KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 9. september 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-24

) § 121 lg-te 5 ja 9, riigivastutuse seaduse (RVastS) § 2 lg 1 p-de 3 ja 4 ning erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse (ELRKS) alusel avalduse 650 000 krooni suuruse subsiidiumi saamiseks 2-toalise korteri ostmiseks. 2. Rahandusministeerium soovitas 17.08.2010 kirjas nr I-I.13/11385 N. Al pöörduda oma korteriprobleemi lahendamiseks Põhja-Tallinna linnaosa valitsuse poole, kellel on

§ 121

3-10-2442 lg 5 alusel kohustus tagada eluruumist väljatõstetud üürnikule eluruum ning kes saab seejuures kasutada eluruumide erastamise seaduses (EES) ja ELRKS-s sätestatud võimalusi.

1. N. A esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi 17.08.2010 kirja nr II.13/11385 õigusvastaseks tunnistamiseks ja Rahandusministeeriumi kohustamiseks andma välja õigusakt, millega eraldatakse kaebajale 650 000 krooni suurune subsiidium 2-toalise korteri ostuks. 1) Kaebaja kasutas seaduslikul alusel korterit Tallinnas aadressil Suur-Patarei tn 18A-
2. R. S hõivas 13.10.1997 õigusvastaselt korteri koos selles asuva kaebaja varaga ja tõstis kaebaja korterist välja teist võrdväärset eluruumi vastu andmata. Kaebaja on üritanud alates sellest ajast oma rikutud õigusi taastada, kuid tulemusteta. Harju Maakohus jättis 03.12.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-05-1145 N. A hagi R. Si vastu rahuldamata, tunnistades N. A väljatõstmise seaduslikuks. Kohtuotsus jõustus 08.03.
3. Põhja-Tallinna linnaosa valitsus, kes oli kaasatud kohtumenetlusse kolmanda isikuna kostja poolel, kustutas kaebaja eluruumi vajavate isikute nimekirjast. 2) Vastustaja 17.08.2010 kiri ei ole seaduslik ega põhjendatud. Kaebaja on jäetud omandireformi käigus sundüürnikuna õigustamatult ilma korteri erastamise õigusest.

§ 2

lg 2 garanteerib, et vara tagastamine endistele omanikele ei hakka piirama teiste isikute seadusega kaitstud huve ega too kaasa uue ebaõigluse tekkimist. Kuna kaebaja tõsteti kohtuotsuse alusel korterist välja teist eluruumi vastu andmata ja tal puudub eluruum, siis pöördus ta

§ 121

lg 9 alusel vastustaja poole taotlusega eraldada talle ELRKS § 1 lg-s 1 ja § 7 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud korras 650 000 krooni (2-toalise korteri keskmine turuväärtus Tallinnas) suurune subsiidium 2-toalise korteri ostuks. ELRKS ei keela kaebajal isiklikult subsiidiumi eraldamise taotlust esitada. Rahaliste vahendite eraldamine võib toimuda reservfondist. Vastustaja on keeldunud alusetult ja ebaseaduslikult kaebaja taotlust lahendamast ning viidanud probleemi alternatiivsele lahendusele. 4. Rahandusministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja 17.08.2010 toiming oli õiguspärane. Kaebajal on

§ 121

lg-test 5 ja 9, ELRKS § 7 lg-st 4 ja Vabariigi Valitsuse 27.08.1996 määruse nr 221 „Vabariigi Valitsuse omandireformi reservist raha eraldamise ja kasutamise kord“ (Kord) p 3 alapunktist 19 tulenevalt õigus pöörduda oma korteriprobleemi lahendamiseks Põhja-Tallinna linnaosa valitsuse poole. Põhja-Tallinna Valitsusest saadud informatsiooni kohaselt on kaebajale pakutud väljavalimiseks eluruume vastvalminud munitsipaalmajadesse juba aastast

