← Eesti

3-10-1135/42

Obsah (6)§ 138§ 140§ 54§ 50§ 40§ 150

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 24. november 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-1

§ 138lg 1).

R. R soovib kindlasti kasutada oma õigust vastutusotsus vaide esitamisega vaidlustada. Taotluses paluti lugeda vastutusotsus R. R kättetoimetatuks

  1. detsembril
  2. a ja pikendada vaide esitamise tähtaega kuni
  3. jaanuarini
  4. a.
  5. PMTK
  6. veebruari
  7. a otsusega nr 6-2/186 (tl 24-26) jäeti

§ 140ja § 50 lg 2 alusel vaide esitamise tähtaeg ennistamata.

Otsuse põhjendused: PMTK tegi

  1. septembril
  2. a vastutusotsuse. Revidendi ja R. R ning tema abikaasa varasemast telefonikõnest ja e-kirjadest selgus, et R. R elab ning viibib XXXXX. Sama kinnitas revidendile ka J. K esindaja.

§ 54

lg 1 kohaselt toimetatakse Eestis elavale füüsilisele isikule dokument kätte posti teel rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressil või isiku poolt maksuhaldurile teatatud aadressil. Vastutusotsus edastati viimasele maksuhaldurile teatatud elukoha aadressile tähituna väljastusteatega aadressil XXXX XXXXXXX XX-XX XXX ning elektronpostiaadressile XX.XXXX. Väljastusteate kohaselt sai R. R vastutusotsuse kätte allkirja vastu

  1. oktoobril
  2. a (väljastusteatele jäetud allkiri on identifitseeritav), mistõttu loetakse see isikule kättetoimetatuks sel kuupäeval. R. R väidetavale lepingulisele esindajale vastutusotsust ei edastatud, sest R. R ei ole seda taotlenud, samuti puudus maksuhalduril informatsioon lepingulise esindaja olemasolu kohta. Vaide esitamise tähtaeg möödus
  3. novembril
  4. a. Kui menetlustähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel, võib maksuhaldur oma algatusel või menetlusosalise taotlusel tähtaja ennistada. Menetlustähtaja möödalaskmist põhjendatakse asjaoluga, et haldusakti ei ole isikule kättetoimetatud. Kuna väljastusteate kohaselt on isik vastutusotsuse kätte saanud
  5. oktoobril
  6. a, ei ole tähtaja ennistamise taotlus põhjendatud.
  8. märtsil
  9. a PMTK-sse saabunud R. R vaides (tl 27-29) paluti tunnistada PMTK
  10. veebruari
  11. a otsus kehtetuks ja ennistada vaide esitamise tähtaeg. Vaide põhjendused: PMTK
  12. veebruari
  13. a otsus rikub R. R õigusi, sest tal puudus välismaal elamise ja viibimise tõttu võimalus oma seisukohti ja vastuväiteid esindaja kaudu esitada ning vastutusotsuse peale tähtaegselt vaiet esitada. See, et R. R sai vastutusotsuse kätte välismaal, ei tähenda, et tema esindaja sai otsusega kohe tutvuda ja asjaolusid R. R arutada. Riigikohus on määruses nr 3-3-1-78-09 tõdenud, et menetlustähtaegade kulgema hakkamise osas kõigi isikute võrdne kohtlemine võib viia tulemuseni, kus tegelik tähtaeg mõnel isikute grupil on lühem kui teistel. Sellest saab järeldada, et välismaal elavat isikut koheldi antud juhul 2

(10)3-10-1135 ebavõrdselt. Brüsselis elaval R. R puudus välismaal võimalus pöörduda Eesti advokaadi poole, et saada nõu maksuvaidluse lahendamisel. Kuna tegemist on mahuka ja keerulise asjaga, R. R aga puuduvad erialased teadmised ja kogemused, puudus tal ka teave, kas ja kuidas saab esitada vaide. Advokaadi poole pöördus ta esimesel võimalusel Eestisse tulles. R. R esindaja, olles olnud samas asjas J. K esindaja, rõhutab, et ta on korduvalt saatnud taotlusi OÜ Castor Inkasso likvideerijale, et saada kätte OÜ Camofex (pankrotis) dokumente. Seni ei ole dokumentatsiooni suudetud esindajale toimetada. Dokumentide leidmisega seotud küsimustest on teadlikud ka MTA esindajad, kes ei ole aga püüdnud olulisi asjaolusid välja selgitada ja ei ole dokumente välja nõudnud. Neil asjaoludel tuleb vaide esitamise tähtaja ennistamisel arvestada eelkõige seda, et välismaal elavale isikule ei ole Eestis elava isikuga võrreldes antud menetlustähtaegade järgimiseks ja õiglaseks menetluseks võrdset võimalust. 5. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 1. aprilli 2010. a vaideotsusega nr 6-1/97-3 (tl 30-33) jäeti PMTK 2. veebruari 2010. a otsuse peale esitatud vaie rahuldamata. Vaideotsuse põhjendused: 1) vastutusotsus on vaide esitajale kättetoimetatud nõuetekohaselt. PMTK on õigesti edastanud vastutusotsuse viimasele maksuhaldurile teadaolevale aadressile. Lisaks PMTK otsuses osutatud

