← Eesti

3-10-916/56

Obsah (4)§ 1§ 22§ 29§ 30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-

) § 29 kohaselt Eesti kodakondsuse kaotanuks. Piirivalveamet edastas Kodakondsus- ja Migratsiooniametile (KMA; alates 01.01.2010 PPA) andmed, et S. Dile on välja antud Venemaa Föderatsiooni kodaniku pass xx nr xxxxxxx. Seega on ta Venemaa Föderatsiooni kodanik.

§ 1

lg-st 2 tulenevalt ei tohi Eesti kodanik olla samal ajal muu riigi kodakondsuses.

§ 22p 3 alusel kaob Eesti kodakondsus mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega.

PPA-l on

§ 29

kohaselt kohustus lugeda isik, kes on Eesti 3-10-916 kodanikuna astunud mõne muu riigi kodakondsusesse, Eesti kodakondsuse kaotanuks. KMA teavitas S. Di 15.06.2009 kirjaga nr 15.2-17/33596 eeltoodust ja sellest, et tema suhtes võidakse algatada Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise menetlus, ning palus teatada, millal ta sai Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse. S. D vastas 06.07.2009 kirjaga, et sai Venemaa Föderatsiooni passi

  1. a märtsis ja alustas 30.06.2009 loobumist Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest. KMA selgitas 06.07.2009 kirjas nr 15.2-17/33596-2, et haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 lg 1 alusel on S. Di suhtes algatatud Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise menetlus ja kui ta soovib säilitada Eesti kodakondsuse, peaks ta loobuma Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest. S. Dil paluti hiljemalt 30.09.2009 esitada tõend, millelt nähtub, et ta on esitanud taotluse Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumiseks, ja selgitati, et tõendi esitamata jätmisel loetakse ta pärast 30.09.2009 Eesti kodakondsuse kaotanuks. KMA-sse 05.10.2009 saabunud vastuses teatas S. D, et Venemaa Föderatsiooni konsulaat ei ole talle väljastanud tõendit kodakondsusest loobumise kohta. KMA 27.10.2009 kirjas nr 15.2-17-62461 paluti S. Dil hiljemalt 10.12.2009 esitada tõend selle kohta, et tema taotlus Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumiseks on menetlusse võetud, vastasel juhul loetakse ta pärast 10.12.2009 Eesti kodakondsuse kaotanuks. 29.10.2009 teatas S. D KMA-le telefoni teel, et Venemaa Föderatsiooni konsulaat ei anna talle tõendit taotluse menetlusse võtmise kohta, ja väitis, et ta on esitanud Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumiseks kõik nõutavad dokumendid peale abielu- dokumentide, mille saamiseks on tal vaja abikaasa nõusolekut. S. D kinnitas, et ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja vajab Venemaa Föderatsiooni kodakondsust seoses tööga. S. D lubas saata KMA-le selgitava kirja. S. D ei esitanud KMA-le selgitust ega tõendeid Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumise kohta, ei teatanud tõendi esitamata jätmise põhjusest ega teavitanud, et vajab tõendi esitamiseks täiendavat aega. PPA 17.02.2010 kirjas nr 15.2-6/8012 tuletati S. Dile meelde, et Eesti kodakondsuse säilitamiseks tuleb tal loobuda Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest ja märgiti, et kuigi S. Dil paluti esitada tõend Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumise kohta hiljemalt 10.12.2010, ei võtnud S. D KMA-ga ühendust. S. Dil paluti hiljemalt 05.03.2010 esitada PPAle tõend tema Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumise taotluse menetlusse võtmise kohta ning esitada oma arvamus ja vastuväited tulenevalt HMS §-st
  2. S. D PPA kirjale ei vastanud. S. D on

§ 30

kohaselt kohustatud tagastama Eesti kodaniku passi nr xxxxxxxx ja isikutunnistuse nr xxxxxxxxxxxxxxle.

