← Eesti

3-09-671/134

Obsah (6)§ 202§ 51§ 18§ 12§ 14§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. aprill 2011. a, Tallinn Haldusasja num

-ga. Kohus peab kontrollima, kas Finantsinspektsioon sai

-s fondivalitseja juhi kohta sätestatud nõudeid arvestades kaebuse esitajale üldse kirjades tehtud etteheiteid teha. Kirjades esitatud süüdistused on alusetud, kuid Finantsinspektsioon ei teinud midagi, et tõde välja selgitada, rikkudes selliselt oluliselt haldusmenetluse aluspõhimõtteid. Finantsinspektsioon esitas kohtule korduvalt valeandmeid. Kaebaja on käesoleva kohtumenetluse algusest peale palunud, et Finantsinspektsioon esitaks kohtule kõik kirjade aluseks olevad dokumendid või juhul, kui kõik sellised dokumendid on kohtule juba esitatud, vastavasisulise selgesõnalise kinnituse. 04.05.2009 kaebuse vastuses esitas Finantsinspektsioon kohtule kokku 16 dokumenti ja 07.09.2009 üllatuslikult veel ühe dokumendi. Eelnevale vaatamata selgus tunnistajate Priit Kiilmaa ja Marju Niidu ülekuulamisel halduskohtu 21.12.2009 istungil üllatuslikult, et kaebaja fondivalitseja juhi nõuetele vastavuse hindamiseks ning kirjade koostamiseks oli Finantsinspektsioonil kasutada ka vähemalt 200 leheküljeline toimik nn Daiwa afääri kohta.

  1. Tallinna Halduskohtu 12.03.2010 otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Kohus tunnistas Finantsinspektsiooni
  2. novembri
  3. a kirja nr 4.2-1.6/2396-14 õigusvastaseks „osas, milles rikutakse süütuse presumptsiooni (kohtuotsuse punktid 34 ja 35) ja kasutatakse sõnastust, mis ei rõhuta Olari Taali fondivalitseja juhi kohale sobivuse küsimuses esitatud Finantsinspektsiooni seisukohtade esialgsust ja ümberlükatavust ning mis ei ole kooskõlas ärakuulamisõiguse tagamisele suunatud menetlustoimingu eesmärgiga (kohtuotsuse punktid 41 ja 42)“. Ülejäänud osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohus mõistis Finantsinspektsioonilt Olari Taali kasuks välja menetluskulude katteks 50 000 krooni. Põhjendused: 1) Kaebuse esitajal on HKMS §-st 7 tulenev kaebeõigus, sest tulenevalt inimväärikuse ja halduse omavoli keelu põhimõttest peab igaühele olema tagatud võimalus kaitsta kohtulikult oma õigusi, kui riigiasutus avaldab tema isiku kohta ebaõigeid andmeid või ebakohaseid hinnanguid, ka siis kui need avaldatakse teise isiku huvides algatatud haldusmenetluses (milles kaebaja osales kolmanda isikuna). Käimasolevas kohtumenetluses pole põhjust asuda andma eelhinnangut kahjunõudele, sest mittevaralise kahju nõude põhjendamatus pole praeguses staadiumis kindlasti ilmselge (vt Riigikohtu 18.02.2010 määrus nr 3-3-1-88-09); 2) Vaidlust ei ole selles, et Finantsinspektsioon oli EfTEN Capital AS-le fondivalitseja tegevusloa andmise otsustamise menetluses kohustatud hindama taotleja nõukogu liikme O. Taali vastavust seaduse nõuetele. Vaidlus on selles, millised õiguslikud nõuded kehtivad fondivalitseja juhile ja kas Finantsinspektsioon on oma tegevuses kinni pidanud menetlusnormidest; 3) Euroopa Liidu Nõukogu 20.12.1985 direktiivi avatud investeerimisfonde (UCITS) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (85/611/EMÜ) art 4 lg 3 sätestab: „Pädevad ametiasutused võivad avatud investeerimisfondile (UCITS) tegevusloa väljastamisest keelduda juhul, kui fondivalitseja, investeerimisühingu või depoopanga juhatajad pole piisavalt hea mainega või kui neil puuduvad oma kohustuste täitmiseks vajalikud kogemused. Sel eesmärgil tuleb 4

(18)3-09-671 fondivalitsejate, investeerimisühingute ja depoopankade juhatajate ning kõigi neid ametiülesannetes asendavate isikute nimed viivitamata edastada pädevatele ametiasutustele.“

§ 202

lg1 kohaselt kohaldatakse investeerimisfondi juhatuse ja nõukogu liikmetele selle seaduse §-s 51 sätestatud nõudeid.

§ 51asjakohased normid, lg-d 1 ja 2, näevad ette: „

(1)Fondivalitseja juhtidel peab olema oma kohustuste täitmiseks vajalik haridus, teadmised ja kogemused ning laitmatu ärialane maine.
(2)Fondivalitseja juhiks ei või olla isik: 1) kelle tegevus või tegevusetus on kaasa toonud fondi, fondivalitseja, väärtpaberituru kutselise osalise, kindlustusandja, krediidiasutuse või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise riigi- või järelevalveasutuse algatusel; 2) keda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ning karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud; 3) kellel on ärikeeld; 4) kelle varasem tegevus viimase kümne aasta jooksul on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama fondivalitseja tegevust selliselt, et fondi, fondi aktsionäride või osakuomanike huvid oleksid küllaldaselt kaitstud.“ Finantsinspektsioonil on

§ 18

lg 1 p 4 ning § 22 p 4 alusel õigus keelduda fondivalitsejale tegevusloa väljastamisest või see kehtetuks tunnistada, kui fondivalitseja juht (sh nõukogu liige) ei vasta tema suhtes seadusega kehtestatud nõuetele. Kohus leiab, et fondivalitseja juhile kehtestatud rangete nõuete legitiimseks eesmärgiks on vajadus tagada investeerimisfondide kõrge usaldusväärsus ja kompetentsus. Kaebuse esitaja leiab sisuliselt, et fondivalitseja juhi sobivuse hindamisel ei ole asjakohane arvesse võtta tema poolt rohkem kui kümme aastat tagasi toime pandud tegusid. See tõlgendus on tuletatud

§ 51lg 2 p-st 4.

Finantsinspektsioon ei nõustu seaduse sellise tõlgendusega. Kohus leiab, et

§ 51lõikeid 1 ja 2 tuleb lugeda koos.

Lõige 1 kehtestab sarnaselt direktiiviga 85/611/EMÜ fondivalitseja hea maine ja vajalike kogemuste olemasolu nõude (nn fit & proper printsiip, mis on jäetud määratlemata õigusmõisteks). Lõige 2 täpsustab, millistel juhtudel ei ole fondivalitseja juht igal juhul sobiv, piirates sellega Finantsinspektsiooni diskretsiooniruumi. Kui ei esine lg-s 2 loetletud asjaolusid, tuleb Finantsinspektsioonil fit & proper analüüsi teostamisel hinnata iga isiku suhtes asjaolusid individuaalselt, võttes arvesse kõiki asjassepuutuvaid ja lubatavaid kaalutlusi. Kaebuse esitaja pakutud tõlgendus

§ 51

lg 2 p-le 4 on vastuolus finantsjärelevalvealase regulatsiooni eesmärgi ja mõtte, samuti õigusaktide ülesehituse üldise loogikaga. Kui pidada seda tõlgendust õigeks ja

§ 51

lg-s 2 toodut laitmatu ärialase maine välistamise ammendavaks loeteluks, muutuks § 51 lg 1 mõttetuks. Lisaks tuleb tähele panna, et

§ 51

lg 2 p-s 4 räägitakse kitsalt fondivalitseja tegevuse korraldamisel esinenud probleemidest viimase kümne aasta jooksul, O. Taali puhul käib aga vaidlus tema varasemas tegevuses krediidiasutuse juhina. Kehtiva õiguse mõtteks ja eesmärgiks ei saa olla lubada fondivalitsejana tegutseda isikul, kes ei ole suutnud korraldada väärtpaberituru kutselise osalise, kindlustusandja, krediidiasutuse või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku tegevust selliselt, et nende investorite ja klientide seaduslikud õigused ja huvid oleksid küllaldaselt kaitstud.