1. Komisjon ei ole kaebajale eluruumi eraldanud, sest kaebaja ei ole esitanud komisjonile konkreetse korteri eraldamise taotlust. Kaebaja nõue on põhjendamata ja tõendamata. Kaebaja ei ole tõendanud vastustaja teo õigusvastasust ega ole välja toonud, millisel arvutusel põhineb riigi vastu esitatud nõue summas 650 000 krooni.
2. Põhja-Tallinna Valitsus selgitas, et kaebaja on eluruumi üürimise taotlejana arvel alates
3. a, kuid ta ei ole kuni 22.07.2009 soovinud konkreetse eluruumi üürile andmist. Kui ta oleks olnud huvitatud probleemi lahendamisest, oleks see olnud tänaseks päevaks lahendatud. Ükski õigusakt ei sätesta, et sundüürnikele tuleb anda eluruumid omandisse. See, et endistel sundüürnikel oli võimalus saada eluruumi omanikuks, tulenes EES-st. Käesolevaks ajaks on erastamine kui reform lõppenud ja Tallinna linnal on võimalik anda eluruume vaid üürile. Eluruumi erastamine ei ole isiku põhiseaduslik õigus, vaid õigus, mis realiseerub teatud tingimuste olemasolul. Harju Maakohtu 03.12.2008 otsuse kohaselt ei tõstetud kaebajat Suur-Patarei tn 18A-5 eluruumist välja, vaid kaebaja oli sealt lahkunud. Kaebaja on jätkuvalt arvel munitsipaaleluruumi üürimise taotlejana ja on õigustatud eluruumi üürileandmist taotlema. Tal on õigus üürida 2-toalist korterit ning peatselt avalikustab Põhja-Tallinna Valitsus Raadiku elurajooni
4. etapi korterid. Seega on kaebajal võimalus lahendada eluasemeküsimus ka muul viisil ja kaebaja nõue subsiidiumi eraldamiseks 2-toalise korteri ostuks on põhjendamatu. Mõistetamatu on, miks peaks kaebajal erinevalt teistest munitsipaaleluruumi taotlejatest olema põhjendamatud 2

§ 121

lg 5 sätestab, et üürniku väljatõstmisel sama paragrahvi lg 4 p-des 2, 3 ja 4 sätestatud alustel peab kohalik omavalitsusüksus andma üürniku kasutusse eluruumi, mis asub samas asulas, ei ole vähem heakorrastatud varem kasutatud eluruumist ja elamispinna suurus ning ruumide arv vastab sotsiaalselt põhjendatud normile. Kohalik omavalitsusüksus kasutab seejuures EES-s ja ELRKS-s sätestatud võimalusi.

§ 121

lg 9 sätestab, et tagastatud elamus elavatel üürnikel on õigus uue eluruumi saamiseks EES-s sätestatud korras või õigus taotleda laenu või toetust riigilt või kohalikult omavalitsusüksuselt ümberasumiseks või eluruumi ostmiseks ELRKS alusel. Põhja-Tallinna Valitsuse seletusest ilmneb, et kaebaja on omandireformi õigustatud subjektidele tagastatud eluruumi üürnikuna arvel alates 1994. a. Harju Maakohus tuvastas 03.12.2008 otsusega (jõustus 31.03.2010), et kaebaja Suur-Patarei tn 18A-5 asuva eluruumi üürileping lõppes 01.07.2002 ja üürileping ei kuulunud enam pikendamisele. Ühtlasi leidis kohus, et kaebaja nimetatud eluruumi ei kasutanud. Seega ei olnud kaebaja 05.08.2010 avalduse esitamise ajal tagastatud elamus elav üürnik, kellel oleks

§ 121lg 9 alusel õigus taotleda riigilt ümberasumiseks laenu või toetust.

Kuna

§ 121

lg 5 reguleerib tagastatud elamust väljatõstetud üürniku õigusi suhetes kohaliku omavalitsuse, mitte riigiga, puudus kaebajal õigus ka eeltoodud sätte alusel avaldusega Rahandusministeeriumi poole pöördumiseks. Küll aga oli ta õigustatud pöörduma eeltoodud sätte alusel taotlusega kohaliku omavalitsuse poole. Harju Maakohtu otsusest nähtuvalt keelduti kaebajaga eluruumi üürilepingu pikendamisest

§ 121

lg 4 p-s 2 sätestatud alusel, sest eluruum oli elamiseks vajalik üürileandjale endale, mistõttu tekkis kaebajal õigus taotleda