  1. PPA 12.03.2010 otsuses nr 15.2-9/75 korrati 11.03.2010 otsuses nr 15.2-6/11469 tuvastatud asjaolusid ja menetlust ning otsusega tunnistati S. Dile välja antud Eesti kodaniku pass nr xxxxxxxxxxx ja isikutunnistus nr xxxxxxxxxxxx kehtetuks isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 13 lg 1 p 1 alusel, kuna dokumentide andmise (omamise) alus on ära langenud. ITDS § 21 kohaselt antakse Eesti kodaniku pass Eesti kodanikule riigipiiri ületamiseks. ITDS § 19 lg 1 kohaselt antakse isikutunnistus Eesti kodanikule. S. D ei ole Eesti kodanik ning tal puudub seaduslik alus Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse kasutamiseks. S. Di kohustati ITDS § 14 lg 4 alusel tagastama Eesti kodaniku pass ja isikutunnistus PPA-le.
  2. S. D palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses tühistada PPA 11.03.2010 otsus nr 15.2-6/11469 ja 12.03.2010 otsus nr 15.2-9/75, leides, et need on ebaseaduslikud ja põhjendamatud. Kaebaja ei teadnud, et Eesti kodanik ei tohi samaaegselt olla muu riigi kodakondsuses. Kohe, kui kaebajale teatati, et Eesti kodanik ei tohi samal ajal olla mõne muu 2

(5)3-10-916 riigi kodanik ja et tema suhtes võidakse algatada Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise menetlus, alustas ta Venemaa Föderatsioni kodakondsusest loobumist. Venemaa Föderatsiooni konsulaat keeldus talle väljastamast tõendit tema kodakondsusest loobumise avalduse menetlusse võtmise kohta. Kaebaja reageeris kõikidele vastustaja kirjadele õigeaegselt. Venemaa Föderatsiooni kodakondsus on kaebajale vajalik seoses tööülesannete täitmisega. S. D ei soovi Eesti kodakondsust kaotada. PPA otsused ja kirjad on vastuolulised, ühelt poolt paluti esitada tõend Venemaa Föderatsiooni kodakondusest loobumise kohta 10.12.2010, samas nõuti selle tõendi esitamist 05.03.
  1. Otsuses viidatud PPA 17.02.2010 kirja sai kaebaja kätte alles pärast otsuste kättetoimetamist. Vaatamata sellele, et kaebajal oli õigus esitada kaevatavatele otsustele 30 päeva jooksul vaie või kaebus, võeti isikutunnistus temalt ära. Kuna Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu, siis on ebaseaduslik ka kaebajalt Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsus.
  2. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, märkides, et luges kaebaja Eesti kodakondsuse kaotanuks ning tunnistas Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse kehtetuks seetõttu, et kaebaja võttis vastu Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse. Arusaamatu on, missuguse abikaasa nõusolekut Venemaa Föderatsiooni konsulaat vajalikuks pidas, kui rahvastikuregistri andmetel on S. D olnud abielus kahel korral ja lahutatud
  3. aastal. Kaebaja ei edastanud vastust PPA 27.10.2009 ja 17.02.2010 kirjadele. Kuna vaidlustatud otsused ja 17.02.2010 kiri saadeti kaebajale samale aadressile, ei ole usutav, et 17.02.2010 kiri jõudis kaebajani hiljem kui vaidlustatud otsused. Ka ei teatanud S. D 15.03.2010 telefonivestluses, et pole PPA 17.02.2010 kirja kätte saanud. Kuigi vaidlustatud otsustes ja PPA 17.02.2010 kirja pöördel on nõutavate dokumentide esitamise kuupäevaks ekslikult 10.12.2009 asemel märgitud 10.12.2010, ei ole see eksimus oluline ega anna kaebaja õigustatud ootust esitada nõutud dokumendid alles 10.12.
  4. Usutav ei ole kaebaja väide selle kohta, et ta ei teadnud, et Eesti kodanik ei või olla samaaegselt mõne muu riigi kodakonduses. Eesti kodakondsuse vastuvõtmisel tõotas kaebaja jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale.
  5. Tallinna Halduskohtu 14.03.2011 otsusega jäeti S. Di kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel:

§ 22

p 3 alusel kaob Eesti kodakondsus mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega.

