← Eesti

2-09-71846/26

Obsah (9)§ 367§ 163§ 167§ 229§ 230§ 654§ 173§ 162§ 174

Tsiviilasi nr: 2-09-71846 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Kaupo Paal, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 29.11.2011.a, Tallinn Tsiviilasj

§ 367

ja VÕS § 113 lg 1 teisest lausest tuleb kostjalt soodustatud isiku kasuks alates 25.11.2010.a mõista välja viivis 9 155,98 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Seega hageja alternatiivne nõue viivise väljamõistmiseks soodustatud isiku kasuks kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus määras kindlaks hageja taotluse alusel otsuse täitmise korra: kostjal tuleb kindlustushüvitis ja viivis tasuda Swedbank Liising Aktsiaseltsi kontole nr 221001154624, viitenumber 720124541, selgitus „OÜ Brändikultuur liisingulepingu nr 0171053L vara (Audi Allroad Quattro TDI 2,5 reg nr 418ATZ) hävinemise kindlustushüvitis. Kuivõrd hagi kuulus rahuldamisele 73% ulatuses, jäid hageja menetluskulud

§ 163

lg 1 alusel kostja kanda 73% ulatuses ja 27% ulatuses jäid kostja menetluskulud hageja kanda.

§ 167lg 1 alusel jäid kolmanda isiku menetluskulud 73% ulatuses kostja kanda. 7

(11)Tsiviilasi nr: 2-09-71846 Apellatsioonkaebus
  1. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäi rahuldamata kindlustushüvitise osas, summas 40 660 krooni (2 598,65 eurot) ja sellelt põhinõudelt viivise väljamõistmise osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt kolmanda isiku kasuks välja kindlustushüvitis summas 2 598,65 eurot ja sellelt täiendav viivis perioodi 25.04.2009.a – 16.06.2011.a eest summas 453,13 eurot, samuti edasiulatuv viivis alates 17.06.2011 VÕS § 113 lg 1 p-s 2 ettenähtud määras kuni põhivõla tasumiseni. Muuta menetluskulude jaotust ja jätta hageja menetluskuludest maakohtus vähemalt 98% kostja kanda ja mitte enam kui 2% kostja menetluskuludest hageja kanda ning apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Kostja makstavast kindlustushüvitisest ei saa maha arvata sõiduki väidetavat jääkväärtust. Sellisel mahaarvamisel puudub õiguslik alus, maakohus ei viita kindlustushüvitise vähendamisel ühelegi õigusnormile. Samuti ei ole mahaarvamine kooskõlas pooltevahelise lepinguga, eelkõige kindlustustingimustega. Sõiduki kindlustamisel soovib kindlusvõtja saada sellist kindlustuskaitset, mis võimaldab kindlustushüvitise eest soetada uue samaväärse sõiduki, kusjuures arvesse on võetud üksnes amortisatsioonist tulenevat väärtuse vähenemist. Seadusest ei tulene, et arvesse tuleks võtta ka kahjustatud asja jääkväärtust. Pooled on kokku leppinud, et kostja hüvitab kindlustusväärtuse. Kindlustustingimuste p 11.2 näeb ette, et sõiduki röövimise või varguse korral või juhul, kui sõiduki taastamine ei ole majanduslikult põhjendatud, makstakse välja sõiduki kindlustusväärtus. Maakohus on õigesti tuvastanud, et käesoleval juhul ei ole sõiduki taastamine otstarbekas, kuid teinud ebaõige järelduse nagu annaks see asjaolu alust kindlustushüvitist vähendada. Kindlustustingimuste p-i 11.2 järgi on kindlustusväärtuseks poliisil märgitud kindlustussumma, millest arvestatakse maha kulum, omavastutus, kindlustuslepingus sätestatud kindlustushüvitise vähendused ja tasumata kindlustusmakse(d). Sõiduki jäänuki omandi üleminekut ja sellega seonduvat hüvitise vähendamist reguleerib kindlustustingimuste p 11.7, mille kohaselt sõiduki või sõiduki jäänuste ja lisavarustuse, mille väärtuse kindlustusandja on hüvitanud, omandiõigus läheb üle kindlustusandjale. Kui sõiduki omanik soovib jätta kindlustusjuhtumis kahjustatud sõiduki enda omandisse või ei anna seda kindlustusandjale üle, vähendatakse kindlustushüvitist selle vara kindlustusjuhtumijärgse väärtuse võrra. Seega läheb sõiduki omandiõigus üle kostjale kindlustustingimustes sõlmitud kokkuleppe järgi ja eraldi kokkulepet selleks vaja ei ole. Et sõiduki omanikuks jääks hageja või kolmas isik on vajalik hageja tahteavaldust. Hageja ja kolmas isik on kinnitanud, et nad ei soovi sõiduki omandiõigust. Sõiduk on kostjale üle antud ja seda asjaolu ei ole kostja selgesõnaliselt vaidlustanud. Alates kindlustusjuhtumi järgsest kahjukäsitlusest on sõiduk kostja valduses, mida tõendab kostja vastuse lisa nr
  2. Kostja ei tuginenud kindlustushüvitise maksmisest keeldumisel asjaolule nagu ei oleks sõiduk talle üle antud. Puuduvad tõendid sõiduki jäänuki väärtuse kohta. Kostja koostatud hinnang sõiduki jääkväärtuse kohta ei ole kohane tõend (