§ 54

lg-le 1 on maksuhaldur järginud ka

§ 54

lg-st 5 tulenevat nõuet ning saatnud vastutusotsuse tähitult väljastusteatega, mis tähendab, et dokument antakse adressaadile kätte allkirja vastu. Maksuhaldurile tagastatud väljastusteatest nähtuvalt sai R. R vastutusotsuse kätte

  1. oktoobril
  2. a, mistõttu loetakse dokument kättetoimetatuks sel kuupäeval; 2) vaide esitaja ei ole taotluses ega ka vaides esitanud ühtegi objektiivset põhjust, mis lükkaks vaidlustatud otsuses toodud seisukohad ja järeldused ümber. Taotlus vaide tähtaja ennistamiseks esitati pea kaks kuud pärast tähtaja möödumist. MTA ei nõustu seisukohaga, nagu saaks Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-78-09 tuginedes väita R. R ebavõrdset kohtlemist välismaal elamise tõttu. Lahendis hinnati kinnipeetavate erandliku kohtlemise võimalust tulenevalt asjaolust, et nad ei saa kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise ajal kohtukantseleis viibida; apellatsioonkaebus esitati ühepäevase hilinemisega ning Riigikohus ennistas selle. R. R on Eesti resident, kellele kohalduvad Eesti seadused, sh ka 30-päevane vaidetähtaeg. Õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tulene, et välismaal elavaid Eesti residente tuleks nende asukohast lähtuvalt kohelda teisiti. Haldusakt on kättetoimetatud nõuetekohaselt ning kaebeõigus on R. R olnud tagatud. Tähtaja ennistamiseks ei anna alust ka väited keeruka ja mahuka asja vaidlustamiseks teadmiste ja kogemuste puudumise kohta. Maksuhaldur edastas enne vastutusotsuse tegemist R. R otsuse projekti, mille ta sai kätte
  3. märtsil
  4. a. Vastuväidete esitamise võimalust ta ei kasutanud. Juba otsuse projektiga tutvudes oli R. R võimalus kaaluda oma õiguste edasise kaitse võimalusi ja pöörduda advokaadi poole. Vastutusotsuses on selge vaidlustamisviide, mistõttu pidi vaide esitajale olema arusaadav ka menetlustähtaegade kulgema hakkamine. R. R pole toonud esile objektiivseid takistusi, mis tinginuks tähtaja möödalaskmise. Ühtegi mõjuvat põhjust, mis annaks aluse tähtaja ennistamiseks, ei esine. PMTK otsus on õiguspärane.
  5. R. R esitas
  6. aprillil
  7. a Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK
  8. veebruari
  9. a otsuse tühistamiseks ja asja kaebaja kasuks uueks otsustamiseks kohustamiseks. Kaebuses (tl 2-5) esitati järgmised põhjendused: 1) tähtaja ennistamise vajadus on objektiivselt põhjendatud ning maksuhalduri vastupidine seisukoht on ekslik. PMTK
  10. veebruari
  11. a otsus rikub kaebaja õigusi, sest tal puudus välismaal elamise ja viibimise tõttu võimalus oma seisukohti ja vastuväiteid esindaja kaudu esitada ning vastutusotsuse peale tähtaegselt vaiet esitada. See, et kaebaja sai vastutusotsuse 3

(10)3-10-1135 kätte välismaal, ei tähenda, et tema esindaja sai otsusega kohe tutvuda ja asjaolusid kaebajaga arutada. Lepinguline esindaja sai vastutusotsusega tutvuda alles kaebaja naasmisel Eestisse. Vastutusotsus on keeruline maksuõigusel põhinev otsus, millest eriteadmisteta tavakodanikul on raske aru saada. Kaebaja saab oma menetlusõigusi realiseerida vaid professionaalse esindaja kaudu. Esindaja sai vastutusotsuse kätte
  1. detsembril
  2. a, millest tulekski arvestada vaidetähtaja kulgemist. Asjaolusid arvestades ei ole põhjendatud ja asjakohane maksuhalduri seisukoht, et kaebaja on Eesti resident, kellele kohaldub 30-päevane vaidetähtaeg. Kaebaja ebavõrdne kohtlemine ja tema õiguste piiramine on põhjendamatu ja arusaamatu; 2) maksuhaldur jättis vaideotsuses täielikult tähelepanuta OÜ Camofex (pankrotis) dokumentide kättesaamise komplitseerituse. Kaebaja esindaja avaldas vaides, et olles samas asjas J. K esindaja, püüdis ta tagajärjetult dokumente kätte saada ning kontakteerus selles küsimuses ka maksuhalduriga. HMS §-st 6 tulenevalt pidanuks maksuhaldur omal initsiatiivil välja nõudma J. K, R. R ja OÜ-ga Camofex (pankrotis) seotud dokumendid Castor Inkasso OÜ-lt, selle likvideerijalt või arhiiviteenuseid osutavalt äriühingult;
  3. juulil
  4. a täiendati kaebust järgmiste väidetega (tl 41-45): 3)