§ 29

kohaselt loetakse isik Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse poolt Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega muu riigi kodakondsuse kasuks. Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuseks nimetatud paragrahvis on vastavalt Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 määruse nr 199 „Kodakondsuse seaduse täitmise korraldamine” § 1 lg-le 1 PPA. Kuna kaebaja võttis vastu Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse, esines vastustajal seaduslik alus lugeda ta Eesti kodakondsuse kaotanuks. Kuigi kaebaja väitis, et sai PPA 17.02.2010 kirja kätte pärast vaidlustatud otsuste kättetoimetamist, on asja materjalidest nähtuvalt menetlus kaebaja Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemiseks nõuetekohaselt läbi viidud. Menetlus on olnud piisavalt põhjalik ja kaebajat kaasav. Haldusorgan on teavitanud kaebajat menetluse alustamisest ja täitnud vajalikul määral selgitamiskohustust. Kaebajale oli tagatud HMS § 40 lg-s 1 sätestatud õigus olla enne haldusakti andmist ära kuulatud. Ka viimast haldusorgani kirja arvestamata on kaebajale kahel korral võimaldatud esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. 3

(5)3-10-916 Kaebaja väide PPA 17.02.2010 kirja nr 15.2-6/8012 kättesaamise kohta pärast vaidlustatud otsuste kättetoimetamist on väheusutav ja asjas kogutud teavet arvestades ka ümber lükatud. Selline olukord on vähetõenäoline, kuna nii kõnealune kiri kui haldusaktid saadeti samale aadressile. Puudub vaidlus, et kõik vastustaja poolt saadetud kirjad on kaebaja kätte saanud. Lisaks ei teavitanud kaebaja pärast kaevatavate haldusaktide kättesaamist 15.03.2010 toimunud telefonivestluses vastustajat asjaolust, et ta pole eelnevalt otsustes viidatud 17.02.2010 kirja kätte saanud. Samuti on kaebaja ise väitnud, et talle oli PPA 17.02.2010 kirjas märgitud tähtaeg arusaamatu ja otsustas seetõttu lähtuda „viimasest kuupäevast”. Arusaamatus tähtaja osas sai kaebajal tekkida üksnes siis, kui ta oli nimetatud kirja kätte saanud enne kaevatavaid haldusakte, mitte vastupidi, nagu on väidetud kaebuses. Kuna otsus kaebaja Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise kohta on õiguspärane, on õiguspärane ka otsus kaebajale välja antud Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise kohta ITDS § 13 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse väited, et kaebaja ei soovi Eesti kodakondsust kaotada ja talle on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus vajalik tööülesannete täitmiseks, ei ole vaidluse lahendamisel olulised. Olulist tähtsust ei oma ka kaebaja väide, et ta ei teadnud, et Eesti kodanik ei tohi samaaegselt olla mõne muu riigi kodakondsuses. Kaebajal tulnuks enne Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse vastuvõtmist tunda huvi, millised tagajärjed toob see samm kaasa Eesti õiguses. Kohus ei nõustu ka muude kaebuse väidetega. Erinevalt kaebajast ei näe kohus vastuolusid vaidlustatud haldusaktides ega haldusorgani tegevuses nende andmisel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. S. Di apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus. Põhjendused: Kohus leidis, et kaebaja väide PPA 17.02.2010 kirja kättesaamise kohta pärast vaidlustatud otsuste kättesaamist on väheusutav ja asjas kogutud teavet arvestades ümber lükatud. Kohus peab otsuse tegemisel tõendeid hindama, mitte lähtuma oletustest. Kohus ei saa põhjendada otsust väitega, et sellise olukorra tekkimine oli vähetõenäoline. Vastustaja ei ole ühegi tõendiga ümber lükanud kaebaja väidet kirja kättesaamise kohta pärast vaidlustatud otsuste kättetoimetamist. Kuna 17.02.2010 kirjaga paluti esitada tõend Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumise kohta 10.12.2010, siis on vaidlustatud otsused ebaseaduslikud. Kohus jättis vastamata mitmetele kaebuse väidetele, mistõttu otsus on põhjendamata. Kohus jättis tähelepanuta kaebaja väite, et Venemaa Föderatsiooni konsulaat ei väljasta kaebajale tõendit kodakondsusest loobumise avalduse menetlusse võtmise kohta. Kohus ei kontrollinud, kas kaebaja on alustanud Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumist. Kohus luges väheoluliseks väite, et kaebaja ei olnud teadlik, et Eesti kodanik ei tohi samaaegselt olla mõne teise riigi kodanik. Sellest teada saades alustas kaebaja koheselt Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumist, kuid ei jõudnud vastustaja seatud tähtajaks sellega valmis.
  2. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja jääb oma seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja piisavalt põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna selle tühistamiseks alust. 4
(5)3-10-916 10. Kaebuse esitaja sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras Vabariigi Valitsuse 18.06.1996 korraldusega nr 564-k.