§ 51

lg 2 mitteammendavusest annab tunnistust kasvõi see, et selle punkt 2 välistab ainult karistusregistrisse kantud kurjategijate fondivalitseja juhiks sobivaks tunnistamise – siit jäävad järelikult välja nt teistes riikides välismaalaste poolt finantsjärelevalve alla kuuluvate isikute juhtimisel toimepandud kuriteod, mida ei ole kantud Eesti karistusregistrisse. 5

(18)3-09-671 Määratlemata õigusmõiste nagu laitmatu ärialane maine sisustamiseks on lubatud teiste tõlgendusmeetodite kõrval kasutada ka rahvusvahelises finantsjärelevalvealases praktikas juurdunud põhimõtteid, kohandades neid Eesti oludele ja võimalikele eripäradele. Kindlasti on arvestatav ülemaailmse finantskeskuse Londoni üle järelevalvet teostava Ühendkuningriigi Financial Services Authority koostatud käsiraamat “Heakskiidetud isikute sobivuse kontroll”. Selle dokumendi kohaselt on isiku sobivuse hindamise üheks osaks isiku „aususele, usaldusväärsusele ja mainele“ hinnangu andmine (p 1.3.1), kusjuures põhjalikult lahtikirjutatud hindamiskriteeriumid (p 2.1) on üksnes suuniseks, kuna võimatu oleks esitada ammendavat nimekirja kõikidest asjaoludest, mis on konkreetse otsustamise korral asjakohased (p 1.3.3). Teiseks on võrdleva õiguse argumendina asjakohased ka Euroopa finantsjärelevalveasutusi ühendavate komiteede poolt 11.07.2008 koostatud „Suunised osaluse omandamise ja selle suurendamise tehingute suhtes rakendatava usaldusväärsuse hindamise kohta, mida nõuab direktiiv 2007/44/EÜ“. Ka selles dokumendis ei tooda laitmatu ärialase maine ammendavat definitsiooni, vaid rõhutatakse konkreetsete asjaolude arvestamise ja proportsionaalsuse põhimõtte tähtsust (nt varasemate seaduserikkumiste korral ei oma määravat tähtsust, kas jõustunud on süüdimõistev kohtuotsus, p 24-28). Käesolevas kohtumenetluses ei ole tarvis anda ärialase maine lõplikku definitsiooni, kuna sellest ei sõltu vaidluse lõpptulemus. Oluline on näidata, et kehtiv õigus ei sätesta kümneaastast n.ö aegumistähtaega ning ka rohkem kui kümme aastat tagasi toimepandud tegude arvestamine isiku maine hindamisel on iseenesest lubatav, kui määratlemata õigusmõiste sisustamisel ja isiku sobivuse hindamise käigus on järgitud kaalutlusõiguse teostamise reegleid ja proportsionaalsuse põhimõtet, mh on arvestatud rikkumise toimepanemisest möödunud aega ja andmeid isiku rehabiliteerimise kohta. 4) Finantsinspektsiooni kirjade näol ei ole tegemist (eel)haldusaktidega, kuna puuduvad haldusaktile omased tunnused. Haldusakt on haldusorgani tahteavaldus – soov kaasa tuua haldusõiguslikke tagajärgi. Praegusel juhul on Finantsinspektsioon olnud järjekindlalt seisukohal, et vaidlustatud kirjade saatmisel ei ole tema tegelikuks tahteks olnud otsustada O. Taali sobivuse küsimus siduvalt ehk lõplikult. Vastustaja kinnitus on usutav, arvestades asjaolusid ja konteksti, milles kirjad saadeti. Formaalne argument, mis pole mõistagi määrav, on see, et toiming on vormistatud kirjana, mitte Finantsinspektsiooni haldusaktina, mis praktikas vastavad teistsugustele vormi-, menetlus- ja allkirjastamisnõuetele. Kohtuistungil ülekuulatud V. Arakas, P. Kiilmaa, M. Niit ja A. Kurgpõld andsid kokkulangevaid ja teiste tõenditega haakuvaid ütlusi selle kohta, et Finantsinspektsioon saatis kirjad EfTEN Capital AS soovil, kuna viimane soovis teada, milliseid etteheiteid võib Finantsinspektsioonil olla O. Taali sobivuse kohta, mis võivad omakorda mõjutada EfTEN Capital AS-le tegevusloa väljastamise menetlust. EfTEN Capital AS-le saadeti üldsõnalisem kiri koos viitega, et detailsed etteheited on esitatud privaatselt O. Taalile saadetud kirjas. Et kiri saadeti tegevusloa taotleja suulisel palvel informatsiooniks, et taotleja saaks kujundada oma seisukoha, selgitab, miks ei antud kirjades tähtaega võimalike vastuväidete esitamiseks ega selgitatud täpsemalt menetluse edasist käiku; 5) Eeltoodud teguviis ei ole iseenesest vastuolus seadusega. Seadus ei kirjuta täpsemalt ette menetlusreegleid fit & proper kontrolli läbiviimiseks, mistõttu tuleb lähtuda HMS § 3 lg-st 2 ning § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevatest üldistest haldusmenetluse põhimõtetest – vormivabadus, eesmärgipärasus, põhjendamatu ebamugavuse ja koormuse vältimine, proportsionaalsus. Kui menetlusosaline soovib haldusorganilt asja menetlemisel tähtsust omava asjaolu kohta teavet, ja haldusorgan selle ka esitab, ei ole seda alust pidada õigusvastaseks tegevuseks. Seejuures ei riku kaebaja õigusi ja on talle pigem sobivam, et tema isikut detailsemalt puudutav informatsioon esitati üksnes temale isiklikult saadetud kirjas (kuna kaebust ei ole esitanud EfTEN Capital AS, uurib kohus üksnes O. Taali subjektiivsete õiguste rikkumise küsimust, mitte seda, kas Finantsinspektsiooni toimingud tegevusloa taotleja suhtes olid seaduslikud, nt kas oleks taotlejale pidanud avaldama 6
(18)3-09-671 rohkem informatsiooni). Sellise teabe esitamine on käsitatav HMS § 40 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustuse tagada menetlusosalisele õigus ärakuulamisele täitmisena. Tegevusloa taotlemise menetluses, mille käigus antakse hinnang isiku sobivuse kohta fondivalitseja juhi nõuetele, on isik, kelle sobivus võidakse kahtluse alla seada, käsitatav HMS § 11 lg 1 p 3 sätestatud kolmanda isikuna, kellele tuleb tagada tema personaalküsimust puudutavas osa menetlusõigused, sh õigus ärakuulamisele. Finantsinspektsiooni vaidlustatud kirjade sõnastusest, nende saatmise kontekstist ja kohtuistungil uuritud tõenditest nende kogumis ja vastastikuses seoses ilmneb, et haldusorgani sooviks oli teavitada EfTEN Capital AS-i ja O. Taali, et viimane ei pruugi olla sobiv fondivalitseja juhi kohale. Sellise teabe esitamine on iseenesest Finantsinspektsiooni pädevuses, kuna just tema, mitte tegevusloa taotleja teeb otsuse isikute sobivuse üle. Kirjast EfTEN Capital AS-le nähtub selgelt, et Finantsinspektsiooni analüüs O. Taali sobivuse kohta on esialgne, seega pole fit & proper menetlus veel lõppenud. Kirjast nähtub, et menetlus jätkub ja Finantsinspektsioon esitab täpsemad põhjendused, mis võivad sisaldada konfidentsiaalset informatsiooni, isiklikult O. Taalile. Antud kirjas – kui ilmneb, et Finantsinspektsioonil oli piisavalt alust üleüldse tõstatada küsimust O. Taali sobivuse kohta, et seda edaspidi uurima hakata – ei ole väljendatud midagi sellist, mis võiks rikkuda O. Taali õigusi. Ainuüksi asjaolu, et riigiasutus seaduses sätestatud kohustust täites asub uurima isiku sobivust, tema mainet ja kogemusi, viidates võimalikele probleemidele minevikus, ei saa rikkuda isiku subjektiivseid õigusi. Isiku õigusi rikuks haldusorgani tegevus juhul, kui teda ei teavitataks kahtlustest ja kui talle ei anta võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid ja tõendeid. Finantsteenuste osutamisega seotud isik peab avalikes huvides taluma seda, et riigiasutus asub uurima tema mainet ja võib oma esialgsetes hinnangutes ja kahtlustes avaldada seisukohti, mis ei lange kokku isiku enda hinnanguga oma mainele. Lisaks tuleb arvestada, et kui esialgne kahtlus ei leia kohase menetluse käigus kinnitust, ei tähenda see seda, et esialgse kahtluse väljendamine kui menetlustoiming oli õigusvastane. Vastava menetluse üheks, üldjuhul ilmselt soovitavaks, eesmärgiks saabki olla kahtluse kõrvaldamine. Vastupidise tõlgenduse korral oleks võimatu tagada sisulise ja põhjaliku fit & proper menetluse läbiviimist koos kõigi menetlusõiguste, mh ärakuulamisõigus, tagamisega; 6) Finantsinspektsiooni kirjas väidetakse, et O. Taal on toime pannud haldusõiguserikkumised HÕS § 1373 lg-te 1 ja 6 järgi. Põhiseaduse § 22 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. See säte laieneb kõikidele süütegudele, nii kuritegudele kui väärtegudele. Väärtegude, mida varem nimetati haldusõiguserikkumisteks, puhul peab olema jõustunud süüdimõistev kohtu või kohtuvälise menetleja otsus. Kuna Finantsinspektsioon ei ole esitanud tõendeid, et O. Taal on nende süütegude toimepanemises ettenähtud korras süüdi tunnistatud, on Finantsinspektsioon rikkunud süütuse presumptsiooni ja seeläbi O. Taali põhiseaduslikke õigusi (kohtuotsuse p-de 34 ja 35 refereering); 7) Ülejäänud seaduserikkumised, millele Finantsinspektsiooni kirjas viidatakse, on iseenesest asjakohased, sest need on võetud Pangainspektsiooni poolt 1998. a läbiviidud AS Eesti Hoiupank inspekteerimise aktist (I kd tlk 75-82). Seda kinnitab kahe dokumendi võrdlus ja Marju Niidu poolt kohtuistungil tunnistajana antud ütlused. Tegemist on 1998. a kehtinud KrAS §-de 59, 60 ja 63 alusel pädeva järelevalveasutuse koostatud ametliku dokumendiga, mida Finantsinspektsioon ei ole õigustatud tähelepanuta jätma. Puuduvad andmed, et akt on KrAS §-s 63 sätestatud korras revideeritud. Et O. Taali suhtes lõpetati kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu, ei välista tema tegevusele õigusliku hinnangu andmist finantsjärelevalveasutuse poolt. Iga seaduserikkumine pole kuritegu ning kusagilt ei tulene, et isiku mainet saavad negatiivselt mõjutada ainult sellised seaduserikkumised, mis on kuriteoks tunnistatud. Seda on rõhutatud ka eespool viidatud rahvusvahelistes juhendmaterjalides fit & proper menetluse kohta. Kuna Finantsinspektsiooni kiri O. Taalile on mõeldud väljendama esialgseid seisukohti, millele huvitatud isik saab esitada oma vastuväited, pole põhjust pidada eraldivõetuna rikkumiseks asjaolu, 7