§ 54

lg 1 reguleerib Eestis elavale füüsilisele isikule dokumendi kättetoimetamist ning lg 5 välisriigis elavale või asuvale maksukohustuslasele dokumendi kättetoimetamist. Maksuhaldur oli teadlik kaebaja viibimisest ja elamisest nii Eestis kui ka Brüsselis, mida kaebaja on maksuhaldurile teada andnud telefoni teel. Olukorras, kus maksuhaldur on teadlik isiku elamisest mitmes riigis, pidanuks ta esmalt tuvastama, millisel aadressil on isikul võimalik haldusakti kätte saada. Arvestades, et kaebaja ei hoidnud maksuhalduriga suhtlemisest kõrvale ning tema kontaktandmed olid maksuhaldurile teada, ei olnud keerukas tuvastada aadressi, millelt kaebaja oleks haldusakti reaalselt kätte saanud. Kaebaja ei ole teatanud maksuhaldurile välisriigis asuvat aadressi kohana, kuhu vastutusotsust saata selliselt, et vastutusotsus temani jõuaks. Maksuhalduri viite osas e-posti aadressi kasutamise kohta tuleb märkida, et e-posti aadressile saadetud haldusakt loetakse kättetoimetatuks ainult siis, kui menetlusosaline on

§ 54

lg 3 kohaselt avaldanud soovi saada dokument tema poolt näidatud elektronposti aadressil. Kaebaja ei ole vastutusotsuse suhtes sellist soovi avaldanud. Maksuhaldur rikkus hea halduse põhimõtet vastutusotsuse adressaadile kättesaadavaks tegemisel. Korraldus- ja menetluspõhiõiguse tagamine oleks toimunud korrektselt, kui haldusorgan oleks tuvastanud kaebaja aadressi, millelt isik oleks saanud vastutusotsuse kätte õigeaegselt ja saanud seega esitada õigeaegselt otsusele ka vaide. Maksuhaldur ei ole

  1. veebruari
  2. a otsuses ega
  3. aprilli
  4. a vaideotsuses arvestanud vastutusotsuse kättetoimetamisega seotud kõiki aspekte, samuti OÜ Camofex (pankrotis) dokumentide kättesaamise komplitseeritust, ning ei ole arvesse võtmata jätmist selgitanud. Sellega on rikutud HMS § 55 lg-t 1, mis sätestab haldusakti selguse ja üheselt mõistetavuse nõude; 4) PMTK
  5. veebruari
  6. a otsus ei ole proportsionaalne. Isiku õigus õigele ja õiglasele menetluse lõpptulemusele on suurema kaaluga kui haldusorgani põhimõte, et isik lihtsalt pidi
  7. oktoobril
  8. a vastutusotsuse kätte saama (kuigi isik sai vastutusotsusest teada alles
  9. detsembril
  10. a), sealjuures ise jättes järgimata hea halduse tava ja

paragrahvi 54 menetlusdokumentide kättetoimetamisel; 5) haldusorgan teostas diskretsiooni kaalutlusvigadega. Diskretsiooniveaga on tegemist siis, kui diskretsioon toimub ebakohase eesmärgiga. Arvestatud ei ole vastutusotsuse kättetoimetamisega seotud kõiki aspekte, põhjendusi OÜ Camofex (pankrotis) dokumentide kättesaamatuse kohta ning kaalutud pole kaebaja põhjendatud huve vaide tähtaja ennistamise 4

(10)3-10-1135 suhtes. Diskretsiooniotsuse puhul nõutavat põhjalikku motivatsiooni maksuhalduri otsusest ega vaideotsusest ei nähtu.
  1. veebruaril
  2. a esitati järgmised seisukohad (tl 78-83): Kaebajale ei ole vastutusotsust kätte toimetatud
  3. oktoobril
  4. a, vaid ta sai vastutusotsusest teada
  5. detsembril
  6. a. Kui maksuhaldur soovib isikule haldusakti kätte toimetada välisriiki, tuleb järgida

§ 54

lg-s 5 sisalduvat kättetoimetamise erikorda (vt Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-75-07 p 14). Kui maksuhaldur saadab isikule tähitud posti teel dokumente, tuleb

§ 54

lg-st 5 tulenevalt küsida ja täpsustada isikult, millisel aadressil ta dokumente kätte saab. Maksuhaldur seda nõuet ei järginud. Maksuhalduri esitatud e-kirjadest ei selgu kaebaja kinnitust, et ta elab aadressil, kuhu maksuhaldur vastutusotsuse saatis. Kaebaja abikaasa

