3-10-3240/29

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 1.07.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-3240 Haldusasi Eesti Ehitusettevõtjate Liit kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 16.09.2010 otsustele Asja läbivaatamise viis Kohtuistung,

1. juunil 2011.a. Tallinnas Menetlusosalised Kaebuse esitaja: Eesti Ehitusettevõtjate Liit Esindaja: vandeadv. Veikko Puolakainen Vastustaja: Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus Esindaja: vandeadv. Madis Päts RESOLUTSIOON
2. Rahuldada kaebus ja lähtudes HKMS § 26 lg 1 p 1 ja 2 tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 16.09.
3. a otsused MTÜ Eesti Ehitusettevõtjate Liit taotluste EU 35805 ja EU 36063 mitterahuldamise kohta ning kohustada Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust kaebaja taotluseid nr EU 35805 ja EU 36063 teadmiste ja arendamise toetuste saamiseks uuesti läbi vaatama.
4. Mõista HKMS § 92 lg 1 alusel vastustajalt Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt kaebaja Eesti Ehitusettevõtjate Liit kasuks välja kaebuselt tasutud riigilõiv summas 31,95 eurot ja õigusabi kulud summas 1200 eurot.
5. Sekretäril edastada käesolev otsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD
6. Eesti Ehitusettevõtjate Liit (EEEL) esitas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) vastavalt 12.05.2010 ja 19.05.2010 taotlused registreerimisnumbriga EU35805 ning EU36063 projektile „Ehitusalased arvutikoolitused“ ja „Ehitusalased arvutikoolitused2“ Majandus- ja kommunikatsiooniministri
7. juuni 2008 määruse nr 52 „Teadmiste ja oskuste arendamise toetamise tingimused ja kord“ (edaspidi Määrus) alusel toetuse saamiseks.
8. EAS-i juhatuse 16.09.2010 otsustega otsustas EAS tunnistada Eesti Ehitusettevõtjate Liidu MTÜ toetuse saamiseks vastavaks, kuid tema esitatud taotlus mittevastavaks ning sellest 1 tulenevalt jäeti mõlemad taotlused eraldi otsustega (edaspidi EAS 16.09.2010 otsused) toetuse saamiseks rahuldamata (tl. 12-13).
9. 13.10.2010 esitas kaebaja vaide mõlema EAS 16.09.2010 otsuse peale Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile (tl 14-15).
10. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 09.11.2010 käskkirjadega nr 10-0071 ja 10-0072 kinnitatud vaideotsustega (tl 20 pöördel - 24) jäeti vaided rahuldamata.
11. 10.12.2010 esitas Eesti Ehitusettevõtjate Liit Tallinna Halduskohtule kaebuse, millega taotletakse Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 16.09.2010 otsuste (taotluste registreerimisnumbritega EU36063 ja EU35805 suhtes) tühistamist ja sellest tulenevalt ettekirjutuse tegemist taotluste uuesti läbivaatamiseks ning asja uueks otsustamiseks.
12. Kohus võttis oma 14.01.2011 kohtumäärusega kaebuse menetlusse ning tunnistas vastustajaks vaidlustatud haldusakti andnud haldusorgani.
13. Kohtuistung toimus käesolevas asjas 13.06.2011 mõlema menetluspoole osavõtul Tallinna Halduskohtu Tallinna kohtumajas (lõplik protokoll tl 107-111). KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
14. Kaebaja leiab kaebuses, et vaidlustatud haldusaktid on õigusvastased ning rikuvad tema õigust saada seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud tingimustel ja korras toetust. Kaebaja arvates on ta kehtivast õigusest tulenevad nõuded toetuse saamiseks täitnud ning haldusorgan on põhjendamatult keeldunud taotluste rahuldamisest. Kaebaja taotleb kaebuses EAS 16.09.2010 otsuste tühistamist ja vastustajale ettekirjutuse tegemist taotluste uuesti läbi vaatamiseks.
15. Kohtuistungil esitas kaebaja tulenevalt vastustaja väitest, et vastava meetme projektidele eraldatud rahastamise eelarvelised vahendid on taotlejatele, kelle taotlused rahuldati, tervikuna välja jagatud, alternatiivse taotlusena taotluse tunnistada vaidlustatud otsused õigusvastaseks ja põhjendas seda sooviga esitada hiljem kahju hüvitamise nõue. Vastustaja ja kohus olid nõus nimetatud nõude alternatiivse nõudena menetlusse võtmisega.