(18)3-09-671 et osade tegude toimepanemise ajal ei olnud O. Taal tema esitatud tõendite kohaselt enam AS Eesti Hoiupank juhatuse liige. Finantsinspektsioon tugines äriregistri andmetele, mis kehtivad kolmandate isikute suhtes õigena. Andmete esitamine finantsjärelevalveasutusele krediidiasutuse juhtorganite koosseisus toimunud või toimuvate muudatuste kohta on krediidiasutuse kohustus (
  1. a kehtinud KrAS § 26 lg 9) ning järelevalveasutus ei pea panga juhatuses toimunud muudatuste kohta tegema järeldusi kaudsete teabeallikate põhjal. Kohtule ei esitatud tõendeid, et AS Eesti Hoiupank oli seda kohustust
  2. a täitnud. O. Taalil ja tema kaudu EfTEN Capital AS-l oli võimalik vastuseks Finantsinspektsiooni kirjale esitada omapoolsed tõendid, mis kummutavad seaduserikkumiste toimepanemise kahtluse
  3. a (mil kaebaja kaebuse kohaselt ei olnud enam panga juhatuse liige). Seega oli Finantsinspektsiooni kiri O. Taalile iseenesest õige menetlustoiming. Küll ei ole osad kirjas kasutatud väljendid kooskõlas menetlustoimingu eesmärgiga ja hea halduse põhimõttega; 8) Kui tegemist oli esialgse teabe põhjal väljendatud kahtlusega ning Finantsinspektsioon ka ise kinnitab, et kirja eesmärgiks oli tagada võimalus ärakuulamiseks, siis tulnuks kirja vormistamisel selgemini kasutada vastavaid formuleeringuid (nii on korrektselt sõnastatult kirja lõpus, et „Finantsinspektsioonil on alust arvata, et O. Taal ei pruugi olla sobiv fondivalitsejat juhtima“) ja hoiduda teksti sees asjaolusid kirjeldades seisukohavõttudest, mis jätavad mulje, justkui seaduserikkumiste toimepanemine ongi tõsikindlalt tuvastatud. Kahtluste esitamisel on korrektne kasutada väljendeid „on piisavalt alust arvata“, „tõendite esialgsest analüüsist järeldub“ jne, mis annab tunnistust hindamismenetluse käivitumisest ja vastuväidete esitamise võimaldamisest, mille käigus on võimalik püstitatud kahtlused kummutada. Vastasel korral võidakse isiku maine menetlustoimingu avalikuks tuleku korral (nt tegevusloa taotlejale avaldamise korral) põhjendamatult kahtluse alla seada. Võimalike seaduserikkumiste tuvastamine ja etteheitmine ning nende isiku mainega sidumise lõplik otsustamine peab jääma fit & proper menetluse lõppstaadiumisse. Finantsinspektsiooni kirja tervikuna lugedes ei jää esialgset ja ümberlükatavat kahtlust väljendavad formuleeringud domineerima ning pigem jääb objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et Pangainspektsiooni inspekteerimisaktis kajastatud faktidele on antud ette kindlaksmääratud jõud, mis on vastuolus haldusmenetluses kehtiva uurimispõhimõtte ja tõendite vaba hindamise põhimõttega (kohtuotsuse p-de 41 ja 42 refereering); 9) Eelnevast järeldub, et O. Taali sobivuse hindamise menetlus oli Finantsinspektsioonil alles pooleli ja kaevatavad kirjad on selles menetluses sooritatud menetlustoimingud, mis pole käsitatavad lõplikult siduva haldusaktina. Kuna fit & proper menetlus oli alles käivitatud ja sisuliselt läbi viimata (lõppes seoses asjaoluga, et EfTEN Capital AS kutsus O. Taali nõukogu liikme kohalt tagasi), ei ole käesolevas kohtumenetluses võimalik hinnata O. Taalile süükspandud seaduserikkumiste tegelikku toimumist, mistõttu jäävad poolte sellekohased väited tähelepanuta; 10) Finantsinspektsioonil on võimalik O. Taali suhtes fit & proper menetlus läbi viia juhul, kui ta on määratud mõne tegevusloa taotleja juhtorganisse. Väited, et tulenevalt Finantsinspektsiooni vaidlustatud kirjadest on välistatud O. Taali kandideerimine mõne finantsjärelevalve subjekti juhtorganisse, ei tugine seadusele. Sellist juriidilist piirangut ei eksisteeri. Tegevusloa taotleja otsustab ise, kelle ta juhtorganitesse määrab. Iga isiku puhul on suurem või väiksem risk, et finantsjärelevalve võtab tema varasema tegevuse luubi alla, ning tal puudub subjektiivne õigus nõuda, et eraisik igal juhul kinnitaks ta oma juhtorgani liikmeks. Kui isik leiab, et teda ei nimetata juhtorgani liikmeks pelgalt seetõttu, et Finantsinspektsioon on tegevusloa taotlejale ette välistanud sellise isiku suhtes fit & proper menetluse positiivse tulemuse, on tal võimalik esitada Finantsinspektsiooni vastu kahjunõue; 11) O. Taal palub Finantsinspektsioonilt välja mõista riigilõivude katteks 500 krooni ja õigusabikulude katteks 403 013,60 krooni. Kulude kandmist tõendavad juurdelisatud advokaadibüroo 8
(18)3-09-671 Raidla Lejins & Norcous arved koos tööaruannetega ja arvete laekumist kinnitavad advokaadibüroo konto väljavõtted ja pearaamatupidaja kinnitus (II kd tlk 174-181). Vastustaja ei vaidlustanud kulude kandmise tõendatust. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb kantud õigusabikulude suuruse põhjendatuse hindamisel arvesse võtta tavaliselt Tallinna õigusabiturul sarnase keerukuse ja mahuga kohtuasjades väljamõistetavate menetluskulude suurust. Hinnanguliselt mõistetakse käesoleva vaidlusega, mida võib lugeda keskmise mahu ja keerukusega kohtuasjaks, sarnastes kohtuasjades välja õigusabikulusid mitte rohkem kui 100 000 krooni ulatuses. Kuna kohus rahuldab kaebuse osaliselt (O. Taal saavutab kaebuse eesmärgi üksnes osaliselt, kuna kohus ei aktsepteeri kaebuse põhiväidet, et Finantsinspektsioonil oli tema sobivuse hindamisel üleüldse keelatud viidata 1997-
  1. a sündmustele), tuleb ka menetluskulud välja mõista osaliselt. Kompromissi mittesaavutamine väljamõistetavate kulude suurust ei mõjuta, kuna kompromissettepanekuid tegid mõlemad pooled ja kumbki ei olnud nõus teise poole ettepanekuga, mistõttu puudub alus HKMS § 92 lg 3 kohaldamiseks. HKMS § 92 lg 2 alusel tuleb kaebaja kasuks Finantsinspektsioonilt välja mõista 50 000 krooni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. Olari Taali apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 12.03.2010 otsus osas, millega kaebus jäeti osaliselt rahuldamata, ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Väited: 1) Halduskohtu otsus oli vastuoluline, millega rikuti HKMS § 25 lg-t
  3. Otsuse põhjendustest nähtub, et halduskohus on apellandiga nõustunud selles, et vaidlusalustes kirjades kasutatud sõnastusest jääb mulje, et Finantsinspektsioon on apellandi ärialase maine suhtes oma seisukoha juba kujundanud. Samuti on halduskohus nõustunud apellandiga selles, et kirjad rikuvad süütuse presumptsiooni. Seega on halduskohus pidanud põhjendatuks vähemalt osasid alternatiivselt esitatud põhjendustest, millele tuginedes apellant kirju õigusvastaseks pidas. Olukorras, kus kohus nõustub osade või ka kasvõi ainult ühega alternatiivselt esitatud põhjendustest vaidlustatud kirjade õigusvastasuse kohta, oleks kohus pidanud kaebuse tervikuna rahuldama. Kaebuse rahuldamine vaid osaliselt oleks olnud ebaõige ka juhul, kui apellandi põhjendused kirjade õigusvastasuse kohta ei oleks olnud esitatud alternatiivselt. Sõltumata sellest, kas kirjades väljendatud hinnang apellandi ärialasele mainele on esialgne või lõplik, on selle hinnangu näol tegemist kaalutlusotsusega. Olukorras, kus kohus on tuvastanud, et vähemalt osa vaidlustatud kaalutlusotsuse aluseks olnud põhjendustest on ebaõiged ja/või õigusvastased, seab see kahtluse alla kogu kirjades väljendatud kaalutlusotsuse õiguspärasuse. Seega, nõustudes apellandiga selles, et Finantsinspektsioon on kirjades rikkunud apellandi suhtes süütuse presumptsiooni, ei saanud halduskohus asuda samas seisukohale, et Finantsinspektsioonil oli alust kirjades apellandi ärialasele mainele etteheiteid teha. Kui ka kasvõi üks kirjades viidatud ja apellandile ette heidetud episoodidest ebaõigeks osutub, ei saa kohus asuda Finantsinspektsiooni asemel kaalutlusõigust teostama ja otsustada, et Finantsinspektsioon oleks kirjades kajastuva (esialgse) hinnangu apellandi ärialasele mainele andnud ka siis, kui ta oleks sellele ühele episoodile tehtud etteheidete ebaõigsusest teadlik olnud; 2) Kuna kohus oleks ka juhul, kui kõigi tema otsuses sisalduvate põhjendustega nõustuda, pidanud kaebused tervikuna rahuldama, on kohus ebaõigesti mõistnud Finantsinspektsioonilt välja vaid poole apellandi menetluskuludest, mida kohus vajalikuks ja põhjendatuks pidas. Kuna kohtuotsusest nähtuvalt pidas kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabikulusid summas 100 000 krooni, oleks kohus pidanud apellandi õigusabikulud samas summas välja mõistma. Lisaks õigusabikuludele oleks halduskohus pidanud vastustajalt välja mõistma ka kogu kaebaja 9