  1. jaanuari
  2. a e-kirjas on maksuhaldurile selgitatud, et abikaasale teadaolevalt on kaebaja ametlik elukoht kirjas rahvastikuregistris ning temaga saab ühendust ka e-posti aadressil XXXXXX. Sellest tuli maksuhalduril järeldada, et välisriiki dokumentide saatmisel ei pruugi kaebaja vastutusotsust kätte saada. Kaebaja ei saanudki vastutusotsust kätte
  3. oktoobril
  4. a, vaid sai sellest teada Eestisse saabudes
  5. detsembril
  6. a J. K ning võttis seejärel kohe ühendust oma esindaja ja maksuhalduriga. Et kaebaja oli maksuhaldurile kättesaadav nii telefoni kui e-posti teel, kinnitab maksuhalduri esitatud ekirjavahetus. Seega puudusid igasugused põhjendused sellele, miks jäeti kaebajale vastutusotsus edastamata rahvastikuregistrijärgsele aadressile ja tuvastamata aadress, kus isikul oleks olnud võimalik dokumente kätte saada välisriigis. Kuna maksuhalduril puudus teave kaebaja aadressi kohta välisriigis, siis tuli

§ 54lg 2 2.

lause kohaselt toimetada vastutusotsus kätte välisriigi pädeva ametiasutuse kaudu, mida antud juhul ei tehtud.

  1. oktoobri
  2. a väljastusteate ärakirjast ei ole võimalik tuvastada, kes on sellel kuupäeval dokumendi vastu võtnud. Saaja poolt täidetavas osas puudub nimi. Seega pole teada, kes dokumendi vastu võttis ja kas vastuvõtja tuvastati. Samuti pole allkirja juures olevast dateeringust võimalik aru saada, mis aastaga on tegemist. Ka elektronposti teel ei ole kaebajale vastutusotsust kätte toimetatud. Elektronkirja ei saa käsitada dokumendi kättetoimetamisena, kui kaebaja ei ole sellist soovi avaldanud (

§ 54lg 3).

Kaebaja teadlikkus vastutusmenetluse toimumisest ei tõenda, et ta sai vastutusotsuse kätte

  1. oktoobril
  2. a või oleks pidanud arvestama, et vastutusotsus võib saabuda sügisel. Arvestades, et maksuhaldur on rikkunud vastutusotsuse kättetoimetamise reegleid, väljastusteatelt pole võimalik tuvastada, kes ja millal dokumendi vastu võttis ning adressaat on kinnitanud maksuhaldurile dokumendi saamist
  3. detsembril
  4. a koheselt, tuleb lugeda vastutusotsus kättetoimetatuks
  5. detsembril ehk hetkest, kui adressaat tõendatavalt selle sisust teada sai. Seisukohtades korratakse väiteid vaidlustatud otsuse ebaproportsionaalsuse ja kaalutlusvigade kohta. Asja arutamisel
  6. märtsi
  7. a kohtuistungil märkis kaebaja esindaja täiendavalt, et vastutusotsuse tegemiseks puudus alus, sest OÜ Camofex kustutati
  8. a juunis äriregistrist. Maksuhaldur pidanuks ise otsuse kehtetuks tunnistama.
  9. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) vastustaja jääb
  10. aprilli
  11. a vaideotsuses väljendatud seisukohtade juurde. Kaebuse väide, et kaebajalt on võetud võimalus avaldada oma arvamust ja esitada vastuväiteid nii enne haldusakti andmist kui ka selle vaidlustamisel, ei ole õige. Kaebajale saadeti vastutusotsuse projekt, mille ta sai kätte
  12. märtsil
  13. a. Vastuväidete esitamise tähtajaks määrati
  14. märts 5