16. Kaebaja on seisukohal, et peamiseks vaidlusküsimuseks on asjaolu, kas kaebaja (kui taotleja Määruse mõistes) pidi taotlemisel lisaks andmetele iseenda tarkvaralitsentside osas esitama vastavad andmed ka kasusaajate kohta või mitte. Kaebaja arvates ei tulene Määrusest nõuet esitada kõikide kasusaajate tarkvara litsentsid ning EAS on Määrust tõlgendanud laiendavalt ning taotlejale ebasoodsas suunas.
17. Kaebaja rõhutab, et Määruses on selgelt ja ühemõtteliselt fikseeritud ning defineeritud mõisted taotleja ja kasusaaja. Kaebaja on seisukohal, et tegemist ei ole kattuvate mõistetega. Määruse § 4 lg 1 p 10 kohaselt on toetuse taotleja ettevõtja või muu juriidiline isik, kes on esitanud taotluse toetuse saamiseks. Kasusaaja definitsioon on aga sätestatud eraldi Määruse §-s 4 lg 1 p
18. Kasusaaja on projektis osalev ja projekti elluviimisest kasu saav ettevõtja, kellega töölepingulises suhtes olev töötaja või võlaõiguslikus suhtes olev juhatuse liige osaleb projekti raames läbiviidavas tegevuses. Samuti loetakse Määruses § 4 lg 1 p 12 kasusaajateks muuhulgas ettevõtjate ühenduste liikmeid st. ettevõtjaid.
19. Kaebaja märgib, et kuna taotleja ning kasusaaja mõisted ei ole Määruses kattuvad, vaid on selgesõnaliselt eristatud, siis Määruse § 5 lg 5 sõnastusest tulenevalt saab õiguslikke kohustusi panna üksnes taotlejale, mitte kasusaajatele (Määruse tähenduses). Taotleja on Määruse § 5 lg 5 nõutavad kohustused täitnud ning vastab seega toetuse saamise kriteeriumitele. EAS ei saa Määruse § 5 lg 5 alusel nõuda taotlejalt andmeid kasusaajate tarkvaralitsentside kohta. Sellise nõude esitamiseks puudub õiguslik alus. Haldusakt, mille sisuline põhjendus põhineb ebaseaduslikul nõudel, on õigusvastane. 2
20. Kaebaja osundab, et ka ühestki muust Määruse sättest ei tulene EAS-ile õigust ega võimalust nõuda tarkvarakoolituse korral andmeid ühenduse liikmete kui kasusaajate tarkvaralitsentside kohta. Ka Määruse §-d 10, 11 ja 12 viitavad üksnes taotlejale endale esitatavatele nõuetele ning võimalusele küsida lisateavet ja –dokumente taotleja ja taotluse kohta. Kaebaja seisukoht on, et kui EAS soovib saada tarkvarakoolituse korral andmeid kõikide kasusaajate tarkvaralitsentside osas, peab vastav õigus neid andmeid nõuda olema Määruses selgelt fikseeritud. Vastasel juhul ületab haldusorgan sellise nõude esitamisel haldusakti adressaadile ilmselgelt oma pädevust.
21. Kaebaja leiab, et EAS rikub oma tegevusega ka avalikus õiguses kehtiva seadusliku aluse printsiipi, mille järgi võib haldusmenetluses piirata isiku subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel, kuid EAS-i poolt viidatud õigusnormid ei näe ette võimalust küsida taotlejalt andmeid kasusaajate andmete saamiseks. Kaebaja on samuti seisukohal, et ta ei ole mingil viisil rikkunud ka Määruse ja koolituse eesmärke. Kaebaja selgitab, et üheks võimalikuks lõppeesmärgiks aidata koolitatavatel otsustada teadlikult märkimisväärse hinnaga (Auto Cad tarkvara hind on ca 100000 krooni) soetamisvajaduse üle. Samuti leiab kaebaja, et asjakohatu on viide, et tarkvara kasutamise võimalustega saab tutvuda iseseisvalt tarkvara müüja juures või tootetutvuse abil, kuivõrd selliselt juhul puuduks üldse vajadus spetsiaalse koolituse järgi.