(18)3-09-671 tasutud riigilõivu 500 krooni. Kohtuotsuse resolutsioonist võib küll välja lugeda, et Finantsinspektsioonilt välja mõistetud 50 000 krooni sisaldab ka riigilõivu, ent otsuse põhjendustest nähtub pigem, et väljamõistetud 50 000 krooni tuleks arvestada vaid õigusabikulude, mitte riigilõivu katteks; 3) Halduskohus on ka osas, milles ta apellandi väidetega ei nõustunud, materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ja menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Esiteks ei nõustu apellant halduskohtu seisukohaga, et esialgse kahtluse väljendamine kirjades apellandi sobivuses fondivalitseja juhiks oli õiguspärane. Sellisele seisukohale asudes on halduskohus ebaõigesti kohaldanud HMS §-i 6, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Apellandi arvates tuleneb sellest, et kõik haldusorgani poolt haldusmenetluses öeldu, sh ka haldusmenetluses väljendatud esialgsed seisukohad ja kahtlused peavad põhinema asjakohastel tõenditel. Antud juhul see nii ei olnud. Kirjades apellandi ärialasele mainele tehtud etteheited tuginesid Finantsinspektsioonil olevate tõendite valikulisel ja ühekülgsel analüüsil ja seda olukorras, kus kõik või vähemalt enamus kirjades toodud seisukohtade väljendamiseks vajalikest tõenditest oli Finantsinspektsioonil kui Pangainspektsiooni õigusjärglasel tegelikult olemas. Ka kõige pealiskaudsem dokumentide ja avalikult kättesaadava info (Finantsinspektsioon on ise kinnitanud, et tugines kirjade koostamisel suures osas avalikult kättesaadavale infole. 11 16-st Finantsinspektsiooni 04.05.2009 menetlusdokumendile lisatud dokumendist, millel kirjad Finantsinspektsiooni kinnitusel põhinesid, olid väljavõtted erinevatest meedias avaldatud pressiteadetest ja artiklitest) analüüs oleks näidanud, et vähemalt kahe kirjades viidatud etteheite tegemiseks viiest puudus mistahes alus. Haldusorgani enda käsutuses olevate andmetega lihtsasti ümberlükatavate kahtlustuste esitamine ei ole ka esialgsena õiguspärane; 4) Teiseks ei nõustu apellant halduskohtu seisukohaga, et Hoiupanga 23.12.1997 kirja osas apellandi suhtes järelevalveorganile valeandmete esitamise kohta alustatud kriminaalmenetluse lõpetamine ei välistanud samale apellandi tegevusele kirjas märgitud õigusliku hinnangu andmist. Sellisele seisukohale asudes hindas halduskohus tõendeid ebaõigesti ja rikkus HKMS § 16 lg-t 3 ja § 25 lg-id 2 ja
  1. Apellandi poolt halduskohtule esitatud kriminaalasja lõpetamise määrusest nähtub, et Hoiupanga 23.12.1997 kirja osas apellandi suhtes alustatud kriminaalasi lõpetati üksnes ja ainult põhjusel, et nimetatud kirjas ei sisaldunud valeandmeid. Kuna antud juhul on selleks pädeva organi jõustunud ja seeläbi siduva otsusega tuvastatud, et apellant ei ole Hoiupanga 23.12.1997 kirjas valeandmeid esitanud, ei saa Finantsinspektsioon apellanti selles ka esialgselt süüdistada; 5) Kolmandaks on halduskohus ebaõigesti leidnud, nagu poleks kirjades apellandile
  2. a kohta tehtud etteheited õigusvastased. Finantsinspektsioon süüdistas kirjades apellanti valeandmete esitamises Hoiupanga 30.01.1998 kirjas, arvestamata, et alates
  3. jaanuarist
  4. a polnud apellant enam Hoiupanga juhatuse liige, mis pidi Finantsinspektsioonile kui finantsjärelevalveasutusele teada olema sõltumata sellest, kas Hoiupank oli Pangainspektsiooni kui Finantsinspektsiooni õiguseellast sellest eraldi teavitanud. Eesti suuremate krediidiasutuste juhtideks olek tuleb lugeda üldteada asjaoluks. Lisaks nähtus see, et Hoiupanga 30.01.1998 kirjal pole apellandi allkirja, selgelt ka nimetatud kirjast endast, mis Finantsinspektsioonil kahtlemata olemas oli. Halduskohus ei ole seda oma otsuses arvestanud. Isegi kui eelnevat mitte arvestada, ei saa jätta tähelepanuta, et Hoiupanga 30.01.1998 kirja saatmise ajal oli apellant Eesti Vabariigi siseminister, mis oli ja on üldteada asjaolu isegi juhul, kui infot Eesti suuremate krediidiasutuste juhiks oleku kohta selliseks asjaoluks mitte lugeda. Leides, et Finantsinspektsioon ei pidanud panga juhatuses toimunud muudatuste kohta kaudsetele teabeallikatele tuginedes järeldusi tegema, on halduskohus sisuliselt öelnud, et Finantsinspektsioon kui riigiasutus ei pea teadma Eesti Vabariigi ministreid. Samuti pidi Finantsinspektsioon arvestama, et vastavalt nii
  5. a kui ka praegu kehtivale 10
(18)3-09-671 Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 4 lg-le 3, on siseministril kui Vabariigi Valitsuse liikmel keelatud kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse, tegutseda ettevõtjana või töötada ühelgi teisel tasustataval ametikohal, välja arvatud teaduslik ja pedagoogiline töö. Öeldut arvestades leiab apellant, et Finantsinspektsioon ei saanud kirju saates 30.01.1998 Hoiupangas toimunut mingil juhul apellandiga seostada ja seda vaatamata äriregistri kannetele Hoiupanga juhatuse liikmete kohta. Finantsinspektsioonile kui riigivõimu teostavale asutusele pidi teada olema, et vastavalt nii
  1. a kehtinud kui ka praegu kehtivale äriseadustiku §-le 309 algavad ja lõpevad aktsiaseltsi juhatuse liikme volitused vastavast otsusest, mitte äriregistri kandest. Leides, et Hoiupanga 30.01.1998 kirjaga seotud etteheited kirjades ei ole õigusvastased, on halduskohus ebaõigesti hinnanud tõendeid (HKMS § 16 lg 3 ja § 25 lg-te 2 ja 3 rikkumine) ning ebaõigesti kohaldanud VVS § 4 lg-t 3 ja äriseadustiku §-i 309; 6) Neljandaks ei nõustu apellant halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt võis Finantsinspektsioon kirjades heita apellandile ette Pangainspektsiooni poolt
  2. a koostatud Hoiupanga Inspekteerimisaktis märgitud õigusrikkumisi. Sellisele seisukohale asudes ei ole halduskohus HKMS § 25 lg-t 2 rikkudes analüüsinud apellandi vastuväidet, mille kohaselt ei nähtu Inspekteerimisaktist (ega ka muudest Finantsinspektsiooni poolt halduskohtule esitatud dokumentidest) kogu etteheidete tegemiseks vajalikku informatsiooni. Nii ei tule inspekteerimisaktist välja, kas apellant üldse vastutas etteheidetega seotud valdkondade toimimise eest (nagu ka Finantsinspektsiooni 04.05.2009 menetlusdokumendi lisades 1 ja 2 nähtub, oli Hoiupangal sel ajal kokku 9 juhatuse liiget), ning kas apellant oli kirjades viidatud dokumentide ettevalmistamisega seotud (veendumaks nt selles, kas dokumentidel on kaebaja allkirjad). Seda, et inspekteerimisakti pinnalt ei saanud apellandi tegevuse kohta kirjas esitatud järeldusi teha, näitavad ilmekalt juba Hoiupanga 30.01.1998 kirjaga seoses apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited. Samuti jääb apellant seisukohale, et inspekteerimisakt ei asenda selles viidatud ning apellandile ette heidetud dokumentide vahetut analüüsi. Riigikohus on 13.06.2003 otsuses nr 3-3-1-42-03 öelnud, et haldusorgan ei tohi haldusmenetlust läbi viies piirduda vaid dokumentide formaalse kontrolliga, lootes kergemeelselt, et tõendi piisavuse ja nõuetekohasuse tagab juba ainuüksi selle koostaja pädevus. Haldusmenetluse nõuetekohaseks läbiviimiseks on seega vajalik, et haldusorgan veenduks ise kõikides tema poolt kogutud või talle esitatud tõendites antud hinnangute õigsuses ja õiguspärasuses. Apellandi arvates ning ka Riigikohtu viidatud lahendist tulenevalt on seda võimalik teha vaid hinnangu andmise aluseks olevate dokumentide ja muude tõendite vahetu analüüsimise teel. Kohtuotsusest ei nähtu, miks halduskohus selle seisukohaga ei nõustu ja miks ta etteheidete tegemist vaid inspekteerimisakti pinnalt põhjendatuks peab, seda eriti olukorras, kus kõik või vähemalt enamus inspekteerimisaktis ning ka kirjades viidatud dokumentidest Finantsinspektsioonil olemas olid. Halduskohtu seisukoht inspekteerimisaktile tuginemise õiguspärasusest on vastuolus ka akti koostamise ajal kehtinud KrAS § 60 lg-ga 3, mille kohaselt koostati (inspekteerimis)akt kontrollimise läbiviimise kohta, andmata selles kontrollimise käigus avastatud võimalikele rikkumistele siduvat õiguslikku hinnangut. Väidetavate rikkumiste õiguslikult siduv fikseerimine ja selle eest karistuse määramine saanuks toimuda vaid KrAS muude sätete (nt § 60 lg 4) ja haldusõiguserikkumiste seadustiku kohaselt vastavas menetluses ja asjakohaste otsustega. Selliseid otsuseid pole apellandi suhtes langetatud ning seega on halduskohus inspekteerimisaktile tuginemist õiguspäraseks pidades viidatud KrAS sätteid ebaõigesti kohaldanud. Seda ei muuda ka kohtuotsuses sisalduv viide KrAS §-le 63, kuna Hoiupanga poolsete vastuväidete esitamine inspekteerimisaktile ei oma sellele apellandi suhtes tuginemise võimalikkuse seisukohast mingit tähtsust. Kuna apellant oli inspekteerimisakti koostamise ajaks Hoiupangast lahkunud, ei ole apellant saanud inspekteerimisakti suhtes oma seisukohta avaldada. Lisaks, ka Hoiupanga poolt
  3. a inspekteerimisakti kohta avaldatud seisukoha puhul tuleb arvestada, et vastav seisukoht avaldati ajal, mil 11
(18)3-09-671 toimus Hoiupanga ülevõtmine Hansapanga poolt, mil otsuste langetajad polnud huvitatud tõe väljaselgitamisest, vaid inspekteerimisaktis tõstatud küsimuste võimalikust kiirest ja vaiksest nö summutamisest; 7) Viiendaks leiab apellant, et pidades lubatavaks enam kui 10 aasta taguste sündmuste etteheitmist apellandile, on halduskohus ebaõigesti kohaldanud