§ 229lg 2).

Vähendades kindlustushüvitist kostja tõendamata vastuväite alusel jaotas maakohus valesti tõendamiskoormise.

§ 230lg 1 järgi peab kostja oma vastuväidet tõendama.

Kui kostja soovis tugineda kindlustushüvitise vähenemisele, pidanuks ta esitama kohase tõendi või taotlema kohtult tõendi kogumist, nt ekspertiisi korraldamist. Sellist taotlust ei ole kostja esitanud. Kindlustustingimuste p-i 4.1 järgi on omavastutus kindlustuslepingus määratud osa kahjust, mida kindlustusandja ei hüvita. Samas näeb p 4.2 ette erinevatel juhtudel omavastutuse erineva rakendamise: muu hulgas vandalismi või tulekahju korral rakendatakse 8

(11)Tsiviilasi nr: 2-09-71846 põhiomavastutust, mille suurust mõõdetakse rahasummana (p 4.2.1); sõiduki ja selle üksikosade (k.a audiosüsteemi) varguse ja röövimise puhul rakendatakse protsenti kahjusummast, kuid mitte vähem, kui kindlustuslepingus märgitud põhiomavastutus (p 4.2.2) ning sõiduki täieliku hävimise korral rakendatakse protsenti kahjusummast, kui nii on kindlustuslepingus kokku lepitud (p 4.2.4). Kui auto on täielikult hävinud, st omavastutuse määramise aluseks on kindlustustingimuste p 4.2.4, on põhjendamatu jääkväärtuse võrra hüvitise vähendamine. Kindlustustingimuste p-i 4.1 järgi on omavastutus kindlustuslepingus määratud osa kahjust, st sellest summast, mis tuleb hüvitada. Kui kahju arvutamisel lähtuda kindlustustingimuste p-s 11.2 märgitud kulumist määraga 1% kuus, nagu seda tegi maakohus, siis on summaks, millest omavastutus arvestatakse, kulumi võrra vähendatud väärtus. Käesoleval juhul on omavastutus 15% summast 215 600 krooni, so 32 340 krooni, mis erineb maakohtu rakendatud omavastutusest 660 krooni võrra. Sama tulemuse annab, kui esialgsest kindlustussummast enne arvata maha omavastutus 15% ja seejärel leida kulum 2%. Mahaarvatav kulum on 4 400 krooni asemel 3 740 krooni ja vahe 660 krooni. Kui järgida maakohtu põhjendusi, et auto ei ole hävinud, siis ei saanud omavastutuse rakendamise aluseks olla kindlustustingimuste p 4.2.4 ning p 4.2.2, sest kindlustusjuhtumi sisu ei olnud vargus ega röövimine. Järelikult saab tingimuste p 4.2.1 järgi kohaldada üksnes põhiomavastutust, mille summa on poliisi järgi 3 000 krooni. Sellisel juhul tulnuks hagi tervikuna rahuldada, sest kahjuhüvitis osutub suuremaks hageja praegusest nõudest. Vaidlustatav otsus on vastuoluline küsimuses, kas auto on hävinud või mitte. Kuna hageja taotleb hagi suuremas ulatuses rahuldamist, kui seda tegi maakohus, palub hageja muuta ka menetluskulude jaotust. Maakohus jättis kostja kanda 73% ja hageja kanda 27% kuludest. Hageja taotleb täiendavalt 40 660 krooni kindlustushüvitise kostjalt väljamõistmist. Kui apellatsioonkaebus on edukas, kuulub hagi kokku rahuldamisele põhinõude summas 183 920 krooni ehk ca 98% ulatuses. Seetõttu on põhjendatud, et kohus jätaks 98% hageja menetluskuludest maakohtus kostja kanda ja mitte üle 2% kostja kuludest hageja kanda. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Maakohus sedastas menetluskulude jaotuse otsustamisel, et hagi on rahuldatud 73% ulatuses ja võttis selle määra aluseks ka menetluskulude jaotamisel. Maakohus on ebaõigesti arvutanud hageja rahuldatud nõude suhtarvu. Hageja taotles 187 000 krooni hüvitise väljamõistmist, millest maakohus mõistis välja 143 260 krooni, 76,6% ehk ligikaudu 77% hageja nõudest. Seega on põhjendatud ainuüksi maakohtu otsuse muu osa põhjal muuta menetluskulude jaotust. Vastustaja seisukoht 6. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht 7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada osas, milles maakohus jättis osaliselt hagi rahuldamata. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldatakse hagi täiendavas osas, so osas, milles maakohus jättis hagi 40 000 kroonile vastava rahasumma osas rahuldamata. Sellelt summalt on hagejal õigus saada ka viivist. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata osas, milles hageja vaidlustas muus osas maakohtupoolset kindlustushüvitise 9
(11)Tsiviilasi nr: 2-09-71846 arvutamise matemaatilist arvutuskäiku ning taotles selle pinnalt täiendavalt 660 kroonile vastava rahasumma väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus arvutas muus osas kindlustushüvitise summa õigesti. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtupoolse kindlustushüvitise summa arvestusega ning ei hakka selles osas põhjendusi kordama (