(10)3-10-1135
  1. a.
  2. märtsi
  3. a e-kirjas palus kaebaja vastutusotsuse projektile vastamise tähtaega pikendada seoses sellega, et ta sai projekti kätte alles
  4. märtsile eelnenud nädalal, kuna ta elab alaliselt Brüsselis. Maksuhaldur pikendas
  5. märtsi
  6. a otsusega vastuväidete esitamise tähtaega
  7. aprillini
  8. a. Kaebaja oma vastuväiteid ei esitanud. Kaebajal oli võimalus nõuda dokumente välja juba
  9. a veebruaris ja pöörduda ka esindaja poole; 2) kaebaja väidab välismaal elava isiku ebavõrdset kohtlemist Eestis elavate isikutega võrreldes. Kui välismaal elavale Eesti residendile antaks pikem vaidlustamistähtaeg võrreldes Eestis elava Eesti residendiga, oleks see Eestis elava residendi diskrimineerimine. Sellisel juhul tuleks tähtaja ennistamisel arvestada ka puhkusereiside, komandeeringute ja muu sellisega, mis lõppkokkuvõttes muudaks vaidlustamistähtaja ebaselgeks. Välismaal ja Eestis elavate Eesti residentide erinev kohtlemine ei ole põhjendatud. Antud juhul on selge, et kaebaja oli teadlik käimasolevast vastutusmenetlusest ja sellest, et pärast projekti edastamist koostatakse vastutusotsus. Tal oli piisavalt aega vastuväidete ettevalmistamiseks, pöörduda vajaduse korral spetsialisti poole ning korraldada vaide/kaebuse esitamine tähtaegselt; 3) kaebaja on läbivalt heitnud ette, et maksuhaldur ei ole järginud head haldustava ja teostanud diskretsiooni vigadeta. Kaebaja leiab, et tähtaja ennistamata jätmine rikub tema õigusi, sest tal puudus võimalus vastuväidete esitamiseks esindaja kaudu.
  10. septembri
  11. a vastutusotsus on õigeaegselt kaebajale kätte toimetatud. Dokumentaalselt on tõendatud, et ta sai
  12. oktoobril
  13. a haldusakti allkirja vastu kätte. Asjaolu, et kaebaja elas haldusakti kättesaamise ajal Belgias, ei saanud takistada kaebajal astumast koheselt samme oma õiguste realiseerimiseks. Juriidilise hariduse puudumine pole argument, mis takistanuks 30 päeva jooksul teavitamast maksuhaldurit soovist haldusakt vaidlustada. Kahe riigi vahel liikumine võib tuua kaasa lisakulusid ja häireid isiku igapäevaellu, kuid kaebaja oli menetlusest teadlik, sai otsuse projekti ja taotles märtsis vastuväidete esitamise tähtaja pikendamist, mistõttu ei saanud haldusakti sügisel väljastamine olla talle ootamatu sündmus. Kaebaja on ise oma tegevusetusega minetanud õiguste kaitse võimaluse.
  14. Tallinna Halduskohtu
  15. märtsi
  16. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) vaidluse esemeks on PMTK
  17. veebruari
  18. a otsus vaidetähtaja ennistamata jätmise kohta. Seega kontrollib kohus vaid seda, kas vaie tagastati õiguspäraselt. Sisulised argumendid vastutusotsuse tühistamiseks ei ole käesoleva vaidluse ese; 2) vaidlust pole selles, et vastutusotsus edastati kaebajale tähitult väljastusteatega Brüsselisse ja kaebaja sai selle allkirja vastu isiklikult kätte
  19. oktoobril
  20. a. Seda fakti kinnitab tõendina väljastusteade, millel on näha kaebaja allkiri (tl 62). Sellele asjaolule ei vaielnud istungil vastu ka kaebaja esindaja. Vaide esitamise tähtaja kulgu hakati arvestama
  21. oktoobrist
  22. a ning vaide esitamise tähtaeg lõppes
  23. novembril
  24. a. Taotlus vaidetähtaja ennistamiseks esitati aga alles
  25. detsembril
  26. a; 3) kuna kaebaja ei olnud enne vastutusotsuse tegemist palunud toimetada dokumenti kätte ka oma esindajale, toimetatigi see kätte vaid kaebajale endale. Vaide esitamise tähtaeg hakkas kulgema kaebajale endale haldusakti kättetoimetamisest. Asjaolu, millal sai vastutusotsuse kätte kaebaja esindaja, ei mõjuta vaide esitamise tähtaja algust; 4)

§ 50

lg 2 näeb ette, et kui menetlustähtaeg on mõjuval põhjusel mööda lastud, võib maksuhaldur tähtaja ennistada. Kaebaja on ennistamise põhjusena toonud kaebuses välja asjaolu, et välismaal viibimise tõttu ei saanud ta arutada vastutusotsuse vaidlustamise vajadust oma Eestis viibiva esindajaga, samuti et praeguseks juba tegevuse lõpetanud OÜ Camofex dokumentide kättesaamine oli raskendatud. Ennistamise aluseid ei esine. Kaebaja ei väida ja 6

(10)3-10-1135 asjas pole esitatud tõendeid, et vaide esitamiseks oleks olnud objektiivseid takistusi. Asjaolu, et kaebaja viibis välismaal ja tema esindaja Eestis, ei ole objektiivne takistus. Kui kaebajal ka puudus võimalus esindajaga silmast silma kohtuda, säilisid muud suhtluskanalid (helistamine, e-kirja saatmine, videokonverents). Tänapäeva infotehnoloogilisi võimalusi arvestades ei ole isikute tööalasel suhtlusel eri riikides viibimine mingiks takistuseks. Asjaolu, et esindajaga suhtlemine oli välisriigis viibimise tõttu keerukam, ei ole mõjuv põhjus

§ 50lg 2 tähenduses.