22. Kaebaja märgib, et kuivõrd EAS on otsuste tegemisel lähtunud ebaõigest eeldusest, et andmeid tarkvaralitsentside kohta tuleb esitada ka kasusaajate lõikes, siis on ta meelevaldselt välja arvestanud koolituse tervikmaksumuse ning pidanud seda sel põhjusel osaliselt abikõlbmatuks.
23. Lisaks leiab kaebaja, et haldusorgan on eiranud diskretsioonireegleid, kuivõrd on lähtunud lubamatutest kaalutlustest ning jätnud olulised aspektid täiesti tähelepanuta. Kaalutlusõigust on ebapiisavalt rakendatud, kuna kaebaja poolt vaidlustatud otsustest ei nähtu sisuliselt mingeid muid kaalutlusi taotluste rahuldamata jätmise suhtes, kui EAS-i poolt Määruse § 5 lg 5 kaebaja meelest ebaõige tõlgendamine ning otsustest ei nähtu ka põhjendusi, miks EAS ei nõustu kaebaja seisukoha ja tõlgendustega selles, et Määrus ei näe ette võimalust nõuda taotlejalt andmeid oma liikmeskonna suhtes.
24. Kaebaja märgib, et on ka varem sama koolitust läbi viinud ja taotlusi on menetletud sama Määruse alusel, kuid kordagi ei ole EAS nõudnud tarkvara litsentside esitamist taotleja liikmetelt kui kasusaajatelt. Nimetatud nõude esitas EAS esmakordselt alles vaidlusaluste taotluste menetlemise ajal ning selline nõue on kaebuse esitaja suhtes üllatuslik, iseäranis olukorras, kus õiguslik regulatsioon on jäänud samaks. Seega oli kaebajal tekkinud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest tulenev veendumus, et ka antud taotluste menetlemisel temalt andmeid kasusaajate tarkvaralitsentside osas ei nõuta ning nende esitamata jätmine ei ole takistuseks taotluste rahuldamisel.
25. Kaebaja palub kohtul vastustajalt välja mõista kaebaja kantud kohtukulud: riigilõiv ja tasu õigusabi eest. VASTUSTAJA SEISUKOHT
26. Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu, leiab, et see on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on erinevalt kaebajast seisukohal, et vaidlusalused EAS 16.09.2010 otsused on haldusaktidena õiguspärased nii materiaalsest kui formaalsest aspektist ning otsused on piisavalt ja asjakohaselt motiveeritud nii faktiliselt kui ka õiguslikult. Kaebaja leiab, et otsuste vastuvõtmisel on järgitud kõiki kaalutlusreegleid ning ei esine diskretsioonivigu. Vastustaja leiab, et otsused on antud kooskõlas kehtivate õigusnormidega ning otsused tuginevad seaduslikule alusele. Otsustes on toodud viited vastavate taotluste menetlemisel ja taotluste rahuldamata jätmisel aluseks olnud õigusaktidele. 3
27. Vastustaja märgib, et EAS on vaidlustatud haldusaktide vastuvõtmisel täpselt järginud struktuuritoetuse seadusest (STS) ja Määrusest tulenevaid diskretsiooni piire (st võimalust taotlus rahuldada või jätta rahuldamata) ning on kõiki asjaolusid uurides ja arvesse võttes teinud taotluste rahuldamata jätmise otsused.
28. Vastustaja on seisukohal, et otsuse tegemisel on eeskätt lähtutud selle aluseks oleva diskretsiooninormi eesmärgi tagamisest. Antud juhul tuleneb alusnormi eesmärk Määruse § 2 lõikest 1 ja selleks on Eesti ettevõtjate konkurentsivõime ja kasvupotentsiaali suurendamine ettevõtjate, ettevõtete juhtide ja töötajate juhtimis- ja tööalaste teadmiste ja oskuste arendamise kaudu. Määruse § 5 lg 5 kohaselt on koolituse eriliik - tarkvaraalane koolitus abikõlbulik vaid juhul, kui taotleja tõendab soetatud tarkvara litsentsi või kasutusõiguse olemasolu. Ainult nimetatud tingimuse täidetuse korral on võimalik tagada eelpool kirjeldatud alusnormi eesmärgi täitmine.