§-i 51. Apellant jääb oma seisukoha juurde, et paragrahvi ülesehitusest tuleneb selgelt, et selle lõikes 2 loetletud asjaolude osas on tegemist lõikes 1 kasutatud mõiste „laitmatu ärialane maine“ täpsustusega. „Apellant ei väidagi ega ole kunagi väitnud, nagu tähendaks see, et „laitmatu ärialase maine“ olemasolu tuleks tuvastada üksnes

§ 51lõikes 2 sätestatud asjaolude puudumise pinnalt.

Küll aga tuleb

§ 51

lõikes 2 toodud asjaolusid käsitleda selliselt, et need ei saa olla kaetud

§ 51

lõikes 1 toodud alustega, kuna seadusandja on vajalikuks pidanud neid asjaolusid eraldi täpsustada lõikes 2 olevas erinormis.“ Halduskohtu otsuses sisalduvad põhjendustest ei selgu, miks kohus kaebaja sellise käsitlusega ei nõustu; 8) Vastukäivate ja selgelt valeandmete esitamine kohtumenetluses on käsitletav kohtu pahatahtliku eksitamisena ja menetluse venitamisena, millele halduskohus oleks pidanud reageerima. Nii asus Finantsinspektsioon poole menetluse pealt väitma, et ta ei ole apellandi suhtes haldusmenetlust isegi mitte alustanud, kuigi tõendid kinnitasid selgelt vastupidist. Ka halduskohus leidis oma otsuses, et haldusmenetlusega apellandi suhtes oli alustatud. Samuti esitas Finantsinspektsioon kohtule korduvalt teadvalt valesid kinnitusi selle kohta, et on kohtule esitanud kõik kirjade aluseks olevad dokumendid. Et kinnitused olid valed, selgus nii Finantsinspektsiooni enda hilisematest avaldustest (07.09.2009 menetlusdokument) kui ka Finantsinspektsiooni töötaja Marju Niidu ütlustest. Kirjad koostanud Marju Niit kinnitas halduskohtu 21.12.2009 istungil selgesõnaliselt, et lisaks kohtule esitatud dokumentidele tutvus Finantsinspektsioon kirjade koostamiseks ka muude, kirjades viidatud dokumentidega, nt Hoiupanga 29.10.1997 juhatuse otsusega. Nimetatud dokumenti ei ole Finantsinspektsioon kohtule aga siiani esitanud.