Lisaks on ka vaide esitamine võimalik posti teel või elektrooniliselt. Mis puutub vaide esitamise tähtajal vajalike dokumentide puudumisse, siis pärast vaide esitamist on võimalik seda täiendada. Haldusorgan aga vaide esitamise tähtaega dokumentide puudumise tõttu pikendada ei saaks. Vaides on võimalik esitada taotlus, et haldusorgan koguks ise tõendeid, kui need on vaide esitajale kättesaamatud; 5) kuna tähtaja ennistamine ei ole kaalutlusõiguse alusel tehtav otsustus, ei ole käesoleval juhul proportsionaalsuse kontroll asjakohane. Tähtaja möödalaskmise põhjused on objektiivne kategooria, kus haldusorgan peab tuvastama faktilised asjaolud, mitte kohaldama neile kaalutlusõiguse alusel mingit õiguslikku tagajärge. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  1. R R apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus kohtumenetluse normide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus rikkus HKMS § 25 lg-st 2 ja TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, sest ei ole otsuses kõiki kogutud tõendeid ja asjaolusid analüüsinud ega põhjendanud, miks ta nendega ei arvesta. Kohus jättis võtmata seisukoha kaebaja esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes. Seetõttu ei selgu otsusest põhjused, miks kohus kaebaja väidetega ei nõustunud ega pidanud vajalikuks nendega lahendi tegemisel arvestada. Kohus ei arvestanud seda, et maksuhaldur valdas teavet kaebaja viibimise ja elamise kohta nii Eestis kui välismaal, kuid sellest hoolimata ei tuvastanud elukohta, kus kaebajal oleks olnud võimalik dokumente kätte saada. Maksuhaldur otsustas kasutada ainult ühte välisriigis asuvat aadressi, jättes eelnevalt kontrollimata, kas isikul on võimalik dokumente sealt kätte saada. Kohus ei selgitanud, miks eirati fakti, et maksuhaldur ei esitanud kaebaja kinnitust, et ta elab aadressil, kuhu vastutusotsus saadeti. Kohus jättis arvesse võtmata maksuhalduri ja kaebaja abikaasa kirjavahetuse, millest maksuhalduril tuli järeldada, et välisriiki dokumendi saatmisel ei pruugi kaebaja seda kätte saada. Kaebaja ei saanudki haldusakti kätte. Kuna tegemist on äärmiselt koormava haldusaktiga, ei saa pidada mõistlikuks, et isik jätab vaide esitamata. Haldusakti vaidlustamise viibimine oligi tingitud sellest, et kaebaja ei olnud enne
  2. detsembrit
  3. a selle olemasolust ja jõustumisest teadlik. Kohus ei põhjendanud, kuidas on väljastusteate ärakirjast võimalik tuvastada, kes ja mis aastal on dokumendi vastu võtnud. Kohus jättis põhjendamata, miks ta ei arvestanud fakti, et kaebaja taotleb vaidetähtaja ennistamist vastutusotsusele, mis on õigusvastane. OÜ Camofex kustutati äriregistrist
  4. juunil
  5. a, s. o kolm kuud enne vastutusotsuse tegemist.

§ 40

lg 1 alusel tekkiv juhatuse liikme solidaarne vastutus äriühingu maksuvõla eest lõpeb koos äriühingu õigusvõime lõppemisega (Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus nr 3-3-1-75-09 p 8-10). Seega tehti vastutusotsus hoolimata õigusliku aluse puudumisest, jättes arvestamata, et maksuvõlga ei olnud
  3. septembriks
  4. a enam olemas. Maksuhaldur pidanuks vastutusmenetluse
  5. juunil
  6. a lõpetama. 7

(10)3-10-1135 2) tõendite ja kaebaja seisukohtade arvestamata jätmine ning arvestamata jätmise põhjendamata jätmine tõi kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Ekslik on kohtu seisukoht, et vaidetähtaja ennistamise vajadus ei ole objektiivselt põhjendatud. Maksuhalduril oli eeltoodud kaalukaid asjaolusid arvesse võttes võimalik lugeda menetlustähtaeg mööda lastuks mõjuval põhjusel ja tähtaeg ennistada.
  1. Vastustaja vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) halduskohus on arvestanud kõiki asjas kogutud tõendeid ja asjaolusid, on neid analüüsinud ja otsust põhjendanud. Kaebaja osutatud asjaolud ei ole asjakohased. Kuna kaebaja on dokumendi aadressil, kuhu maksuhaldur selle saatis, kätte saanud ning seda kinnitab nii väljastusteade kui ka kaebaja ise (vaides ja kaebuses), ei oma tähtsust, kellelt ja kuidas maksuhaldur kaebaja postiaadressi sai. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et enne vastutusotsust saadeti kaebajale selle projekt ning kaebaja palus pikendada vastuväidete esitamise tähtaega põhjusel, et ta elab alaliselt Brüsselis. Vastutusotsuse projekt saadeti kaebajale samal aadressil ja kaebaja on selle kätte saanud. Kohus on otsuses märkinud, et vaidlust ei ole selles, et vastutusotsus edastati kaebajale tähitult väljastusteatega Brüsselisse ja kaebaja sai kirja allkirja vastu isiklikult kätte
  2. oktoobril
  3. a. Seega on kohus kõik asjas tähtsust omavad asjaolud arvesse võtnud. Kohus on selgitanud, et vastutusotsuse kättesaamise fakti kinnitab väljastusteade, millel on näha kaebaja allkiri. Vastustaja leiab, et kuna vastutusotsus saadeti tähitult väljastusteatega, on alust eeldada, et kiri väljastatakse isikule isikut tõendava dokumendi alusel. Väljastusteatel on märge „Sellele teatele võib alla kirjutada saaja või, kui sihtkohamaa eeskirjad näevad niimoodi ette, siis mõni teine volitatud isik“. Maksuhalduril ega kohtul pole alust arvata, et kiri on väljastatud valele isikule. Kohus selgitas otsuses, et vaidluse esemeks on PMTK
  4. veebruari
  5. a otsus ning sisulised argumendid vastutusotsuse tühistamiseks ei ole vaidluse esemeks; 2) kohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme.