29. Vastustaja leiab, et eeltoodud asjaolusid, s.h ka alusnormi eesmärki arvestades, pidi kaebaja tulenevalt Määruse § 5 lg 5 tõendama tema poolt korraldatavatel koolitustel osalenud ettevõtjatel ehk kasusaajatel vastavate tarkvaralitsentside või tarkvara kasutusõiguste olemasolu. Ilma vastavate tõenditeta ei ole vastustajal võimalik selgitada, kas taotletav koolitusprojekt on Määruses sätestatud alustel täielikult või osaliselt käsitletav abikõlbulikuna.
30. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal, kui taotlejal, lasus antud asjaoludel kohustus tõendada toetuse objektideks olevate tegevuste (tarkvarakoolitused) abikõlbulikkust. Selleks tuli tal tõendada tarkvaralitsentsi või kasutusõiguse olemasolu mitte endal, kui taotluse esitajal ja võimalikul toetuse saajal, vaid kasusaajatel. Arvestades asjaolusid ja meetme eesmärki oleks olnud sisutu kontrollida kaebajal vastava tarkvara litsentside ja kasutusõiguste olemasolu. Samas leiab vastustaja, et vastavate tõendite esitamise kohustus lasus Määruse § 5 lg-st 5 tulenevalt kahtlemata kaebajal kui toetuse taotlejal.
31. Vastustaja märgib, et kaebaja on nõutud andmeid vastustajale osaliselt taotluste menetluste käigus ka esitanud. Arvestades kaebaja kaebuses väljendatud seisukohti jääb vastustajale arusaamatuks, miks kaebaja pidas vajalikuks osaliselt esitada oma taotluste menetlemiseks vajalikke ja kasusaajaid puudutavaid andmeid, kuid keeldus kõikide vajalike andmete esitamisest.
32. Vastustaja selgitab, et kaebaja mõlema vaatlusaluse taotluse rahuldamata jätmise ja EAS 16.09.2010 otsuste tegemise tingis asjaolu, et taotlustes olid kajastatud Määruse § 5 lg-st 5 tulenevalt vaid osaliselt abikõlblikud tegevused, mistõttu jäid abikõlbulike tegevuste osas mõlemad taotlused alla Määruse § 8 lg 1 sätestatud taotletava toetuse minimaalset piirmäära. STS § 15 lg 1 p 3 kohaselt peab taotluses taotletud toetuse suurus ületama meetme tingimustes sätestatud toetuse määra.
33. Vastustaja märgib, et kuna taotluste läbivaatamisel ja otsuste tegemisel lähtus vastustaja kehtivatest õigusaktidest, oli vastustaja tegevus kõikidele, s.h. kaebajale läbipaistev ja taotlejatele võimalikult ettenähtav, millega oli tagatud ka õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte järgimine. Vastustaja on seisukohal, et põhjendamatu, ebaõige ja tõendamata on kaebaja väide, mille kohaselt vastustaja on Määruse alusel varasemalt menetlenud ja tunnistanud vastavateks kaebaja vaatlusaluste taotlustega analoogilisi taotlusi ilma, et oleks nõudnud taotlustes kajastatud tegevustega samaliigiliste tegevuste abikõlbulikkuse tõendamist. Vastustaja osundab, et kaebaja poolt viidatud taotlusi on varasemalt menetletud Määrusest erinevatel õiguslikel alustel ja antud juhul ei saanud kaebajal seega olla põhjendatud ootust, et erinevatel õiguslikel alustel antavate toetuste menetlemisel lähtutakse samadest põhimõtetest ja nõudmistest.
34. Vastustaja leiab, et otsused on lisaks ülaltoodud materiaalse õiguspärasuse kriteeriumidele ka formaalselt õiguspärased: need on antud pädeva organi poolt, järgitud on 4 menetlusnõudeid ning vorminõudeid. Vorminõuete järgimine seisneb antud juhul muuhulgas ka otsustes sisalduvas põhjalikus faktilises ja õiguslikus motiveeringus. Vastustaja seisukohalt, on otsustes piisavalt põhjalikult, lihtsalt, arusaadavalt ja eesmärgipäraselt motiveeritud otsuste aluseks olnud asjaolusid. Muuhulgas on otsustes läbivalt ja põhjalikult põhjendatud, miks kaebaja poolt esitatud taotlused on tunnistatud mittevastavateks, mistõttu neid ei olnud võimalik rahuldada.