  1. Finantsinspektsioon palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Halduskohtu otsus ei ole vastuoluline. Kohtuotsus on selgelt jälgitav ja üheselt mõistetav ning kohtuotsuse põhjendustest selgub üheselt, miks on kohus lahendanud asja resolutsioonis märgitud viisil. 31.03.2009 kaebuse p-st 2 ja 01.06.2009 kaebuse p-st 2.1 nähtuvalt oli kaebuses selgelt väljendatud nõudeks vaidlusaluste kirjade õigusvastaseks tunnistamine põhjusel, et vastustaja on vaidlustatud kirjadega pidanud apellanti fondivalitseja juhi kohale mittesobivaks. Kohus on otsuses märkinud, et apellant saavutab kaebuse eesmärgi üksnes osaliselt, kuna kohus ei aktsepteeri kaebuse põhiväidet, et vastustaja oli tema sobivuse hindamisel üleüldse keelatud viidata 1997-
  2. a sündmustele. Seega on põhjendatud kohtuotsuse resolutsioon osas, millega kohus jättis kaebused rahuldamata, st vaidlustatud kirjadega ei ole otsustatud, kas apellant on või ei ole sobiv isik, et olla fondivalitseja juht. Apellant tõlgendab kohtuotsust meelevaldselt, väites, nagu nähtuks selle põhjendustest, et halduskohus on apellandiga nõustunud selles, et vaidlusalustes kirjades kasutatud sõnastusest jääb mulje, et Finantsinspektsioon on apellandi ärialase maine suhtes oma seisukoha juba kujundanud. Apellandi väited kaebuse alternatiivnõuete osas on paljasõnalised ja tingitud menetlustaktika muutusest, mille tõenäoliselt põhjustas kohtuotsus. Apellandi üheski menetlusdokumendis pole esitatud ühtegi selgelt väljendatud alternatiivnõuet. Isegi kui lugeda apellandi menetlusdokumendis paiknevaid positsioone/lauseid alternatiivseteks, ei ole need käsitletavad alternatiivnõuetena TsMS § 370 lg 2 tähenduses, kuna erinevate menetluslike positsioonide eesmärk on näidata, 12

(18)3-09-671 et kogu menetlustoiming või osa sellest ei ole õiguspärane, st nõue on ikkagi tuvastada õigusvastasus. Apellandi väide, nagu menetlustoimingu ühe väikse osa õigusvastasus tingiks automaatselt kogu menetlustoimingu õigusvastasuse, on põhjendamata ja vastuolus varasema praktikaga. Vastustaja ei ole vaidlustatud kirjades teinud ühtegi apellandi ärialast mainet puudutavat lõplikku kaalutlusotsust, mistõttu ei saanud ka kirjades olevad tõendamata faktid mõjutada olematuid kaalutlusi apellandi sobivuse osas. Samuti ei ole vastustaja kaalutlusõigussesse sekkumine see, et osa menetlustoimingu sisust tunnistatakse õigusvastaseks, vastupidisel juhul oleks kohtute igasugused osalised otsused välistatud. Apellandi väide, nagu vastustaja oleks vaidlusalustes kirjades väljendanud hinnangut apellandi ärialasele mainele, on meelevaldne. Vaidlustatud kirjades ei ole vastustaja teinud apellandi ärialasele mainele ühtegi etteheidet. Märgitud on vaid seda, et vaja on selgitada välja, kas apellant vastab fondivalitseja juhi ametikohale esitatavatele nõuetele, ning esitatud inspekteerimisaktis kajastatu. Hinnangut apellandi ärialasele mainele antud ei ole; 2)

§ 12

lg 1 kohaselt peab aktsiaseltsil fondivalitsejana tegutsemiseks olema vastav tegevusluba.

§ 12lg 2 kohaselt annab vastustaja tegevusloa ja tunnistab selle ka kehtetuks.

Tegevusloa saamiseks on vaja esitada taotlus (

§ 14

) ja täita seaduses nõutu, sh esitada andmed taotleja juhatuse ja nõukogu liikmete kohta (

§ 14lg 1 p 6).

Andmete kontrollimiseks võib vastustaja mh nõuda täpsustavate andmete ja dokumentide esitamist, sh nii fondivalitseja juhtidelt kui kolmandatelt isikutelt (

§ 16

lg 3).

§ 51

lg 1 kohaselt peab fondivalitseja juhtidel olema oma kohustuste täitmiseks vajalik haridus, teadmised ja kogemused ning laitmatu ärialane maine. Eeltoodu puudumisel on vastustajal õigus keelduda taotlejale tegevusloa väljastamisest (

§ 18lg 1 p 4). Vastustaja sai Ef

TEN Capital AS-lt

  1. septembril
  2. a avalduse fondivalitseja tegevusloa taotlemiseks. Tulenevalt

§ 14

lg 1 p-st 6, § 18 lg 1 p-dest 1 ja 4 ning §-st 51 pidi vastustaja tegevusloa menetluse käigus muuhulgas hindama fondivalitseja juhtide sobivust seaduse nõuetele, sh nõukogu liikmete sobivust. HMS § 6, mille rikkumist heidetakse apellandi poolt ette, sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Vastustaja püüdis vaidlustatud kirjade saatmisega muuhulgas vastavat kohustust täita, st kaasas ja informeeris apellanti vastustajal olemasolevast infost. Menetlusse kaasatud isik peab esitama oma huvidest lähtuvad vastuväited. Kiri apellandile oli menetluslik toiming EfTEN Capital AS tegevusloa menetluse raames, millega vastustaja kontakteerus apellandiga. Uurimispõhimõtte kasutamine tõendite kogumisel aitab vältida puudulikust teabest tulenevat valeotsuse tegemise riski. Haldusmenetluse eesmärk on teha kogutud tõendite alusel õiguspärane otsustus. Menetluse arenedes täieneb haldusorgani teabeväli kogutud tõenditega ning muu saadud informatsiooniga. Kui võtta haldusorganilt kaalutlusõigus otsustada menetlustoimingute tegemine olemasoleva teabe kontrollimiseks, siis saaks piiratud ka piisaval hulgal tõendite kogumine, mille tõttu muutuks küsitavaks õiguspäraste haldusaktide andmine ning seeläbi seataks ohtu isikute õigused. Vaadeldes

§ 14

lg 1 p-i 6, § 18 lg 1 p-i 1 ja 4 ning § 51 sätteid, Hoiupanga inspekteerimise aktis olevaid andmeid ning nende usaldusväärsust, leidis vastustaja, et kirjade saatmise menetlustoiming tuleb teha ja seda EfTEN Capital AS-le vajalikul määral ka põhjendada. See, et EfTEN Capital AS ja apellant otsustasid välistada sobivuskontrolli läbiviimise ja apellandi isiku sobivuse osas hinnangu andmise, on asjaolu, mida vastustaja muuta ei saa, st sobivuskontrolli jätkata ei saa. Seega on kohus jõudnud õigele järeldusele, et olemasolevate väidete ja kahtluste esitamine ei ole iseenesest vastuolus seadusega ja ei saa rikkuda apellandi subjektiivseid õigusi; 13