§ 50lg 2 rakendamise osas nõustub maksuhaldur kohtu seisukohaga.

Asjaolu, et kaebaja sai otsuse kätte välismaal ning tema esindaja sai sellega tutvuda alles siis, kui kaebaja Eestisse naasis, ei ole tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.
  2. Käesolevas asjas on halduskohtule esitatud kaebus maksuhalduri otsuse peale, millega jäeti kaebaja taotlus vastutusotsuse peale vaide esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata.

§ 138

lg 1 kohaselt tuleb vaie haldusakti peale esitada 30 päeva jooksul, arvates haldusakti teatavaks tegemise või kättetoimetamise päevast. Tähtaja ennistamise taotlust lahendades tuvastas maksuhaldur, et kaebajale toimetati vastutusotsus kätte

  1. oktoobril
  2. a, ning leidis, et mõjuvaid põhjuseid vaide esitamise tähtaja möödalaskmiseks asjas ei esine. Halduskohus konstateeris vaidluse puudumist selles, et kaebaja sai vastutusotsuse allkirja vastu isiklikult kätte
  3. oktoobril
  4. a, ning nõustus maksuhalduri hinnanguga, et

§ 150lg 2 mõttes mõjuvad põhjused vaide esitamise tähtaja möödalaskmiseks puuduvad. 8