35. Vastustaja märgib vastuses kaebusele, et kohtul tuleb kaebuse lahendamisel arvestada, et praeguseks ajaks on teadmiste ja oskuste arendamise toetuse saamiseks esitatud taotluste läbivaatamise ja hindamise tähtaeg ammu möödunud ning vastava toetuse rahastamise eelarvelised vahendid taotlejatele, kelle taotlused rahuldati, tervikuna välja jagatud. Seega ei ole reaalselt saavutatav kaebaja tegelik eesmärk, saada taotluste uuesti läbivaatamise kaudu projektide rahastamine teadmiste ja oskuste arendamise toetusmenetluse raames. Kohtuistungil muutis kaebaja seda seisukohta ja selgitas, et kaebuse rahuldamise korral on tema poolt positiivse rahastamisotsuse langetamisel võimalik kasutada EAS-i reserve.
36. Vastustaja palub jätta täies ulatuses rahuldamata MTÜ Eesti Ehitusettevõtjate Liidu poolt 09.12.
37. a esitatud kaebuse Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 16.09.
38. a otsustele MTÜ Eesti Ehitusettevõtjate Liit taotluste EU 35805 ja EU 36063 mitterahuldamise kohta õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kohustamiseks uuesti läbi vaatama kaebaja taotlusi nr EU 35805 ja EU 36063 teadmiste ja arendamise toetuste saamiseks. Samuti palub vastustaja jätta MTÜ Eesti Ehitusettevõtjate Liit menetluskulud tema enda kanda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
39. Kohtu arvates tuleb käesoleva asja õigeks lahendamiseks eelkõige välja selgitada, kas kaebaja poolt vaidlustatud otsuste põhiliseks sisuliseks õiguslikuks aluseks olnud Määruse § 5 lg 5 tõlgendus ja selle alusel tehtud vastustaja otsused olid õiguspärased. Vaidlusalune Määruse säte § 5 lg 5 on sõnastatud järgmiselt: „Tarkvaraalane koolitus leotakse abikõlbulikuks juhul, kui taotleja tõendab soetatud tarkvara litsentsi või kasutusõiguse omamist. Võimalusel esitab taotleja toetuse taotlemisel eelnevalt soetatud tarkvara litsentsi või kasutusõigust tõendava dokumendi koopia, mis on kinnitatud taotleja esindusõigusliku isiku poolt.“.
40. Kohus leiab kõigepealt, et seadusesätte grammatilisel ja loogilisel tõlgendamisel koostoimes sama määruse § 4 lg 1 p 10 toodud taotleja ja § 4 lg 1 p 12 toodud kasusaaja mõistetega tuleb asuda seisukohale, et Määrusega pannakse kohustus litsentside või kasutamisõiguse tõendamiseks tarkvarakoolituse puhul ainult taotlejale. Kohtu hinnangul viitab sellele nii sätte esimese lause sõnastus kui ka teise lause sisu ning nende lugemine tervikuna. Teise lause puhul oleks loogikavastane eeldada, et ettevõtjate ühenduse esindusõiguslik isik saaks või peaks kinnitama ühenduse liikmete tarkvaralitsentside või kasutusõigust tõendavate dokumentide koopiate õigsust. Seda saavad oma volituste piires teha ikka vastava ettevõtja esindusõiguslikud isikud, kuid nendele vastavat kohustust Määrusega pandud pole.
41. Vastustaja sisuline argumentatsioon vaidlusaluse sätte tõlgendamise suhtes põhineb selle eesmärgipärasel tõlgendamisel. Vastustaja väidab, et Määruse § 5 lg 5 sõnastusest tulenevalt ei pea tarkvaralitsents või kasutusõiguse omamist tõendav dokument olema taotlejal, vaid taotleja peab tõendama litsentsi või dokumendi olemasolu ja järelikult peab taotleja tõendama koolituses osalevate ettevõtjate ehk kasusaajate tarkvaralitsentsi olemasolu. Vastustaja leiab, et Määruse vastava lõike eesmärgiks on koolitusel osalejate poolt soetatud legaalse tarkvara olemasolu kontrollimine, mis on vajalik, sest Määruse alusel antavate 5 toetuste andmise mõte on toetada nende teadmiste ja oskuste arendamist, mida edaspidi hakatakse kasutama. Kui kasusaajatel pole tarkvara soetatud ning kui pärast koolitust otsustatakse, et antud tarkvara ei olegi vaja, siis ei ole see kooskõlas antud meetme eesmärkidega.