§ 121

lg 5 alusel kohalikult omavalitsusüksuselt tema kasutusse teise eluruumi andmist. 3) ELRKS järgi võib

ja sellest tulenevate seaduste alusel vara, sh maa erastamisest raha laekuda: 1) Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondi; 2) riigi asutatud sihtasutustele ning 3) kohaliku omavalitsuse omandireformi reservfondi ja eluasemefondi. Vastavalt ELRKS § 9 lgle 2 kasutab kohalik omavalitsus tema eluasemefondi laekunud raha volikogu kehtestatud korras sihtkapitalina: 1) tagastatavate eluruumide elanikele toetusteks või laenudeks nende ümberasumisel või eluruumi ostmisel; 2) tagastatavate eluruumide elanike ümberasumiseks või neile üüripindade ehitamiseks, renoveerimiseks või ostmiseks; 3) sotsiaalkorterite ehitamiseks või ostmiseks; 4) elamumajanduse korraldamisega seotud kulude katteks, kui kohalikul omavalitsusel ei ole vajadust kasutada eluasemefondi laekunud raha p-des 1 ja 2 ettenähtud otstarbel. Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondi laekunud raha võidakse vastavalt ELRKS § 7 lg-le 11 kasutada mh laenu andmiseks tagastatavate eluruumide üürnikele nende ümberasumiskulude ja nimetatud eluruumide omandamise kulude katteks, kusjuures tagastatavate eluruumide üürnikud saavad eluruumide omandamiseks võetud laenu tagasi maksta erastamisväärtpaberites, millele kohaldatakse erastamisseaduse §-s 29 sätestatut (p 5); laenu andmiseks kohalikele omavalitsustele üüripindade ehitamiseks, renoveerimiseks või ostmiseks tagastatavate eluruumide üürnike jaoks (p 6). ELRKS § 7 lg 2 kohaselt eraldatakse reservfondi vahendeid tagastamatu toetusena, tagastatava eraldisena või laenuna Vabariigi Valitsuse korralduse alusel. ELRKS § 7 lg 3 kohaselt vaatab reservfondist raha taotlused läbi ning raha eraldamise ja kasutamise üle peab arvestust 3

§ 12

lg-s 1 nimetatud eraõiguslikud juriidilised isikud, kes on tagastamisele kuuluva vara omandanud seaduslikus korras ostu-müügilepingu alusel. Taotlused esitatakse Rahandusministeeriumile. Seega isegi juhul, kui pidada kaebajat Rahandusministeeriumile avalduse esitamise ajal omandireformi õigustatud subjektile tagastatud eluruumi üürnikuks ja laiendada tema suhtes

§ 121

lg-s 9 märgitud õigust, ei anna nimetatud säte kaebajale siiski õigust taotleda Rahandusministeeriumilt Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondist korteri ostuks raha, kuna ELRKS ega Kord ei anna tagastatud elamus elavale üürnikule õigust pöörduda laenu või toetuse saamiseks vahetult riigi poole. Tagastatud eluruumide üürnike huvides raha saamiseks saab Rahandusministeeriumile taotlusi esitada ainult kohaliku omavalitsuse täitevorgan. 4) Korra p 10 sätestab taotluse sisulise hindamise kriteeriumid ja p 11 kriteeriumitele vastava taotluse täies ulatuses või osaliselt rahuldamata jätmise alused. Korra p 12 sätestab, et kui taotlus ei ole põhjendatud või kui reservfondi vahenditest ei ole võimalik raha eraldada, tagastab Rahandusministeerium taotlejale taotluse koos põhjendusega Vabariigi Valitsusele esitamisest keeldumise kohta. Korra p-st 21 tuleneb, et taotluse põhjendatuse korral otsustab reservfondist raha eraldamise Vabariigi Valitsus korraldusega. Käesoleval juhul vastustaja kaebaja taotlust vastavalt Korra p-le 10 sisuliselt ei hinnanud ega põhjendanud 17.08.2010 kirjas, miks ta keeldub kaebaja taotlust Vabariigi Valitsusele otsustamiseks esitamast. Selle asemel palus vastustaja pöörduda kaebajal oma korteriprobleemi lahendamiseks Põhja-Tallinna linnaosa valitsuse poole. Seega vastustaja kaebaja taotlust sisuliselt läbi ei vaadanud. Tõlgendades vastustaja 17.08.2010 kirja ning Korra sätteid koosmõjus, saab järeldada, et vastustaja jättis kaebaja taotluse läbi vaatamata seetõttu, et kaebajal puudus õigus taotleda Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondist raha eraldamist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 1 p 3 järgi võib haldusakti andmise menetlus lõppeda haldusorgani poolt taotluse läbi vaatamata jätmisega. Reeglina on taotluse läbi vaatamata jätmise alused sätestatud eriseaduses. Kord taotluse läbi vaatamata jätmise alust seoses taotluse esitamise õiguse puudumisega ei sätesta. Küll aga tuleb taotlusõiguse puudumist pidada üheks aluseks, mis õigustab taotluse HMS § 43 lg 1 p 3 alusel läbi vaatamata jätmist. Kohtu seisukohta toetab ka erialane õiguskirjandus. Seega ei pidanud vastustaja kaebaja taotlust sisuliselt hindama, vaid võis jätta selle läbi vaatamata. 5) Pidades samas silmas kaebaja eesmärki, milleks oli korteri saamine, mitte konkreetsest fondist raha eraldamine, ja