§ 654lg 6).

  1. Apellatsioonkaebuse lahendamisel on oluline see, et maakohus rahuldas hagi osaliselt ning leidis, et esines kindlustusjuhtum ning asjaolud, mida kostja hagile vastuväidete esitamisel kohtu ette tõi, ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks (välja arvatud jäänuki väärtuse osa). Kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Maakohtu otsuse vaidlustas hageja osas, milles maakohus jättis hagi 40660 kroonile vastava rahasumma ulatuses rahuldamata. 660 kroonile vastava rahasumma osas võttis ringkonnakohus seisukoha eespool. Seega tuleb apellatsioonikohtul kontrollida, kas maakohtu otsus on õige osas, milles maakohus jättis hagi 40 000 kroonile vastava rahasumma osas rahuldamata. Alused, mis saavad tingida 40 000 kroonile vastava rahasumma väljamõistmise, on samad, mis said tingida kindlustushüvitise väljamõistmise üleüldse. Nende aluste osas on maakohus seisukoha kujundanud ja kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab, et põhjused, mille alusel maakohus 40 000 kroonile vastava rahasumma osas hagi rahuldamisest keeldus, seda ei võimalda ja hagi tuleb ka selle summa osas rahuldada. Kuigi menetlusosalised ei vaidle selle üle, et kirjalikku akti, mille alusel oleks sõiduki jäänuki omandiõigus kostjale üle antud, koostatud ei ole, ei ole see asjaolu määrav. Hageja ja kostja vahelise kindlustuslepingu tingimuste p-i 11.7 (vt t lk 13) kohaselt saab vähendada kindlustushüvitist vara kindlustusjuhtumijärgse väärtuse võrra üksnes juhul, kui sõiduki omanik soovib jätta sõiduki enda omandisse või ei anna seda kindlustusandjale üle. Ringkonnakohtu hinnangul lasus vastavate asjaolude tõendamiskoormis kostjal. Kostja selliseid asjaolusid tõendanud ei ole. Hageja väljendas selgelt, et tema sõiduki jäänukit ei soovi ning tal ei ole selle vastu, et kostja sõiduki jäänuki enda valdusesse võtab ja sellega oma äranägemise järgi toimetab, midagi. Hageja väljendas kohtumenetluses, et hageja hinnangul on sõiduk kostja valduses ning kostjal ei ole takistusi sõiduki kasutamiseks ja käsutamiseks. Kolmas isik, Swedbank Liising AS toetas hagi. Seega ei nähtu asjaoludest, et hageja või liisinguandja oleksid väljendanud soovi sõiduki jäänuki endale jätmiseks või et hageja või kolmas isik oleksid teinud kostjale takistusi sõiduki jäänuki valdamiseks, kasutamiseks või käsutamiseks. Kuigi kostja väitis, et tavaliselt koostatakse sõiduki jäänuki üleandmiseks kirjalik akt ning, et sellist akti käesoleval juhul koostatud ei ole, ei ole kostja väitnud, et hageja või kolmas isik oleksid sellise akti koostamisest või allkirjastamisest keeldunud. Kohus märgib, et sõiduauto, sh osaliselt hävinud sõiduauto omandiõiguse üleminek ei eelda ei akti koostamist ega kannet riiklikus liiklusregistris. Sõiduauto omandiõiguse üleminek toimub AÕS §-des 92 jj sätestatud alustel ja korras. Juhul, kui kostja soovis tsiviilkäibes sujuva osalemise eesmärgil koostada sõiduki ülemineku osas akti, oleks kostja võinud selleks teha ettepaneku hagejale ja kolmandale isikule. Ka see kostja vastuväide, et hageja ei ole tõendanud, et sõiduk on kostja valduses, ei saa olla käesolevas lõigus käsitletava nõudeosa rahuldamata jätmise aluseks. Lepingu tingimuste p-i 11.
  2. kohaselt tulnuks kostjal tõendada, et sõiduk ei ole kostja valduses ja et hageja või kolmas isik kostjale sõiduki valdust ei võimalda. Käesolevas asjas saab aga tõendatuks lugeda (kostja töötaja vaatas auto üle ning andis selle osas hinnangu, kostja nimetas apellatsioonkaebuse vastuses sõiduki täpse asukoha), et kostjal oli võimalik sõidukiga tutvuda, sõidukile ligi pääseda ning oluline on see, et ei hageja ega kolmas isik ei ole kostjale sõiduki jäänuki saamiseks takistusi teinud ning on seda asjaolu nii selgesõnaliselt kui ka hagi toetades, menetluses kinnitanud. Oluline on ka see, et kostja avaldas apellatsioonkaebuse vastuses, et sõiduk asub ühes valvega parklas ning väitis, et hagejal on võimalik see sealt ära viia. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et hageja ega kolmas isik ei soovi sõiduki jäänukit endale 10