(18)3-09-671 3) Apellandi väited tõendite valikulise ja ühekülgse analüüsi kohta on kohatud. Vastustaja on kogu menetluse aja märkinud, et apellandi isiku osas ei ole sobivuskontrolli lõpetatud ja ka vastustaja ise ei tea, kas apellant on sobiv isik või mitte. Vastustaja on korduvalt toonitanud, et apellandile esitatu oli inspekteerimisaktist võetu, mida apellant ei teadnud, ja hea halduse põhimõtte kohaselt oli oluline informeerida apellanti sobivuskontrolli raames juba kogutud ja hinnatavatest asjaoludest, mille tõeväärtus oleks selgunud menetluse kestel, nagu ka see, milline oli apellandi seotus vastavate tegude toimepanemisega. Seega heidab apellant vastustajale sisuliselt HMS §dest 6 ja 40 tulenevate kohustuste täitmist; 4) Kohus jõudis õigele järeldusele, et apellandi suhtes kuriteokoosseisu puudumise tõttu lõpetatud kriminaalmenetlus ei välista tema tegevusele õigusliku hinnangu andmist finantsjärelevalve poolt. Süüteomenetlus ei saa asendada haldusmenetlust ja vastupidi. Süüteomenetlus ja selle raames antavad hinnangud peavad olema kooskõlas süüteomenetluse regulatsiooniga ja haldusmenetluse läbiviimine haldusmenetluse seaduses ja erialaseadustes sätestatud erisustega. Süüteokoosseisu puudumine ei tähenda, et haldusmenetlus tuleks sarnases asjas koheselt lõpetada või oleks välistud teistsugune lahend haldusmenetluse raames. Apellandi osas läbiviidava sobivuskontrolli tähenduses ei oma riigiprokuröri 27.06.2000 määrus, millega jäeti kinnitamata Keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude talituse politseivaneminspektori määrus Olari Taali süüdistatavana vastutusele võtmises KrK § 148-6 lg-s 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises, muud staatust, kui üks võimalikest tõenditest, mida hinnata; 5) Inspekteerimisaktis kajastatu puudutas perioodi, mil apellant oli AS Eesti Hoiupank juhatuses ja leidis aset nn Daiwa afäär, mistõttu inspekteerimisaktis kajastatu omab sisulist tähendust ka apellandi osas. Sel ajal,
  1. a, puudus vajadus ja õigus apellandi kui füüsilise isiku kaasamiseks AS Eesti Hoiupank inspekteerimisakti puudutavasse menetlusse. Apellandi AS Eesti Hoiupank juhatuses oleku aja kohta on tuginetud äriregistris olevale infole. Kuna vastustaja õiguseellast ei ole vastustajale teadaolevalt varasemalt teavitatud vastupidises, milline kohustus oli
  2. a KrAS § 26 lg 9 kohaselt krediidiasutusel, saabki vastustaja tugineda registriandmetele. Õige on apellandi viide juhatuse liikme valimise ja tagasikutsumise korrale ÄS §-s 309, kuid kui vastustajale ei ole esitatud vastavat otsust, siis vastustaja saabki tugineda muudele allikatele, nt äriregistrile. Endisele AS Eesti Hoiupank juhatuse liikmele ja siseministrile oleks olnud kohane ka ise vastustajat teavitada. Kas apellant oleks saanud juhatuse liikmena mõnele dokumendile allkirja panna või mitte, oleks selgitatud välja sobivuskontrolli raames. On hämmastav, et apellant püüab seniajani alustada kohtumenetluse raames sobivuskontrolli läbiviimist ja saavutada tõendite hindamist ja lõplike järelduste tegemist. Sobivuskontrolli ei saa läbi viia käesoleva kohtumenetluse raames. Apellant on hakanud sisuliselt läbi viima apellandi sobivuskontrolli, hinnates vastustaja poolt esialgselt kogutud infot, tehes nende pinnalt järeldusi ja andes omapoolseid selgitusi. Need seisukohad oleks apellant pidanud esitama haldusmenetluse raames. Kohus ei saa hinnata apellandi sobivust fondivalitseja juhi kohale. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-18-08 märkinud, et hinnanguliste otsuste õiguspärasust saab halduskohus kontrollida vaid piiratud ulatuses. Kohus ei saa kontrollida asutuse või ametiisiku selliste hinnanguliste otsuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid saab võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning motiveerimiskohustuse täitmise osas. Halduskohus on õigesti leidnud, et kuna fit & proper menetlust ei ole läbi viidud, ei ole käesolevas kohtumenetluses võimalik hinnata ka apellandile süükspandud seadusrikkumiste tegelikku toimumist, jättes sellekohased väited tähelepanuta; Pangainspektsiooni poolt
  3. a läbi viidud AS Eesti Hoiupank inspekteerimise akt on väga mahuka, erialaspetsialistide poolse töö tulem, mille sisu kajastab väga suure hulga järelduste, hinnangute ja dokumentide kokkuvõtet. Sobivuskontrolli raames ei saa hakata uuesti sama mahukat tööd läbi tegema, vaid lähtuda saabki peaasjalikult vaid aktist kui olulisest kokkuvõttest. 14
(18)3-09-671 Tulenevalt HMS §-st 6 ei saa haldusorgan jätta arvestamata inspekteerimisaktis kajastatut. Apellant on meelevaldselt järeldanud, et vastustaja ei rakendanud uurimisprintsiipi. Kohtuotsusest ja vastustaja menetlusdokumentidest on üheselt mõistetav, et vaidlustatud kirjad ei ole käsitletavad lõplike haldusaktidena, vaid EfTEN Capital AS tegevusloa taotluse raames esitatud menetlustoimingutena, mille sisu vormi jmt osas on diskretsioon haldusorganil. Sobivuskontroll on isiku õiguste tugev riive, mistõttu haldusorgan peaks juba menetluse algetapist alates hoidma subjekti kursis olemasolevast infost ja menetlusest. Seetõttu oligi menetluse kestel info vahetuse alustamine esmatähtis. Inspekteerimisakt ei ole käesoleva vaidluse ese. Vastustaja esitas juba 04.05.2009 menetlusdokumendis (lisa nr 7) Pangainspektsiooni poolt 19.06.1998 koostatud haldusõigusrikkumise protokolli nr 8, milles on siduvalt fikseeritud apellandile tehtud etteheited (apellant on vastavale dokumendile esitanud ka omakäelise seletuse). Kuna asjaolusid tuleb mõista 1997-1998. a valguses, st vastavas õigusruumis, siis puudus vastustajal kohustus esitada apellandile inspekteerimisakt või selles sisalduv info kuna (i) tegu oli vastaval ajal kehtinud KrAS § 62 alusel salastatud andmetega, mida pangaga mitte seotud isik (apellant ei olnud akti valmides enam AS Eesti Hoiupank juhatuses) ei olnud õigustatud saama ja (ii) apellandi sobivuskontrolli vajadus tekkis alles EfTEN Capital AS tegevusloa taotlusega. Apellandi väide oludest, kus otsustajad polnud huvitatud tõe väljaselgitamisest, vaid inspekteerimisaktis tõstatatud küsimuste võimalikust kiirest ja vaiksest n.ö summutamisest, on paljasõnaline; 8) Apellant täpsustab, et ta „ei väida ega ole kunagi väitnud“, nagu tuleks laitmatu ärialase maine olemasolu tuvastada üksnes

§ 51lg-s 2 sätestatu pinnalt.

Apellandi 31.03.2009 kaebuse p 2.3.4 sisust tuleneb aga sootuks vastupidine.

§ 51

lg 1 sätestab üldised nõuded, mille täitmise hindamine on vastustaja diskretsiooni objektiks. Diskretsiooni teatud juhtudel kergendamiseks on seadusandja loonud ka per se alused, st

§ 51

lg 2, millal isik ilma haldusorgani suurema diskretsioonita ei või kindlasti olla fondivalitseja juhiks. Finantsturu range kaitse eesmärki ei teeniks lähenemine, kus isiku maine hindamise välistaks tema poolt toime pandud

§ 51

lg 2 p-s 2 nimetatud tegude aegumine; 9) Apellandi väide, et nagu oleks vastustaja menetluse kestel esitanud ootamatu seisukoha, et apellandi suhtes pole haldusmenetlust alustatud, on vale. Vastustaja 04.05.2009 seletuse ja vastuse p 3.1 lg-d 4 ja 5 ning p 3.3 lg 2 ja 28.08.2009 menetlusdokumendid p 1.1 lg 3, p 1.2, p 1.3 lg 2 ja p 3 lg 4 pinnalt nähtub, et vastustaja on menetluse algusest alates korranud, et fit & proper menetlus oli pooleli. 6. Ringkonnakohtu istungil selgitas apellandi esindaja täiendavalt, et kirjad kui menetlustoimingud ei ole osadeks jagatavad. Finantsinspektsiooni kirjades toodud kahtlused ei tuginenud kontrollitud andmetele, vaid valikuliselt ajaleheartiklitele. Kirjade sõnastusest pole võimalik aru saada, et järeldused on esialgsed ja võivad muutuda. Kirjade saatmise tegelik eesmärk, nagu nähtub ka Finantsinspektsiooni senisest praktikast, oli taotleja ümberveenmine. O. Taali jaoks olid kirjad lõplikud. Kuna kirjad saadeti 2 ja poole kuu möödudes menetluse algusest, on ebaõige Finantsinspektsiooni selgitus, nagu oleks tegemist sobivuskontrolli menetluse alustamisega. Finantsinspektsioon selgitas, et septembris 2008, kuhu tegevusloa taotluse menetlus sattus, oli finantskriisi kõige raskem periood, mispärast ei jõutud siis O. Taali sobivuse hindamiseni. See tuli päevakorda novembris 2008, mil EfTEN Capital AS-le tuli küsimuse püstitamine üllatusena ning kirjad saadeti viimase palvel, kes palus täpsustada, milles probleem seisneb. Edasises menetluses oleks küsitud andmeid muudest allikatest, sh Rahapesu andmebüroolt, Kaitsepolitseilt. Sobivuskontroll ei jõudnud kaugemale kirjade saatmisest, kuna EfTEN Capital AS-l oli kiiresti vaja saada tegevusluba, mille saamine oleks O. Taali suhtes läbiviidava menetluse tõttu viibinud. 15