§ 121

lg-s 5 sätestatud õigust saada enda kasutusse eluruum, on vastustaja õigesti teavitanud kaebajat haldusorganist, kes on pädev kaebaja taotlust lahendama (HMS § 15 lg 4).

§ 121lg 5 kohaselt on selleks kohalik omavalitsusüksus (Põhja-Tallinna Valitsus).

Rahandusministeeriumil puudus pädevus kaebaja

§ 121lg 5 alusel esitatud taotluse lahendamiseks.

Seega on kaebaja õigustatud pöörduma eluruumi saamiseks Põhja-Tallinna Valitsuse poole. Põhja-Tallinna Valitsuse seletuse kohaselt on kaebaja jätkuvalt arvel munitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna ning õigustatud eluruumi üürileandmist taotlema. Tal on õigus üürida 2-toaline korter. Eluruumide erastamine on käesolevaks ajaks lõppenud. Kuivõrd Harju Maakohus on tuvastanud, et kaebaja Suur-Patarei tn 18A-5 asuva eluruumi üürileping lõppes 01.07.2002 ja üürileping ei kuulunud pikendamisele, puudub kaebajal ka eluruum, mida erastada.

§ 121

lg-st 5 ei tulene, et kohalik omavalitsus peaks andma uue eluruumi endise üürniku omandisse, mitte kasutusse. Seega saab kaebaja nimetatud sätte alusel taotleda PõhjaTallinna Valitsuselt vaid munitsipaaleluruumi üürileandmist, mitte eluruumi omandisse andmist. 4

§ 121

lg 11, mille kohaselt laienevad selle paragrahvi sätted üürisuhtele, mille pooleks olev üürnik elas eluruumis elamu tagastamise hetkel. Elamu, milles kaebaja üürilepingu alusel elas, anti endisele omanikule tagasi 1995. a, seega oli kaebaja sundüürnik ning tal oli õigus taotleda vastustajalt subsiidiumi eluruumi ostmiseks ELRKS alusel. Asjaolu, et kaebaja ei elanud avalduse esitamise ajal enam tagastatud elamus, ei oma ega saagi omada mingit õiguslikku tähendust. 2) Halduskohus ei saanud otsuse tegemisel tugineda Harju Maakohtu otsusele tsiviilasjas nr 205-1145, sest see ei ole läbinud Riigikohtu ega rahvusvahelise kohtu kontrolli. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebajat teavitatud elamu tagastamisest endisele omanikule ega üürilepingu poole muutumisest. Harju Maakohus lõpetas

§ 121

lg 2 p 4 alusel kaebaja üürilepingu alates 01.07.2002 ja tõstis kaebaja eluruumist välja teist eluruumi vastu andmata. Tegelikult tõstis R. S kaebaja omavoliliselt välja juba 13.10.1997. Samuti ei kohustanud maakohus Põhja-Tallinna linnaosa valitsust

§ 121lg-te 5 ja 6 alusel kaebajale uut eluruumi andma.