42. Kohus leiab, et eelpooltoodud vastustaja tõlgendus ei ole kooskõlas Määruses endas sõnastatud meetme eesmärkidega, hindamiskriteeriumitega ega loogika ja õigusselguse põhimõttega. Kõigepealt märgib kohus, et Määruse eesmärkidena on selle § 2 lg 1 toodud „… Eesti ettevõtjate konkurentsivõime ja kasvupotentsiaali suurendamine ettevõtjate, ettevõtete juhtide ja töötajate juhtimis- ja tööalaste teadmiste ning oskuste arendamise kaudu.“. Sama paragrahvi lõike 2 punktis 1 märgitakse muuhulgas, et meetme elluviimise tulemusena on „ettevõtjate ja ettevõtete juhtide otsused muutuvas majandus- ja turusituatsioonis vastavad vajadusele…“.
43. Kohus on seisukohal, et vastustaja antud tõlgendus piiraks oluliselt Määruses sätestatud eesmärkide saavutamise võimalusi. Kohtu hinnangul on siinkohal õiged ja asjakohased kaebaja väited, et tarkvaraga seotud otsused on ettevõtte juhtimise seisukohalt väga olulised ning erinevate tarkvarade täpsem tundmine võimaldab ettevõtjatel ja nende juhtidel teha adekvaatseid juhtimisotsuseid nende kasutuselevõtu või sellest loobumise kohta. Lisaks on kohtu hinnangul teatud situatsioonides ettevõtte juhtidel ja vastava valdkonna spetsialistidel vaja vähemalt elementaarsel määral tunda ettevõtte tegevusvaldkonnas kasutatavaid spetsiaalseid või innovatiivseid tarkvaralahendusi, mida oma ettevõttes ei kasutata. Selliseks situatsiooniks on näiteks olukord, kus vastav lahendus on kasutuses mõnel potentsiaalsel koostööpartneril või kliendil ja on vaja korraldada koostööd erinevate tarkvaraplatvormide vahel ja andmevahetust. Kohus on seisukohal, et vastustaja poolt antud tõlgendus ei ole siinkohal kooskõlas Määruses toodud meetme eesmärkidega ja piiraks põhjendamatult nende saavutamise võimalust. Samuti nõustub kohus kaebajaga, et asjakohatu on vastustaja väide, et tarkvara kasutamise võimalustega saab tutvuda iseseisvalt tarkvara müüja juures (kes ei ole reeglina koolitaja, vaid tegeleb eelkõige müügiga) või tootetutvuse abil, kuivõrd selliselt juhul puuduks üldse vajadus spetsiaalse koolituse järgi.
44. Kohus peab vajalikuks välja tuua, et ka tõendina kohtuistungil toimikusse võetud Tallinna Arvutikool OÜ 09.04.2010 Arvutikoolituse koostööpakkumine (tl. 67-76) ja 17.05.2010 koostööpakkumine näevad vähemalt programmi AutoCAD osas ette olukorda, et osalejatel võib puududa endal vastav tarkvara. Koolitaja annab osalejatele vastavalt pakkumisele kaasa tarkvara 30 päevase tasuta prooviversiooni. Nii et kui endal tarkvara puudub, saab ikkagi harjutamist „kodus“ jätkata. (tl 69 ja 79). See tähendab, et koolituse tagajärjel saavad sellel osalejad praktilise kogemuse pinnal veenduda, kas nimetatud tarkvara sobib või ei sobi nende firmades kasutamiseks või mitte ning langetada põhjendatud ja teadmistel põhineva otsuse kas tarkvara omandada või mitte. Selline lähenemine on täielikus kooskõlas meetme Määruse § 2 lg 1 toodud eesmärkidega.
