskulude väljamõistmise otsustamisel peab kohus arvestama muu hulgas menetlusosalise isikut, tema maksevõimet jms. Olgu lihtne või keerukas vaidlus, teatud aeg kulub ikka samadele hädavajalikele toimingutele: asjaolude (dokumentidega) tutvumiseks, kliendiga nõupidamiseks ja kaebuse koostamiseks/selle lisade komplekteerimiseks, pärast vastustaja seletuse saamist tuleb taas otsustada, kas sellele tuleb reageerida (täiendavad seisukohad esitada) jms. Vaadates käesoleval juhul kõigiks nendeks toiminguteks kulunud aega ca 4 tundi, puudub igasugune alus öelda, et õigusabile on kulutatud ebamõistlikult palju aega. Vastustaja ega kohus ei saa kaebajale ette kirjutada, millise tunnihinnaga advokaati ta tohib endale võtta oma õiguste parima kaitse tagamiseks vaidluses haldusorganiga. Liiatigi on praegu tegemist keskmise tunnihinnaga õigusabi osutajaga. Seega ei ole tegemist ebaõiglaste või ebamõistlike ega ebavajalike menetluskuludega, mille väljamõistmist õigusvastase haldusakti andjalt peaks kohus limiteerima. Vastustaja on õigesti osundanud Riigikohtu
  3. aprilli 2009 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-7-09, kus kõrgeim kohus on leidnud, et menetluskulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ning tulemus peab olema õiglane. Nimetatud lahendis asus kohus füüsilisest isikust kaebaja poolele, kellelt mõisteti täies ulatuses välja kolmandast isikust äriühingu ülemäärased menetluskulud. PMTK, kes pole ei füüsiline isik ega kaebaja, väidete toetamiseks on see kohtulahend asjakohatu, kuid samas toetab nimetatud lahend just kaebaja menetluskulude täies ulatuses väljamõistmist. Menetluskulude väljamõistmise piiramine on siiski erandlik ja selle üldnormina kohaldamine viiks sisuliselt isiku kaebeõiguse piiramiseni. Isik ei julgeks enam endale tõhusat kaitset ja efektiivset, kuid kallist õigusabi nõutada, kui talle isegi võidu korral ei kompenseerita selleks tehtud kulutusi. Samas võimalik kohustus kanda isiku kohtusse pöördumise korral kaebaja menetluskulud peaks omakorda kutsuma haldusorganit korrale ja sundima teda kaaluma igakülgselt iga oma antavat haldusakti või tehtavat toimingut tagamaks nende seaduslikkus. Hurma Kiviloo kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.