Põhja-Tallinna linnaosa valitsus pakkus alles apellatsioonimenetluse käigus kaebajale rida kortereid ülevaatamiseks, kuid need ei vastanud elamuseaduse (ES) § 56 nõuetele, asusid teises linnaosas, olid elamiskõlbmatud, halvas seisukorras või väiksemad. Seejuures seati teise korteri saamise tingimuseks Suur-Patarei tn 18A-5 korterist loobumine. Kaebaja ei ole keeldunud teist korterit vastu võtmast, vaid palunud anda korteri, mis vastaks ES § 56 nõuetele, ja esitada kaebajale vastav lepingu projekt. Nende tingimuste esitamise tõttu kustutati kaebaja põhjendamatult eluruumi vajavate isikute nimekirjast. 3) Korra p 13 lubab eraldada toetust reservfondist lisaks riigiasutustele ja kohalikele omavalitsustele erandina ka teistele isikutele. Kaebaja kuulub oma erandliku ja eluliselt tähtsa probleemi tõttu nende teiste isikute hulka. Vastustajal tulnuks kaebaja avaldus sisuliselt läbi vaadata ja reservfondis rahaliste vahendite olemasolu korral valmistada Vabariigi Valitsusele ette korralduse eelnõu kaebajale toetuse eraldamise kohta. Vastustaja ei ole seda teinud, seejuures ei ole ta põhjendanud oma keeldumist sellega, et kaebaja ei vasta subsiidiumi saamiseks vajalikele tingimustele, tema taotlus on põhjendamatu või reservfondis puuduvad selleks vajalikud vahendid. Vastustaja palus vaid kaebajal pöörduda oma probleemi lahendamiseks kohaliku omavalitsuse poole. 4)

§ 121

lg-s 9 toodud alternatiivide kasutamise üle otsustamise õigus on kaebajal, mitte teistel isikutel, seetõttu puudus vastustajal õigus soovitada kaebajal pöörduda probleemi lahendamiseks kohaliku omavalitsuse poole. Pealegi poleks kaebajal kohaliku omavalitsuse keeldumise korral olnud võimalust oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, sest seadus välistab samas asjas kaebuse korduvat esitamist. Kohus üritab kaebajat tema õiguste kaitsel eksitada ja eluaseme probleemi lahendamisega viivitada. 8. Rahandusministeerium palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, halduskohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kaebaja kanda. 1) Harju Maakohtu 03.12.2008 otsusega tuvastati, et kaebaja Suur-Patarei tn 18A-5 asuva eluruumi üürileping lõppes 01.07.2002 ja see ei kuulunud pikendamisele. Kohus tuvastas, et kaebaja ei kasutanud nimetatud eluruumi. Vastustajale avalduse esitamise ajal, so 05.08.2010, ei olnud kaebaja tagastatud elamus elav üürnik, kellel oleks

§ 121lg 9 alusel õigus taotleda riigilt ümberasumiseks laenu või toetust. 5

§ 121

lg 9 annab sundüürnikule õiguse taotleda ELRKS alusel laenu või toetust riigilt või kohalikult omavalitsusüksuselt. Kaebaja ongi oma nõudes tuginenud

§ 121

lg-le 9, jättes tähelepanuta, et toetuse nõudmise alusena viitab

§ 121lg 9 omakorda ERLKS-le.

Seega ei saa kaebajale keelata valida, millist

§ 121

lg-s 9 nimetatud hüve ja kellelt taotleda, kuid nõudeõigus on tal ainult sellise hüve saamiseks, mille nõudmiseks ERLKS õigusliku aluse annab.