§ 1lg 2 kohaselt ei või Eesti kodanik olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses.

Eesti kodakondsuse kaotamise tingimused ja kord on sätestatud kodakondsuse seaduse 6. peatükis. Eesti kodakondsuse kaotamise tingimused näeb ette

§ 22

, mille kohaselt Eesti kodakondsus kaob: 1) Eesti kodakondsusest vabastamisega; 2) Eesti kodakondsuse äravõtmisega; 3) mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega. Eesti kodakondsuse kaotamise kord mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega on ette nähtud

§-s 29, mille kohaselt isik loetakse Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse poolt Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks. Kuna kodakondsuse seadusega ei ole Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutusele antud isiku Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise otsustamisel kaalutlusõigust (volitust kaaluda otsuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel), tuli PPA-l tulenevalt

§ 22

p-st 3 ja §-st 29 kaebuse esitaja Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise otsustamiseks teha kindlaks üksnes asjaolu, et kaebuse esitaja on vastu võtnud muu riigi kodakondsuse. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebuse esitaja tunnistanud 06.07.2009 kirjas KMA-le Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse vastu võtmist

  1. a märtsis ja kaebuse esitaja Venemaa Föderatsiooni kodakondsusesse kuulumise üle ei ole olnud poolte vahel vaidlust ei haldusmenetluses ega ka halduskohtumenetluses. Seega järeldas halduskohus õigesti, et vastustajal oli seaduslik alus lugeda kaebuse esitaja Eesti kodakondsuse kaotanuks Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse vastuvõtmisega.
  2. Kuna PPA 11.03.2010 otsuse nr 15.2-6/11469 näol on tegemist tuvastava haldusktiga ja PPA-l puudus selle vastuvõtmisel kaalutlusõigus, siis ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, kas kaebuse esitaja on alustanud Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumist või mitte ja kas ta on saanud PPA 17.02.2010 kirja kätte enne või pärast vaidlustatud otsuste kättesaamist. Tulenevalt

§ 22

p-st 3 kaotas kaebuse esitaja Eesti kodakondsuse Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse vastuvõtmisega ja seda sõltumata sellest, kas ta oli teadlik, et Eesti kodanik ei tohi

§ 1lg 2 kohaselt olla samal ajal muu riigi kodakondsuses, või mitte.

  1. Neil põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
  2. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebuse esitaja kasuks, jäävad kaebuse esitaja menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Oliver Kask Viive Ligi Lilianne Aasma 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.