45. Vastustaja poolt välja pakutud Määruse § 5 lg 5 tõlgenduse õigeks tunnistamise vastu räägib lisaks eeltoodule Määruse § 17 lg 7 toodud taotluste hindamiskriteeriumite eelistuste nimekiri. Kohus märgib, et selle sätte punktides 1 ja 2 esimestena toodud eelistused – innovatsiooniteadlikkuse tõstmise eesmärgil läbiviidavad koolitused ja juhtimiskvaliteedi tõstmise eesmärgil läbiviidavad koolitused - on kindlasti loogiliselt seostatavad uudsete (sageli ka efektiivsust suurendavate) tarkvaralahenduste põhjaliku tundmaõppimisega ja vastustaja antud tõlgendus § 5 lg 5 oleks otseses vastuolus ta enda poolt Määruses määratletud esmaste prioriteetidega.
46. Siinkohal peab kohus vajalikuks eraldi välja tuua, et nähtuvalt hindamiskriteeriumitest ja eelistustest on Määruses sisuliselt eraldi käsitletud konkreetset ettevõtjat toetuse taotlejana ja ettevõtjate ühendust taotlejana. See on ka loogiline, sest konkreetsete ettevõtete ja neid 6 esindavate ühenduste roll majanduses on erinev. Konkreetne ettevõte saab ja peab keskenduma peamiselt tema enda äritegevusega seotud probleemide lahendamisele. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et Määruse § 5 lg 5 on sõnastatud eelkõige konkreetset üksikettevõtjat ja tema tegevust silmas pidades. Sarnaste nõuete laiendamine tõlgendamise teel ettevõtjate ühenduste taotlustele ei ole kohtu hinnangul, arvestades Määruse eesmärke ja ettevõtjate ühenduse tegevuse põhimõttelist erinevust üksikute ettevõtete tegevusest, sisuliselt vastuvõetav.
47. Samas nõustub kohus vastustajaga, et sätte sõna-sõnaline rakendamine nii, et litsentside olemasolu nõutakse ainult taotlejaks olevalt ettevõtjate ühenduselt, muudaks selles osas sätte mõtetuks.
48. Kohus on seisukohal, et sisuliselt tähendab see antud juhul seda, et osas, mis puudutab ettevõtjate ühenduste jms. poolt läbiviidavaid tarkvarakoolitusi, on Määruse regulatsioonis sisuline ja regulatiivne lünk. Selle lünga täitmine vastustaja poolt pakutud tõlgenduse andmisega § 5 lg 5 ja täiendavate dokumentide nõudmisega selle tõlgenduse alusel ei ole kohtu hinnangul õiguspärane, sest selline tõlgendamine on vastuolus sätte grammatilise, loogilise ja eesmärgipärase tõlgendamisega saadud tulemustega.
49. Kohus leiab, et vastustaja poolt Määruse § 5 lg 5 antud tõlgendus on vastuolus ka õigusselguse põhimõttega. Nimelt looks niivõrd palju tekstipõhisest ja loogilisest tõlgendusest erineva tõlgendamise aktsepteerimine, mis on vastuolus ka Määruses endas sätestatud mõistete, meetme eesmärkide ja peamiste prioriteetidega projektide hindamisel, ning mille üheks eesmärgiks oleks nagu vastustaja pakkus legaalse tarkvarakasutuse kontrollimine-toetamine, situatsiooni, kus Määruse kasutajal ei oleks enam võimalik olla kindel, et õigusaktis kirjapandu vastab tegelikkuses haldusorgani poolt esitatavatele nõuetele. Selline olukord on vastuolus seaduslikkuse ja õigusselguse põhimõttega.
50. Kohus ei nõustu aga kaebajaga, et käesoleval juhul oli tal seoses varasemate koolitustaotluste menetlemisega tekkinud õiguspärane ootus, et vaidlusalust taotlust menetletakse sama moodi. Kõigepealt ei esitanud kaebaja kohtumenetluse jooksul tõendeid oma väidete kohta, vaid jäi seisukohale, et tema väited peab ümber lükkama vastustaja. Vastavalt HKMS § 15 lg 3 tuleb kaebuse esitajal oma väiteid põhjendama vastavate tõenditega. Vastustaja selgitas kohtu arvates usutavalt, et kaebaja viidatud taotlused olid menetluses vaidlusalustest taotlustest erineval õiguslikul alusel. Kohus märgib, et erinevatel õiguslikel alustel menetletavate taotluste puhul ei saa tekkida õiguspärast ootust, et taotlusi menetletakse sarnaste sisuliste nõuete alusel, vaid taotlejal tuleb iga kord lähtuda taotluste menetlemist reguleerivatest konkreetsetest õigusaktidest ja nendes sätestatud nõuetest.