1. ELRKS § 7 lg 1 sätestab Vabariigi Valitsuse reservfondi kasutamise eesmärgid, täiendavad kasutamisvõimalused on toodud § 7 lg-s
2. Kumbki viidatud sätetest ei näe ette Vabariigi Valitsuse reservfondi vahendite kasutamist sundüürnikule toetuse andmiseks. ELRKS § 7 lg 11 p 5 järgi on Vabariigi Valitsuse reservfondi vahendeid lubatud küll kasutada sundüürnikule laenu andmiseks ümberasumiskulude või eluruumi omandamise kulude katteks, kuid kaebaja pole käesoleval juhul taotlenud laenu, vaid tagastamatut toetust. ELRKS § 7 lg 1 järgi määrab reservfondi laekunud raha kasutamise täpsemad sihtotstarbed kindlaks Vabariigi Valitsus, kelle poolt kehtestatud Korra p 3 ei võimalda kasutada reservfondi vahendeid sundüürnikule laenu või toetuse andmiseks.
3. Vabariigi Valitsuse reservfondi kasutamise otstarbed on toodud Korra p-s 3, mitte p-s
4. Kuivõrd Korra p 3 ei võimalda kaebajal taotleda riigilt reservfondi vahenditest toetust eluruumi ostmiseks, siis ei kuulu kaebaja ka Korra p-s 13 nimetatud teiste isikute hulka. Nimetatud teiste isikute all võib mõista Korra p 3 alapunktis 11 viidatud ja

§ 12

lg-s 1 nimetatud eraõiguslikke juriidilisi isikuid, kelle omandis on omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara, mis tuleb neil omandireformi õigustatud subjektile tagastada. Vara tagastamisel on isikul õigus nõuda riigilt hüvitust vara soetusmaksumuse ulatuses. 13. Eelnevast nähtub, et

§ 121

lg-a 9 näidatud võimalustest on tagastatud elamus elaval üürnikul õigus riigilt nõuda laenu ELRKS § 7 lg 11 p 5 alusel. Toetuse saamine on tagastatud elamus elaval üürnikul ELRKS § 9 lg 2 p 1 kohaselt võimalik kohaliku omavalitsuse omandireformi reservfondi laekunud rahast volikogu poolt kehtestatud korras ning selline taotlus tuleb esitada kohalikule omavalitsusele. 14. Kaebaja viide

§ 2

lg-le 2, mille kohaselt ei tohi omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut, on iseenesest küll õige, kuid ei õigusta kaebaja eluruumi soetamise kulude riigi kanda jätmist. Kaebajal on võimalik saada varasemalt üüritud eluruumi asemel enda kasutusse teine samaväärne eluruum. 15. Halduskohtu poolne eristamine, kas kaebaja näol on tegemist

§ 121

lg-g 5 nimetatud väljatõstetud üürnikuga või lg-s 9 nimetatud tagastatud elamus elava üürnikuga, ei kanna sisulist väärtust ega too kaasa erinevat lahendust. Mõlema sätte eesmärgiks on tagada tagastatud elamusse jäänud sundüürnikule vajadusel teine eluruum, et ta ei jääks elamu tagastamise läbi ilma elu- 6

§ 121lg 5 või lg 9 alusel.

Mõlemal juhul tuleb tal pöörduda oma taotlusega kohaliku omavalitsuse poole.

1. Eeltoodud põhjendustel nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et kaebajal puudub õigus rahalise toetuse saamiseks Vabariigi Valitsuse reservfondist, mistõttu jättis vastustaja õigesti kaebaja avalduse läbi vaatamata ja selgitas talle vastavalt HMS § 15 lg-le 4, kuhu tal tuleb oma avaldusega pöörduda.
2. Nii vastustaja kui Põhja-Tallinna Valitsuse selgitustest nähtuvalt on kaebaja jätkuvalt arvel munitsipaaleluruumi üürimise taotlejana ja on õigustatud eluruumi üürileandmist taotlema. Seejuures eksib kaebaja selles, et kui kohalik omavalitsus jätab tema taotluse rahuldamata või talle munitsipaaleluruumi andmata, puudub kaebajal võimalus oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda. Tsiviilasjas nr 2-05-1145 ei olnud hagi esemeks Tallinna Linnavalitsuse kohustamine tagada kaebajale munitsipaaleluruum. Tallinna linn oli nimetatud tsiviilasjas kolmas isik, mitte kostja. Vaidlus munitsipaaleluruumi tagamise kohustuse üle on haldusõiguslik ja selles küsimuses saab kaebaja pöörduda kaebusega halduskohtu poole.
3. Kuna halduskohtu otsus oli lõppjärelduses õige, jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
4. Vastustaja ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude väljamõistmiseks kohtukulude nimekirja ega kuludokumente, seetõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 alusel nende endi kanda. Lauri Madise Virgo Saarmets Viive Ligi 7