(10)3-10-1135
  1. Apellatsioonkaebuses on taas tõstatatud vaidlus selle üle, millal kaebaja vastutusotsuse kätte sai. Maksuhaldurile heidetakse ette kaebaja elukoha tuvastamata jätmist, kus tal olnuks võimalik dokumente kätte saada; kaebaja kinnituse esitamata jätmist, et ta elab aadressil, kuhu vastutusotsus saadeti; kaebaja abikaasa e-kirjast järeldamata jätmist, et kaebaja ei pruugi välisriiki dokumendi saatmisel seda kätte saada. Kohtule heidetakse omakorda ette nende asjaoludega arvestamata jätmist, väidetakse, et kaebaja ei saanudki haldusakti kätte ning põhjendatakse vaide viibimist sellega, et kaebaja sai vastutusotsuse olemasolust teada alles
  2. detsembril
  3. a. Kohtule heidetakse ette ka põhjendamata jätmist, kuidas on väljastusteate ärakirjast võimalik tuvastada, kes ja mis aastal on dokumendi vastu võtnud.
  4. Apellatsioonkaebuse väited kaebaja Belgias asuva elukoha tuvastamata jätmise kohta jäävad arusaamatuks olukorras, kus maksuhaldur saatis vastutusotsuse samale aadressile, mis on kaebaja aadressiks märgitud kõigis kohtule esitatud menetlusdokumentides, aga ka advokaadibüroo poolt
  5. juunil
  6. a kaebajale esitatud arvel (tl 91). Vastutusotsuse väljastusteatel (tl 62 ja 68) on saadetise vastuvõtmise aasta number halvasti loetav, kuid aastaarv on tuvastatav väljastusteatele märgitud saatmise aja ja postitemplite järgi. Saaja nime ei ole küll trükitähtedega välja kirjutatud, kuid allkiri sarnaneb saaja allkirjaga väljastusteatel (tl 68), millega võeti vastu
  7. märtsil
  8. a samale aadressile saadetud vastutusotsuse projekt. Kaebaja
  9. märtsi
  10. a e-kirjas (tlk 63 pöördel) maksuhaldurile on kaebaja kinnitanud vastutusotsuse kättesaamist „möödunud nädalal“. Selle põhjal võib piisava kindlusega järeldada, et kaebaja sai vastutusotsuse kätte
  11. oktoobril
  12. a. Pealegi märkis kaebaja esindaja ringkonnakohtu istungil, et kaebaja ei eita, et väljastusteatel on tema allkiri. Sellises olukorras jäävad väited vastutusotsuse olemasolust teadasaamise kohta alles
  13. detsembril
  14. a raskesti mõistetavaks, väite õigsuse korral jääb aga omakorda arusaamatuks tähtaja ennistamise taotluse
  15. detsembril
  16. a koostamise ja
  17. detsembril
  18. a selle maksuhaldurile esitamise vajadus, kuna vaide esitamise tähtaeg lõppenuks sel juhul alles
  19. jaanuaril
  20. a.
  21. Asja arutamisel ringkonnakohtus kordas kaebaja esindaja haldusmenetluses ja kohtumenetluses esitatud argumente selle kohta, et kaebajal puudus Belgias viibides võimalus saada vajalikku õigusabi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et kaebaja ja tema esindaja eri riikides viibimine ei ole tänapäevaste infotehnoloogiliste võimaluste juures mõjuv põhjus vaidetähtaja möödalaskmiseks. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ringkonnakohus neid ei korda, vaid lisab järgmist. Maksuhaldur on põhjendatult
  22. aprilli
  23. a vaideotsuses osutanud asjaolule, et kaebaja sai vastutusotsuse projekti kätte
  24. märtsil
  25. a ning juba sellega tutvudes oli tal võimalus kaaluda oma õiguste edasise kaitsmise võimalusi ja pöörduda advokaadi poole (vaideotsuse lk 3; tl 32). Käesolevas asjas halduskohtule kaebaja esindaja kulu väljamõistmiseks esitatud kuludokumendid lubavad järeldada, et kaebaja seda tegigi. Nimelt on advokaadibüroo esitanud kaebajale
  26. juunil
  27. a ettemaksuarve nr P-20090025 summas 14 160 krooni, mille kaebaja tasus
  28. juunil
  29. a, ning seejärel on advokaadibüroo esitanud kaebajale osutatud õigusabi eest
  30. juuni
  31. a arve nr 20090636, millel on viide ettemaksuarvele (tl 91-92). Menetluskulude nimekirja kohaselt seisnes õigusabi nõupidamistes kliendiga, tutvumises PMTK
  32. veebruari
  33. a otsusega seonduva dokumentatsiooniga ja kaebaja esindamises kaebuse esitamisel ja halduskohtus asja läbivaatamisel. Kuna arve esitati ajal, mil käesolevas asjas vaidlustatud PMTK otsuse tegemine ja selle vaidlustamise vajadus ei olnud ilmselt prognoositav, võib arvata, et kaebaja vajas vastutusotsuse projekti saamise ja vastutusotsuse andmise vahelisel perioodil õigusabi seoses prognoositava vastutusotsuse võimaliku vaidlustamise vajadusega. Õigusabi kasutamine juba enne vastutusotsuse koostamist kahandab väidete kaalu, et 9
(10)3-10-1135 eriteadmisteta kaebajal oli keerukast maksuotsusest raske aru saada ja oma menetlusõigusi realiseerida. Vaides (tl 28) ja kohtule esitatud kaebuses (tl 2) märkis kaebaja esindaja, et tal on sama vastutusotsuse teise adressaadi esindajana olnud raskusi OÜ Camofex (pankrotis) dokumentide kättesaamisega. Vastutusotsuse teise adressaadi esindajaks olemine seab kahtluse alla väite, et esindaja sai vastutusotsusega tutvuda alles
  1. detsembril
  2. a. Dokumentide hankimise komplitseerituse osas nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vaide esitamise tähtaja jooksul vajalike dokumentide puudumine vaide esitamist ei takista. Ringkonnakohus möönab, et Belgias elades on maksumenetluses osalemine ja haldusaktide vaidlustamine ilmselt mõnevõrra keerukam ja ebamugavam, kuid käesoleva juhtumi asjaolude valguses ei esine ka ringkonnakohtu hinnangul mõjuvaid põhjuseid, mille tõttu tulnuks maksuhalduril vaide esitamise tähtaeg ennistada.
  3. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus jätnud põhjendamata, miks ta ei arvestanud fakti, et kaebaja taotleb vaidetähtaja ennistamist vastutusotsusele, mis on õigusvastane. Vastutusotsuse õigusvastasust rõhutas kaebaja esindaja ka ringkonnakohtu istungil. Halduskohus on põhjendanud, miks ta kaebaja väitega haldusakti õigusvastasuse kohta ei arvesta, märkides, et vastutusotsus ei ole käesolevas asjas vaidluse esemeks. Tähtaja ennistamise küsimuse lahendamisel ei ole vaja hinnata seda, kas haldusakt, millele vaide esitamise tähtaeg mööda lastakse, on õiguspärane või õigusvastane. Hinnata on vaja seda, kas tähtaja möödalaskmise põhjused on mõjuvad või mitte. Kaebetähtajad on kehtestatud eesmärgiga tagada õiguskindlus ka õigusvastaste haldusaktide kehtimajäämise suhtes. Haldusakti, mida adressaat peab õiguspäraseks, ei oleks tal põhjust ka vaidlustada ega vaidetähtaja ennistamist taotleda.
  4. Ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, mistõttu jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 93 lg 1 alusel tema enda kanda. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.