(11)Tsiviilasi nr: 2-09-71846 jätta, kostjal ei ole sõiduki kasutamiseks ja käsutamiseks takistusi ning hageja ega kolmas isik ei ole kostjal sõiduki käsutamist ega kasutamist takistanud ning on väljendanud nõusolekut selleks, et kostja sõiduki jäänuki endale saaks. Nendel põhjustel ei esinenud asjaolusid, mis võimaldaksid hagi 40 000 kroonile vastava rahasumma osas rahuldamata jätta. Selles osas tuleb hagi rahuldada. Selle summa osas tuleb rahuldada ka viivisenõue. Viivisenõude rahuldamise aluseid, suurust ja viivisenõude aluseks oleva põhivõla sissenõutavaks muutumise tähtpäeva käsitles maakohus oma otsuses ja ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga ning

§ 654lg-st 6 tulenevalt ei hakka põhjendusi kordama.

Viivisenõue tuleb rahuldada alates põhivõla nõude sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kuigi reeglina mõistab kohus otsuses viivise välja summaarselt kuni otsuse kuulutamiseni ja alates otsuse kuulutamisest protsendina, esinevad käesolevas asjas erandid, mis seda ei võimalda, sest kostja väljendas apellatsioonkaebuse vastuses, et ta täitis peale maakohtu otsuse tegemist nõude osas, milles maakohus hagi rahuldas. Ringkonnakohtul tuleb esitada oma otsuses kohtuotsuse tervikresolutsioon, kuid ringkonnakohtule ei ole teada, millise perioodi vältel kostja hagejale tasumisega täpselt viivituses oli. Seetõttu märgib ringkonnakohus otsuse tervikresolutsiooni üksnes viivisemäära ja kuupäeva, millest alates tuleb viivist arvestada. Seega lasub kostjal viivise maksmise kohustus kogu põhivõlalt (sh käesoleva otsusega täiendavalt välja mõistetud põhivõlalt) alates maakohtu poolt märgitud kuupäevast (nõude sissenõutavaks muutumise ajast) kuni kohustuse kohase täitmiseni. See, et ringkonnakohus maakohtu poolt summana märgitud viivist eraldi välja ei too, ei tähenda, et kostja vabaneks selles osas viivise tasumise kohustusest. 9. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd kindlustusleping oli sõlmitud hageja ja kostja vahel ja leping andis hagejale õiguse nõuda kindlustusjuhtumise esinemise korral kindlustushüvitise väljamõistmist kolmandale isikule, tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt hüvitise maksmist kolmandale isikule. Sellel põhjusel märgib kohus kohtuotsuse tervikresolutsioonis, et osaliselt rahuldatakse hageja nõue kostja vastu, mille kohaselt tuleb täita sooritus kolmandale isikule. Menetluskulude jaotus 10. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes

§ 162

lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu menetluskulud, sh kolmanda isiku menetluskulud (

§ 167lg 1), 98% ulatuses kostja kanda.

Ringkonnakohtu menetluskulud jätab kohus kostja kanda, sest apellatsioonkaebus rahuldati valdavas osas ning kohtu hinnangul ei anna hageja poolt esitatud arvutusviga alust menetluskulude teistsuguseks jaotamiseks. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel

§-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Mare Merimaa Kaupo Paal Ande Tänav 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.