51. Kohus peab vajalikuks tunnustada eraldi vastustaja head tahet ja tegevust projektide hindamisel lähtuvalt talle esitatud kasusaajate litsentsidest. Kohtu hinnangul on selline vastustaja käitumine näiteks hea halduse tava järgimisest. Tulenevalt eelpooltoodust leiab kohus sellel vaatamata, et vastustaja jättis projektide abikõlbulikkuse hindamisel arvestusest ebaõigesti välja need ettevõtted, kelle tarkvaralitsentse ei olnud esitatud. Seetõttu oli ka vastustaja arvutuste tulemus lõppsummades vale ning see põhjustas õigusvastase taotluste rahuldamata jätmise.
52. Oma vastuses kaebusele selgitas vastustaja esindaja, et kohtul tuleb kaebuse lahendamisel arvestada, et teadmiste ja oskuste arendamise toetuse saamiseks esitatud taotluste läbivaatamise ja hindamise tähtaeg on ammu möödunud ning vastava toetuse rahastamise eelarvelised vahendid taotlejatele, kelle taotlused rahuldati, tervikuna välja jagatud. Seega ei ole reaalselt saavutatav kaebaja tegelik eesmärk, saada taotluste uuesti läbivaatamise kaudu projektide rahastamine teadmiste ja oskuste arendamise toetusmenetluse raames (tl 35 pöördel). Kohtuistungil seletas vastustaja esindaja, et vastustaja on sarnastes situatsioonides tema kahjuks tehtud otsuste puhul kasutanud oma reservfondi nõuete rahuldamiseks. Vastustaja esindaja selgitas ka, et käesoleval juhul „…Arvestades summade suurust ja kui 7 kohustatakse taotlus uuesti läbi vaatama, siis on see võimalik rahuldada, mis puudutab rahalisi vahendeid.“ (tl 97).
53. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada põhinõude osas, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 16.09.
54. a otsused MTÜ Eesti Ehitusettevõtjate Liit taotluste EU 35805 ja EU 36063 mitterahuldamise kohta tuleb tunnistada õigusvastseks ja tühistada ning kohustada Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust kaebaja taotluseid nr EU 35805 ja EU 36063 teadmiste ja arendamise toetuste saamiseks uuesti läbi vaatama.
55. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja on kohtule esitanud menetluskulude hüvitamise taotluse tasutud riigilõivu osas summas 500 krooni (31,95 eurot) ja tasutud õigusabikulude osas summas 3932,15 eurot ning nimetatud kulude tasumist kinnitavad dokumendid.
56. Kohtuistungil avaldas vastustajat esindanud vandeadvokaat arvamust, et arvestades asja mitte eriti suurt keerukust ja mahtu (vaidlus on põhiliselt ühe Määruse sätte tõlgendamise küsimuses) ja sisuliselt vaidluse all olevat taotletud toetuse summat suuruses 4194,2 eurot, ei ole kõik õigusabikulud põhjendatud ja vajalikud. Vastustaja esindaja hinnangul peaksid asjas põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud jääma suurusjärku 800-1000 eurot. Kohus leiab, et vastustaja seisukoht on suures osas õige. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist mitte eriti keerulise vaidlusega, mis suures osas on seotud ühe Määruse sätte tõlgendamisega. Kohus peab, arvestades käesolevas asjas kaebaja esindaja poolt esitatud dokumentide sisu ja mahtu ning kohtuasja arutelu keerukust, õigustatuks 1200 euro väljamõistmist vastustajalt õigusabi kuludena ja 31,95 euro väljamõistmist tasutud riigilõivu eest ehk kokku 1231,95 euro väljamõistmist vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena. Daimar Liiv Kohtunik 8