(18)3-09-671 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, nagu oleks halduskohtu otsus vastuoluline. Apellandi sellekohased järeldused põhinevad halduskohtu otsuse ebaõigel sisustamisel. Kohus ei nõustunud apellandiga selles, nagu oleks Finantsinspektsioon O. Taali suhtes oma seisukoha lõplikult kujundanud. Kirjade õiguslikku tähendust, nende saatmise õiguslikke aluseid ja kirjade sisu käsitledes leidis halduskohus, et tegemist oli menetlustoimingutega, mille eesmärgiks oli tagada fondivalitseja tegevusloa taotleja ärakuulamine ja temale võimaluse andmine esitada oma seisukohti asjaolude suhtes, mida Finantsinspektsioon pidas taotluse menetluses oluliseks (taotleja nõukogu liikme vastavus

§-s 51 sätestatud nõuetele). Sellekohaste halduskohtu põhjendustega (vt kohtuotsuse refereeringu p-d 4, 5 ja 9) ringkonnakohus nõustub, pidamata vajalikuks neid korrata. Apellandi rõhutatud asjaolu, et kirja mõju O. Taalile osutus „lõplikuks“, on selles kontekstis asjakohatu. Kirjade sisu ja mõju arvestades ongi halduskohus aktsepteerinud kaebuse esitaja kaebeõigust nendele menetlustoimingutele. Kuid otstarbekusotsustused, mida EfTEN Capital AS, võimalik, et ta temale Finantsinspektsiooni saadetud kirja mõjul langetas, ei mõjuta vaidlusaluste kirjade õiguslikku iseloomu. Halduskohtu eelviidatud seisukohtadega ei ole vastuolus halduskohtu tõdemus, et O. Taalile saadetud kirjas haldusõiguserikkumiste toimepanemist käsitlevas osas kasutatud sõnastus oli vastuolus süütuse presumptsiooniga ning ei vastanud kirjade saatmise eesmärgile – fit & proper menetluse algstaadiumis esialgse teabe põhjal väljendatud kahtlustest teavitamine (vt kohtuotsuse refereeringu p-d 6 ja 8).

  1. Dokumendis sisalduv teave võib faktilise mõju osas isikute huvidele ja õigustele ositi erineda. Seepärast ei nõustu ringkonnakohus apellandi esindajaga, et sellise kirja saatmise kui menetlustoimingu õiguspärasuse hindamisel ei ole võimalik selles eristada õiguspärast ja õigusvastast osa.
  2. Menetlustoimingu vormi ja muud menetluse üksikasjad määrab haldusorgan tõepoolest kaalutlusõiguse alusel, kui õigusaktidest ei tulene teisiti (vt HMS § 5 lg 1). Kuid et kohus pidas kirja sõnakasutust ebaõigeks, ei tähenda, nagu oleks kohus tuvastanud, et „vähemalt osa vaidlustatud kaalutlusotsuse aluseks olnud põhjendustest on ebaõiged ja/või õigusvastased“, nagu väidab apellant. Seetõttu on põhjendamatu ka apellandi etteheide kohtu poolt haldusorgani kaalutlusõiguse teostamisest.
  3. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu seisukohaga selles, et esialgse kahtluse väljendamine kirjades apellandi sobivuses fondivalitseja juhiks oli õiguspärane. Apellandi vastupidiste väidetega kohus ei nõustu järgnevatel põhjustel.
  4. Apellandi väide uurimisprintsiibi eiramisest ja tuginemine tõendite pealiskaudsele ja ühekülgsele analüüsile on meelevaldne järeldus, mille on apellant rajanud tema poolt üle tähtsustatud asjaolule, et Hoiupanga 30.01.1998 Pangainspektsioonile saadetud ja Finantsinspektsiooni hinnangul tõele mittevastavat teavet sisaldava kirja allkirjastamise ja saatmise ajal oli apellant Eesti Vabariigi siseminister. Kirjas käsitleti peamiselt Hoiupanga tegevust aastal 1997, mil Olari Taal oli Hoiupanga juhatuse esimees.
  5. a sündmustega (nn väidetav panga poolt Hoiupanga Töötajate AS-le (HTAS) kaudne laenu andmine panga aktsiate ostuks) ja selle kaudu ka panga varasema 23.12.1997 kirjaga Pangainspektsioonile, milles pank kinnitas, et tema käsutuses ei ole andmeid isikute kohta, kes finantseerisid HTAS-i ja pank ei ole 16

(18)3-09-671 andnud laenu HTAS-le panga aktsiate ostmiseks, oli seotud ka hilisem 30.01.1998 kiri, milles Hoiupank kinnitas, et ta ei ole mingil moel andnud laenu ega garanteerinud HTAS kohustuste täitmist ühegi isiku ees ega pole mingil muul moel või viisil võtnud ühtegi kohustust vastutada HTAS kohustuste täitmise eest. Sellises olukorras ja arvestades, et fit & proper menetlust ei oldud veel lõpule viidud, ei oma määravat tähtsust asjaolu, kes allkirjastas Hoiupanga 30.01.1998 kirja. Halduskohus leidis, et Finantsinspektsiooni kirjas viidatud rikkumised on iseenesest asjakohased, sest need on võetud Pangainspektsiooni poolt
  1. a läbiviidud AS Eesti Hoiupank inspekteerimise aktist (I kd tlk 75-82). Seda kinnitab kahe dokumendi võrdlus ja Marju Niidu poolt kohtuistungil tunnistajana antud ütlused. Täiesti alusetu on apellandi väide, et vastustaja ei ole inspekteerimisakti „vahetult analüüsinud“. Et kirjade saatmise aja menetlusfaasis ei olnud võetud lõplikult seisukohta, kas ja mil määral on kirjas ja inspekteerimisaktis toodud Hoiupanga tegevusega seotud apellant isiklikult, ei näita kirjade õigusvastasust. Vaidluse all ei ole asjaolu, et inspekteerimisaktis kirjeldatud
  2. a sündmuste ajal oli Olari Taal Hoiupank AS juhatuse esimees. Vaidlusaluste kirjade õiguspärasuse ja inspekteerimisakti asjakohasuse seisukohast ei oma tähtsust ka see, kas apellandil on varem olnud võimalik inspekteerimisakti suhtes seisukohti avaldada.
  3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga

§ 51

tõlgendamisel, sh selles, et määravat tähtsust ei oma, kas sättes toodud isiku suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Apellandi viidatud riigiprokuröri 27.06.2000 määrus, millega jäeti kinnitamata Keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude talituse politseivaneminspektori määrus Olari Taali süüdistatavana vastutusele võtmises KrK § 148-6 lg-s 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises (I kd tl 137), ei ole siduv O. Taali vastavuse hindamisel

§ 51

lg-le 1 ja võib kinnitada üksnes seda, et tegemist pole sama paragrahvi lg 2 p-s 2 toodud isikuga. Apellatsioonkaebuse kohaselt jääb apellant oma seisukoha juurde, et § 51 lg-s 2 loetletud asjaolude osas on tegemist lg-s 1 kasutatud mõiste „laitmatu ärialane maine“ täpsustusega, märkides ühtlasi: „Apellant ei väidagi ega ole kunagi väitnud, nagu tähendaks see, et „laitmatu ärialase maine“ olemasolu tuleks tuvastada üksnes

§ 51lõikes 2 sätestatud asjaolude puudumise pinnalt.

Küll aga tuleb

§ 51

lõikes 2 toodud asjaolusid käsitleda selliselt, et need ei saa olla kaetud

§ 51

lõikes 1 toodud alustega, kuna seadusandja on vajalikuks pidanud neid asjaolusid eraldi täpsustada lõikes 2 olevas erinormis.“ Apellandi etteheite kohta, et halduskohtu otsusest ei selgu, miks kohus kaebaja sellise käsitlusega ei nõustu, märgib ringkonnakohus, et tsiteeritud

§ 51

käsitlus ning milles seisnes apellandi arvates viidatud materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamine halduskohtu poolt, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks.

  1. Apellandi muude väidete (apellatsioonkaebuse refereeringu p 8) seost apelleeritud kohtuotsuse õigsusega ei ole apellant avanud.
  2. Eeltoodud põhjendustel ei anna apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse muutmiseks. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
  3. Ei ole alust arvata, nagu poleks halduskohus menetluskulude jaotamisel HKMS § 92 lg 2 alusel arvestanud kaebuse esitaja tasutud riigilõivuga. Kuna ringkonnakohus ei nõustu apellandiga selles, et halduskohus oleks pidanud kaebuse rahuldama tervikuna, ei muuda ringkonnakohus halduskohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas. 17

(18)3-09-671 16. Apellant taotles apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamist summas 4293,06 eurot (vt menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid III kd tl 116-126). Kuna ringkonnakohus ei tee otsust apellandi kasuks, puudub HKMS § 92 lg-st 1 tulenevalt alus taotlust rahuldada. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude väljamõistmise taotlust. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.